Teema: Täiskasvanud laps, kes oli sõber…

#4130728:

Nagu mitte naine, vaid teine ema.

Võimukate emade pojad valivadki selliseid naisi. Päris palju elus nähtud.

#4130689:

Praegu öeldakse sulle, et naine on vägivaldne.

Aga kui su poeg sinuga suhtleks edasi kord nädalas iga nädal, oleks memmepoeg ja ema seelikusabas rippuja.

Üks asi on see, et suhtlus paratamatult väheneb. Teine asi on aga niisugune käitumine:

“käseb minust eemale hoida”

“ütles, et tema otsustab, kuhu ja kuna tema kaaslane (minu poeg) läheb”

“kirjutada ka ei saa, kaaslane loeb kirjad läbi”

See on vaimne vägivald ja kurb, et juba nii varakult sellise toksilise suhtemustri lõksu ollakse langenud. Mida varem ta sellest välja tuleb, seda kergem kahju loodetavasti.

Kahjuks nii noor ei oska ette mõelda tagajärgedele. Aju areneb välja alles 30ndaks eluaastaks. Kurb, kui aru ei saa, ja pärast on hilja.

Ja nagu näha, TA manipulatsioon töötab. Keegi tahab neiule isegi politsei kutsuda. Milline vägivaldsus.

TA ei suuda leppida, et poeg ei tahagi temaga suhelda. Ja siis on süüdi kõik teised.

#4130746:

Ja nagu näha, TA manipulatsioon töötab. Keegi tahab neiule isegi politsei kutsuda. Milline vägivaldsus.

TA ei suuda leppida, et poeg ei tahagi temaga suhelda. Ja siis on süüdi kõik teised.

Poeg võib olla näiteks depressioonis ja sellest nii apaatne, et väldib ja on lasknud kellegi teise enda asemel kõike enda eest otsustama, kirju lugema ja neile vastama. See pole ometi tavapärane käitumine nii noore inimese puhul.

Kui näiteks spetsialist nagu psühholoog või perelepitaja, või ohvriabi töötaja, kuulaks olukorra ära ja kinnitaks lähtuvalt pädevusest, et ema ärevuseks pole absoluutselt põhjust ja kõik on pojaga täiesti normaalne, seda võiks uskuda. Aga seni, kui kahtlus hinges, on ütlus, et usalda, aga kontrolli.

#4130605:

Aga näha paar korda aastas on ka nagu vähe. Laps, kes ise tahtis muidu iga päev kasvõi korra rääkida, nädalas korra näha mind. Nüüd pole mind olemas. Kirjutada ka ei saa, kaaslane loeb kirjad läbi. Ma õieti ei teagi kellega ma läbi messengeri suhtlen, sest “neil saladusi” pole teineteise ees. Seda väidab küll kaaslane, poja käest küsisin, siis tema eitas. Mis ma teen? Mitte midagi. Kurb olen, ootan et see aeg mööda läheks.

Siin on nüüd selline ebamäärane olukord, kus võõrad ei oska ka ilmselt väga selgelt öelda, mis teil seal tegelikult toimub.

Iseenesest mõistan täiesti, et suureks kasvanud laps tahab luua oma peret ja hoiab nüüd oma elukaaslase poole nagu piibliski kirjas on. Mina küll ei paneks pahaks, kui nad tahavad kahekesi väljas käia, kohvikus istuda jne, ilma et poisi ema ka seal juures oleks. Noor pere vajab tekkimiseks hingamisruumi ka.

Mis sinu kirjeldustes ohumärgina tundub, on jutt, et poja elukaaslane pidavat lugema läbi sinu poolt pojale saadetud kirjad. Samuti ühine messenger. No okei, ehk tutvuse alguses, kui suur armastus pähe löönud, tahetakse oma suurt kiindumust väljendada kahe hinge absoluutse “kokkusulamisega” jms. Mulle küll ei meeldiks tunne, et keegi kolmas kontrollib ja jälgib minu ja minu lapse vahelist suhtlust, aga hetkel ei hakkaks sellest kaugeleulatuvaid järeldusi tegema.

Samuti kirjutad, et saad nüüd näha poega paar korda aastas. Ütle ausalt, kas sa liialdad? Liialdamine on selles situatsioonis tavapärane: ema, kes on harjunud oma pojaga igapäevaselt suhtlema, tunneb uues olukorras kohe, et nüüd on suhtlust vaid “paar korda aastas” – ehkki tegelikult kohtutakse siiski tunduvalt sagedamini. Kui kaua nad üldse koos on olnud?

