Esileht Ajaviite- ja muud jutud täiskasvanud laps

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )

Teema: täiskasvanud laps

Postitas:
Kägu

Olen ise kahekümnendates täiskasvanud laps ja suhtleme ema-isaga tihti. Meil ema ja õega messengeris grupp, kus niisama lobiseme ja vajadusel ka tähtsaid asju räägime. Helistame harvem, ehk paar korda nädalas. Isaga suhtlen kui vanemate juurde lähen või helistan kui tahan midagi konkreetset küsida-öelda. Kui on uudiseid, siis tunnen alati soovi peale mehele teatamist ka emale rääkida. Isalt küsin nõu aga rohkem tähtsate ja materiaalsete otsuste tegemisel või arutan temaga oma mõtteid. Õde aga nt suhtleb vähem vanematega.

Mina emaga suhtlesin ka nii ja ma igatsen sellise suhtluse järgi. Ema on juba ammu surnud aga ikka veel taban end mõttelt, et seda või teist head uudist tahaks temaga jagada. Mu elukaaslane on teisest keskkonnast, tema ei saa ka aru taolisest lihtsate asjade kohta info jagamisest, aga meie peres oli see tavaks.
Ma mõistusega võttes saan aru, et see on ühelt poolt tobe, teisalt aga oli mul peale ema telefonikõnet hea ja rahulik olla, teadsin et neil isaga on kõik hästi.
Ju ma alateadlikult ootan sama suhet oma lapsega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas need mittesuhtlejad on joodikud ja narkarid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et su poeg tahab isesseisvuda. Sinu suhtlusstiil on vist pigem selline kontrolliv-õpetav ja talle tundub, et sa võtad teda ikka veel kasvatamist vajava lapsena? On nii? Kuidagi peaksid selle kontrollimise jätma ja suhtlusstiili muutma. Tõesti, miks sa nii palju uurid, miks selle asemel lihtsalt ei suhtle? Saan täitsa aru, et seda ei pruugi olla lihtne teostada, kui teil selline suhtlsmall juba välja kujunenud.

Mul endal on kaks eraldi elavat poega, 22 ja 24. Vanem poeg on ka kroonilise haigusga, nii et tema tervise pärast olen palju elus muretsenud. Hetkel saame temaga normaalselt läbi. Suhtleme messengeris üsna sagedasti, ka just päris iga päeva, aga peaaegu iga päev vahetame mõned laused. Need laused ei ole kontrollivad ega uurivad, ma ei teagi millest suhtleme. Meil on sarnane huvid, sellest räägime, vahel küsin mingit abi oma telefoni või arvuti kohta, vahel räägime midagi vanaemast või veel mis iganes pähe tuleb. Telefonis me peaaegu ei suhtle, ainult siis, kui tõesti nüüd ja kohe vaja milleski kokku leppida. Meie suhtlus ei ole enam laps-vanem posittsioonil, kus vanem targem ja kontrolliv, aga võrdsel positsiioonil. Mõnes asjas võin mina talle nõu anda, mõnes teises tema mulle. Kumbki ei lähe niisama nõu andma, aga kui teine küsib, siis aitab (tema võib mult vahel nt mõne toidu tegemise kohta eha, talle meeldib ise kokata ja siis vahel tahab teha midagi, mida mina kunagi tegin).

Noorema pojaga on mul suhtlemine harvem. Temaga meil ei tule välja sellist loomuliku ja vaba võrdset suhtlust. Aegajalt ikka suhtleme, ka messengeris. Aga ega ta ise väga rääkima ei tule, aga minu vestluskatsetele ikka pisut vastab. Tahaks ka temaga sarnast vaba suhtlust, aga näe ei oska. Eks siis suhtlen vähem ja püüan rohkem talle ta oma ruumi anda. Nädalas kord-paar tuleb ikka suhtlust ära, kasvõi paar lauset. Väldin ka seda kontrollivat-kasvatavat stiili. Vahel küsin ka talt nõu nt auto kohta. Vahel küsib tema mult midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei suhtle oma täiskasvanud tütardega ka mitte. Ise tahaksin küll rohkem, niisamagi teada, et nad ikka eksisteerivad ja korra-paar aastas olen kirjutanud (helistades ei võeta torugi), vastuseks saanud “hästi”, “normaalselt”, “mul on muud plaanid”.

