Mina olen selline olnud. Lõpetasin kohusetundlikult ülikoolis baka ära, aga ei soovinud magistrisse edasi minna. Viimased 2a õpet oli enda surumine ja tegelikult sel erialal tulevikku ei näinud. Kuna pole kombeks asju pooleli jätta, tegin ära. Aga siis tekkiski masendus, kuna mul oli niigi meeleolulangus ja väsimus ning ei suutnud mõelda, et läheks kohe otse jälle kooli edasi. Aga mingit tööideed ka polnud. Kandideerisin, aga oma erialale kogemuseta ja bakaga ei võetud. Mida rohkem töökuulutusi vaatasin, seda masendavamaks läks. Kuna tulid eitavad või siis üldse mitte mingit vastust. Tundsin end täiesti ummikus ja langesin korralikku masendusse, tekkisid elu suurimad unehäired ja ärevus. Elasin vanemate juures ja ema kogu aeg õiendas ning tänitas. Ei julgenud talle oma nägugi näidata. Lõpuks sain kohalikule lihtttööle, millest natuke enesetunne paranes. Sealt edasi läksin veel teisele osalise koormusega tööle. Sissetulek oli väga väike ja ema ähvardas selle kõik võta elamiskulude katteks. Tundsin, et ei lähegi elus enam kunagi midagi paremaks. Siiani vastik seda aega meenutada, kui minu kõige masendavamat ja lootusetumat perioodi. Kestis see 1, 5a aga tundus lõputult pikk. Lõpuks kolisin väiksest kodukohast ära, sest õnnestus leida endale meeldiv, aga raske töö.
Esileht › Pereelu ja suhted › Täiskasvanud pojaga probleemid
Teema: Täiskasvanud pojaga probleemid
Ongi kas haigekassata või saab oma OÜ kaudu selle teha.
Üldiselt on haigekassata ka paljud täiskasvanud, kellel on siiski tagataskus võimalus see registreering kohe teha, kui vajadus tekib.
Minul on küll eluaeg haigekassa kindlustus olemas olnud, aga kui mingit ravi on vaja või arsti külastada, siis käin ikkagi tasulises. Polegi selle haigekassa raha eest mitte midagi saanud, kui meenutada. Lapsed sündisid Fertilitases, nahaarstil käisin just hiljuti – ikak tasulises, vereanalüüse viin synlabi, et oma tervisenäitajaid kontrollida.
Ongi kas haigekassata või saab oma OÜ kaudu selle teha.
Üldiselt on haigekassata ka paljud täiskasvanud, kellel on siiski tagataskus võimalus see registreering kohe teha, kui vajadus tekib.
See haigekassa tegemine ei ole ju tasuta, st kui inimene ise üldse ei teeni, siis ikka peab lapsevanem maksma. Oli vist 150 kuus see ise sotsiaalmaksu maksmine? Ja see tagatasku võimalus ei hakka ju kohe kehtima? Et kui midagi juhtub, siis kiirabi viib su haiglasse küll, aga sealse ravi peab juba ise kinni maksma, kuniks see haigekassa kehtima hakkab, on vist nii? Ehk siis minul on hea meel, et mu laps ka sel vaheaastal ikka niipalju tööl käis, et haigekassa saada.
Vabatahtlik kindlustus on ka olemas.
Mina olen selline olnud. Lõpetasin kohusetundlikult ülikoolis baka ära, aga ei soovinud magistrisse edasi minna. Viimased 2a õpet oli enda surumine ja tegelikult sel erialal tulevikku ei näinud. Kuna pole kombeks asju pooleli jätta, tegin ära. Aga siis tekkiski masendus, kuna mul oli niigi meeleolulangus ja väsimus ning ei suutnud mõelda, et läheks kohe otse jälle kooli edasi. Aga mingit tööideed ka polnud. Kandideerisin, aga oma erialale kogemuseta ja bakaga ei võetud. Mida rohkem töökuulutusi vaatasin, seda masendavamaks läks. Kuna tulid eitavad või siis üldse mitte mingit vastust. Tundsin end täiesti ummikus ja langesin korralikku masendusse, tekkisid elu suurimad unehäired ja ärevus. Elasin vanemate juures ja ema kogu aeg õiendas ning tänitas. Ei julgenud talle oma nägugi näidata. Lõpuks sain kohalikule lihtttööle, millest natuke enesetunne paranes. Sealt edasi läksin veel teisele osalise koormusega tööle. Sissetulek oli väga väike ja ema ähvardas selle kõik võta elamiskulude katteks. Tundsin, et ei lähegi elus enam kunagi midagi paremaks. Siiani vastik seda aega meenutada, kui minu kõige masendavamat ja lootusetumat perioodi. Kestis see 1, 5a aga tundus lõputult pikk. Lõpuks kolisin väiksest kodukohast ära, sest õnnestus leida endale meeldiv, aga raske töö.
