Esileht Ajaviite- ja muud jutud täiskasvanud laps

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 57 )

Teema: täiskasvanud laps

Postitas:
Kägu

Ma mäletan, et oma emaga suhtlesime ja rääkisime kuni tema surmani iga päev, tavaliselt telefonis, sest internetti veel polnud 🙂 Nüüd, kui ma oma 26- aastasele lapsele messingeri mõne lause saadan, tuleb lähema 5 minuti juuksul tagasisidena midagi sellist, et miks sa nii palju uurid. Ta on vallaline ( 27) noor mees ja hetkel on tal ka puhkus, nii et paar rida võiks ju suuta vastata, vähemalt paar korda nädalas endast nö.elumärki anda. Ma ei nuhi ta pruutide ega muu sellise järele. Lihtsalt tean, et tal on paar kroonilist terviseprobleemi ja et tal ei ole veel kindlat elukaaslast, ikka on mure, et kas kõik on korras. Kui üksikul inimesel midagi juhtub ja ta ühendust võtta ei saa, võib minna päevi, enne kui keegi taipab otsima hakata.
Mina elan kaugemal ja mul polegi tavaks oma suure lapse koju kokku leppimata ajal minna. Võibolla olen siis liiga vana, ja ei saa enam asjadest õieti aru?
Arvatavasti tütred ja emad suhtlevadki rohkem.
Ülekohtune ma tema suhtes pole olnud, niikaua kui tahtis, sai õppida ja koolis käia, aitasin tööd leida, aitasin tal korterit osta, andsin omafinantseeringu summa, aitasin kolida, aitasin sisustada, Nüüd tundub aga, et mind pole enam üldse vaja ja isegi rääkida ei suvatseta.
Ma ei tea, kas ma olen midagi kusagil väga valesti teinud, poja isast oleme lahutatud, mina kasvatasin aga isa on poja jaoks seniajani tähtsam ja parem jne. Isal pole olnud vajadust olla kuri, paar korda aastas laps külla võtta ja üks kord uus arvuti osta ( mille võrra siis pool aastat üldse nö.alimente ei maksnud) oli tema panus. Mina olin see, kes kriitilised ajad üle aitas elada, piitsa ja präänikut andis, tänu millele praegu on poiss oma klassikaaslastega võrreldes päris heas seisus, tal on haridus ja amet ja oma kodu. See, et see on tulnud paljuski minu arvelt, vist ei peagi lugema. On ju emad läbi aegade pingutanud ja lapsi kasvatnud ja kui ma oma vanaemade peale mõtlen, kes oma lapsed sõjajärgsel ajal pidid üles kasvatama, polnud ju minu elu sugugi nii hull.
Kuidas teil on oma suurte lastega suhted?
Jah, ületöötanud, ülekaaluline menopausijärgse paksa tädi olen küll aga midagi konstruktiivset tahaks ka kuulda 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina 30-aastane, emaga suhtleme siis, kui kummalgi asja on. Pole kunagi olnud niisama tühjast-tähjast lobisejad ja sellist käisin-poes-jalg-valutab-homme-sõidame-linnast-ära juttu ei salli kumbki. Aga saame ikkagi väga hästi läbi. Mina aitan teda, tema aitab mind, usaldame üksteist, käime koos reisimas jne. Samas, abikaasa mul selline, kes paar korda nädalas oma emale helistab, et kuidas ikka läheb ja kuidas maal loomadel läheb ja kas marjad juba valmis jne. Teeb seda täiesti siiralt, mitte ei helista kohusetundest ema suhtes vms. Küsisin enda emalt ka ükskord, et kas ta tunneb sellisest suhtlusest puudust. Vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks kuskilt väga kõrgelt kukkunud. Inimesed on erinevad 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Las ta paneb sind meditsiini-infosüsteemis oma hädaolukorra kontaktisikuks, siis tead vähemalt, et kui kiirabisse satub vm, antakse teada. Midagi ikka?
Suhtlemise osas – ei saa muidugi pojast samasugust “seltsidaami”, nagu tütrest võib oodata (aga ka mitte eeldada).
Tead ju küll ütlust – tütre sünnitad endale, poja teisele naisele 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaidlen vastu. Olen täiskasvanud poja ja tütre ema ning pojaga suhtleme märksa sagedamini ja avatumalt, kui tütrega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Arvatavasti tütred ja emad suhtlevadki rohkem.