Nüüd olen sellegi lõpetanud. Nagu üks eelnev Kägu kirjutas, siis näeme vast minu matustel.

Oma vanematega suhtlesin küll harva, kuid iial ei nähvanud nii, nagu oma lapsed seda teevad.

Mul ka sama. Nii haiget teeb, et elumõte on kadunud….

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 26, emaga suhtlen põhiliselt messengeris. Hea lihtne, saame ilma vaevata igasugu pilte saata üksteisele, üksikuid küsimusi saata, mille pärast helistama ei viitsi hakata – meil erinevad tööajad niigi, ei taha segada tühja-tähja pärast, aga messengeris saab omale sobival ajal jutud aetud vabalt. Korra nädala-kahe jooksul helistame ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

25, emaga suhtlen kord kuu-kahe jooksul ja sedagi enamasti messengeris. Ema vist solvus, et alati pidi tema olema see, kes helistas ja nii me telefonis lobisemise lõpetasime. Aus põhjus, miks mina suhtlust ei algata, on see, et mul ei ole millestki põnevast rääkida ja tegelikult ega ma ei jaksagi suhelda. 8-5ni töö võtab päeva lõpuks üsna läbi ja nädalavahetusel on teised asjad peas. Varasemast küllaltki suurest hulgast sõbrannadest on alles jäänud 1,5, sest nendegagi ei jaksa suhelda. Ära võta isiklikult.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

25, emaga suhtlen kord kuu-kahe jooksul ja sedagi enamasti messengeris. Ema vist solvus, et alati pidi tema olema see, kes helistas ja nii me telefonis lobisemise lõpetasime. Aus põhjus, miks mina suhtlust ei algata, on see, et mul ei ole millestki põnevast rääkida ja tegelikult ega ma ei jaksagi suhelda. 8-5ni töö võtab päeva lõpuks üsna läbi ja nädalavahetusel on teised asjad peas. Varasemast küllaltki suurest hulgast sõbrannadest on alles jäänud 1,5, sest nendegagi ei jaksa suhelda. Ära võta isiklikult.

Kui 25-selt ollakse 8st 5ni tööst nii läbi, et õhtul ei jõua telefonil numbritki valida, siis 40ndat sünnipäeva küll ei näe. Nii hädised inimesed eriti vanaks ei ela.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

25, emaga suhtlen kord kuu-kahe jooksul ja sedagi enamasti messengeris. Ema vist solvus, et alati pidi tema olema see, kes helistas ja nii me telefonis lobisemise lõpetasime. Aus põhjus, miks mina suhtlust ei algata, on see, et mul ei ole millestki põnevast rääkida ja tegelikult ega ma ei jaksagi suhelda. 8-5ni töö võtab päeva lõpuks üsna läbi ja nädalavahetusel on teised asjad peas. Varasemast küllaltki suurest hulgast sõbrannadest on alles jäänud 1,5, sest nendegagi ei jaksa suhelda. Ära võta isiklikult.

Kui 25-selt ollakse 8st 5ni tööst nii läbi, et õhtul ei jõua telefonil numbritki valida, siis 40ndat sünnipäeva küll ei näe. Nii hädised inimesed eriti vanaks ei ela.

Ju mu ema kasvatas siis hädise inimese 🤷‍♀️. Suhtlemiseks liiga väsinud, mitte mitte suhtlemist nõudvateks tegevusteks liiga väsinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas teil on oma suurte lastega suhted?