Aga kujuta ette, et sul poleks ka seda irisevat ema olnud, kelle juurde kolida. Mida siis oleksid teinud? Minul polnud vanemaid, kelle toel õppida või kelle juurde kolida töötuna. Lihtsalt tegingi seda tööd, mis väga ei meeldinud ja palk oli väike. Ja õppisin ja otsisin aina edasi. Ellu jäin, arenesin – ja pole kellelegi midagi võlgu, keegi ei irisenud ka muidugi:) Vahest on kohe hea, et pole kellelegi loota peale iseenda. Sunnib jalad tagumiku alt välja võtma ja tegutsema. Nutad küll vahepeal, aga pühid näo kuivaks ja lähed edasi. Kui ei taha just kodutuna tänaval olla.
Vabatahtlik kindlustus on ka olemas.
On, aga maksab. Ja kui inimene ise üldse raha ei teeni, siis on see ju taas vanematele lisakulu.
Nagu nt tänavale? Või kuidas?
Ikka rääkides. See tähendab seletades, et on aeg iseseisvaks saada ja ennast ise majandama hakata. Et toetan teda kuni… Seks ajaks peab töö leidma ja iseseisvaks saama. Mul õnneks seda jutuajamist teha ei olnud vaja, niigi oli näha, et ta pingutab töö leidmise nimel. Aga kui oleks see suhtumine, mis siin perekoolis osadel: olen see põlvkond, kes tahab mugavat elu, nii et sina pea mind üleval, siis on igavesti selle lapse plutitamine küll lapsevaenulik tegevus.
Ehk siis nii ekstreemset lahendust kasutaksin ainult siis, kui tõesti on näha, et mitte miski muu ei aita ja inimene arvabki, et võib lihtsalt igavesti minu kulul oleleda. Et see on tema püha õigus. Ma ei teeks seda loomulikult siis, kui ta oleks nt võtnud peale keskkooli vaheaasta ning õpiks, et uuesti teha riigieksameid ja soovitud erialale sisse saada, kui otsiks tööd, kui oleks depressioon vmt. Ja loomulikult oleks see piisava etteteatamise ajaga. nii et tal on igal juhul võimalik endale selle ajaga mingi töö leida.
Tegelikul sel mu nooremal pojal oli ka enne kõrgkooli nö vaheaasta. Aga tema läks siis väikese koormusega CirkleK-sse tööle. Ta ei tahtnud haigekassat kaotada ja seepärast ta ise nii otsustas. Põhieesmärk oli ikka riigieksamiteks õppida, töökoht oli selleks, et haigekassa oleks. Minu juures elamise eest ei maksnud, seda ma ei tahtnud. Oluline oli, et ülikooli sisse saaks.
Kuidas teil need vaheaasta lapsed haigekassaga? On ilma haigekassata või on töötuna arvel või jääb vanematele veel risk maksta suuri raviarveid, kui lapse tervisega midagi juhtuma peaks?
Mis tunne sul endal oleks, kui su ema sulle noorena oleks öelnud, et kui “seks” ajaks tööd pole saanud, siis viskan su tänavale, armastusest sinu vastu, sinu enda hüvanguks?
Mis tunne sul endal oleks, kui su ema sulle noorena oleks öelnud, et kui “seks” ajaks tööd pole saanud, siis viskan su tänavale, armastusest sinu vastu, sinu enda hüvanguks?
