Siin on teema, kui laps saab 18, siis mõni vanem saadab ta kui täiskasvanu oma elu peale.
Mina ei saada jõuga. Aga mul on teine küsimus. Kuidas jagada täiskasvud lapsega kodutöid, kui olen ise kodune. Kodune olen olnud u sellest ajast, kui lapsed sündisid. Mees teenis, mina hoolitsesin laste ja kodu eest. Nii see on olnud kogugeg. Kuigi ma pole olnud alati sellega rahul, siis on raske ka end kuidagi õigustada või sundida neid tegema kodutöid, sest nad on 8tundi koolis olnud, siis trenni läinud ja pidanud kodus õppima. Midagi pole muutunud ka nüüd. Välja arvatud see, et enam poe vaja neid valvata ja mängida. Laps täiskasvanu. Õpib. Käib trennis. Peab ka kodus õppima. Aga ikka mina koristan ja teen söögid. Ma küll ei korista tema tuba ega pese tema pesu enam. Kas panus kodutöödesse peaks suurenema?
Teema: Täiskasvanud lapsed ja kodutööd
Eks pidage üks jutuajamine maha. Just sel teemal, et kuna laps on nüüd ikakgi täiskasvanu, siis peaks ta ka võrdselt täiskasvanutega kodusesse majapidamisse panustama. Ja leppige täpselt kokku, millised kohustused ta enda õlgadele võiks võtta.
Ei loe, et sina oled kodune kogu aeg olnud ja siiani kõike teinud. Laps peab arvestama ka emaga, ja nii nagu tema saab täiskasvanuks, saab ema ju kogu aeg vanemaks ning vajab rohkem puhkust, ei jaksa enam rabeleda nii nagu 20-aastaselt.
Mina arvan nii.
Mina lapsena nõuaksin emalt raha ja ülalpidamist. Aitaksin ema tööellu tagasi. Muidu hakkab ema kodus lollusi välja mõtlema.
Kas mees teeb kodutöid? Kui mitte ja naine kõik ära toimetab, siis oleks kummaline, et laps peab neid tegema hakkama. Seda enam, kui ema keerutab kõrval pöidlaid.
Kui sa tema tuba ei korista ja tema pesu ei pese, siis sa tahad, et ta hakkaks pärast kooli sinu laga koristama?
Endiselt, pärast kooli läheb toidupoodi, siis tuleb koju sulle süüa tegema ja sinu päevast järgijäänud laga koristama? Peseb sinu hommiksöögi nõud ära?
Kas täiskasvanud laps panustab pere-eelarvesse? Abikaasadel on tööjaotus: mees teenib, naine hoiab kodu korras. Kui täiskasvanud laps panustab pere-eelarvesse sama protsendi raha kui isa, siis ei peaks majapidamistöid tegema.
Mis te halvustate siin. Tõesti on keeruline olukord. Kasvatuse seisukohast on täiesti vale, kui lapsed käivad ainult koolis ja trennis ja kodus lillegi ei liiguta. Samas on tõesti raske nõuda lastelt, kes on 8 h koolis, siis lähevad trenni ja siis hakkavad õppima, et tehke nüüd kodutöid. Aga kui ei nõua midagi, siis on sul kodus täiskasvanud inimene, kes elus polegi kodus lillegi liigutanud ja ootab aina teenindamist.
Mina olen olukorra lahendanud nii, et igapäevaselt olen andnud lastele väiksemaid ülesandeid – kes paneb nõusid masinasse, kes võtab ära, kes tõmbab trennivabal päeval tolmuimejaga põranda (lapse tegemine tuleb loomulikult järgmine päev, kui nad koolis on, üle teha, aga loeb see kohustus, mitte isegi niivõrd tulemus), kes paneb pesusid kuivama jne. Sellised pisiülesanded. Koolivaheajal (eriti suvel, kui nende külalised kõige rohkem traalivad toa ja õue vahet ja tassivad muru tuppa) koristavad tolmuimejaga nemad.