Mul on neid lapsi 4 (31 M, 30 N, 30 N ja 27 M).
Kord püüdis mulle oma pangaarve numbrit telefonis dikteerida, mida ma just meilis temalt küsisin – järelikult istus ta arvuti ees.

Mul oli just eelmisel nädalal tööalane suhtlus ühe teise ettevõtte juhiga. Ta oli pangas ja küsis minult pangakonto numbrit. Saatsin selle talle sms-iga. Natukese aja pärast helistas tagasi ja dikteeris mulle numbreid, et kas sai ikka õigesti 😀

Inimene, selle aseme, et teha oma kontoris oma arvuti tagant ülekandeid, läheb panka. Siis avastab, et midagi on maha jäänud, helistab… jne. Keeruliseks teeb mõni oma elu ja ta ei saa aru ka, et midagi pildil valesti on. Kui talle püüda vihjata, et tal oleks lihtsam siis saab pahaseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on viis last. Kaks nendest suhtlevad märksa sagedamini kui kolm. Nendest kahest on üks tütar, teine poeg.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu elus on korduvalt küsitud, miks mul lapsi pole. Ma olen vastanud ausalt, aga milleks. Kas elu läheb siis kergemaks, kas elu läheb paremaks, kas elu läheb mõttekamaks või kellelgi õnnelikumaks tänu laste olemasolule?! Vastus on alati, ei. Ausate inimeste vastus.

Tead, mul on tohutu suguseltskond, kus on ka palju lapsi, ka mu vennal on neid mitu.

Paraku, reaalne elu, mitte tühipaljas jutt mida paljud harrastavad, näitab muud:Enamik lapsi ei suhtle enam oma vanematega kui lapsed on iseseisvunud!

Väheste teadmiste küsimus ehk rumalate inimeste, mitte ausate vastus. Jah, elu läheb kergemaks, kui meil on rohkem maksumaksjaid, kes maksavad täna meie ravikindlustuse ja tulevikus sulle riiklikku pensioni, kui sina vanaks jääd. Kui sa tulevikus riiklikku pensioni ei vaja ja suudad oma elatise ja ravikulud isiklikest säästudest ja muust varandusest tagada ega vaja sentigi maksumaksja raha endaga hakkama saamiseks, siis sellisel juhul on tõesti sinu arvamus pädev, et lapsed ei tee sinu elu kergemaks. Kui aga vajad, siis ajad sa praegu lihtsalt suvalist jama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma usun, et vanus on selline. Mu mees, kes väga armastab oma vanemaid ja on üldse hoolivat tüüpi inimene, suhtleb oma vanematega väga vähe. Ongi nii, et kui midagi vaja, siis helistavad teineteisele. Ja ehk kord paari nädala jooksul helistab ka lihtsalt korraks, et kuidas läheb.
Ta on rääkinud, et 20-ndates suhtles ta oma vanematega nii vähe, et tagantjärele on endal ka piinlik, peaaegu ei olnudki tema poolt suhtlust. Väikemlinnas külas ka ei käinud.
Mina oma emaga suhtlen rohkem. Ma suhtleks heameelega temaga tihti, aga vähe aega korraga. Kuna aga ta üldse ei taha kõnesid ära lõpetada ja need venivad rohkem kui tund aega pikaks, siis on raske helistada teades, et nii kaua peab rääkima.
Messengeris suhtleme ka, aga emale see eriti ei meeldi. Tema arvates on vaid telefoniga rääkimine see õige suhtlus. Minu meelest mitte. Mulle meeldib kirjalikult suhelda ja väikesi pilte saates ja aegajalt pisut seal suheldes on suhtlus minu meelest lähedasem kui harvem pikki kõnesid pidades.

Kui pojaga suhtled, siis uuri asjade kohta mis teda huvitavad ja millest ta tahab rääkida. Neid manitsusi ja õpetusi mis paljudel emadel hingel on, on noormehel tüütu kuulata ja nagunii teeb nagu ise heaks arvab.

