Teema: Täiskasvanud laps ja tema reiside ja muude lõbustuste eest tasumine

Mina näen siin ainult üht probleemi – sa ei ole suutnud oma täiskasvanud pojast lahti lasta.

– Kuidas selline olukord üldse tekib, et sa poja autole kütust ostad? Nii tihti sõidate tema autos koos, et sageli juhtub poole sõidu pealt paak tühjaks saama?

– Lapsi võetakse endaga sõprade sünnipäevadele kaasa nii kaua, kuni nad veel väikesed on. Alates sellest kui nad eelteismelised on, saavad nad kenasti omapäi koju jääda. Ja usu, et ükskõik kui viisakad su sõbrad sinu täiskasvanud poja suhtes on, ei ole nad temast nii väga huvitatud, et tahaksid teda sinna.

– Poja naise osas kaalu alati seda aspekti, et temast võib saada su lapselaste ema. Minu ämm kohtles mind alati üleolevusega ja nüüd, kus meil lapsed on, on õnnetu, et meil omavahel lähedust ei ole ja mu lapsed minu vanematega palju rohkem aega veedavad kui temaga.

#4030652:

Viimane kägu, mulle meeldib su kommentaar. Konkreetset teemaalgatust silmas pidades ütlen ainult seda, et teemaalgataja kohe kindlasti ei ole poja tüdruksõbra suhtes kuidagi üleolev. Mulle tundub, et pigem on ta ise ka õnnetu selle üle, et tüdruk on õnnetu.

Teemaalgataja on õnnetu, et tüdruk on õnnetu, aga arutab tüdrukut õnnetuks tegevat teemat tüdruku kuuldes? Loogika on kus?

Mina leian, et vanemad võivad oma lastele reisi välja teha küll.

Tüdruksõbrale aga kindlasti ei pea mingeid reise välja tegema, tüdruk maksab kas ise või maksavad tema vanemad.

Miks eeldatakse, et mehed võivad käia reisidel oma sõpradega – nt igasugused rattareisid, hobireisid jne, aga oma perega käimine on suhtes olles välistatud? Ma saan aru, et kui sellised reisid võtaks ära kogu puhkuse, ent kui tegu on ühe nädalaga puhkusest siis ülejäänud aeg ollakse ju koos tüdruksõbraga.

#4030660:

Teemaalgataja on õnnetu, et tüdruk on õnnetu, aga arutab tüdrukut õnnetuks tegevat teemat tüdruku kuuldes? Loogika on kus? Rate this item:Submit Rating0-2

Isgi kooli ajal ei mõelda laste tunnetele, kes reisile klassiga ei saa.

Olin kunagi koos sellise memmepojukesega, kes veel 25+ vanuses lasi mugavalt liugu vanemate paksu rahakoti najal , ning seda tal lasti ka teha. Pojake ei läinud tööle, sest need töökohad, mis tema võimete kõrgusel olid, just väga palju raha sisse ei toonud ja seega oli mugavam oodata kodus, kuni rahapatakas pähe kukub (või kõrgepalgaline töökoht uksele koputab). Edasi õppima ka ei läinud, sest “tänapäeval on haridus üle tähtsustatud, vaata või M. Zuckerbergi, kes välja lendas”. Selle vahega, et Zuckerbergi temast muidugi ei saanud.

Vanemad poputasid, nunnutasid, et oh, sa kallike – ostsid uue arvuti, jopegi selga, andsid pojale liisinguperioodi lõppedes suure maasturi, ostsid kesklinna korteri, jne. Pojake harjuski ära ning tööl ei käi ta senimaani, ootab, et Facebooki-laadne äriidee tema pähe turgataks, et kiirelt miljonäriks saada – senimaani pole seda juhtunud. Ühiste tuttavate kaudu tean, et elab ilusti ära ja saab endiselt vanematelt finantsabi (tänaseks siis 30+ vanuses). Miks mitte, kui vanematel võimalusi on, aga naisena oleks mul piinlik, et mees nii saamatu on. Ka emana oleks piinlik.

#4030688:

Isgi kooli ajal ei mõelda laste tunnetele, kes reisile klassiga ei saa.

Aga mis sa siis välja pakud, et terve klass jääks reisile minemata või et klassikaaslaste vanemad maksaksid ka vaesemast perest pärit laste reisi kinni?

Su meele, teemaalgataja, on minu meelest 100% õigus. Sina lase aga lahti. Su pojast on väga inetu jätta oma tüdruk maha. Juba lugedes on mul tüdrukust kahju. Ära enam poega emmeta, elab naisega koos, õppigu vastutama!