Nii väiksest peale. Muidu on väga raske järsku, kui kell kukub (18.a. sünnipäeval) öelda, et nüüd oled täiskasvanu, hakka tööle.
Need, kes siin teenindamisest ja enda järelt koristama panemisest räägivad, ei hooli ilmselt laste kasvatuse tulemusest, sest ei saa ju ometi tõsimeeli kasvatada lapsi selliseks, kes midagi ei tee. Siin teemasid küll, kus need suurekskasvanud lohed siis ainult arvutis istuvad, tööl ei käi, kodus lille ei liiguta, ainult ema sahmib nõudega ja teenindab. Ja küsib siis – “mis ma valesti olen teinud?”
Kui iga pereliige hoiab korras OMA toa, peseb/paneb masinasse OMA nõud, pühib köögilaua ENDA tagant puhtaks, paneb ENDA kasutatud asjad oma kohale tagasi, toob pesukorvi OMA pesu jne pole perenaisel (eriti kodusel) küll minu meelest ülemäära palju toimetamist.
Ülaltoodud asju nõuaksin (ja nõuangi) oma lastelt (nii täisealiselt kui väiksematelt).
Jep, laps vähemalt õpib. Naise võiks aga toidult maha võtta, sest mitte ainult ta ei viitsi enam üldse millagagi panustada, vaid tahab, et teised teda teenendaks.
Mine siis tööle ja palka koristaja.
minu 9-aastane võtab tolmuimejaga kogu maja põrandaid üle ja ka peseb neid. täiesti ilmselgelt hoiab omaenda toa korras ning aitab mustade nõude õigesse kohta jõudmisega. lisaks paneb mustad pesud mustapesu korvi, vahetab voodilinu enda voodil. käib koolis, mitmes trennis, õpib õhtuti. 18-aastane peaks kindlasti oskama süüa teha, aknaid pesta, olulisemaid aiatöid teha jms. kui mitte, siis ma väga loodan, et su 18-aastane ei ole meessoost, sest õudukas mõelda, milline naine sellise mugava siidikäpa enda kukile peaks saama. laisk naisisend ehk isegi läheb mõnele rikkamale mehele peale, kui muid teenuseid hästi osutab. ja siis me imestame, miks noorem põlvkond nii õrnakesed solvujad on… oeh. miinustasin ainult sel põhjusel, et ma väga loodan, et mu enda tütred sinu lohedega tuttavaks kuskil ei saa ega neid endale koju ei too. kodust kasvatust naljalt ümber ei õpeta elus.
Minuarust ei ole vanus mingi näitaja. No mis vahe on 16-aastasel ja 18-aastasel? füüsilised võimed ju samad. Kui läheb ülikoolis, siis koolipäevad on ehk pikemadki kui varem.
Igapäevaselt koristab igaüks ise enda järel, viskab prügi prügikasti. Kui on koristuspäev, siis palud lapsed appi. Ütled lihtsalt lapsele – ole hea, pühi tolm riiulitelt. Kui on hästi kasvatatud laps, siis ta ei hakka ju vastu plõksima. Kui kõik toimib, siis ei ole vaja mingit reeglit ja graafikut jne.
Jep, laps vähemalt õpib. Naise võiks aga toidult maha võtta, sest mitte ainult ta ei viitsi enam üldse millagagi panustada, vaid tahab, et teised teda teenendaks.
Mine siis tööle ja palka koristaja.
Vähemalt siis praegu teenin ma toidu välja, sest teen kodused tööd?
Vaevalt et ilu ja igapäevase superseksiga.
PS ei ole mõtet sisse tuua, et kui laps ise kunagi pere loob, mis siis. Siis kas koristab või ei korista või palkab koristaja.