See on jah paraku nii, et last mitte kasvataval vanemal on lihtsam sangariks saada. Olen ise oma laste isast lahus, kasvatan neid peamiselt koos nende kasuisaga, ka kulud katame kasuisaga. Ja kui oma isa vahetevahel pisut raha annab, midagi ostab või lõbustusparki viib, on ta päris kangelane kohe.

Please wait...
Postitas:
Kägu

näiteks tahtis ta töökohta vahetada ja samas ka korteri ostuks laenu minna küsima, siis ma loomulikult selgitasin, et sellisel juhul peab vähemalt 6 kuuks veel üürikasse jääma.

See on üks asi. Kui näed, et lapsel on oluline info puudub ja saad talle selle anda, siis anna.

odavat Poola mööblit, mis pildi peal ilus, ei lubanud ka osta, kuigi oleks vist targem olnud seda lubada, ise ostab ja kannatab.

See on hoopis teine asi. Las saab oma kogemuse, mis see sinu “lubada” enam on?

Ja kolmandaks, millal sa ise lapsega koos midagi toredat ja kriitikavaba ette võtsid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pean kummastavaks, et lapsed ei suhtle vanematega ja vanemad ei suhtle lastega. Ema on juba 12 aastat surnud ja isa on juba 83. Kõbus taat, saab ise hakkama – aga mõistan, et ega ta nooremaks ei jää – seega naudin isa juures käimisi – räägime juttu, kuulan tema mälestusi (mis siis, et juba mitmendat korda), ka mu lapsed käivad vanaisa juures, eriti täiskasvanud poeg (24), kuna on avastanud enda vanaisa põneva mineviku, noorem laps (16) käib malet mängimas, kuna vanaisa elab meist 5 minuti kaugusel.
Vanema poja suhtleme korra nädalas, uurin ka on koju tulemas või kirjutan uudiseid (näiteks, mis sigadusega kutsikas on hakkama saanud).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Poeg võtab sind enesestmõistetavana. Sa oled kogu aeg olemas olnud, ta pole pidanud su tähelepanu pärast võitlema nii nagu eemaloleva isa tähelepanu pärast. Ega sa ju otseselt midagi valesti polegi teinud, poeg peab ikka ise ka suhtlemiseks pingutama.

Arvatavasti ei tee ta seda paha pärast, lihtsalt sellistest asjadest saab alati aru siis, kui võimalust suhelda enam ei ole.

Äkki võiksid temaga otse rääkida? 27 ongi selline imelik vanus kus mingi väike eksistentsiaalne kriis hakkab juba saabuma, liiga lihtsalt kõik kätte saanud inimesed ei oskagi nagu olla ega midagi teha. Või ongi ta selline rohkem omaette nokitseja tüüp ja ei tule selle pealegi, et ema ju muretseb.

Leppige kokku, et korra nädalas annate mõlemad elumärki, kohtute mingitel kindlatel teile olulistel aegadel aga muidu elate ikkagi oma elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Leppige kokku, et korra nädalas annate mõlemad elumärki, kohtute mingitel kindlatel teile olulistel aegadel aga muidu elate ikkagi oma elu.

Kuidas saab teise täiskasvanud inimesega midagi kokku leppida, kui ta seda ei taha?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuidas saab teise täiskasvanud inimesega midagi kokku leppida, kui ta seda ei taha?!

Ei ole ju teada, kas teemaalgataja on konkreetselt sellel teemal pojaga rääkinud. Või ta ainult ootab, muretseb ja kurdab.

Kui ikka täiskasvanud inimesed lepivad kokku, et näiteks igal pühapäeval korraks räägitakse, siis ei tohiks see küll kellelegi liigse uurimisena tunduda. Ema sooviks muidugi enamat, aga kui poeg seda ei soovi, siis peaks ema leppima ja oma elu elama. Kui pojale ei sobi isegi korra nädalas suhtlemine, siis oleks emal vähemalt see teadmine ja ta ei peaks enamat ootamagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei suhtle oma täiskasvanud tütardega ka mitte. Ise tahaksin küll rohkem, niisamagi teada, et nad ikka eksisteerivad ja korra-paar aastas olen kirjutanud (helistades ei võeta torugi), vastuseks saanud “hästi”, “normaalselt”, “mul on muud plaanid”.

