Endal hetkel 5a poeg, keda kasvatan üksi. Tihti on raske ja rohkem on neid momente, kus annad oma energiast ära kõik ja tunne on, et vastu saad vähem, kui annad. Osad ütlevad, et kooli ajal läheb veel hullemaks. Mu küsimus on, kas siis kui laps on täiskasvanu tuleb sealt tagasi rohkem, kui ise annad? Lapselapsed, rõõm lapse kordaminekutest ja tähelepanust sinule vms?
Eks see sõltub. Peresuhetest, inimloomustest. Ootustest. Mul ootusi pole (pojad). Mul üks poeg noor täiskasvanu, ajab ikka omi asju. No vahel kui väga vaja midagi aidata, siis muidugi teeb ja aitab, aga ma väga ei taha paluda, mulle meeldib ise hakkama saada. Niisama jutustaja ma pole kunagi olnud, mitte kellegagi. Meil pole peres väga lähedasi suhteid, noh, et me räägiks mingitest maailma asjadest või oleks mingid ühised huvid, ma lihtsalt ise pole selline, olen vaikne omaette nokitseja. Alles enne 40 sain tegelikult aru (ütleme, et tunnistasin endale), et ma pole üldse pere-elu tüüp, ma ei viitsi väga end sotsiaalsete suhtega koormata, seega tegelikult oleksin vabalt võinud ka lapsed saamata jätta, minuga poleks midagi juhtunud. Aga tundsin nagu sotsiaalset survet, et nii on õige, nii peaks. Seetõttu mul puuduvad ka mingid ootused, et kui suured on, tulevad peredega külla, et tore vmt. Ma ise ka oma päritoluperega suhtlen vähe, vb seetõttu ei oska seda hinnata. Inimesed on erinevad ja tegelikult oleks maailm palju parem paik kui kõik kuulaksid rohkem oma sisehäält, mitte seda, mis ühiskonnas nö keskmiseks normiks.
Alates kooliminekust on tunduvalt lihtsam ja mida aasta edasi, seda vähem muret ja rohkem rõõmu.
Võib-olla ongi asi selles, et kasvatad last üksi ja oled liiga kurnatud? Siis tunduvadki kõik asjad veel raskemad ja headest asjadest ei jaksa rõõmu tunda. Mul on küll alles lapsed vanuses väikelaps ja teismeiga, aga tunnen ikka juba praegu (ja tundsin esimese lapse sünnist saadik), et kuigi mõnikord on mured suured (mul esimese lapsega kogu elu saatev tervisemure), on alati rõõmud on olnud suuremad. Praegu ootan kolmandat ja ideepoolest jõuaks veel neljanda ka saada 😀 aga vaatab seda asja… Igatahes ma arvan küll, et sinul võib suure tõenäosusega küsimus olla kurnatuses. Muidugi eks lapsed on ka erinevad, mõnega ongi kindlasti raskem.
Nõus käoga 9.23. Minul pole lapsi ja ongi alati tundunud, et nii on õige. Elame mehega kahekesi. Inimene peab ikka ise elu huvitavaks elama, mitte ootama, et lapsed teda lõbusaks.
Huvitav, et sa mainid sotsiaalset survet. Ma pole siiani uskunud, et selline asi olemas on. Nii suured otsused tulevad ikka enda seest, mitte mingi teiste arvamuse tulemusel.
Saamine ja andmine.. Ma arvan, et see on pisut su peas kinni. Sõltub ju sellest, mida sa ootad. Täiskasvanud lapse tähelepanu sinule? Mõned inimesed on ju nii tähelepanu vaeguses, et see täiskasvanud laps ei saakski oma elu elada, kui vanemale vanema jaoks piisavalt tähelepanu pööraks. Nii et raske on sulle vastata, kas sa hakkad kunagi lastelt piisvalt saama või mitte.
