Olen 30-ndates naine, olemas kodu, mees, lapsed, töö. Ja nüüd järsku armusin ühte töökaaslasesse, ja kusjuures puhtalt välimuse ja oleku põhjal. Ehk siis me ei puutu tööalaselt kokku, kuigi oleme samas majas, aga igakord kui teda näen, tekib tahtmatult suur naeratus näole, kõhus lendavad liblikad jne. Niipalju olen teda rääkimas kuulnud, kui on mõned koosolekud ja väga intelligentne ka, ehk siis lisab liblikaid mulle.
Täiesti uskumatu, nagu teismeeas, kui armuti inimestesse, keda ei tundnudki. Aga tema vastu on mul nii suur tõmme. Ja seda ei juhtu tihti, viimati ma arvan rohkem kui 15a tagasi. Seetõttu ei oska kohe kuidagi olla ka enam..ega see ilmselt ei tähenda midagi, on ühepoolne, ja sealt ei saakski midagi tulla (mõlemal oma pereelu) jne, aga see tunne on ühest küljest nii äge ja piinav ka.
Kas kellelgi veel juhtunud nii? Mis oj edasi saanud?