Teema: Täiskasvanud lastel vahet tegemine

Näiteks on tütar väga tööga hõivatud, elab eemal. Samas poeg, kellel on aega rohkem – siis palutaksegi teda appi. Tuttaval oli selline probleem, aga unustas ära, et ta mees sõitis mehe vanemate autoga.

Kumb see lastest sina ise oled? Kui sa pole kumbki, siis sa ei tea teiste asju nii palju, et hinnata seda. Sul on pealtvaade, kõrvaltvaataja oma, kes pole selles peres iga minut koos nendega elanud ega üles kasvanud.
Muidugi, on olemas juhtumeid, kus vanemad ise enam ei jaga matsu ja on nii asjas sees, et et saa arugi, kui ühte rohkem toetavad mingis mõttes. Ja see tõesti ongi ebaõiglane. Aga sel juhul peavad need lapsed ise selle teema vanematega üles võtma.
Ja veel on ka nii, et mitte vanemad pole ebaõiglased, vaid ühele lastest vaid tundub nii, sest ta ise ei oska olla õiglane. Olen kohanud oma lähedaste seas sellist asju, kus üks täiskasvanud lastest arvab kogu aeg, et on ebaõiglane. Kui kord sellest temaga rääkisime, siis tema tõi näiteks selle, et tema õele anti vanaema korter ja temale mitte midagi. Asjast rääkides tuli välja, et nooremale õele anti vanaema korter küll, aga see oli sellele põhjusel, et tema oli saanud 15 a tagasi vanemate suvila(sarnane väärtus), aga kui seda talle meelde tuletati, sisi ta sai pahaseks ja ütles, et isver, sa tuled nii vana asjaga,. mis see siia puutub…..minu arust see ainult sinna puutubki.

#2982875:

Milline väärastunud ettekujutus kiitmisest. Sellel teisel lapsel on ilmselt suu peas ka, kui leiab, et talle tehakse liiga ja ta hetkel ei saa viia ega tuua. Kiitma ei pea ju ometi millegi eest või kuidas?Milles see tuleb, et mõni laps üritab kõigest hingest kiitust teenida ja märkab ainult seda, kui teisi kiidetakse, aga seda ei märka kui teda ennast tunnustatakse. Kadedus on hull haigus.

Milline väärastunud ettekujutus kadedusest.

Sa oled ise vist sattunud olema see eelistatum laps peres ja ei oma vähimatki ettekujutust vanemate manipulatsioonidest. See mis sulle oli vanemate poolt lubatud see sellele teisele oli keelatud ja karistatav.

Teemaalgatajale lohutuseks on öelda ainult, et vägisi armsaks ei saa. Tuleb leppida. Süda kõvaks teha. Kuradile saata! Mitte mõelda selle peale. Ja kõige olulisem – ise oma lapsi võrdselt kohelda.

Täiskasvanud laps on sinuga võrdväärne täiskasvanu ega oma mingeid eelised ega erikohtlemist. Nii nagu erinevad inimesed meeldivad erinevalt, nii ka täiskasvanud lapsed. Miks peaks neid võrdselt või samaväärselt kohtlema?

See on energeetiline õppetund sellele kes tunneb et teda justkui tunnustamata ära kasutatakse. Mitmes võtmes- kui tunned, et sind ei austata siis tõenäoliselt ei austa sa ise iseennast piisavalt. ENese austamisest tuleb ka selles situatsioonis käitumise muster. See kes ei austa ennast ja oma aega- hüppab teiste jaoks muud kõrvale jättes tegutsema. Teine kes austab, tegutseb küll ka heast tahtest aga seda omadel tingimustel- a la siis kui tal enda jaoks olulised asjad tehtud. Teised inimesed arvestavadki ennast väärtustava inimesega rohkem.
Ehk siis tervislik ja ülbuse ja parasiitlusevaba enesekesksus on lahenduseks. Sea ennast alati esimeseks.