Ju oleksin solvunud, aga pikas perspektiivis oleksin aru saanud, et see oli mulle kasulik. Et kui ikka olen juba näiteks aasta mitte midagi tehes vanemate kulul vegeteerinud ja ei kavatsegi mitte midagi edasi ette võtta.. no kuidagi ju peab lapse mõistusele tooma. Nagu ütlesin, siis oleksin teinud seda ainult siis, kui miski muu ei aita ja laps ise ei püüagi. Kindlasti ei tänitaks ega viskaks välja last, kes tõesti aktiivselt tööd otsib ja litsalt veel leidnud ei ole.
Ja miks see “seks” sul jutumärkides on? See on täiesti lubatav lühendvorm sõnast “selleks”. See, et see muuseas ka seksi tähendab, et muuda ometi seda vormi lubamatuks.
Mis tunne sul endal oleks, kui su ema sulle noorena oleks öelnud, et kui “seks” ajaks tööd pole saanud, siis viskan su tänavale, armastusest sinu vastu, sinu enda hüvanguks?
Mina teadsin juba lapsena, et pärast õpingute lõppu tuleb otsejoones tööle minna ning pärast seda absoluutselt hiljemalt paari aasta jooksul on normaalne välja kolida. Mida selles solvavat saaks olla? See ei tähenda, et peaks sellel esimesel tööl elu lõpuni töötama, kui vahepeal õnnestub parem töö leida. See on ju normaalne eelteadmine, et inimesele ei tuleks üllatuseks, et emme-issi juurest oleks kena enne 45. sünnipäeva välja kolida.
Mis tunne sul endal oleks, kui su ema sulle noorena oleks öelnud, et kui “seks” ajaks tööd pole saanud, siis viskan su tänavale, armastusest sinu vastu, sinu enda hüvanguks?
Mina teadsin juba lapsena, et pärast õpingute lõppu tuleb otsejoones tööle minna ning pärast seda absoluutselt hiljemalt paari aasta jooksul on normaalne välja kolida. Mida selles solvavat saaks olla? See ei tähenda, et peaks sellel esimesel tööl elu lõpuni töötama, kui vahepeal õnnestub parem töö leida. See on ju normaalne eelteadmine, et inimesele ei tuleks üllatuseks, et emme-issi juurest oleks kena enne 45. sünnipäeva välja kolida.
Ja mina teadsin, et peale gümni tuleb minna ülikooli ja elada kodus veel mõnda aega.
Mis tunne sul endal oleks, kui su ema sulle noorena oleks öelnud, et kui “seks” ajaks tööd pole saanud, siis viskan su tänavale, armastusest sinu vastu, sinu enda hüvanguks?
Mina teadsin juba lapsena, et pärast õpingute lõppu tuleb otsejoones tööle minna ning pärast seda absoluutselt hiljemalt paari aasta jooksul on normaalne välja kolida. Mida selles solvavat saaks olla? See ei tähenda, et peaks sellel esimesel tööl elu lõpuni töötama, kui vahepeal õnnestub parem töö leida. See on ju normaalne eelteadmine, et inimesele ei tuleks üllatuseks, et emme-issi juurest oleks kena enne 45. sünnipäeva välja kolida.
Ja mina teadsin, et peale gümni tuleb minna ülikooli ja elada kodus veel mõnda aega.
Seda ma ju täpselt ütlesingi. Pärast õpingute lõppu hiljemalt paari aasta jooksul. Või sa ülikooli ei nimeta õpinguteks? Loomulikult pidasin silmas, nagu ka kirjutasin, õpingute lõppu.
Käseks tal ühe kutseka eriala välja valida ja õppima minna. Ainult üldise haridusega on ta muidugi sihitu ja eesmärgitu.
Käseks tal ühe kutseka eriala välja valida ja õppima minna. Ainult üldise haridusega on ta muidugi sihitu ja eesmärgitu.
Tegu on täiskasvanud inimesega, keda ei saa enam käskida ja keelata! Ja kui sõna ei kuula, siis annad vitsa või?
Tegu on täiskasvanud inimesega, keda ei saa enam käskida ja keelata! Ja kui sõna ei kuula, siis annad vitsa või?
Hea loogika. Seega võib 35+ vanuses pojakene suspedes ja maikas kodus diivanil päevi mööda saata ja teda käskida näiteks tööle minna või kasvõi põrandaid pesta ei tohi? Keelata külmkappi tühjaks süüa ka ei tohi? Palju õnne sinu lastele, nad ei peagi tööle minema, sest sa neid ju ei keelata ega käskida saa, kui 18 eluaastat kukub. Siis täiskasvanu ju.