Nüüd olen sellegi lõpetanud. Nagu üks eelnev Kägu kirjutas, siis näeme vast minu matustel.

Oma vanematega suhtlesin küll harva, kuid iial ei nähvanud nii, nagu oma lapsed seda teevad.

Mul ka üks laps, kes on minuga suhtlemise lõpetanud ja see teeb nii haiget. Kui ma ainult teaksin, mille eest. Ma pole range olnud, püüdnud kõigest väest, et lastel oleks hea ja nüüd selline otsus ühelt lapselt. Terve aasta pole näinud ega rääkinud. Ei möödu päevagi kui temale ei mõtleks. Ja sõltuvalt tema otsusest olen ma võõrdumas teisest lapsest- ma kardan juba temaga suhelda.

Nad võiksid siis vanematele teada anda, et see on kiire elutempo tulemus või mis iganes põhjus, muidu vanemad kurvastavad surmatunnini teadmata, mida nad ometi oma lastele teinud on. Aga kurb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda kõike on nii kurb lugeda.
Siin üks noor naine eelnevalt kirjutas, et neil on ema ja õega ühine msn-i grupp, kus nad räägivad/saadavad pilte iga päev, helistavad, kui konkreetset nõu vaja ja kohtuvad vanematega sageli.
Meil on täpselt samuti. Sünnitasin küll omaarust endale lapsed, aga ei osanud siis ette kujutadagi, et tegelikult saan ka eluaegsed sõbrad.
Ei osta meist keegi ühtki piletit ka nii, et ei kutsuks teisi kaasa, lapsed ja/või nende kaasad astuvad läbi paar-kolm korda nädalas, nädalavahetustel istume tihtilugu kõik koos (eriti suvel). Ja see “läbi astumine” tähendab 30 km sõitmist edasi-tagasi.
Kui ükskõik kes meist pole msn-is “tere hommikust” soovinud või lõunani kasvõi paari sõnagi kirjutanud, siis juba helistatakse, et ehk juhtunud midagi. Sest nii harjunud oleme suhtlema kogu aeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen 35 ja emaga suhtlen aga mitte pidevalt. Ema helistab nii korra nädalas ja räägime paar minutit, messengeris kirjutame vahel. erilist lobisemist ja lähedust ei ole aga suhtleme.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ütleksin selle peale, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kui ei olnud lapsepõlves vanematel lastega aega tegeleda ja suhelda (materiaalne poole lubamine ei võrdu emotsionaalse lähedusega), siis täiskasvanud peast ei ole mingit imet oodata suhtlemise osas. Muidugi on lapsed erinevad, osad ongi kinnisemad suhtlejad ja igapäev ei suhtlegi, aga üldiselt nii ta kipub olema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ütleksin selle peale, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kui ei olnud lapsepõlves vanematel lastega aega tegeleda ja suhelda (materiaalne poole lubamine ei võrdu emotsionaalse lähedusega), siis täiskasvanud peast ei ole mingit imet oodata suhtlemise osas. Muidugi on lapsed erinevad, osad ongi kinnisemad suhtlejad ja igapäev ei suhtlegi, aga üldiselt nii ta kipub olema.

Oleneb vist ikka inimestest ja nende sobivusest. Ka minu vanemad on emotsionaalselt reserveeritumad, samasugused olid ka nende vanemad, ei oskagi muud mood olla. Mingit südamest-südamesse jutustamist ei ole kunagi olnud, kallistamine või muu selline unustage üldse ära. Lapsed loomulikult rääkisid siis, kui kanad pissisid. Oli ainult töö, töö ja veel rohkem tööd; tööd tehti töö pärast nagu seda kogu aeg on tehtud, mitte mingi tohutu materiaalse rikkuse saavutamiseks, elasime ikka kehvemates oludes. Eraldi lastega tegelemise aega ei olnudki, igaüks tegeles ikka oma asjadega ise.