Minu reegel on olnud laste puhul selline, et kuni õpib maksan mina, aga mõistlikuse piires, maksin ka autokooli ja ni et ta söödud sõidetud elatud sai, aga ei ostnud autot. Meil mehega nagunii kummalgi auto, ei oleks tahtnud veel kolmandat. Ja kui ameti sai ja tööle Tallinnas läks, aitasin üürikat saada, esimese kuu ja maakleri ja deposiidi maksin mina, edasi maksis ta kõik oma palgast ja kõik kulutused tegi vastavalt sissetulekule, kui väga hädas oli, ja küsis, siis andsin ja kui meil külas käis teises Eesti otsas, siis ostain bussipiletid, vahel käisin ka autoga järel. Ise kogus endale oma korteri omafinatseeeringut mitu aastat, andsin pool juurde ja ostis oma korteri,  nüüd on 5 aastat juba laenu maksnud, ja kõiki oma kulusid, sellist elukaaslast kes sisse oleks kolinud vist ei ole. Pikematel reisidel polegi käinud aga väiksematel on koos meiega tulnud, siis olen piletid ise ostnud aga kui tal tüdruk oleks meiega tahtnud tulla siis arvatavasti oleksin eeldanud et nad ise maksavad endi eest.  Üks pool on see et õpetada ise hakkama saama, teine ka see et meil ei ole selliseid võimalusi. Poja sissetulek täna on suurem kui mul. Ja see on ainult tore 🙂

Kui noored elavad kodus, endal sissetulekud puuduvad, õpivad – siis ma arvan samuti, et on vanemate asi oma laste reise ja lõbustusi kinni taguda oma võimaluste ja nägemuste piires. Aga kui noored inimesed koos otsustavad elama hakata, ise endale raha teenivad, siis peaksid nad hakkama ise mõtlema mida nad endale võimaldada saavad või ei saa. See ongi ju iseseisva elu mõte- iseseisvalt elada, otsustada. See kui mees on omale võtnud naise, kes ei teeni veel endale raha- siis sorry, see on juba selle mehe enda otsus ja asi.

Seega mina samuti ei arva, et vanemad peavad oma poja tüdruksõbra reise kinni maksma, seda võiks ikka poeg ise teha. Kuigi jah, ma oleks ka ausalt öeldes enne kodus kui nädal aega puhkusel koos ämma ja äiaga nende taktikepi all. Ise tahaks ikka otsustada kuhu ja kauaks.

Kui noortel raha ei ole ja soov on koos täiskasvanud pojaga reisile minna valiks variandi, mille jõuaks nii poja kui tema pruudi eest kinni maksta. Olles ise vaesest perest pärit hindaksin seda ja tunneksin automaatselt ennast tänu võlgu teie ees ja leiaksin hiljem viisi kuidas seda niiöelda heastada. Vaesel tüdrukul ilmselt oleks niigi piinlik.

#4029715:

#4029683:

#4029615:

Me võtsime lapse kallima kaasa. Aga see suhe ei jäänud ikka püsima. Ega vist jäägi need esimesed suhted püsima.

No ja siis? Tunned, et raha läks nagu untsu?

Meie kõigi esimesed boyfriendid alates lapsepõlvesõpradest võiksid siis praegu ohelda, et kui palju nad meie peale jäätiseraha või kinopiletite eest pappi panid. Ning kui mitu kotletti nende pere toidulaualt mina küllakutsutuna ära sõin.

u tuhande euro eest on sulle väljatehtud?

No absoluutselt kindlasti rohkem (eriti nooruses) meeste poolt, kellega ma pole mingisse seksuaalsuhtesse astunud. Osad pole ka seda soovinud, lihtsalt pakuvad restoranis, et maksavad või ütlevad, et oma naine ei saa tulla, kas ma tuleksin teatrisse. Et ei jätaks meesteõgija muljet ütlen ka, et absoluutselt kindlasti olen ka ise KOKKU tuhande(te) euro(de) eest inimestele välja käristanud.

#4029789:

Kui ma oleksin see tüdruk, oleks mul küll tõeliselt piinlik (tulevase)ämma-äia raha eest reisile minna. Isegi kui see ettepanek tehtaks, ma raudselt keelduksin. Minu elukaaslane on reisileminejate laps, oma perega alati neil reisidel käinud jne. Kui tema vanemad soovivad koos oma lastega selliseid reise jätkata, mis selles imelikku on? Väga kummaline eeldus, et nende tingimatu kohustus on ka poja elukaaslasele reis välja teha.

Kas sa kui külla kutsutakse, niisama või sünnipäevaks võu jõuluks, ikka nende pakutavat toitu vastu võtad? Või istud taburetiga koridoris, sest sul oleks tõeliselt piinlik, et nemad su söögi kinni maksavad? Nad ju oma perega alati söönud. Kui nad soovivad edaspidi ainult koos oma alstega selliseid eineid jätkata, mis selles imelikku oleks? Väga kummaline eeldus, et nende tingimatu kohustus on ka poja elukaaslasele söök välja teha.