Mina arvan, et pigem on see inimeseti erinev. Mina ei olnud ema eluajal suur suhtleja, tema ajas mind ka alati taga, helistas mu naabritele jmt. Ma armastasin teda väga, aga ei tundnud, et peaksin kogu aeg kogu oma elu ette kandma ja igapäevaselt suhtlema. Lisaks oli tal enamike asjade kohta eriarvamus, aga mina pole eriline vaidleja tüüp. Tahan rahus oma maailmas olla ja suhelda teiste samasugustega, ilma et peaksin kogu aeg midagi tõestama või oma valikuid õigustama, alates kardinapuust ja lõpetades sellega, mida lastele selga panna. Ma hoian rohkem ühendust nendega, kes mind taga ei aja ja kellele sobib, kui ma mitu nädalat ei suhtle ja siis kell 3 öösel messengeris kirjutan, ja kes ei helista selle peale kell 3.05 ega küsi, kas midagi on juhtunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma arvan, et sa peaksid sellest temaga otse ja ausalt rääkima. mõni inimene lihtsalt on selline, et vajab konkreetseid juhiseid

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, väike vahemärkus. Enne, kui mõni kiusu-kägu või liba-kägu sulle peale lendab, paranda lapse vanus ära. Sul on kahes järjestikuses lauses lapse kohta erinevad vanused märgitud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Emad üldjuhul ei saa aru, et nad ei sünnita endale igavesi sõpru ega alluvaid.

Mul emaga on minimaalne suhtlus. Kohustuslikus korras annan kord nädalas teada, et olen elus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul ei ole veel täisealisi. Teismelised on. Kasvatan ka lapsi nende isast lahus. Siiski on meist kahest see kuri vanem isa. Minul tuleb igapäevaselt neid kasvatades asjade rahumeelne ajamine märksa paremini välja. Postituse mõte on selles, et ehk pole sa olnud selline vanem, kellele tahaks ja julgeks oma elust rääkida. Mõned vanemad ei saa aru, et vestlus lapsega muutub kiiresti lapse “kaitse ennast ja oma seisukohti vanema hukkamõistu eest” võitluseks. See pole meeldiv vestlus vaid puhas piin ja sellisel juhul ollakse ilmselt ka pidevas kaitseseisundis, kui vanem midagi küsib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas teil on oma suurte lastega suhted?

Mul on neid lapsi 4 (31 M, 30 N, 30 N ja 27 M).
Niisama lobisemiseks ma ei helista neile mitte iialgi. Kui on küsimus, mis pole kiire – näiteks kas sel nädalavahetusel tulete ja kui siis umbes mis kell – siis ma panen selle meili. Miks ma peaksin niisuguse asja pärast teisi tilistades segama. Loevad, kui aega saavad ja vastavad, kui aega saavad ja kõik on CC-s ja kui kellaaeg meelest läheb, saab meilist vaadata.

Helistan neile igaühele vast 1-2 x aastas. Nemad mulle veel vähem, aga messengeris ja meilis räägime peaaegu iga päev kasvõi paar lauset. Lisaks me saame kokku iga kuu 1-2 korda, niisama suupruukimiseks helistada on mõttetu. Isegi “kuidas sul läheb” küsimus on meilis lihtsam, on aega mõelda ja vastata, lisaks telefonihelin ei sega kedagi mingi tegevuse sees. Kokku saades muidugi lobiseme hoolega 🙂