Aga kuidagi on kujunenud nii, et helistame ja käime külas ikka mitu korda nädalas. Ei ole mingeid kokkuleppeid, millal suhtleme. Kohustust kellelgi pole. Kõik on head, korralikud inimesed, lihtsalt räägitakse ainult olmeasjadest, suguvõsast, sekka päevauudistest, aga kõigest vabalt, ausalt ja keerutamata. Mingit tundlemist ei ole, aga on vabadus rääkida, mis sülg suhu toob. Kui on aga teada, et ei ole mõtet rääkida intiimsematest asjadest või mind huvitavatest sügavatest teemadest kirjanduse, kunsti või muusika vallas, mis neid ei huvita, siis ei ole ju üldse vaja seda pettunult oodatagi.

Keegi ei ohi märtrina kuskil, et küll sai minevikus palju ohverdatud, miks praegu keegi mu ootustele ei vasta. Ju siis isiksustena sobime hästi kokku, kirume küll üksteist nii otse näkku kui selja taga aga mitte kunagi kibestumisest ja vihast. Kellelgi pole mingit vimma ega rusikat taskus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ütleksin selle peale, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kui ei olnud lapsepõlves vanematel lastega aega tegeleda ja suhelda (materiaalne poole lubamine ei võrdu emotsionaalse lähedusega), siis täiskasvanud peast ei ole mingit imet oodata suhtlemise osas. Muidugi on lapsed erinevad, osad ongi kinnisemad suhtlejad ja igapäev ei suhtlegi, aga üldiselt nii ta kipub olema.

Kuule, isehakanud psühholoog, kui peres on 2, 3 või 4 last ja ainult üks neist teistega ei suhtle, siis arvad, et vanemad ja õed-vennad ignoreerisid seda ühte või? Et ülejäänud kolme lapsega muudkui tegeleti, aga see üks pidi kogu aeg omaette olema? Ei salli sinusuguseid õunte pealt järeldajaid!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja odavat Poola mööblit, mis pildi peal ilus, ei lubanud ka osta, kuigi oleks vist targem olnud seda lubada, ise ostab ja kannatab.

Misasja? Mis see sinu asi keelata on? Täiesti arusaamatu suhtumine. Ja kes see ikka seda saepuruplaadist vuhvelmööblit ilu pärast ostab, sellega peab lihtsalt leppima, kui parema jaoks raha pole. Parem ikka kui euroalused või pappkastid, kuigi muidugi eks seee ole juba enda otsus, kui tahab koguda puitmööbli jaoks ja seni pappkastidega toimetada, siis see on tema vabadus, aga kui ei taha, siis ei pea küll omaette elades ja majandades emmelt luba küsima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuule, isehakanud psühholoog, kui peres on 2, 3 või 4 last ja ainult üks neist teistega ei suhtle, siis arvad, et vanemad ja õed-vennad ignoreerisid seda ühte või?

Vabalt võib nii olla. Küll ja küll on selliseid peresid. Aga see ei pea muidugi paika, et see on kindel suhtlematuse põhjus. Palju erinevaid võimalusi on. Isekus, muud tegemised, läheb nii hästi, et pole vaja suhelda, läheb nii halvasti, et ei taha suhelda ega seda tunnistada või kardetakse tänitamist, pole millestki rääkida, ema on liiga tüütu mis iganes mõttes (dikteerib palju, ajab lihtsalt igavat juttu, uurib, hakkab kohe külla nuruma, aga järeltulija ei viitsiks minna).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas need mittesuhtlejad on joodikud ja narkarid?

Joodikud ja narkarid just hoiavad ema ligi. Sealt saab raha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud täiskasvanud laps