Kokkuvõttes: sina ei saa praegu midagi teha. Kõige hullem on hakata pojale ta elukaaslast maha tegema. Enamasti kestab see esimene suur armumine 1-2 aastakest, siis nähakse vaid teineteist, ja edasi hakkate jälle rohkem suhtlema.

#4130605:

Laps, kes ise tahtis muidu iga päev kasvõi korra rääkida, nädalas korra näha mind.

Kui laps oleks tõesti seda ISE tahtnud, siis teeks ta seda edasi, isegi kui pruut mossitab. Ju ta suuremalt osalt tegi ikka selleks, et sulle headmeelt valmistada.

Aga noh, suhe on värske, poiss armunud, loomulik, et ta praegu veedab rohkem aega tüdruksõbraga. Tüdruk on noor ja rumal ka, et kohe meheemale hambaid näitama hakkab 🙂 Kui esimene kuum armumine üle läheb, küll poisil ka sellest neiust parem ettekujutus hakkab olema, loodame, et ta sellise köögifüüreriga siis kohe lapsi ei saa. Abielu on kökimöki, lapsed seovad mitmekümneks aastaks. Kui sa oled oma poega õigesti kasvatanud, küll ta sealt neiu talla alt välja rabeleb ja hakkab ise otsustama, kas ja kellega ja kuna suhtleb. See suhtlus teil ei pruugi kül sama tihedusega enam taastuda, kui pojast saab mees ja naisemees, aga see on loomulik, sellega pead arvestama, kui pojal on oma pere.

#4130691:

Esiteks: see, mida pojaga kogete, on täiesti normaalne teineteisest eemaldumise protsess, poeg ongi täiskasvanuks saanud/saamas ja peabki pigem hakkama hoidma oma kaaslase kui päritolupere vanemate poole. Eemaldumine ongi valus ja ei pruugigi minna libedalt. Meeles tasuks hoida, et see pole tänamatus või igavene suhete katkestamine, vaid lihtsalt enese vabaksrapsimine lapsepõlvest ja kui mõlemad teineteisest hoolite ja suudate selle vabanemisaja viisakalt üle elada, siis tekivad teie vahele uued, kahe enam-vähem võrdse teineteisest hooliva täiskasvanu vahelised suhted tasapisi.

Kas see eemaldumisprotsess peab ikka päris nii käima, et üldse enam ei suhelda ja hoitakse eemale selliste repliikide taustal, et “mina otsustan, kellega mu elukaaslane suhtleb”? Üks asi on muidugi see, et täiskasvanud noor kolib eraldi, suhtlus ei ole enam ehk nii tihe ja füüsiliselt kokku saamist jääb harvemaks, eriti kui elatakse erinevates piirkondades, aga selline eemaldumine nagu teemaalgatuses kirjas ei ole ju päris okei. Muidugi on poeg täiskasvanu ja otsustab lõpuks ise, kas selline naisepoolne dikteerimine on talle vastuvõetav suhe (samas me teame ainult TA vaatenurka), aga ainult selle kirjelduse põhjal seda päris normaalseks eemaldumisprotsessiks nimetada ei saa.

Kui olukord oleks nii pidi, et mees keelab naisel päritoluperega suhelda, siis nimetataks seda vägivaldse suhte algfaasiks, aga kui naine on selles rollis, kes teist poolt kontrollib, siis peetakse seda justkui normaalseks, et ongi õige, et poiss memmepoeg ei ole. Samamoodi ei usu, et nt sõpradest eraldamist samas kontekstis normaalseks peetaks. Ega ema ja poja lähedased suhted ei pruugi alati põllesabas kinni olemist tähendada.

#4130605:

Ütles mulle otse, et tema otsustab, kuhu ja kuna tema kaaslane (minu poeg) läheb.

Mismoodi ta seda ütles? Täitsa lambist helistas või tuli ukse taha ja teatas, et on nii? Või te ikka tülitsesite, sa nõudsid rohkem poja tähelepanu ja siis tüdruk nähvas?

#4130784:

Oeh jah… Tegelikkus on siiski selline, et hoopis mina olen kõik need ligi 30 aastat olnud see, kes ämmaga suhteid hoiab. Mina olen see, kes hakkab rääkima, et “läheme laupäeval su emale külla!” Kui meheemal on sünnipäev või jõulud tulemas, siis olen mina kõikidel kordadel ostnud talle kingitused, teinud kaardi ja hankinud lilled. Poeg ei ole kunagi isegi huvi tundnud, kas mul on need olemas, tema ainult kõnnib majast välja, kaks kätt taskus. Ja ta ei ole kunagi mulle öelnud, et “kuule, ma tahaks oma emale ise kingi osta”. Ehkki olen oodanud, et ta seda ütleks.

