Teema: Täiskasvanud tütar ja ongi lihtsalt ilus

Ühe korra võid rääkida, et sa ei ole rahul tema valikutega ning kas ta siiski ei tahaks midagi mõistlikumat oma eluga teha. Oma laps jääb ikka oma lapseks ja muretsed tema pärast elu lõpuni, aga pärast seda ühte korda on aeg oma lapsest lahti lasta ning leppida sellega, et iga täiskasvanud inimene teeb oma otsuseid ikka ise ning peab tegelema ka tagajärgedega. Korduvalt selle pärast vinguda või tülitseda ei too mingit tulemust. Kui enne sellest aru ei saa kuni häda käes, siis peabki tagajärgedega leppima. Siis saad lohutada aga probleemidega peab ta ikkagi ise tegelema.

no oma last perekoolis kiruda, see on tase.

Süda kõvaks teha ja oma elu peale sundida. Ega nüüd pole enam midagi teha – kõik vead on tagasipöördumatud.

#3205728:

Täiskasvanud tütar ja ongi lihtsalt ilus

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

#3205728:

Ei õpi, ei tööta, raha saab oma kutilt.

Seda öeldakse sulle. Tegelikult üks sugardaddy käib teda regulaarselt raha eest suksutamas!

#3205770:

#3205728:

Ei õpi, ei tööta, raha saab oma kutilt.

Seda öeldakse sulle. Tegelikult üks sugardaddy käib teda regulaarselt raha eest suksutamas!

Mis seal põhimõttelist vahet on, kas saab raha oma kutilt, kellega ta arvatavasti ka seksib, või “sugardaddy käib regulaarselt raha eest suksutamas”? Teemaalgataja ei öelnud ju midagi kuti vanuse kohta.

#3205787:

#3205778:

#3205743:

Süda kõvaks teha ja oma elu peale sundida. Ega nüüd pole enam midagi teha – kõik vead on tagasipöördumatud.

Elabki ju oma elu peal juba, mis seal enam sundida?

No keegi peab ju tead üleval? Järelikult pole oma elu peal, kui on jätkuvalt ülalpeetav.

Nii, ja ema siis sunnib mida, mehe juurest lahkuma? Kui kunagi peaks olema mehe ülapeetav väikese lapse tõttu, siis ka käsib mehe juurest välja kolida, et see ei saaks teda ülal pidada?

Kui vana tütar?
Mina elasin ka 20ndate eluaastate alguses mitu aastat nii (ehkki ma polnud isegi ülearu ilus). Siis kui välja mõtlesin, mida tegelikult teha võiks ja tahaks, läksin tööle, töö kõrvalt lõpetasin baka, abiellusime, saime lapsed, nende kõrvalt tegin magistri. Sama mehega olen ikka rõõmsalt edasi abielus nüüdseks juba üle 15 aasta ja kui tema vajaks mis tahel põhjusel mõnda aastat, mil lihtsalt “ilus olla”, siis ei vaataks ma sellele sugugi viltu, ehkki tema palk võimaldas seda 20 aastat tagasi meile kahele märksa mugavamalt kui võimaldaks minu palk 5 inimese täisülalpidamist.

Tahan öelda, et tütar ei pruugi üldse veel lootusetult hukas olla.
Emana muretseksin muidugi lapse pärast, kes näib liigselt kaaslasele toetuvat ja oma tagalat üldse kindlustanud pole (hariduse, tööga), aga see kõrvalt ohkimine ei aita kindlasti ja ehk tütar ikkagi hakkab tundma eneseteostusvajadust ja õppimisnälga.