Siia kõrvale minu õde, kes miskipärast pidas vanasti vajalikuks mulle helistada isegi selleks, et lugeda ette ligi 20-esemeline nimekiri, mida ma suguvõsa kokkutulekuks peaksin ostma. Solvus korraks, kui ma ütlesin, et taevas hoidku, pane see list mulle meili. Kord püüdis mulle oma pangaarve numbrit telefonis dikteerida, mida ma just meilis temalt küsisin – järelikult istus ta arvuti ees. Nüüd on normaalsem ja helistab tõesti ainult kui on hädaolukord ning igasugused numbrid, millega on võimalik mööda panna, paneb messengeri või
meili.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on paar aastat noorem poeg, õpib, käib tööl ja elab kodus, kogub korteri sissemaksuraha. Ja tema ei räägi minuga ka peaaegu mitte millestki, ongi väga kinnine noormees, oma isa moodi. Kui ma vahel mõne isikliku asja kohta küsin, aga ta ei vasta ning küsin teist korda veel, ütleb: “kas sa jäädki nämmutama selle teema kallal?”. Ja seetõttu ma ei küsigi tema asju. Vahel olen mõelnud, et kui selguks, et ta on kas sarimõrtsukas vòi salaagent, siis ma ei imestaks üldse – mitte midagi ei tea tema kohta. Väiksena ta selline polnud, see kinnisus on aastatega süvenenud. Eile ladusime 2 tundi puid ja pea ühtegi sõna ei vahetanud. Kui ma midagi ütlesin, vastas jah või mh. Kõik. Tõenäoliselt kui kodust ära kolib, kohtume järgmine kord minu matustel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina suhtlen enda täiskasvanud poegadega pikemalt siis, kui on midagi asjalikku või vajalikku öelda või arutada.
Üks neist on üsna avatud ja räägib enda tegemistest ka pikalt, teine aga ei räägi peaaegu, et üldse midagi ja kui mõnikord harva niisama kirjutan ja küsin et pole ammu suhelnud, kas kõik on korras, siis saan vastuseks kaks tähte – ok.
sellest tegelikult piisab, ma tean, et temaga on kõik korras ja mida muud mul pidevalt teada vaja olekski? naist pole kummalgi, lapsi ka mitte. suurematest elumuutustest ikka räägitakse ja seega on kõik korras.
ja päris kindlasti ei pea ma arvet, palju ma neid aidanud olen või mis neil tänu minul olemas on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Suhtlen oma mujal elavate täiskasvanud lastega paar-kolm korda kuus, telefonis. Messengeris lühidalt kirjutame küll mitu korda nädalas. Pole ka harjunud niisama tühja loba ajama, räägime, mida uut ja kuidas üldiselt läinud on.
Mul sõbranna jälle väidab, et helistavad tütrega üksteisele alati 2 korda päevas, hommikul ja õhtul. Mina nii ei viitsiks, mida ma nämmutan igal hommikul, tere, kuidas elad? Ja õhtul jälle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei suhtle oma täiskasvanud tütardega ka mitte. Ise tahaksin küll rohkem, niisamagi teada, et nad ikka eksisteerivad ja korra-paar aastas olen kirjutanud (helistades ei võeta torugi), vastuseks saanud “hästi”, “normaalselt”, “mul on muud plaanid”.
Nüüd olen sellegi lõpetanud. Nagu üks eelnev Kägu kirjutas, siis näeme vast minu matustel.
Oma vanematega suhtlesin küll harva, kuid iial ei nähvanud nii, nagu oma lapsed seda teevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üldjuhul ongi tütarde suhted emadega lähedasemad. See on ka loomulik, sest naistel omavahel on palju rohkem ühiseid teemasid, kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt. Mehed ja naised mõtlevad ja käituvad erinevalt, seda võiks täiskasvanud inimene ometi teada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, väike vahemärkus. Enne, kui mõni kiusu-kägu või liba-kägu sulle peale lendab, paranda lapse vanus ära. Sul on kahes järjestikuses lauses lapse kohta erinevad vanused märgitud.

Aitäh tähelepanu juhtimast, aga ei hakka parandama, las jääb nagu on.
Suvelaps, ühelt poolt tean, millal sünnipäev “päriselt ” on, teiselt poolt pidu veel pidamata, ootame seda aega, millal kõik vabad. Aga jah, arvatavasti varsti peab juba lapse vanust näppudel arvutama hakkama 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul ei ole veel täisealisi. Teismelised on. Kasvatan ka lapsi nende isast lahus. Siiski on meist kahest see kuri vanem isa. Minul tuleb igapäevaselt neid kasvatades asjade rahumeelne ajamine märksa paremini välja. Postituse mõte on selles, et ehk pole sa olnud selline vanem, kellele tahaks ja julgeks oma elust rääkida. Mõned vanemad ei saa aru, et vestlus lapsega muutub kiiresti lapse “kaitse ennast ja oma seisukohti vanema hukkamõistu eest” võitluseks. See pole meeldiv vestlus vaid puhas piin ja sellisel juhul ollakse ilmselt ka pidevas kaitseseisundis, kui vanem midagi küsib.

Ma kahtlustan, et sul võib õigus olla.