Väga suure tõenäosusega see kiidetud laps ka nii teeb. Üllatus,üllatus aga perele tundub ta seejuures äge, konkteetne ja edukas, mitte ülbe ja paha. Muutu ise ka selliseks. Inimesed kohanevad, okei alguses natuke torisevad sest seni on olnud mugav ära kasutada, aga nad kohanevad, jää lahkeks, toredaks ja viisakaks aga lihtsalt ennast austavaks. Töökohtadel sama loogika iga kell. Alati kõigepealt tee ära need asjad, mis sinu eesmärki teenivad- ja alles pärast seda teistele vajalikud asjad. Sorry lihtsalt varem ei jõudnud. Vahel ei jõua üldse, no pole midagi teha. Üle töötama ja töist stressi koguma kipuvad just need, kes liiga head ja müdistavad teistele asju ära teha. Lõpuks ongi punnseis – sinu elu edasi ei liigu ja parasiite kes lasevad sul asju ära enda eest teha tekib järjest juurde. EI sa ei ole paha inimene, sa aitad küll, aga ainult siis kui sul enda aitamine on tehtud.

#2983163:

mina olen üks lähisugulane, kes ka teab sellist peret, kus täiskasvanud lastel tehakse vägagi vahet ja just nii, et ühte toetatakse ka materiaalselt, aga teist mitte. ühele osteti korter ja auto, teine vaadaku ise, kuidas hakkama saab. kui aga on abi vaja, siis seda palutakse just sellelt teiselt, sest sellel keda toetatakse on ju kogu aeg niiiiiii kiire ja niiiiiii palju tööd, temal ju pole aega! see keda toetatakse, elab üksi, teisel on pere ja pere kõrvalt käib vanematel abiks. elavad nad mõlemad vanematest ühekaugusel.

Krt lõpetage rääkimine teiste eludest, mida te ise ei ela. Ja kui oled ise keegi neist kahest lapsest, siis nii ütlegi.
Sa ei tea selle pere kokkuleppeid, valusid, rõõme. Ja toetatakse seda, kes toetust vajab. Teine laps on loonud pere, nagu aru saan, ja saab ise hakkama – miks peaks teda toetama? Riik ka ei toeta mind, kes ma ise hakkama saan, ei mingit toimetulekutoetust. Miks peaks perekonnas teisiti olema? Ja see abi palumine ühelt ning mitte teiselt … selle taga võib olla hoopis tõsiasi, et teisest pole kasu, ta ei oska abistada töödega või kaasneb sellega niisugune kogus kauplemist, et vanemad ei jaksa. Ja kolmandaks võib ka olla nii, et need vanemad lihtsalt vabandavad seda teist last välja, ise ka õigeks ei pea, et ühelt rohkem abi küsivad, kuid asjad vajavad ajamist.
Raiuge omale pähe, elu ei ole kunagi õiglane ja alati küsitakse sellelt rohkem, kellel on. Vanemad ei pea olema mingid õigluse teenäitajad, ka nemad on inimesed ja tahavad oma eluga hakkama vaikselt saada, tahavad, et lapsed edasi jõuaks, et kõik oleks õnnelikud. Kui last häirib, et teist toetatakse, siis mingu ja rääkigu vanematele.
Minu vanemad pole ka iialgi mingit selget joont ajanud oma aitamistes. Mina pole ka järge pidanud, keda rohkem või keda vähem on aidatud, toetatud. Iga toetus on kink – ja ei pea kinke võrdlema, kas ikka teine laps sai sama kalli nuku kui mina. Vähemalt võiks see täiskasvanuna nii olla.

#2983217:

Tehakse ikka küll lastel vahet, ma olen seda väga palju kõrvalt näinud. Ise olen üksik laps, mind ennast see ei puuduta. Näiteks võin tuua ühe sugulase, kus ema kiidab jutu sees kogu aeg täiskasvanud poega, tütrele ainult nähvab. Teisel sugulasel on kaks poega, üks ei tee vanematest väljagi, teine on selline tore. Kui esimene kord aastas külla tuleb, siis ema paneb ilusad riided, üritab igati pugeda, jookseb söögiga jne. Aga tore poeg käib pidevalt, temast ja tema perest ei tehta väljagi, ainult jooksutatakse ja kästakse igasugu asju tuua. Mainiks, et kumbki nö halvemas olukorras laps pole mulle isiklikult midagi kurtnud, võib-olla neid ei häirigi, aga kõrvalt on imelik vaadata ja alati mõtlen, et ise küll ei taha selline vanem oma lastele olla.

Ja sina oled kes? Ema lutikast lemmikloom, et sa kõiki neid olukordi pealt näed ja tead, mismoodi ema oma lastega käitub?