Praegu ei taha ju sina koristada. Räägi siis mehega, et ta palkaks koristaja ja koka ja aedniku.
minu 9-aastane võtab tolmuimejaga kogu maja põrandaid üle ja ka peseb neid. täiesti ilmselgelt hoiab omaenda toa korras ning aitab mustade nõude õigesse kohta jõudmisega. lisaks paneb mustad pesud mustapesu korvi, vahetab voodilinu enda voodil. käib koolis, mitmes trennis, õpib õhtuti. 18-aastane peaks kindlasti oskama süüa teha, aknaid pesta, olulisemaid aiatöid teha jms. kui mitte, siis ma väga loodan, et su 18-aastane ei ole meessoost, sest õudukas mõelda, milline naine sellise mugava siidikäpa enda kukile peaks saama. laisk naisisend ehk isegi läheb mõnele rikkamale mehele peale, kui muid teenuseid hästi osutab. ja siis me imestame, miks noorem põlvkond nii õrnakesed solvujad on… oeh. miinustasin ainult sel põhjusel, et ma väga loodan, et mu enda tütred sinu lohedega tuttavaks kuskil ei saa ega neid endale koju ei too. kodust kasvatust naljalt ümber ei õpeta elus.
Aitäh sulle sellise nurga alt vaadates. On tõesti võimalik, et kunagi ta loob pere.
Kui edasi mõelda, mis siis saab? Praegu on hea visata nina peale mulle, et mis sa tahad, et sind teenima hakataks. Mis edasi saab, kui ta pere loob. Seni olen ma võimaldanud ju kõik-õpi, käi trennis. kodutöödega ei koorma. Pole tal seda aegagi.
Sama hakkab ta eeldama oma naiselt. Mehel on ju ometi töö! Naine las teeb endale teise tööpäeva kodus elamise-laste-pere kohustustega otsa. See ju kõik naiste töö… Ainult selle vahega, et sulle võimaldatakse kodust elu, tema tulevasel kaaslasel ei tarvitse sellist luksust olla. Sry, aga 18-aastast enam ringi ei õpeta. Mida peaksid tegema naised, kel on põhikohaga töö, majapidamine ja lapsed? Sul endal ju puuduvad praegu pooled kohustused ja sa kurdad. Su lastel pole neidki.
PS ei ole mõtet sisse tuua, et kui laps ise kunagi pere loob, mis siis. Siis kas koristab või ei korista või palkab koristaja.
Miks mitte. Palju ju siingi teemasid, kus “mees ei tee kodus midagi”. Mille peale saab öelda et no muidugi, koduse kasvatuse viga, emmeke tegi kõik ette-taha ära.
See laps juba koristab oma tuba ja peseb oma riideid. Oskab küll.
Teema on ju, et ema tahab et käiks ka poes ja rohiks ema aeda.
Kui iga pereliige hoiab korras OMA toa, peseb/paneb masinasse OMA nõud, pühib köögilaua ENDA tagant puhtaks, paneb ENDA kasutatud asjad oma kohale tagasi, toob pesukorvi OMA pesu jne pole perenaisel (eriti kodusel) küll minu meelest ülemäära palju toimetamist.
Ülaltoodud asju nõuaksin (ja nõuangi) oma lastelt (nii täisealiselt kui väiksematelt).
Vahel riidlen oma kodustega samal teemal, sest kas tõesti ei aduta, et tegelikult neid toimetamisi, mis nagu otseselt ENDA oma ei ole, kokkuvõttes väga palju. Kodu on ikkagi ühisomandis ja seal tehtavaid töid on on ka rohkem, kui vaid enda järelt leivapuru koristamine (mis muidugi on elementaarne). Näiteks kes niidab muru, kes diivanivahed purudest puhastab, kes kardinaid peseb, kes aknaid peseb, kes laua katab, kes kuivatist asjad kokku lapib ja kõikide pereliikmete vahel ära sorteerib, kes ukse tagant liiva ära pühib, kes peeglid puhtaks teeb, kes veekeedukannu katlakivist puhastab, kes noad teritab, kes lehti riisub jne jne. Vahel vastan sellise “miks mina, pole minu oma” vastuse peale ka, et kas ma toon poest ka vaid enda jagu sööki, kas ma pesen masinas vaid enda pesu, kas pesen põranda vaid enda käidud sammude jagu ära vms. Ja kui see kõik pole ülemäära palju toimetamist, siis miks neid asju peaks üldse meelde tuletama või ütlema, et on vaja teha, tehke ise siis möödaminnes ära.
