Ma pole see, kellelt küsid, aga minu reisi on kallima vanemad ammu enne meie plmi kinni maksnud. Muidugi oli alguses mõte selline ebamugav, aga nad oskasid teha seda nii et see tuli soojast südamest. Ikka tunned ju ära kas keegi päriselt on lahke või küüned enda poole ja salaja peab viha. Olen neile seni väga tänulik, nad on nii soojad inimesed. Õigemini olen tänulik, et mul on õnn neid tunda. Aitan, palju saan. Ei ma ei mõtle sellele aga ilmselt olen juba mitmekümne sellise raha neile tagasi andnud. Toon apteegist, ei võta raha. Ostan kala, viin neile ka ja nii väga sageli. Nüüd ostsime puid muidugi ei võta neilt raha. Keegi on minu vastu hea, mina nende vastu. Kitsiks pole kasvatatud mind ega meest. Nagu küla koerale…
Ja vat see ongi vastik suhtumine – nagu küla koerale… Või siis vorst vorsti vastu!
Mina isiklikult oleksin sellises olukorras, kus vanemad tungivalt tahtsid sellist kingitust teha, hiljem kas või jupi kaupa tagasi maksnud. Konkreetselt sellist situatsiooni minu elus ei ole olnud. Küll aga on mitmel korral juhtunud, et mind on teisel põhjusel rahaliselt aidatud. Aitaja enda initsiatiivil ja ikka nii, et tagasi maksmist ei ole oodatud ega soovitud. Ikkagi olen ma hiljem kõik tagasi maksnud. Sest nii on õige. Sest nii on mul endal pärast hea tunne.
Selle üle, et mina kedagi teist aitan – näiteks käin lähedase vanainimese eest poes, apteegis, aitan aiamaal jne jne. mina arvet ei pea. See on elementaarne ja täiesti altruistlik teguviis. Selliste tegude puhul ei lähtuks ma kunagi suhtumisest – kuidas küla koerale, nõnda… Just sellepärast, et mina ei oota, et inimene, keda aitan, peab mulle ka midagi pakkuma.
Üleüldse, üldjuhul kasutatakse väljendit “kuidas küla koerale…” negatiivses tähenduses. Sellepärast on imelik lugeda, kuidas keegi niimoodi oma suhet ämma-äiaga kirjeldab.