Paraku tean ka peresid, kus lastel tugevalt vahet tehakse. Ühele tütrele antakse laenu, mida tagasi ei taheta, teiselt nõutakse raha ja kingitusi. Üks poeg sai kingiks kinnisvara, mida hooldama ootavad vanemad teist poega kuna omanikust pojal olla ka muud tegemist (mõlemal pojal täisajaga töökohad, oma kodud ja pered seega tegemisi mõlemal piisavalt).
Eks need suhtumised ole ilmselt seotud ka laste iseloomudega, mõnega klapid inimesena paremini kui teisega… Aga oma laste ebavõrdset kohtlemist see muidugi ei vabanda.

Mu vanemad on surnud, mul pole seda probleemi. Tahaks küll pigem seda probleemi, aga ei anta valida.

#2983194:

#2983163:

mina olen üks lähisugulane, kes ka teab sellist peret, kus täiskasvanud lastel tehakse vägagi vahet ja just nii, et ühte toetatakse ka materiaalselt, aga teist mitte. ühele osteti korter ja auto, teine vaadaku ise, kuidas hakkama saab. kui aga on abi vaja, siis seda palutakse just sellelt teiselt, sest sellel keda toetatakse on ju kogu aeg niiiiiii kiire ja niiiiiii palju tööd, temal ju pole aega! see keda toetatakse, elab üksi, teisel on pere ja pere kõrvalt käib vanematel abiks. elavad nad mõlemad vanematest ühekaugusel.

Krt lõpetage rääkimine teiste eludest, mida te ise ei ela. Ja kui oled ise keegi neist kahest lapsest, siis nii ütlegi.

Sa ei tea selle pere kokkuleppeid, valusid, rõõme. Ja toetatakse seda, kes toetust vajab. Teine laps on loonud pere, nagu aru saan, ja saab ise hakkama – miks peaks teda toetama? Riik ka ei toeta mind, kes ma ise hakkama saan, ei mingit toimetulekutoetust. Miks peaks perekonnas teisiti olema? Ja see abi palumine ühelt ning mitte teiselt … selle taga võib olla hoopis tõsiasi, et teisest pole kasu, ta ei oska abistada töödega või kaasneb sellega niisugune kogus kauplemist, et vanemad ei jaksa. Ja kolmandaks võib ka olla nii, et need vanemad lihtsalt vabandavad seda teist last välja, ise ka õigeks ei pea, et ühelt rohkem abi küsivad, kuid asjad vajavad ajamist.

Raiuge omale pähe, elu ei ole kunagi õiglane ja alati küsitakse sellelt rohkem, kellel on. Vanemad ei pea olema mingid õigluse teenäitajad, ka nemad on inimesed ja tahavad oma eluga hakkama vaikselt saada, tahavad, et lapsed edasi jõuaks, et kõik oleks õnnelikud. Kui last häirib, et teist toetatakse, siis mingu ja rääkigu vanematele.

Minu vanemad pole ka iialgi mingit selget joont ajanud oma aitamistes. Mina pole ka järge pidanud, keda rohkem või keda vähem on aidatud, toetatud. Iga toetus on kink – ja ei pea kinke võrdlema, kas ikka teine laps sai sama kalli nuku kui mina. Vähemalt võiks see täiskasvanuna nii olla.

Tean küll selle pere kokkuleppeid, valusid ja rõõme. Kirjutasin, et olen LÄHISUGULANE. Ikka väga-väga lähisugulane, elame suisa ühe perena (ei ole kummagi vanema ema ega vanaema) ja kuulan ka aeg-ajalt selle lapse muret, keda ei aidata. Ta tunneb ise väga, et talle tehakse ülekohut.
Sina tundud aga täpselt teadvat, kes võõras peres ise hakkama saab, kes mitte või kellest on abi, kellest mitte. Kas pere loomine tähendab Sinu arvates ise hakkamasaamist? Toetust vajaks seal just see laps kellel on pere (üksikema kahe lapsega), mitte see, kellel seda pole. Toetan teda salaja jõudumööda ise ja seda need vanemad kohe kindlasti ei tea, muidu peaksin ilmselt ka seda teist last toetama hakkama. Ükskord oli selleteemaline pahandus, kui kinkisin sellele üksikemale SPA nädalavahetuse ja ise hoidsin tema lapsi. Kohe oli nende ema mul turjas kinni, et miks ainult ühele. Mina pole aga neile ütleja, et nad ise enda lastel niimoodi vahet teevad. Valus on vaadata kõrvalt lihtsalt.

See laps ise peab ütlema. Ja kui ei ütle, siis pole ka sinul midagi öelda.

Ja sina oled see kade-kontrolliv võõrasema või?