Mul on kaks noort täiskasvanud last, tudengid, elevad eraldi teises linnas. Kasvatasin neid üksi alates algklassi east. Ja tõesti, oli väga raskeid aegu. Oli aegu, kus ma kartsin tõesti väga, et üks mu lastest jõuab päris põhja välja, ma sel ajal tõesti pingutasin meeletult, et teda tagasi tuua. Aga ma tol ajal kunagi ei mõelnud seda andmise-saamise kategoorias. Ma lihtsalt tegutsesin, tegin, mis suutsin, sest see oli mulle oluline. Kui sellel ajale tagasi mõelda, siis muidugi andisn ma endast meeletult. Aga ma tegin seda ju seepärast, et ma armastasin oma lapsi, hoolisin neist ja ei keeldusin nõstumast sellega, et “esimene vasikas läheb aia taha”.
Nüüd on nad täiskasvanud. Ja ma jälle ei oska mõelda andmise-saamise kategoorias. Jah, ma olen väga rahul, et mu lapsed on tublid, õpivad, neil on eesmärgid, nad saavad hakkama. Ma mõtlen sellele sageli, et see on tegelikult lausa ime, arvestades seda vahepealset rasket aega. Tähelepanu? Ma ei tea, ma ei nõua neilt ekstra tähelepanu, ma hoolin neist, me suhtleme, nad käivad külas, mina käin nendel külas. Aga loomulikult on neil esikohal siiski nende oma elu. Nad ei pea oma elu elama minu kätt hoides, mind lõbutades. Aga kui püüda uuesti andmise-saamise kategoorias mõelda, siis jah, mina arvan, et hetkel ma saan neilt palju. See teadmine, et mul on tublid suured lapsed ja nad hoolivad minust, on tegelikult väga väga hea.
See, mida sa lapselt “tagasi saad” on iseenda peegeldus, see, et sa näed, et sinu tegevused ja suunamine on vilja kandnud, et sa oled suutnud üles kasvatada toreda inimese, kes saab kenasti endaga hakkama. See “tagasi saamine” ei tähenda iialgi seda, et täiskasvanud laps hakkab sinu eest hirmsasti hoolitsema, sinuga koos oma vaba aega veetma. Tagasi saad rahulolu iseenda saavutuste üle, selle üle, et oled suutnud kellegi nii toreda ja iseseisva üles kasvatada. Rahulolu oma saavutustest saad tegelikult ka nüüd juba tunda, kui oskad oma fookuse õigesti suunata. Sest väike laps õpib iga päev midagi uut ja see rahulolu oma lapse väikestestki edusammudest ongi see, mille sa tagasi saad.
Endal hetkel 5a poeg, keda kasvatan üksi. Tihti on raske ja rohkem on neid momente, kus annad oma energiast ära kõik ja tunne on, et vastu saad vähem, kui annad. Osad ütlevad, et kooli ajal läheb veel hullemaks. Mu küsimus on, kas siis kui laps on täiskasvanu tuleb sealt tagasi rohkem, kui ise annad? Lapselapsed, rõõm lapse kordaminekutest ja tähelepanust sinule vms?
Tagasi saad täpselt seda ja nii palju, kui oled ise sinna sisse pannud.
Mul on kaks poega, üks on 31 ja teine 29.
üks poegadest annab seda tähelepanu mulle nii palju, et mõnikord on lausa tüütu. helistab pea igapäevaselt ja muudkui räägib ja uurib ja räägib ja uurib ja õpetab ja seletab ja…
teine poeg seevastu võib kuude viisi “kadunud” olla, aga ega see tähenda, et ta minust vähem hooliks.
lapsi pole neil kummalgi, alles lendavad mööda maailma ringi ja peret veel luua ei soovi.
rõõm nende kordaminekutest on kohe kindlasti ja ka rahulolu, et olen suutnud korralikud ja tublid inimesed kasvatada.
ma ei kujuta ette, mida tunnevad need emad, kelle lastest on kurjategijad saanud ;( olid ju needki lapsed kunagi armsad ja tublid 5- aastased.
