Teema: Täiskasvanud laps ja tema reiside ja muude lõbustuste eest tasumine

Mina näen siin ainult üht probleemi – sa ei ole suutnud oma täiskasvanud pojast lahti lasta.

– Kuidas selline olukord üldse tekib, et sa poja autole kütust ostad? Nii tihti sõidate tema autos koos, et sageli juhtub poole sõidu pealt paak tühjaks saama?

– Lapsi võetakse endaga sõprade sünnipäevadele kaasa nii kaua, kuni nad veel väikesed on. Alates sellest kui nad eelteismelised on, saavad nad kenasti omapäi koju jääda. Ja usu, et ükskõik kui viisakad su sõbrad sinu täiskasvanud poja suhtes on, ei ole nad temast nii väga huvitatud, et tahaksid teda sinna.

– Poja naise osas kaalu alati seda aspekti, et temast võib saada su lapselaste ema. Minu ämm kohtles mind alati üleolevusega ja nüüd, kus meil lapsed on, on õnnetu, et meil omavahel lähedust ei ole ja mu lapsed minu vanematega palju rohkem aega veedavad kui temaga.

#4030652:

Viimane kägu, mulle meeldib su kommentaar. Konkreetset teemaalgatust silmas pidades ütlen ainult seda, et teemaalgataja kohe kindlasti ei ole poja tüdruksõbra suhtes kuidagi üleolev. Mulle tundub, et pigem on ta ise ka õnnetu selle üle, et tüdruk on õnnetu.

Teemaalgataja on õnnetu, et tüdruk on õnnetu, aga arutab tüdrukut õnnetuks tegevat teemat tüdruku kuuldes? Loogika on kus?

Mina leian, et vanemad võivad oma lastele reisi välja teha küll.

Tüdruksõbrale aga kindlasti ei pea mingeid reise välja tegema, tüdruk maksab kas ise või maksavad tema vanemad.

Miks eeldatakse, et mehed võivad käia reisidel oma sõpradega – nt igasugused rattareisid, hobireisid jne, aga oma perega käimine on suhtes olles välistatud? Ma saan aru, et kui sellised reisid võtaks ära kogu puhkuse, ent kui tegu on ühe nädalaga puhkusest siis ülejäänud aeg ollakse ju koos tüdruksõbraga.

#4030660:

Teemaalgataja on õnnetu, et tüdruk on õnnetu, aga arutab tüdrukut õnnetuks tegevat teemat tüdruku kuuldes? Loogika on kus? Rate this item:Submit Rating0-2

Isgi kooli ajal ei mõelda laste tunnetele, kes reisile klassiga ei saa.

Olin kunagi koos sellise memmepojukesega, kes veel 25+ vanuses lasi mugavalt liugu vanemate paksu rahakoti najal , ning seda tal lasti ka teha. Pojake ei läinud tööle, sest need töökohad, mis tema võimete kõrgusel olid, just väga palju raha sisse ei toonud ja seega oli mugavam oodata kodus, kuni rahapatakas pähe kukub (või kõrgepalgaline töökoht uksele koputab). Edasi õppima ka ei läinud, sest “tänapäeval on haridus üle tähtsustatud, vaata või M. Zuckerbergi, kes välja lendas”. Selle vahega, et Zuckerbergi temast muidugi ei saanud.

Vanemad poputasid, nunnutasid, et oh, sa kallike – ostsid uue arvuti, jopegi selga, andsid pojale liisinguperioodi lõppedes suure maasturi, ostsid kesklinna korteri, jne. Pojake harjuski ära ning tööl ei käi ta senimaani, ootab, et Facebooki-laadne äriidee tema pähe turgataks, et kiirelt miljonäriks saada – senimaani pole seda juhtunud. Ühiste tuttavate kaudu tean, et elab ilusti ära ja saab endiselt vanematelt finantsabi (tänaseks siis 30+ vanuses). Miks mitte, kui vanematel võimalusi on, aga naisena oleks mul piinlik, et mees nii saamatu on. Ka emana oleks piinlik.

#4030688:

Isgi kooli ajal ei mõelda laste tunnetele, kes reisile klassiga ei saa.

Aga mis sa siis välja pakud, et terve klass jääks reisile minemata või et klassikaaslaste vanemad maksaksid ka vaesemast perest pärit laste reisi kinni?

Su meele, teemaalgataja, on minu meelest 100% õigus. Sina lase aga lahti. Su pojast on väga inetu jätta oma tüdruk maha. Juba lugedes on mul tüdrukust kahju. Ära enam poega emmeta, elab naisega koos, õppigu vastutama!

Minu reegel on olnud laste puhul selline, et kuni õpib maksan mina, aga mõistlikuse piires, maksin ka autokooli ja ni et ta söödud sõidetud elatud sai, aga ei ostnud autot. Meil mehega nagunii kummalgi auto, ei oleks tahtnud veel kolmandat. Ja kui ameti sai ja tööle Tallinnas läks, aitasin üürikat saada, esimese kuu ja maakleri ja deposiidi maksin mina, edasi maksis ta kõik oma palgast ja kõik kulutused tegi vastavalt sissetulekule, kui väga hädas oli, ja küsis, siis andsin ja kui meil külas käis teises Eesti otsas, siis ostain bussipiletid, vahel käisin ka autoga järel. Ise kogus endale oma korteri omafinatseeeringut mitu aastat, andsin pool juurde ja ostis oma korteri,  nüüd on 5 aastat juba laenu maksnud, ja kõiki oma kulusid, sellist elukaaslast kes sisse oleks kolinud vist ei ole. Pikematel reisidel polegi käinud aga väiksematel on koos meiega tulnud, siis olen piletid ise ostnud aga kui tal tüdruk oleks meiega tahtnud tulla siis arvatavasti oleksin eeldanud et nad ise maksavad endi eest.  Üks pool on see et õpetada ise hakkama saama, teine ka see et meil ei ole selliseid võimalusi. Poja sissetulek täna on suurem kui mul. Ja see on ainult tore 🙂

Kui noored elavad kodus, endal sissetulekud puuduvad, õpivad – siis ma arvan samuti, et on vanemate asi oma laste reise ja lõbustusi kinni taguda oma võimaluste ja nägemuste piires. Aga kui noored inimesed koos otsustavad elama hakata, ise endale raha teenivad, siis peaksid nad hakkama ise mõtlema mida nad endale võimaldada saavad või ei saa. See ongi ju iseseisva elu mõte- iseseisvalt elada, otsustada. See kui mees on omale võtnud naise, kes ei teeni veel endale raha- siis sorry, see on juba selle mehe enda otsus ja asi.

Seega mina samuti ei arva, et vanemad peavad oma poja tüdruksõbra reise kinni maksma, seda võiks ikka poeg ise teha. Kuigi jah, ma oleks ka ausalt öeldes enne kodus kui nädal aega puhkusel koos ämma ja äiaga nende taktikepi all. Ise tahaks ikka otsustada kuhu ja kauaks.

Kui noortel raha ei ole ja soov on koos täiskasvanud pojaga reisile minna valiks variandi, mille jõuaks nii poja kui tema pruudi eest kinni maksta. Olles ise vaesest perest pärit hindaksin seda ja tunneksin automaatselt ennast tänu võlgu teie ees ja leiaksin hiljem viisi kuidas seda niiöelda heastada. Vaesel tüdrukul ilmselt oleks niigi piinlik.