Teema: Täiskasvanud laps, kes oli sõber…

#4133895:

No mitte iga nädalavahetus, aga tihti. Sööme liha, joome õlut, sööme mingit head minu tehtud kooki. Arutame oma äride asju, kuidas edukam olla, vaatame üle marketingi, räägime jooksvatest probleemidest, ajame loba ja viskame nalja. See võtab päevast vaid 3h.

Erakonnas on vägagi sõbrad. Ühised väärtushinnangud ja tulevikunägemused liidavad.

Erakondades üldiselt ongi sellised hästi suhtlevad inimesed, neil on aega nii emale, ämmale kui valijatele. Aktiivsed inimesed, kes jõuavad palju ja armastavad suurt suhtlust.

#4133939:

Ka aktiivsetel on ööpäevas vaid 24 tundi. Tundub, et siis on kas lapsed unaruses või ainult ema kantseldada.

Noh, eks võetakse lapsed kaasa. Tavaliselt sotsiaalsetel inimestel kasvavad sotsiaalsed lapsed nii geenide kui keskkonna poolt kokku pandud komplekt.

#4133948:

#4133939:

Ka aktiivsetel on ööpäevas vaid 24 tundi. Tundub, et siis on kas lapsed unaruses või ainult ema kantseldada.

Noh, eks võetakse lapsed kaasa. Tavaliselt sotsiaalsetel inimestel kasvavad sotsiaalsed lapsed nii geenide kui keskkonna poolt kokku pandud komplekt.

Võetakse kaasa valimiskampaaniale?

#4134071:

#4134058:

Võetakse kaasa valimiskampaaniale?

Ei, mõtlesin, et 24h ja kui ema/ämma juurde minnakse, siis lapsed kaasa. Ka tean vanemaid, kelle lapsed ongi samuti nii poliitikuks saanud, varakult kaasas, kuigi see polnud algne mõte.

Jah. Ratas, Kallas, Helme. Kõik on nepo lapsed.

Mind alati paneb mõtlema see, kui ema väilstab oma lapsega ema-lapse suhte ning väidab, et tal on lapsega sõbrasuhe. Saan oma lastega väga hästi läbi, meil on usaldusväärne suhe, aga nad jäävad alati minu lasteks. Lapsed ei hakka kunagi asendama sõpru ja lastel endal peavad olema oma sõbrad.

Muidugi jääb mu laps alati minu lapseks, aga sedasorti ematundeid ma tema vastu küll enam ei tunne, et kehitaks tal püksid paremini jalga, poetaks mõne kommi pihku või käsutaks külma ilmaga salli kaela. Ka ei muretse, kas ta liiga kaua öösiti üleval ei ole, kas ikka piisavalt hästi süüa saab või ega pimedas kahtlastel tänavatel liigu. Õnneks oleme me sõbrad. Oleks ka väga idiootne, kui ma öösiti patja palavaks keeraks, mõeldes, kas ta elukaaslane ikka on hea naine, kuidas pojal seal uues kohas tööl läheb, ega ei kiusata ja ega mu poja komandeeringus võõras linnas ära ei eksi.
Tänu taevale oleme sõbrad. Usun, kui ma teda ikka veel emmetaksin, hoiataksid ja muretseksin, ta hoiaks kauge kaarega minust eemale. Meil on ikka hoopis ägedam koos olla ja elust rääkida kui väga-väga head sõbrad. Mina 62 ja tema 41. Ning nii juba ca 20 aastat.

#4134168:

Mind alati paneb mõtlema see, kui ema väilstab oma lapsega ema-lapse suhte ning väidab, et tal on lapsega sõbrasuhe. Saan oma lastega väga hästi läbi, meil on usaldusväärne suhe, aga nad jäävad alati minu lasteks. Lapsed ei hakka kunagi asendama sõpru ja lastel endal peavad olema oma sõbrad.

Aamen. Ja emal peavad olema oma sõbrad ja täiskasvanuelu, mitte nii, et kui poeg ei helista enam iga päev, peab eluliinile hakkama helistama, niisugine kass on emmel peal… Kohutav klammerdumine. Pretensioonikas miniakandidaat on eraldi teema. Olen samuti arvamusel, et naised kisuvad selle pärast, kelle “oma” see poeg/mees rohkem on ja keda kuulab. Õudne.

Loodetavasti rahunes ema maha ja mitte ainult korraks. Pojal on oma elu ka. Kui sellest aru hakkab saama, on kõik hästi.

#4134462:

Ma olen siin vahepeal kamandavaks, poja kaasat vihkavaks, üksikuks ja kibestunud ahistajaks muudetud. ???? Lisaks on kellegi kommentaarid minu omade pähe võetud.

Meil on muidu hästi. Pole ma üksik ja kibestuda pole aega ega tahtmist. On mul hea mees, laste isa siis, ja üks lastest on ka veel kodus. Oleme kõik perekondlikult lähedased. Siia hulka kuuluvad siis veel minu ja mehe õdede/ vendade perekonnad ja meie vanemad. Teatud sündmus lähendas meid kõiki. Suhtleme nüüd pojaga nii messengeris kui telefoni teel. Poja naine on endise käitumisega. Mina olen maha rahunenud. Pingeid pole. See, kas kaaslanna soovib suhelda või mitte, on tema otsustada. Minul pole v a r e m (NB!) ega nüüd, tema vastu midagi. Seda korrutada ei ole mõtet rohkem. Poeg tutvustas, kõik oli sõbralik. Ei osanud arvata, et käskima ja keelama hakkab. Pole eelnevalt sellist kogemust ka olnud.

Praegu on hea ja rahulik tunne. Eluliinile ei helistanud (ega ähvardanud kedagi, et helistan). Küll aga rääkisin ühe inimesega, kes mind väga hästi mõistis ja mõjus väga rahustavalt.

Tänan toredaid ja südamikke vastajaid! ❤️

Aruta seda teemat siiski mehega ehk lapse isaga ka, sest tema on eeldatavasti sama palju selles situatsioonis sees ja kaks pead on ikka kaks pead.

Vabalt võib ka olla, et poja kaaslane on lihtsalt ebakindel ja rabe ja see läheb ajaga mööda.

Või siis ongi kahtlase käitumisega ja ahistav ning ka selles peab poeg ise aja jooksul selgusele jõudma.

#4135538:

Ei helista iga päev versus kohtumine paar korda aastas?

Olen täiesti kindel, et see oli afektiseisundi liialdus ja tegelikult “paarist korrast aastas” on asi kaugel. Ema oli lihtsalt iganädalase kohtumisega liiga ära harjunud.