Endal hetkel 5a poeg, keda kasvatan üksi. Tihti on raske ja rohkem on neid momente, kus annad oma energiast ära kõik ja tunne on, et vastu saad vähem, kui annad. Osad ütlevad, et kooli ajal läheb veel hullemaks. Mu küsimus on, kas siis kui laps on täiskasvanu tuleb sealt tagasi rohkem, kui ise annad? Lapselapsed, rõõm lapse kordaminekutest ja tähelepanust sinule vms?
Eks see ongi, et laps peaks tulema siis kui oled valmis jäägitult andma ja mitte midagi tagasi ootama. Täiskasvanute suhtes kehtib see “mina sulle, sina mulle” olukord. Täiskasvanu lapse suhtes aga mingil ajal lapsevanem ainult annab ja annab ja annab. Rõõmuga, sest see on kasvamiseks vajalik. Tagasi saad miskit siis kui laps juba täiskasvanud. Seda siis kui laps sinu panust hindama hakkab. Kui oled lapse peale solvunud, pahane, et ta ei “anna tagasi”, siis ilmselt seda tagasi ei tule mitte kunagi. Lastelasted aga vajavad veelgi enam sinu väge, sest siis on tervis juba veidi logisev. Lapsed annavad tagasi selle, mis vanematelt said, oma lastele. Nii et mis siin oskab soovitada. Saa täiskasvanuks. Ja loo täiskasvanud inimestega suhted, kus “saad midagi tagasi ka”. Laps peab oma lapsed ühel hetkel üles kasvatama.
aga vaata enda pealt. kas sinu vanemad saavad sult midagi tagasi?
Mida sa tahad tagasi saada? Raha, poputamist, puhkusereise?
Äkki oledikka üleväsinud. Mul kolm last 3-aastasest 10ni ja ikka rõõm domineerib. Käin täisajaga tööl ja tervis jupsib, aga ikkagi tunnen, et lastelt saan tagasi rohkem kui sisse panen. Beebiiga on mu jaoks raske olnud, aga sealt edasi on ju tore. Muidugi olen suht vanamoodne ja karm kasvatamatuse osas, ma ei jaksaks pidevalt halvasti käituvaid jõmpsikaid, see imeb kõik energia välja. Kui aga reeglid on paika saanud ja lapsed normaalselt käituvateks kasvatatud, siis jääb energiat ka koos tegutsemiseks, pikkadeks, lahedateks jutuajamisteks jne.
Minul 3 last. Enamjaolt olen nendega üksi. Selge see, et on raske, et aega ei ole ja mida iganes. Aga selles raskuses pead ikka ise oma röömu hoidma. Kõik ilus ja helge on sul nina ees. See on sinu otsus, kuhu sa oma tähelepanu suunad ja millist tunned otsustad tunda.
Kui rehkendad andmist ja vastusaamist, oled valel teel ja ega mingit röömu see kalkuleerimine ei annagi.
Pesamuna on 10, ise olen 51 ja mees 59. Just arutasime, et laps annab ikka nii palju juurde. On kellega koos tegutseda. Vanematel on omad tegemised
Endal hetkel 5a poeg, keda kasvatan üksi. Tihti on raske ja rohkem on neid momente, kus annad oma energiast ära kõik ja tunne on, et vastu saad vähem, kui annad. Osad ütlevad, et kooli ajal läheb veel hullemaks. Mu küsimus on, kas siis kui laps on täiskasvanu tuleb sealt tagasi rohkem, kui ise annad? Lapselapsed, rõõm lapse kordaminekutest ja tähelepanust sinule vms?
Mõnes mõttes tuleb lapseeas pigem rohkem tagasi kui täiskasvanud lapselt. Kuigi arvan üldse kõigepealt, et last saada ongi siis õige aeg, kui tunned, et oleks talle (kellelegi) midagi anda, mitte seepärast, et kelleltki midagi saada, et oleks seltsiline.