Ma ei tahaks olla see irisev mutt aga kui ma ikka näen, et ta on tegemas mingit rumalust, näiteks tahtis ta töökohta vahetada ja samas ka korteri ostuks laenu minna küsima, siis ma loomulikult selgitasin, et sellisel juhul peab vähemalt 6 kuuks veel üürikasse jääma.
Ja odavat Poola mööblit, mis pildi peal ilus, ei lubanud ka osta, kuigi oleks vist targem olnud seda lubada, ise ostab ja kannatab.
Arvatavasti kardab ta ka mulle oma sõpru näidata, ma ei saa kuidagi sellest “halva politseiniku” rollist välja. Kuigi viimastel jõuludel hakkas endast kahju, kui Jõuluõhtul mindi isa pere poole ja FB postitati tore pilt isaga.
Arvatavasti minusugustest saavadki kurjad ämmad 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu vennad on emaga palju jutukamad alati olnud ja oma elu alati suht korralikult ette raporteerinud. Mina tütrena suht kinnine ja napisõnaline. Niisama maailmast lobiseda ei oska ning ema ei kipu minuga ka eriti lobisema, kuigi muidu tal jutt jookseb ega midagi saladuseks ei jäta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei suhtle oma täiskasvanud tütardega ka mitte. Ise tahaksin küll rohkem, niisamagi teada, et nad ikka eksisteerivad ja korra-paar aastas olen kirjutanud (helistades ei võeta torugi), vastuseks saanud “hästi”, “normaalselt”, “mul on muud plaanid”.
Nüüd olen sellegi lõpetanud. Nagu üks eelnev Kägu kirjutas, siis näeme vast minu matustel.
Oma vanematega suhtlesin küll harva, kuid iial ei nähvanud nii, nagu oma lapsed seda teevad.

Päris kurb variant.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Noor mees tahab täiel rinnal elu elada, ringi keppida ja möllata. Sina käitud temaga nagu titega või vanainimesega (kroonilised haigused, las ma pakun stsenaariumi: “oh appi issakene, pojake, kas sul täna tervis ikka kannatab, et XYZ teha?”) Noored ei mõtle oma terviseprobleemidest veel nii nagu Polkovniku lesk. Rääkimata nendest kahest näitest, mida tõid – töökoha vahetus ja odav mööbel. Jeerum, noorus ongi aeg selleks, et ülepeakaela töökohti vahetada; kui vaja, siis üürikas elada; ja samuti odavaid asju osta. Kallid esemed ja stabiilne elu tuleb ikka küpsemas eas kui kahekümnendad. Oled lihtsalt veidi masendav talle oma ellusuhtumisega ja sellise negatiivsuse käes ei taha olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu elus on korduvalt küsitud, miks mul lapsi pole. Ma olen vastanud ausalt, aga milleks. Kas elu läheb siis kergemaks, kas elu läheb paremaks, kas elu läheb mõttekamaks või kellelgi õnnelikumaks tänu laste olemasolule?! Vastus on alati, ei. Ausate inimeste vastus.
Tead, mul on tohutu suguseltskond, kus on ka palju lapsi, ka mu vennal on neid mitu.
Paraku, reaalne elu, mitte tühipaljas jutt mida paljud harrastavad, näitab muud:Enamik lapsi ei suhtle enam oma vanematega kui lapsed on iseseisvunud!

Please wait...
Postitas:
Kägu

kas elu läheb paremaks, kas elu läheb mõttekamaks või kellelgi õnnelikumaks tänu laste olemasolule?!

Jah, see on nii.

:Enamik lapsi ei suhtle enam oma vanematega kui lapsed on iseseisvunud!

see küll tõsi pole, enamik siiski suhtleb normaalselt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

olen naine.
ei suhtle oma emaga juba 5aastat. lapsega kes elab juba meist eraldi ka ei suhtle niisama. kas peaks suhtlema? aga kui pole mitte midagi öelda, siis ka peaks nagu sundima suhtlema?
aga ma ei viitsi üldse suhelda 😛 kohe üldse ei viitsi niisama ajada juttu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu elus on korduvalt küsitud, miks mul lapsi pole. Ma olen vastanud ausalt, aga milleks. Kas elu läheb siis kergemaks, kas elu läheb paremaks, kas elu läheb mõttekamaks või kellelgi õnnelikumaks tänu laste olemasolule?! Vastus on alati, ei. Ausate inimeste vastus.