PS. Ma pole kodune.
PS ei ole mõtet sisse tuua, et kui laps ise kunagi pere loob, mis siis. Siis kas koristab või ei korista või palkab koristaja.
Miks mitte. Palju ju siingi teemasid, kus “mees ei tee kodus midagi”. Mille peale saab öelda et no muidugi, koduse kasvatuse viga, emmeke tegi kõik ette-taha ära.
See laps juba koristab oma tuba ja peseb oma riideid. Oskab küll.
Teema on ju, et ema tahab et käiks ka poes ja rohiks ema aeda.
No aga kus mujal ta saaks nii elada, et talle söök poest koju toodaks ja luuaga taga käiakse, ise selleks lillegi liigutamata või sentigi maksmata? Miks kodus võib lõputult selles mugavusmullis elada? Kui ei taha rohida ja poes käia, koligu omaette, seal teeb omad reeglid.
.
Ma olen ka kodune, kuna olen töövõimetuspensionär ja mees saab pere ülalpidamisega üksi ka hakkama. Olen natuke muretsenud, mis mulje lastele jääb naise ja ema rollist selle põhjal, kuidas meie peres asjad on. Aga lastel siiski on oma väikesed ülesanded ka. Nõudepesumasina tühjaks panek, ahjupuude tuppa toomine, taara ära viimine (raha saavad endale). Oma tubade koristamine otse loomulikult. Musta pesu toovad ise mustapesukasti, aga pessu panen mina. Mulle kohe lausa ei meeldi, kui keegi teine pesupesemisega vahel tegeleb. Mees teinekord ärkab, et tema lemmikalukad on kõik pesus, vaja pesta. Suvel mina muruniitmisega ei tegele, ma ei oskaks ilmselt niidukit käimagi panna, see puhtalt vanema poja ülesanne. Sügisel mees tellib puud ja koos lastega laovad kuuri. Lund pole ma kunagi lükanud.
Kui iga pereliige hoiab korras OMA toa, peseb/paneb masinasse OMA nõud, pühib köögilaua ENDA tagant puhtaks, paneb ENDA kasutatud asjad oma kohale tagasi, toob pesukorvi OMA pesu jne pole perenaisel (eriti kodusel) küll minu meelest ülemäära palju toimetamist.
Ülaltoodud asju nõuaksin (ja nõuangi) oma lastelt (nii täisealiselt kui väiksematelt).
Vahel riidlen oma kodustega samal teemal, sest kas tõesti ei aduta, et tegelikult neid toimetamisi, mis nagu otseselt ENDA oma ei ole, kokkuvõttes väga palju. Kodu on ikkagi ühisomandis ja seal tehtavaid töid on on ka rohkem, kui vaid enda järelt leivapuru koristamine (mis muidugi on elementaarne). Näiteks kes niidab muru, kes diivanivahed purudest puhastab, kes kardinaid peseb, kes aknaid peseb, kes laua katab, kes kuivatist asjad kokku lapib ja kõikide pereliikmete vahel ära sorteerib, kes ukse tagant liiva ära pühib, kes peeglid puhtaks teeb, kes veekeedukannu katlakivist puhastab, kes noad teritab, kes lehti riisub jne jne. Vahel vastan sellise “miks mina, pole minu oma” vastuse peale ka, et kas ma toon poest ka vaid enda jagu sööki, kas ma pesen masinas vaid enda pesu, kas pesen põranda vaid enda käidud sammude jagu ära vms. Ja kui see kõik pole ülemäära palju toimetamist, siis miks neid asju peaks üldse meelde tuletama või ütlema, et on vaja teha, tehke ise siis möödaminnes ära.