Selliseks on meheema kasvatanud oma pojakese ise oma märtrihingega, pojale on tehtud kõik ette taha ära, ise pole kunagi midagi nõutud ja “oh, mis nüüd mina, mulle pole midagi vaja!” end tahaplaanile surutud. Kui pole vaja, siis pole vaja. Pakun, et oma naisega käitub see 30 aastat samamoodi, v.a. ehk esimene armumisperiood. Las ma arvan, pojakene on ainuke laps (või ainus poeg)  ja isa on kas eemaldunud või üldse pildilt kadunud?

Ma arvan, et temaalgataja elab üle eemaldumiseprotsessi oma lapsest, mis ainukese või vanima pojaga võibki olla valuline. Küll kõik laheneb. Ma arvan ka, et need “tema otsustab, kellega poeg suhtleb ja kus käib” ja “nüüd näeme ainult kaks korda aastas” on liialdused. Nt võib neil ollagi ühine fb ja messenger, mitte et poja pruut on kõik kaaperdanud ja üle kontrollib. Poeg on siiski täiskasvanud inimene ja kui vähegi iseseisvaks kasvatatud (mitte ühe emme tiva alt teise “emme” põlle taha), siis ta varsti saab aru, kas asi on õige või mitte.

Mina oleks hoopis poja pärast mures, et tal selline vägivaldne suhe on. Selge vaimne vägivald ju. Mis mõttes loeb naine kirjad läbi ja otsustab, mida mees teha võib? See suhe ei lõpe hästi. Omaette märk on, et sullegi see suhe veider ei tundu, kas poeg on mustri kodust saanud? Oli teil abikaasaga sarnane suhe ja nüüd poeg peabki sellist pereelu normaalseks? Ega muidugi enam midagi teha ei saa, pojale endale peab mõistus koju tulema ja sellise suhte kohe lõpetama – aga mitte sellepärast, et emme tahab, vaid sellepärast, et see on talle endale halb ja ruineeriv.

#4130818:

#4130605:

kuni elukaaslase leidmiseni. . Esimene kaaslane tahtis tihti et me kolmekesi käiksime kohvikus jms. Teine nüüd käseb minust eemale hoida. Ütles mulle otse, et tema otsustab, kuhu ja kuna tema kaaslane (minu poeg) läheb. Ei ole ma pealetükkiv. Ei lähe kutsumata külla. Pole vaja hakata seletama, et tal on nüüd oma elu jne. Jah nii on. Aga näha paar korda aastas on ka nagu vähe. Laps, kes ise tahtis muidu iga päev kasvõi korra rääkida, nädalas korra näha mind. Nüüd pole mind olemas. Kirjutada ka ei saa, kaaslane loeb kirjad läbi. Ma õieti ei teagi kellega ma läbi messengeri suhtlen, sest “neil saladusi” pole teineteise ees. Seda väidab küll kaaslane, poja käest küsisin, siis tema eitas. Mis ma teen? Mitte midagi. Kurb olen, ootan et see aeg mööda läheks. Lapsepõlv oli tal ilus, koos minuga, tema soovil. Isa on muidugi ka olemas, kõik koos olime ikka. Lihtsalt ta hoidis rohkem minu poole. Kui nüüd küsisin kas midagi oli valesti, halvasti, vastas, et ei meenu midagi halba. Ehk on kellegil sarnane kogemus. 22-aastane noormees on.

Aga millest tüdruku järsk ütlemine tulenes? Vbl teatasid ki pojale, tuled siia, teed seda, ja kas sa ei märka, kes sul enne oli a la?

Arvestama pead kahega ja külla kutsuma mõlemad.

Hakka enda elu elama – suhtle omava uste sõpradega. Poja ja tüdrukuga suhtle normaalselt ja tavapäraselt, kuidas teil läheb? Tulge millalgi külla, teen kooki?

Midagi lahendada ega klaarida pole tarvis, lapsed (poeg kaaslasega) lähevad, kus meeldiv olla, käivad klubides, ravivad pohmakat, seksivad. Püüavad raha teenida, et ära elada, maksud makstud saaks, tavapärane noorte elu. Mingit suuremat probleemi polegi ehk.

Ei, see nüüd küll õige ei ole, et mehe ema alati kahega peab arvestama. Küll aga huvitaks mind selle noore naise taustsüsteem. Eriti see, kust selline armukade käitumine ja ebakindlus pärit on.