See, mida lapselt vastu/tagasi saab, oli üllatus peale esimese lapse sündi. Kogu see uus maailm, mille ta kaasa tõi enda sinna tulekuga, uus maailmavaade, väärtushinnangute nihkumine – see on kingitus lapselt, mida ma isegi oodata ei osanud. Ma ei oota neilt enamat kui seda, et nad saaksid õnnelikud olla, saaksid oma eluga hakkama, leiaksid armastuse ja eneseteostuse. See ongi reaalne (ja väga suur asi), mida lastelt saada – rõõm nende tegutsemisest, õnnestumisest, nende endi rõõmust.
Mulle tundub, et keegi pole teemaalgataja murest õigesti aru saanud. Ta vist küsis, et kas on tõenäoline kunagi tunda rõõmu ja rahulolu, kui hetkel näivad asjad olevat halvasti.
Mina olen selle tsükli läbi teinud ja võin öelda, et on küll tõenäoline. Kasvatasin üksi ja mul oli oma lastega palju muret. Ma polnud mingi helde-lahke põlle ning pirukatega puhanud emme, vaid paras närvipundar, eriti siis kui lapsed olid teismelised. Korduvalt mõtlesin, et olen läbikukkunud ema, ei väärigi armastust, ei suudagi pakkuda päikeselist kodu, vaid raban kümne kohaga tööd ja oskan lastelt vaid nõuda, et nad korralikud oleksid ning riielda, kui nad ei olnud. Vaatasin tulevikku lootusetult, lõpmata väsinult ja isegi kibestunult.
Nii et ma arvan, et pole väga hästi toime tulnud.
Nüüd aga on kõik möödas ja hästi. Lapsed on suured, heal järjel, meil on head suhted. Pole ise eriti ninnutaja ja seltskonnatüüpi, seetõttu pole probleemi, et nad iga päev ei helista ja vahel ei kuule mõnest tõesti kuude kaupa midagi. Aga kõik on hästi praegu – neist kasvasid korralikud ja head inimesed. Isegi imestan. Ju siis polnudki kõik nii halvasti, kui ma oma pessimismis aastaid mõtlesin.
Seega, ära heida meelt. Sa võid ükskord tunda rõõmu oma lastest, kui oled kõik läbi teinud. Isegi kui vahel tahaks kaljult alla viskuda ja kõik kuradile saata, pea meeles, et nii öelda viimane sõna pole veel öeldud.
Jõudu sulle!
Mis saab sealt tagasi tulla rohkem, kui laps on täiskasvanu? Ta ütleb, et tal on nüüd oma elu ja seda tal on ka. On noore inimese elu. siis hakkab oma pereelu, kus ta küsib sama mida teemaalgataja praegu, et millal saab midagi tagasi. Aga millal maksad memme vaeva? Palju siinsetest vastajatest oma vanematele midagi tagasi annavad? Pigem tundub, et kui vanem tahab midagi, siis ei oska ta lapsest lahti lasta või sekkub tüütult tema ellu.
Läheb kergemaks. Mida paremini oled suutnud oma lapsed kasvatada: Elementaarne viisakus, puhtuse hoidmine, ise õppimine, kohusetundlikus jne, seda kergem on. Minu tänaseks kümnendas klassis õppiv laps – elan kaasa tema kordaminekutele. Kuuendas klassis lapsega veel õppimismuresid on, aga juba peaaegu päris hea kaaslase ja inimese olen kasvatanud ja siis väike mõne aastane laps kellega suht palju tööd ees.
Kolme lapse emana (kõik juba täiskasvanud) on mul alati tunne olnud, et parajasti käesolev laste vanus on just see parim hetk, ükskõik kui vanad nad siis olid.
