Olin kunagi koos sellise memmepojukesega, kes veel 25+ vanuses lasi mugavalt liugu vanemate paksu rahakoti najal , ning seda tal lasti ka teha. Pojake ei läinud tööle, sest need töökohad, mis tema võimete kõrgusel olid, just väga palju raha sisse ei toonud ja seega oli mugavam oodata kodus, kuni rahapatakas pähe kukub (või kõrgepalgaline töökoht uksele koputab). Edasi õppima ka ei läinud, sest “tänapäeval on haridus üle tähtsustatud, vaata või M. Zuckerbergi, kes välja lendas”. Selle vahega, et Zuckerbergi temast muidugi ei saanud.
Vanemad poputasid, nunnutasid, et oh, sa kallike – ostsid uue arvuti, jopegi selga, andsid pojale liisinguperioodi lõppedes suure maasturi, ostsid kesklinna korteri, jne. Pojake harjuski ära ning tööl ei käi ta senimaani, ootab, et Facebooki-laadne äriidee tema pähe turgataks, et kiirelt miljonäriks saada – senimaani pole seda juhtunud. Ühiste tuttavate kaudu tean, et elab ilusti ära ja saab endiselt vanematelt finantsabi (tänaseks siis 30+ vanuses). Miks mitte, kui vanematel võimalusi on, aga naisena oleks mul piinlik, et mees nii saamatu on. Ka emana oleks piinlik.