Käseks tal ühe kutseka eriala välja valida ja õppima minna. Ainult üldise haridusega on ta muidugi sihitu ja eesmärgitu.
Õppima läheb ju alles sügisest(kui läheb), st. pool aastat veel emme-issi kulul lulli löömist. Ja kus ta enam tööle saab minna, varsti juba hakkab suvi, siis ei saa mingil juhul tööle minna, siis ju tšill ja grill.
Mina teadsin juba lapsena, et pärast õpingute lõppu tuleb otsejoones tööle minna ning pärast seda absoluutselt hiljemalt paari aasta jooksul on normaalne välja kolida. Mida selles solvavat saaks olla? See ei tähenda, et peaks sellel esimesel tööl elu lõpuni töötama, kui vahepeal õnnestub parem töö leida. See on ju normaalne eelteadmine, et inimesele ei tuleks üllatuseks, et emme-issi juurest oleks kena enne 45. sünnipäeva välja kolida.
Sul oli eesmärk, aga paljudel pole tänapäeval. Tänapäeva noored ei tea, mida tahavadki. Pärast pandeemiat on suurenenud pere juurde kolijate arv mõnes riigis.
Mis probleemid pojal tervisega on, et sõjaväkke ei võetud? Vaimsed häired?
Sul oli eesmärk, aga paljudel pole tänapäeval. Tänapäeva noored ei tea, mida tahavadki. Pärast pandeemiat on suurenenud pere juurde kolijate arv mõnes riigis.
Kui eesmärki pole, siis ongi paras töökogemust saada, mitte kodus passida ja oodata, millal inspiratsioon peale tuleb. Tööl käies saab inimene väga kiiresti selgeks, mis talle sobib ja meeldib ning mis mitte. Sellest võib juba järeldada, mis suunas ta eelistaks liikuda ning mis eeldusi selleks vaja on. Niisama istumine on väärtusliku aja raiskamine.
Koduse wifi saab parooli alla panna ja millega ta näiteks telefoni eest tasub kui teie raha ei anna? Mille eest jõusaalis käib?
Kui eesmärki pole, siis ongi paras töökogemust saada, mitte kodus passida ja oodata, millal inspiratsioon peale tuleb. Tööl käies saab inimene väga kiiresti selgeks, mis talle sobib ja meeldib ning mis mitte. Sellest võib juba järeldada, mis suunas ta eelistaks liikuda ning mis eeldusi selleks vaja on. Niisama istumine on väärtusliku aja raiskamine.
Raiskamine küll, aga sellest raske välja tulla. Harjumus ja muster sees.
Teemaalgatajast mamma pole ise vist viiendat klassi isegi lõpetanud?
Maslow püramiidi pole kunagi näinud?
Õppisid uue asja ära? Mis moodi see siia puutub hetkel?
Tundub et annika-jeleena õppis uue lause ära? Või õigemini varastas. Kõik sinu liigutused on ju varastatud annika-jeleena
Psühho
Mina teadsin juba lapsena, et pärast õpingute lõppu tuleb otsejoones tööle minna ning pärast seda absoluutselt hiljemalt paari aasta jooksul on normaalne välja kolida. Mida selles solvavat saaks olla? See ei tähenda, et peaks sellel esimesel tööl elu lõpuni töötama, kui vahepeal õnnestub parem töö leida. See on ju normaalne eelteadmine, et inimesele ei tuleks üllatuseks, et emme-issi juurest oleks kena enne 45. sünnipäeva välja kolida.
Sul oli eesmärk, aga paljudel pole tänapäeval. Tänapäeva noored ei tea, mida tahavadki. Pärast pandeemiat on suurenenud pere juurde kolijate arv mõnes riigis.
Eesmärki pole. Siis tuleb see leida. Eesmärk ei saa olla “jään vanemate kaela peale elama”. Kui noor ise ei suuda, siis see on vanemate KOHUS aidata lapsel elus orienteeruda.
Ma tean ka üht 27- aastast kutti, kes elab vanemate rahast, sest ta on muusik. Avastamata talent. Kunstiline hing. Loovisiksus! Materiaalne maailm on nii tühine!