Sinu poja eelmine kaaslane tahtis kolmekesi kohvikus käia, praegune ei taha. Täiesti normaalne, kõik inimesed ei sobigi omavahel niimoodi kokku, et sõbrannatama hakata. Tahaks ka teada, mis kontekstis see naine ütles, et tema otsustab su poja käikude üle. Niisama maast ja ilmast rääkides selliseid avaldusi ei tehta, oli mingi konfliktne olukord? Kuidas tead, et tütarlaps kõik sõnumid läbi loeb, kas poeg tööl/koolis siis ei käi, et saaksid teda tabada hetkel kui ta üksi on?
Tegelikult ei ole mõtet süüdistada poja elukaaslast. Poeg on ikkagi see, kes eemale hoiab. Oled äkki liiga tüütu? Minu 43-aastane abikaasa pööritab alati silmi kui ema helistab. Tihtipeale ei võta tema kõnesid vastu. Kui küsin, miks, siis vastab et ei suuda jälle pool tundi telefoni otsas rippuda. Ja nii ongi, võibolla minu ämm kurdab ka kusagil, et kuri pojanaine ei luba suhelda.

#4130723:

#4130717:

#4130710:

Ei tundu terve suhe. Niimoodi käituvad ka vägivaldsed mehed suhtes. Alguses love bombing. Siis vaikselt algav äärmuslik kaaslase kontrollimine, kellega suhtleb, haiglane armukadedus, napakad keelud, isoleerimine sõpradest ja sugulastest, sekkumine temasse mitte puutuvatesse suhetesse nagu ema-poja suhe, mis kestnud 22 aastat jne.

Oleksin väga õnnetu, et sellise kaaslase leidis ja püüaksin pojale abi leida, näiteks psühholoogi. Ka neiuga tuleks tegeleda, esiteks ei tohiks noormehe ema lasta teha ka endale ajupesu, ega end eemale tõrjuda pojast. Kas neiul on vanemad või õed-vennad, sugulased kes suudaks talle mõistuse pähe tuua? Sinna pöörduks esimesena. Ähvarduste ja sõimu, vägivalla kahtluse puhul loomulikult politseisse.

Eeeeee, ära nüüd liiale mine. Kui jus poeg emaga koos ei ela vabatahtlikult või väga lähedal emale, pole mingit põhjust, miks ei võiks oma elu elada. Tulevikus süüdistatakse memmepoegluses, et oma elu ei elanud ja käis emmele helistamas pidevalt. Ise muide olen täielik memmekas ja ei näe siin teemas vägivalda. Ükskord peab poeg edasi liikuma ja seda ei saa teha, kui emale peab igast sammust aru andma…

Me ei räägigi igast sammust aru andmisest emale! Normaalne ema soovib ise ka normaalset, täiskasvanulikku suhtlust oma täiskasvanud lapsega.

Me räägime sellest, et kaaslane ei luba üldse emaga suhelda, istub tema poja konto alt ise messengeris ja räägib emaga nagu oleks tema ta poeg. Me räägime millestki muust.

Aitäh! Jah, soovin. Ei ole ühine messenger. Kui poeg magama jääb, siis loeb.

Kes siin küsisid, kuidas ütles mulle, et tema otsustab…Jõulude ajal, kui kahekesi lauda istuma jäime, siis lihtsalt ütles. Mina ei öelnud midagi vastu. Mis mul olekski öelda, nende elu. Ei ole mu poeg mingi memmekas, minu arvates. Pole ainuke laps, ega vanem laps ka. Võrreldes vanema lapsega,  siis tema kaaslane küll ei keela ega käse. Pigem vastupidi, et ikka tihedamini võiks külas käia.           Ma pole võimukas, proovisin igati hästi läbi saada. Ei ela  ligidal, u 100km kaugusel. Eelmisest suhtest läksid lahku tüliga ja tundub et pole üle saanud. 2 aastat on möödas. Läks ehk liiga kiiresti uude suhtesse? 3 kuu pärast. Alguses oli hea meel, et keegi kõrval ja ta pole nii vihane ja kurb enam. Mida ma sellest naisest ikka kirjutan? Mõned hakkavad kohe külge, et näe, oledki halb. No on ebakindel,  ma arvan, sest on tugevalt ülekaaluline. Ei ole seda ma  öelnud ei talle ega pojale. Kui ta ise tahtis rääkida,  rääkisin kaasa. Kuidas arsti juures käis ja arst pm mõnitas. Poeg muretses väga, mida teised arvavad. Kinnitasin, et pole üldse oluline. Ei käi nad kuskil klubides ja sõpru ka pole. Tegin teema ja kartsin täna lugeda. Teadsin et tuleb nii ja naa arvamusi, mis on muidugi loogiline ühe kirja põhjal. Kõige rohkem muret teeb tegelikult see, et kui küsin kas  kõik on hästi, vastas jah. Aga kui nägin teda, no pole see rõõmus noormees kes ta oli. Norus ja “vana”.