Mul on 29aastane ja 31aastane täiskasvanud laps. Esimesega on endiselt üks rist ja viletsus, st pean rahaliselt aitama, muud mured ka. Kõik tuleb talle raskelt kätte. Seega tema osas ma isegi veel ei tunne, et ta oleks kuidagi täiskasvanuks saanud, ta endiselt vajab mind, mingit pööret oluliselt paremuse poole seni ei ole. Vanem laps on jällegi koguaeg olnud iseseisev, ka rahaliselt, just ehitas omale maja. Nooremale olen korteri üürinud, et ta omaette oleks. Suhtlemist on kummagagi tihedalt, aga mitte väga sügavatel teemadel, pigem olmetasandil. Ühiseid ajaveetmisi on hõredalt, kas siis sünnipäevad või maal aiatöid tehes vahel koos. Kuna mõlemal on oma elu, vanemal ka elukaaslane, siis ma ei pressi end ka väga peale. Olen olemas, kui vajadus on. Nii et jah, olukord on nii ja naa, on vastuseks teema algatajale. Peres kasvab veel varateismeline neiu ja temast on hetkel ka nii muret kui ka rõõmu. Viimast ikka rohkem!
Inimene, kes tunneb, et annab lastele rohkem kui ise vastu saab, jääb ilmselt eluaeg tundma, et ta saab vähem kui vastu on andnud. Et lapsed on justkui võlgu talle midagi. Siingi võib pidevalt teemasid leida, kus lapsed ei helista piisavalt, ei aita piisavalt, nõuavad lastelaste hoidmist jne.
Maailm on enda suhtumises kinni. Kui tunned, et lapsega on raske, aga ilma temata/nendeta ei saa ega poleks iial tahtnud/suutnud olla, siis on nendega koos elamine rõõm igal ajahetkel, ka siis, kui on raske. Siis on lihtsam ka lahti lasta – lasta lapsel iseseisvuda ja oma elu elada, mitte sekkuda, õpetada ja nõuda enda külastamist.
Olen peaaegu 50 ja tunnen kohutavalt emast puudust, kes suri juba 20 aastat tagasi. Üritan oma lastele olla olemas, toeks ja abiks, alati ja midagi vastu ootamata. Vahel teeb pisut kurvaks, kui täiskasvanud laps ei märka emale jõuludeks või sünnipäevaks kingitustki tuua, aga ju siis olen lapse kasvatanud nii, et ta ei märka. Ikka olen õnnelik, et ta endaga hakkama saab ja mures, kui ei saa. Ja tean, et tõeliselt hakkab ta asjadest aru saama siis, kui endal lapsed on. Aga tema kohus ongi oma tähelepanu ja hool anda oma lastele, mitte mulle.
Endal hetkel 5a poeg, keda kasvatan üksi. Tihti on raske ja rohkem on neid momente, kus annad oma energiast ära kõik ja tunne on, et vastu saad vähem, kui annad. Osad ütlevad, et kooli ajal läheb veel hullemaks. Mu küsimus on, kas siis kui laps on täiskasvanu tuleb sealt tagasi rohkem, kui ise annad? Lapselapsed, rõõm lapse kordaminekutest ja tähelepanust sinule vms?
Minu kogemus kolme lapsega on, et sealt tuleb alati vähem tagasi kui annad. Võib-olla pole osanud lapsi kasvatada, võib-olla on mul loomupäraselt sellised tüübid trehvanud, võib-olla ongi see enamusel nii. Täiskasvanud lapselt saad raudselt palju vähem tagasi kui praegu saad.
Kindlasti on asi praegu suuresti selles, et oled nii väsinud ja Su enda tass on tühi. Laps seda täita ei oska – püüa leida võimalusi väljapuhkamiseks ja endale oluliste asjade tegemiseks.