Mul pole aimugi, kui hästi ta pilli mängib, aga variant, et selles vanuses tõesti head kitarristi või kasvõi tromboonimängijat mitte ühessegi bändi või orkestrisse ei kutsuta, on ju olematu. Mingeid proove ta teeb kokkuklopsitud bändidega, kus teised liikmed kogu aeg edasi liiguvad. Tema kõik bändikaaslased on kutsutud tugeva(ma)tesse koosseisudesse. Tema aga lebab diivanil ja süüdistab maailma, miks teda ei kutsuta. Tema masterplan ja lubadus on mitte kunagi töötada kellast kellani ning oodata lihtsalt, kuni ta avastatakse. Ning muidugi on ta eesmärk kirjutada üks ja ainus nii lööv laul, et see vallutab maailma ning sellest ühest laulust saab ta nii palju raha, et elada jõukuses elu lõpuni. Seni aga issi ja emme peavad teda üleval pidama, sest ega tõeline loovinimene ei lähe ju ei ülikooli ega tööle, muusikaakadeemiasse ta aga ei saa, sest ei tunne nooti.
Mina teadsin juba lapsena, et pärast õpingute lõppu tuleb otsejoones tööle minna ning pärast seda absoluutselt hiljemalt paari aasta jooksul on normaalne välja kolida. Mida selles solvavat saaks olla? See ei tähenda, et peaks sellel esimesel tööl elu lõpuni töötama, kui vahepeal õnnestub parem töö leida. See on ju normaalne eelteadmine, et inimesele ei tuleks üllatuseks, et emme-issi juurest oleks kena enne 45. sünnipäeva välja kolida.
Sul oli eesmärk, aga paljudel pole tänapäeval. Tänapäeva noored ei tea, mida tahavadki. Pärast pandeemiat on suurenenud pere juurde kolijate arv mõnes riigis.
Ei olnud mul mingit kindlat eesmärki kui sellist. Lihtsalt teadmine, et kui ei õpi, siis tööle. Ja kui tööle, siis üsna pea oma rahakoti peale elama. Ei jää vanemate kasida ja toita.
Erialasid, mida oleks kuigivõrd üldse tahtnud, oli kolm. Ühes meeletu konkurss, oli ilmselge, et sinna ma ei saa. Teise õppeprogrammis õppeaine, mis käis ja käib mul kõrgelt üle mõistuse. Kolmandasse ei sobinud astuda, sest konkurss oli suur ja otsustava valiku tegijate seas oli mu oma lapsevanem. Kui poleks esimesse sisse saanud, oleks tööleminek olnud kohe või siis astumine mõnele erialale, mis ei köida. Nt muudes reaalainetes korraldatakse senini järelkonkursse, sest õppida soovijaid pole piisavalt. Ükski haridus mööda külgi maha ei jookse ja kui ka aasta pärast lahkud sellest õppekavast ja astud nt maalikunsti õppima, ei see aastane haridus ka külgi mööda maha jookse.
Käseks tal ühe kutseka eriala välja valida ja õppima minna. Ainult üldise haridusega on ta muidugi sihitu ja eesmärgitu.
Tegu on täiskasvanud inimesega, keda ei saa enam käskida ja keelata! Ja kui sõna ei kuula, siis annad vitsa või?
Kui oled oma lapse normaalselt kasvatanud, siis sellist olukorda ei tulegi. Polegi vaja käskida ja keelata, ta teab seda juba maast-madalast.
Ma tean ka üht 27- aastast kutti, kes elab vanemate rahast, sest ta on muusik. Avastamata talent. Kunstiline hing. Loovisiksus! Materiaalne maailm on nii tühine! Mul pole aimugi, kui hästi ta pilli mängib, aga variant, et selles vanuses tõesti head kitarristi või kasvõi tromboonimängijat mitte ühessegi bändi või orkestrisse ei kutsuta, on ju olematu. Mingeid proove ta teeb kokkuklopsitud bändidega, kus teised liikmed kogu aeg edasi liiguvad. Tema kõik bändikaaslased on kutsutud tugeva(ma)tesse koosseisudesse.
