Mina näiteks oma vanematega ei taha käia reisil samal põhjusel, miks ma sõbrannadega ei taha koos reisida. Mu sõbrannade ja vanemate liikumisvajadus on kordades väiksem kui minul. Minu jaoks on see lõputu kompromisside tegemine nii tüütu. Mina tahan mitmetunniseid jalgsiretki vaheldumisi tänavakohvikus kohvijoomise ja kultuuriväärtuste külastustega. Kui enamik reisist on kuskil autos ja kohvikus ja rannas istumine, hakkab mu keha juba istumise mõttest valutama. Mind kohutavalt häirib, kui mul on mingi ajaline piirang puhkuse ajal, näiteks pean kindlaks kella ajaks vanematega kokku saama ja ei või jääda spontaanselt mägedesse loojangut vaatama. Veel halvem, kui saan matkarajal vaid mõnisada meetrit aeglaselt liikuda, sest kaaslane ei jaksa. Rannas olen täpselt nii kaua, kui ujuda järjest jaksan. Tavaliselt tunnist piisab. Rannas raamatu lugemine on tüütu, sest päike ülevalgustab raamatu lehed ja mida pakub palavas tegevusetult lamamine, pole ma kunagi mõistnud.
Üllataval kombel oma lastega ma reisin hea meelega koos, need ei ole veel täisealised, teevad täpselt seda, mis ma välja pakun ja jaksavad juba minuga sammu pidada. Kui nad täiskasvanuks saavad, siis arvan, et hakkan ainult üksi reisimas käima, kujutan ette, et siis eelisravad nad juba oma sõprade- kaaslastega reisida. Mees on minust veel sportlikum ja tema reisid on veidi ekstreemsemat sorti. Meil ei ole mõtet koos reisida, sest soovime reisist erinevaid asju. Üksi reisimise teeb toredaks see, et erinevalt kodusest elust ei ole vaja kellegagi arvestada.
Üksi reisides ei ole tänapäeval isegi seda muret, et ei ole kellegagi muljeid jagada. Kui tahad muljeid jagada, paned oma lause/ mulje sõbragrupi vestlusesse ja keegi ikka vestlusega kaasa tuleb.