Tead, mul on tohutu suguseltskond, kus on ka palju lapsi, ka mu vennal on neid mitu.

Paraku, reaalne elu, mitte tühipaljas jutt mida paljud harrastavad, näitab muud:Enamik lapsi ei suhtle enam oma vanematega kui lapsed on iseseisvunud!

Minu aus vastus sellele küsimusele oleks, et laste olemasolu on imeline ja elu on palju rikkam. Mul on kahju nendest sinu õnnetutest tuttavatest, kes niimoodi piinlevad oma valikute pärast. Minu suguseltskonnas ja ka tutvusringkonnas on mõni üksik laps, kes oma vanematega ei suhtle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina nt ei armasta oma emaga suhelda, sest ta ise seda pidevalt peale surub. “Kui seal ära käid, vaata, et siis kindlasti helistad! Korra nädalas ikka võiks selle aja leida, et helistada!” Sellise sundimise peale tekib trots ja ei ole see suhtlus meeldiv mõlemapoolsel soovil põhinev, vaid ühe poole nõudmine selle järgi, mis tema arvates peaks olema. Kõik kõned ja kokkusaamised lõppevad alati sellega, et viimaseks lauseks on, millal jälle helistama pean.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul hakkas seda teemat lugedes kuidagi … kergem või parem või ma ei teagi, kuidas seda õigem väljendada oleks. Järelikult ma ei ole üksi, meid on rohkem. Põhjus selles, et ka minu üks lastest ei suhtle ja hoiab eemale. Elame ühes linnas, kuid pole üksteist juba ligi 3 aastat näinud. Omaalgatuslikult laps ei suhtle, eelmisest aastast alates ei ole isegi minu, oma isa, venna ja õe sünnipäevaks sõnumit saatnud. Kui helistan, siis enamasti telefoni vastu ei võta ja kui võtabki, siis vastab “Ei”, “Ja”, “Tore teada” või “Pole oluline”. Sugulaste sünnipäevadel, pulmades ja matustel ei käi, kellega suhtleb, kuidas tal läheb … no mitte midagi me temast enam ei tea. Ei tea sedagi, kas ikka endises kohas elab.

Ma ise mõtlen, et kui meie mehega oleme tema meelest halvad vanemad olnud, siis õe ja vennaga võiks ju ikka suhelda. Aga ei, poeg on ennast täielikult suhetest meiega “välja kirjutanud”. Algul mõtlesin, et ehk on asi nn iseseisva elu alustamises – mõnda aega “naudib vabadust” ja siis hakkab jälle rohkem suhtlema, kuid tundub, et asjatu lootus. Poeg ei olnud pidutseja ega kaak – täitsa tõsise ellusuhtumisega noor inimene, kellest sellist eemaletõmbumist ja ärakadumist kunagi uskunud ei oleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina suhtlen emaga päris tihti, peaaegu iga päev. Kirjutame enamasti või ema helistab. Suhtleme niisama ja kakleme ka 🙂 Mees oma emaga ei suhtle üldse, ta ema helistab kord aastas, et sünnipäeva puhul õnne soovida kui sedagi 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ons see tõesti see nö praegune põlvkond?
Kellel on kõik teed lahti ja vanemad on mingi mõttetu nähtus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ise kahekümnendates täiskasvanud laps ja suhtleme ema-isaga tihti. Meil ema ja õega messengeris grupp, kus niisama lobiseme ja vajadusel ka tähtsaid asju räägime. Helistame harvem, ehk paar korda nädalas. Isaga suhtlen kui vanemate juurde lähen või helistan kui tahan midagi konkreetset küsida-öelda. Kui on uudiseid, siis tunnen alati soovi peale mehele teatamist ka emale rääkida. Isalt küsin nõu aga rohkem tähtsate ja materiaalsete otsuste tegemisel või arutan temaga oma mõtteid. Õde aga nt suhtleb vähem vanematega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ons see tõesti see nö praegune põlvkond?

Kellel on kõik teed lahti ja vanemad on mingi mõttetu nähtus?

Loomulikult mitte. Mu oma emagi ei suhelnud oma emaga. Kõik mittesuhtleja lapsed on ka nii 35+. Ehk kõik nõukaaja lapsed, kus lspsi lihtsalt saadi, kes pidid ise kuidagi üles kasvama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 57 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud täiskasvanud laps