Kas nii?
Usu mind, regulaarsed kostitused ämma ja äia või mehe vendade-õdede poolt annavad sinu arvelt selle 1000 eurot kooselu jooksul kiiresti kokku, mille sa nahka pistad.

#4029176:

Poeg läheb vanematega reisile ja pruut jääb maha? Ma loodan, et kui poeg tagasi jõuab, on pruut välja kolinud. Kas sõidavad koos või ei sõida ka poeg, mingit muud varianti pole olemas.

Tegelikult nii ongi! Ma saaksin aru sellest, et kui vanemad tasuvad veel äsja kodust lahkunud lapse eest, kuid sel juhul peaks pojal ja pojanaisel olema ka omapoolne panus, et saaks kaasa tulla ka pojanaine. Inimesed, saage aru: see pojuke mängb ju kellegagi kodu! Või on teie arust tõesti normaalne, et teie mees läheb oma perega reisile ja paneb teid kui naist sel ajal kodus istuma? Kahtlustan, et sel juhul ujuks kõikvõimalikud alafoorumid teie halast…

Teemaalgatajale: poega ära üksi kaasa võta, vaid hoopis istu oma pojaga maha ja pea maha üks korralik vestlus. Pane ennast pojanaise olukorda ja selgita, miks see võimalus ei tule isegi kuidagi kaalumiselegi.

#4031470:

#4031108:

Kuigi jah, ma oleks ka ausalt öeldes enne kodus kui nädal aega puhkusel koos ämma ja äiaga nende taktikepi all. Ise tahaks ikka otsustada kuhu ja kauaks.

Ega siis reisil pea kellegi taktikepi all olema. Noored käivad/teevad sihtpunktis, mis ise soovivad. Vanemad ainult finantseerivad.

No kuule, TA kirjutas selgelt, et eelmine reis teda häiris, et poeg oli enamus aega telefonis ja suhtles oma tüdrukuga mitte nendega. See häiris teda. Arvad, et kui nad kõik koos lähevad, et siis on TA sügavalt ükskõik kas ta oma poega terve reis näeb või ei näe? Ei taha hästi uskuda, TA tahab oma lastega aega veeta reisil, mitte lihtsalt reisi kinni maksta.

#4030388:

Mina näen siin ainult üht probleemi – sa ei ole suutnud oma täiskasvanud pojast lahti lasta.

– Kuidas selline olukord üldse tekib, et sa poja autole kütust ostad? Nii tihti sõidate tema autos koos, et sageli juhtub poole sõidu pealt paak tühjaks saama?

– Lapsi võetakse endaga sõprade sünnipäevadele kaasa nii kaua, kuni nad veel väikesed on. Alates sellest kui nad eelteismelised on, saavad nad kenasti omapäi koju jääda. Ja usu, et ükskõik kui viisakad su sõbrad sinu täiskasvanud poja suhtes on, ei ole nad temast nii väga huvitatud, et tahaksid teda sinna.

– Poja naise osas kaalu alati seda aspekti, et temast võib saada su lapselaste ema. Minu ämm kohtles mind alati üleolevusega ja nüüd, kus meil lapsed on, on õnnetu, et meil omavahel lähedust ei ole ja mu lapsed minu vanematega palju rohkem aega veedavad kui temaga.

Tohiks vastu vaielda

1) ostame ka pojale bensiini, nimelt kasutab minu ettevõtte bensiinikaarti. Noortel on sissetulek väiksem, lisaks korteriüür, tahavad väljas käia – meil mehega aga raha lahedalt, miks  ei võiks praegu noori toetada, kui meil on rahalisi võimalusi?  Ka minu vanemad toetasid lapsi, kui olime juba täiskasvanud ja alguses raha nappis. Siiani meeles, kui isa tuli külla ja pärast 500 krooni laua otsale sokutas- sul noorel inimesel  läheb ikka vaja.

2) Ka meil on peresõpru, kelle sünnipäeval käivad täiskasvanud lapsed (ja veel kaaslastega) ja kelle sünnipäevale tuleb minu täiskasvanud laps rõõmuga kaasa. Oleme nendega reisinud, väljasõite korraldanud  siis kui lapsed olid väiksed ja need lapsed on nagu oma lapsed juba. Käime koolilõpetamistel ja ülla-ülla ka nende laste sünnipäevadel. On selliseid sõprussuhteid, kus lapsed pildilt ei kao ära, kui saavad suureks. jah, tõesti – pubeka ajal me ei sunni kaasa tulema, aga tavaliselt tulevad suure rõõmuga.

3) olen alati laste kaaslastesse hästi suhtunud, kuid mitte mõttega – et sellest saab mu lastelaste ema – noored ei loo enam nii ruttu peret ega sünnita kohe ka lapsi. Kaaslasi tuleb võtta kui toredaid perekonnaliikmeid (kui aus olla, siis väga kahju oli, kui pojal ja ta elukaaslasel suhe lõppes).