Selliseid saab üha rohkem ühel peamisel põhjusel: töötamine, lihtne kasulik töö ja kutseharidus on kuulutatud luuserite pärusmaaks ja “õppimine”, igavene üliõpilasstaatus on püha lehma seisuses. Pluss kõmuajakirjanduse ja insta ilupildid ja käes see ongi.
Kas me perekoolist vähe loeme, kui mõttetu ja häbiväärne on olla Maxima kassapidaja? Emad annavad selle hoiaku kas või alateadlikult lastele edasi, ja nii tulebki, et laps, kes õppimisest ei huvitu, ei hakka ka tööle. Sest on veel kolmas võimalus, kui ilus oled.
Minul oli ka ühe oma lapse õppimisega raskusi. Aga meie kodus oli kindel, isegi eriliselt välja ütlemata mentaliteet: kes ei tööta, see ei söö. Tööd PEAB inimene tegema, kellegi kulul elada, mitte midagi osata on lihtsalt selline häbi, et ei tule nagu kõne allagi. Ja poiss, kes põhikooli vaevu ja suure trotsiga läbi vedas, läks pikema jututa tööle. Ise otsis endale töökoha, ise tegi läbi kõik praktikandi vaevad ja valud, orjas türannist omanikku, aga luuserielu ma tal elada ei lubanud. Aga tuli välja, et sellestsamast töökohast, mille ta endale ise suure vaevaga leidis (ma saatsin ta lihtsalt mööda firmade uksetaguseid käima, kui koolis käia enam ei taha – leidku endale töö), sai alguse tema suur kirg ja kutsumus. Millest ta enne teadlikki polnud. Nüüd on ta sel erialal juba peaaegu tipus. Ise on end koolitanud, ise tippu töötanud.
Aga ma oleksin rahul olnud ka siis, kui temast oleks tulnud lihtne aus mutrikeeraja, kassiir, kojamees, postiljon. Sest kõige hullem on, kui inimene TÖÖD häbeneb. See rikub ta ära.

aga kui tütar oleks vanem, nii 35 või 45a, kas siis oleks ok, kui ta ei käiks tööl ega õpiks. ilmselt nimetaks ta end koduperenaiseks.

#3205844:

Selliseid saab üha rohkem ühel peamisel põhjusel: töötamine, lihtne kasulik töö ja kutseharidus on kuulutatud luuserite pärusmaaks ja “õppimine”, igavene üliõpilasstaatus on püha lehma seisuses. Pluss kõmuajakirjanduse ja insta ilupildid ja käes see ongi.

Kas me perekoolist vähe loeme, kui mõttetu ja häbiväärne on olla Maxima kassapidaja? Emad annavad selle hoiaku kas või alateadlikult lastele edasi, ja nii tulebki, et laps, kes õppimisest ei huvitu, ei hakka ka tööle. Sest on veel kolmas võimalus, kui ilus oled.

100% nõus!
Endalgi koolis räägiti pidevalt, kuidas kutsekool on rumalatele ja isegi kolmelisi utsitati takka, et saaks ikka gümnaasiumisse ja selle lõpetatud. Kodus oli aga lapsevanem, kes arvas, et töötu olla on uhkem kui kassiirina töötada, et vabrikutöö on liiga kontimurdev, vahetustega töö tervistrikkuv, koristaja töö häbiväärne jne.
Selle asemel, et uurida, mis mulle sobib ja meeldib, suruti nii kodus kui koolis peale “õiget” haridust ja tööd. Lõpuks olingi aastaid seesama “ei tööta ega õpi”.

#3205744:

aga see ongi noorte inimeste uus elu.

nii elataksegi. olen ilus, mees maksab, kui vähem hakkab maksa või väheks jääb, siis olen ennast piisavalt ilusaks teinud, et leida uus, kes rohkem maksab.

mingi ajani on nii hea iluleda. aga mis edasi saab?ühel hetkel on reaalsus, sind ei taheta enam, sest pole piisavalt noor ja piisavalt ilus. Ja siis pead midagi tegema hakkama. Aga mida???

Jeesus, mis klišeed?! Aga tundub, et sul on see tuttav tee. Mina muide ei tunne oma suhtlusringis ühtegi noort, kes tänapäeval haridust ei väärtustaks. Jah, on ka paar “kunstküüntega kassapidajat”, aga nad siiski teevad tööd ja elatavad ennast ära. Ameti pärast küll kedagi ei põlga.
Sulle aga soovitan tutvusringkonda vahetada, kuniks veel isegi aru saad mis õige, mis vale.

#3205826:

Ma tean pere kus on…

Jälle teab keegi “pere”?