PS. Ma pole kodune.
Kas sa oled kodune nagu sa selge sõnaga teema alguses ütled või mitte?
Kas sa oled kodune nagu sa selge sõnaga teema alguses ütled või mitte?
Ah? Ma pole teemaalgatja, vastasin sinu postitusele, kus sa väitsid, nagu kellelgi poleks vaja midagi muud teha, kui vaid enda asju, sest ülejäänu on köömes.
Vahel riidlen oma kodustega samal teemal, sest kas tõesti ei aduta, et tegelikult neid toimetamisi, mis nagu otseselt ENDA oma ei ole, kokkuvõttes väga palju. Kodu on ikkagi ühisomandis ja seal tehtavaid töid on on ka rohkem, kui vaid enda järelt leivapuru koristamine (mis muidugi on elementaarne). Näiteks kes niidab muru, kes diivanivahed purudest puhastab, kes kardinaid peseb, kes aknaid peseb, kes laua katab, kes kuivatist asjad kokku lapib ja kõikide pereliikmete vahel ära sorteerib, kes ukse tagant liiva ära pühib, kes peeglid puhtaks teeb, kes veekeedukannu katlakivist puhastab, kes noad teritab, kes lehti riisub jne jne.
No KUI TIHTI neid eelnimetud töid ikka vaja teha on? Ja kui koormavad need on?
Laua katmine võtab 2 minutit, liiva pühkimine 2 minutit, kuivati tühjendamine 10 minutit.
Iga päev ju aknaid ja aknaid ei pese, nuge ei ihu, katlakivi ei eemalda jne.
Suuremate tööde (aknapesu, suurpuhastus, leheriisumine) jaoks tasuks ehk pereliikmetega kokku leppida ja nö talgupäev korraldada?
Anna talle konkreetsed ülesanded, mitte ära oota ebamäärast panustamist. Ta ei tule vbl selle pealegi ja seda ei saa pahaks panna, sest ta pole muud mudelit ju näinudki (pealegi vana töötab ideaalselt).
Ma ei tea põhjust, miks see üks kägu siin koristamisele nii valuliselt reageerib, aga olen ka seda meelt, et kodu korrasolekusse panustavad kõik seal elavad inimesed. Kuna kodusel on selleks rohkem aega, siis eks ta selle võrra saab rohkem panustada, aga arusaam, et mitte tööl käiv pereliige peab orjamisega ninaesise välja teenima, on küll haige. Sama hästi võib öelda, et kui laps ei teeni, siis mis pagana trennid, kraamigu elamist. Kui lapse kogu kodus olev aeg kulub õppimisele, siis ju on kõva pea ja milleks sellise koolitamisele üldse aega raisata.
Küsimus koristamisevastasele käole – kui teemaalgataja käiks tööl, kas siis võiks lapselt mingit panustamist oodata st kas sa oled üleüldiselt töökasvatuse vastu või lihtsalt inised kadedusest, et mõni saab omale kodusolemist lubada?
Raske juhus. Laps on suureks kasvanud ja ema kõik ette-taha ära teinud. Mis siis saab kui mees pensionile jääb? Kas hakkab ka süüa tegema?
Õppiv laps on ikkagi laps veel. Arvestades, et mees teeb päevas 8h tööd, siis ehk jõuad sina ka 8 tunniga maja korda, söögid tehtud ja aed ilusaks. Niitmise jätaks lapsele. Nädalavahetuse liigutamiseks. Ja tegelikult peaks ta söögitegemises osalema juba sellepärast, et tekiks harjumus ja oskus süüa teha.
Ma ise arvan, et ema töö ei ole lastele ette-taha ärategemine vaid laste kaasamine ja õpetamine, et nad hilisemas elus paremini hakkama saaksid.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