#2983439:

Tean küll selle pere kokkuleppeid, valusid ja rõõme. Kirjutasin, et olen LÄHISUGULANE. Ikka väga-väga lähisugulane, elame suisa ühe perena (ei ole kummagi vanema ema ega vanaema) ja kuulan ka aeg-ajalt selle lapse muret, keda ei aidata. Ta tunneb ise väga, et talle tehakse ülekohut.
Sina tundud aga täpselt teadvat, kes võõras peres ise hakkama saab, kes mitte või kellest on abi, kellest mitte. Kas pere loomine tähendab Sinu arvates ise hakkamasaamist? Toetust vajaks seal just see laps kellel on pere (üksikema kahe lapsega), mitte see, kellel seda pole. Toetan teda salaja jõudumööda ise ja seda need vanemad kohe kindlasti ei tea, muidu peaksin ilmselt ka seda teist last toetama hakkama. Ükskord oli selleteemaline pahandus, kui kinkisin sellele üksikemale SPA nädalavahetuse ja ise hoidsin tema lapsi. Kohe oli nende ema mul turjas kinni, et miks ainult ühele. Mina pole aga neile ütleja, et nad ise enda lastel niimoodi vahet teevad. Valus on vaadata kõrvalt lihtsalt.

Ei, mina ei tea täpselt, kuidas võõras peres asju aetakse. Mina pole midagi öelnud selle kohta, kuidas see sinu kirjeldatud pere elab. Ära kujuta minu pähe ette asju, mida ma öelnud ega mõelnud ei ole. Mina ütlesin ainult seda, et kõrvaltvaatajana on pea võimatu objektiivselt hinnata, mis pere sees tegelikult toimub. Kui sa just sisuliselt seal pere sees nendega koos ei ela (ja ka siis ei pruugi sa kõiki detaile teada). Aga vaevalt sa nüüd lasua kahe sugulase perega koos elad.

Ma usun küll, et lastel vahettegemine on osades peredes reaalsus. Aga selle kõrvalt hindamine on võimatu.

#2983666:

Mõnele tundub alati, et talle liiga tehakse. Alati.

Aga mõnikord ju tehaksegi liiga. Mõnikord see tunne ei peta. Miks sa siin proovid kogu aeg õigustust leida ja olukorda pehmendada. Ongi olemas vanemaid, kes eelistavad ühte last teisele ja see paistab välja ka kõrvaltvaatajale, seda tunneb ka see vähemväärtuslik laps. Miks sul nii raske sellega leppida on.

See teema siin ongi nendest olukordadest, kus see mitte ainult ei tundu, vaid see reaalselt ongi nii, et üks laps on armsam kui teine.

#2983723:

Kirjutasin, et elame ühe perena koos ja seega suudan seda täiesti adekvaatselt hinnata. Miks ma peaks kahe perega koos elama aru ma ei saa?

Sinu vabandused ei olnud tõesti konkreetse pere vanemate kohta, küll aga sellised üldised, mis kaduselt võisid ka nende kohta käia, sest muidu Sa neid kirja pannud ei oleks. Kui Sa nüüd muidugi oled see kägu, kes detailselt kirjeldas, kuidas asjad võivad käia.

Vabandust, minu viga. Ajasin käod segi. Siin üks teine kägu rääkisin kahest vahettegevast perest. Ma millegipärast vaatasin, et sina oeld sest kahest perest rääkiv kägu ja viimane vastus oli mulle mõeldud, aga ei olnud. St puhtlat minu viga, et käod segi ajasin. Mina muidu ei vabandanud neid vanemaid üldse, aga see selleks, kuna ise segi ajasin, et saa sulle ette heita, et sa mu eelmisi poste ei mäleta 🙂

Aga kui nüüd otse sulle vastata, sii sisegi, kui selle perega koos elad, ei pruugi sa objektiivselt päris kõike hinnata osata. Võimalik, et sul on õigus ja tõesti tehaksegi kellelegi hirmsasti liiga. Aga sama võimalik on, et seal on mingid omad tagamaad, mida sa ei tea.

Sa elad muidu selle emaga ühe perena? St näed tema suhlemist mõlema lapsega kõrvalt? Isegi kui see nii on, võib olla mingeid detaile, mida sa ei tea. Samas muidugi pole nende laste emal midagi sulle ette kirjutada, kas ja kellele sa spaapakette kingid, oma kingitused otsustad sa ikka ise.