Mul oli kõige raskem aeg siis, kui kaks esimest, väikese vanusevahega last olid tillukesed. Sain vähe magada ja vähe enda aega. Nüüd on kõige vanem juba 13 ja ütlen ausalt, et mul on tunne, et saan juba mõnda aega tagasi rohkem kui ise annan (kokku on neli last, noorim alla aasta). Rõõm tema (ja teiste laste) kordaminekutest, rõõm sellest, kui küsib “Kuidas ma saan sind aidata”, rõõm sellest, kui saan mehega kord nädalas kahekesi sauna minna, sest suuremad lapsed hoiavad vanavanematega kõrvuti beebit … Palju rõõmu. Muidugi ei ole kõik vaid lust ja lillepidu, aga domineerib küll rõõm.
Igatahes on need rasked aastad juba praeguseks täielikult hüvitatud.
Lugesin täna artiklit, kus vanem lahkas ühte teemat, kuid kokkuvõttes tõdes, et kui sa ootad oma lastelt tänulikkust oma pingutuste eest, siis oled sa ikka väga vale ala valinud. Tõesti nii, et kui sa oled oma lapse hästi kasvatanud, siis sul endal süda ei kripelda ja vast on ka lapsega suhted head, kuid mingit jube tänu ja kiitust küll oodata ei maksa. Ja usu mind, et mingis vanuses (tiinekas) heidavad nad sulle isegi positiivseid asju ette. Aga tegelikult on lastega kulgemine tore, on nad siis lapsed või täiskavanud.
Endal hetkel 5a poeg, keda kasvatan üksi. Tihti on raske ja rohkem on neid momente, kus annad oma energiast ära kõik ja tunne on, et vastu saad vähem, kui annad. Osad ütlevad, et kooli ajal läheb veel hullemaks. Mu küsimus on, kas siis kui laps on täiskasvanu tuleb sealt tagasi rohkem, kui ise annad? Lapselapsed, rõõm lapse kordaminekutest ja tähelepanust sinule vms?
Ta on ju laps ja muidugi antakse talle rohkem kui vastu saad. Lapsel pole ju täiskasvanu vastutust. Küll sa ühel hetkel ära harjud, hullemaks minemine sõltub inimestest.
Minul on töötavast yliõpilasest tytar, viimane kursus. Olen teda esimesest päevast yksi kasvatanud. Elu on nii läinud, et pole saanud kunagi kellelegi loota peale iseenda, lapseeast saadik. Raske oli teda kasvatada, eriti hull oli puberteet… Aga nyyd on seda rohkem rõõmu edukast ja tublist tytrest, kes on abiks ja toeks. Aga…ma ei ole talle kunagi öelnud, et tema kasvatamine oli raske ja mis ma selle nimel kõik tegin, et tal kõik olemas oli. Ei ole ka oodanud tänu ja koogutamist ja kingitusi. Nimelt oli mul vanaema, kes iga asja peale ikka tänitas ja epistlit luges- vaat, mis ma teie jaoks teen, kui tööle lähete, peate mulle ikka raha tooma ja kui vanaks saan, peate mind vaatama tulema ja laps peab ikka oma söögiraha välja teenima jne.
Minagi arvan, et see tänu tulebki siis, kui annad endast kõik ja ei soovi midagi vastu saada.
Mul on tõesti hea laps, kinkis mulle detsembrikuuks Egiptuse reisi.Läheme koos. Hoolimata pingelisest öppimisest-tööst, peikast ja sõpradest, ikka leiab ka teinekord aega empsiga koos olla.
Ka kingitusi teeb mulle trendikaid ja luksuslikke. Eks ma teen talle kah. Kui ta koju tuleb, viin kohvi hommikul voodisse ja pesen-triigin ta riideid. Mönda asja lihtsalt oskavad emad paremini ja ma naudin ta eest hoolitsemist.
Tõesti, elu on nii heaks läinud, et uskumatu!
Ja ma ei olnud ka mingi ideaalema, olin tihti vastutuse-, väsimuse- ja murekoorma tõttu närviline, rabe ja tige.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