Aga tal ju on eesmärk. Mingil põhjusel on tal väga suur tahtmine end ise muusikuks nimetada ja nii ka endast arvata. Küsimus on selles, kas teised ka peavad ja kui palju selleks vaeva näeb, kas on igapäevane elu lahutamatu osa.
Mina räägin neist, kellel eesmärki pole, kes pole leidnud kutsumust. Eesmärk võib olla tahan maailma avastada, tahan lapsi saada hiljemalt 35selt, tahan seda autot osta, tahan naist leida, tahan seda asja õppima minna ja ka lõpetada jne.
Enamikul noortel on mingi drive, aga kui seda draivi pole, siis on ju probleem. Inimene ju ei ole investor või kes ta olla tahab, näha on, et ei ole.
Nt muudes reaalainetes korraldatakse senini järelkonkursse, sest õppida soovijaid pole piisavalt. Ükski haridus mööda külgi maha ei jookse ja kui ka aasta pärast lahkud sellest õppekavast ja astud nt maalikunsti õppima, ei see aastane haridus ka külgi mööda maha jookse.
Maalikunsti eriala pandi ülikoolis minu teada kinni. Kunstikoolis võib-olla, aga sellega ei ela ära. Sama mõttetu. Reaalainete tudeerimine on samuti mõttetu, sisse võid ju saada, aga kui pole huvi või ei oska tegelikult, siis ei lõpeta ära ka. Tänapäeval on psühholoogiassegi väga raske sisse saada, ometi inimesed paljud tahavad minna sinna, arvavad vist, et lihtne.
Mina räägin neist, kellel eesmärki pole, kes pole leidnud kutsumust. Eesmärk võib olla tahan maailma avastada, tahan lapsi saada hiljemalt 35selt, tahan seda autot osta, tahan naist leida, tahan seda asja õppima minna ja ka lõpetada jne.
Siis kas läheb tööle või astub mingile muule erialale, mis otseselt vastik pole. Iga eriala annab midagi. Kui mitte midagi muud, siis distsipliini ja oskust end ise motiveerida, lisaks tutvusi. Eriala ja õppeasutust saab alati vahetada. Igatahes ei jää vanemate raha peal vegeteerima ja “ennast otsima” – siis on kasvatusega mutta pandud. See on mõistetav paar kuud kooli ja töö või kooli ja kõrgema hariduse vahel.
Nt muudes reaalainetes korraldatakse senini järelkonkursse, sest õppida soovijaid pole piisavalt. Ükski haridus mööda külgi maha ei jookse ja kui ka aasta pärast lahkud sellest õppekavast ja astud nt maalikunsti õppima, ei see aastane haridus ka külgi mööda maha jookse.
Maalikunsti eriala pandi ülikoolis minu teada kinni. Kunstikoolis võib-olla, aga sellega ei ela ära. Sama mõttetu. Reaalainete tudeerimine on samuti mõttetu, sisse võid ju saada, aga kui pole huvi või ei oska tegelikult, siis ei lõpeta ära ka. Tänapäeval on psühholoogiassegi väga raske sisse saada, ometi inimesed paljud tahavad minna sinna, arvavad vist, et lihtne.
Jumal küll, need olid ainult näited. Sama hästi võinuksin kirjutada lavakunst ja agronoomia või lennujuhtimine ja kehakultuur. Ei peagi lõpetama, kui pilt klaarimaks saab, siis võib ju eriala vahetada. Või tööle minna. Ma ei tea kedagi, keda oleks paar aastat ülikoolis reaalselt lollimaks teinud.
Kunstiakadeemias on maal täiesti olemas. Erialaks kunst, seal spetsialiseerumine.
Siis kas läheb tööle või astub mingile muule erialale, mis otseselt vastik pole. Iga eriala annab midagi. Kui mitte midagi muud, siis distsipliini ja oskust end ise motiveerida, lisaks tutvusi. Eriala ja õppeasutust saab alati vahetada. Igatahes ei jää vanemate raha peal vegeteerima ja “ennast otsima” – siis on kasvatusega mutta pandud. See on mõistetav paar kuud kooli ja töö või kooli ja kõrgema hariduse vahel.
Võimalik. Võib ka elada emaga ja tööl käia, maksta oma kulud.
Esileht › Pereelu ja suhted › Täiskasvanud pojaga probleemid