Naine norib tüli ka teistega, nt vanaisaga, kes neil abis käis. Ma ei tea kas on olemas ideaalset ämma. Ma igatahes hoian pigem tahaplaanile. Tegelikult olen segaduses, millegipärast kunagi arvasin et olen tore ämm.

#4130884:

#4130723:

#4130717:

#4130710:

Ei tundu terve suhe. Niimoodi käituvad ka vägivaldsed mehed suhtes. Alguses love bombing. Siis vaikselt algav äärmuslik kaaslase kontrollimine, kellega suhtleb, haiglane armukadedus, napakad keelud, isoleerimine sõpradest ja sugulastest, sekkumine temasse mitte puutuvatesse suhetesse nagu ema-poja suhe, mis kestnud 22 aastat jne.

Oleksin väga õnnetu, et sellise kaaslase leidis ja püüaksin pojale abi leida, näiteks psühholoogi. Ka neiuga tuleks tegeleda, esiteks ei tohiks noormehe ema lasta teha ka endale ajupesu, ega end eemale tõrjuda pojast. Kas neiul on vanemad või õed-vennad, sugulased kes suudaks talle mõistuse pähe tuua? Sinna pöörduks esimesena. Ähvarduste ja sõimu, vägivalla kahtluse puhul loomulikult politseisse.

Eeeeee, ära nüüd liiale mine. Kui jus poeg emaga koos ei ela vabatahtlikult või väga lähedal emale, pole mingit põhjust, miks ei võiks oma elu elada. Tulevikus süüdistatakse memmepoegluses, et oma elu ei elanud ja käis emmele helistamas pidevalt. Ise muide olen täielik memmekas ja ei näe siin teemas vägivalda. Ükskord peab poeg edasi liikuma ja seda ei saa teha, kui emale peab igast sammust aru andma…

Me ei räägigi igast sammust aru andmisest emale! Normaalne ema soovib ise ka normaalset, täiskasvanulikku suhtlust oma täiskasvanud lapsega.

Me räägime sellest, et kaaslane ei luba üldse emaga suhelda, istub tema poja konto alt ise messengeris ja räägib emaga nagu oleks tema ta poeg. Me räägime millestki muust.

Aitäh! Jah, soovin. Ei ole ühine messenger. Kui poeg magama jääb, siis loeb.

Kes siin küsisid, kuidas ütles mulle, et tema otsustab…Jõulude ajal, kui kahekesi lauda istuma jäime, siis lihtsalt ütles. Mina ei öelnud midagi vastu. Mis mul olekski öelda, nende elu. Ei ole mu poeg mingi memmekas, minu arvates. Pole ainuke laps, ega vanem laps ka. Võrreldes vanema lapsega, siis tema kaaslane küll ei keela ega käse. Pigem vastupidi, et ikka tihedamini võiks külas käia. Ma pole võimukas, proovisin igati hästi läbi saada. Ei ela ligidal, u 100km kaugusel. Eelmisest suhtest läksid lahku tüliga ja tundub et pole üle saanud. 2 aastat on möödas. Läks ehk liiga kiiresti uude suhtesse? 3 kuu pärast. Alguses oli hea meel, et keegi kõrval ja ta pole nii vihane ja kurb enam. Mida ma sellest naisest ikka kirjutan? Mõned hakkavad kohe külge, et näe, oledki halb. No on ebakindel, ma arvan, sest on tugevalt ülekaaluline. Ei ole seda ma öelnud ei talle ega pojale. Kui ta ise tahtis rääkida, rääkisin kaasa. Kuidas arsti juures käis ja arst pm mõnitas. Poeg muretses väga, mida teised arvavad. Kinnitasin, et pole üldse oluline. Ei käi nad kuskil klubides ja sõpru ka pole. Tegin teema ja kartsin täna lugeda. Teadsin et tuleb nii ja naa arvamusi, mis on muidugi loogiline ühe kirja põhjal. Kõige rohkem muret teeb tegelikult see, et kui küsin kas kõik on hästi, vastas jah. Aga kui nägin teda, no pole see rõõmus noormees kes ta oli. Norus ja “vana”.

Naine norib tüli ka teistega, nt vanaisaga, kes neil abis käis. Ma ei tea kas on olemas ideaalset ämma. Ma igatahes hoian pigem tahaplaanile. Tegelikult olen segaduses, millegipärast kunagi arvasin et olen tore ämm.

Nii kurb lugeda seda teemat lihtsalt. Milles on süüdi veel vanaisa.