Minul on näiteks 3 last, mul on rakenduskõrgharidus ühel alal, baka+mag teisel ja veel üks mag “enda jaoks”, töötan sellel “keskmiselt õpitud” erialal aastaid, mul on sissetulek piisav, et ka üksi 3 last ülal pidada. Kui sinul mees kaob, mis on sinu plaan? Jah, minu lapsed käisid ka sõimes,
Aga mul on 4 last ka keegi pole sõimes käinud, viimane on veel sõimeeas, aga näib, et pole ka sel korral sõime jaoks vajadust. Töötan hetkel sel erialal, mille omandasin enne lapsi, aga uue eriala õpingud on lõpusirgel ja enne viimast last töötasin juba sellel erialal (oligi tähtajaline koht). Kuidas siis mina nii sain? Aga mu lastel on isa. Ma ei saanud lapsi üksinda ja lapsed pole vaid minu katta ja kasvatada. Mees töötab ka, aga tal on selline töökoht, et ma pole laste tõttu kunagi haiguslehel olnud, olen saanud karjääri teha ja õppida. Olen 4 lapsega kokku ehk aasta töölt täiesti eemal olnud. Mehel on korralik töökoht, aga eriala arvestades on palk vilets, see-eest on vabadust palju. Meile sobib. Kui mõlemad tahtnuks karjääri teha, oleks pidanud lapsehoidjad palkama.
See su tsiteeritu ehk on ka mehega kokku leppinud, et neil ongi mees see, kes põhiosa rahast teenib ja naine tegeleb siis rohkem lastega, kui nad väiksed on. Eks ikka on tarvis mõelda ka sellele, mis saab siis, kui läheb halvasti ja mehega (või suhtega) juhtub midagi. Võibolla nad ongi mõelnud ja naisel on näiteks kinnisvara?
Täpselt nii ongi. Nelja lapse kõrvalt tööl käia on keeruline ja just eriti minul, sest mul kahjuks pole meest kõrval, kes vajadusel haigeid lapsi hoiab või üldse laste asjadega tegeleb. Mees töötab välismaal ja see tähendab seda, et ma olen praktiliselt üksikema. Lisaks kaks majapidamist ülal pidada, millest üks eeldab aiatöid. Aga ise ma olen valinud selle elu ja ma ei kurda. Aias toimetamine on minu hobi. Eks ikka südamel natuke kripeldab, et pole karjääri teinud. Pigem teeb kurvaks see, et pole leidnud tööd, mis oleks hingelähedane.
Aga mina olen ühiskonda panustanud sellega, et on mitu last. Ma ei karda seda, et mees minema kõnnib. Ta on äärmiselt perekeskne ja seltskonnad teda ei huvita. Tal pole ühtegi sõpragi. Meie oleme kogu tema maailm. Kinnisvara on meil mitu ja need on ühisvara. Tema surma puhul jäävad minule ja meie lastele. Kui midagi peaks juhtuma, küll me hakkama saame.
Aga ikkagi, juuraharidusest ei arva ma suurt midagi. Mina pooldan iga kell rakenduslikku haridust, kus väga palju pööratakse tähelepanu praktikale. Ma olin 1 kuu praktikal Rahandusministeeriumis ja ma ei teinud seal midagi sellist, millest oleks mul tulevikus kasu olnud. See oli täiesti mõttetu praktika ja ainus praktika üldse 4 aasta jooksul.
Samuti see ladina keel, filosoofia jne ei anna mingeid erilisi teadmisi. Ja no see Rooma õigus, Cicero jne. Milleks? Ja see jutt, kuidas juuraharidus on kasulik ka muudes valdkondades… Naerma ajab. Iga inimene oskab netist üles leida Riigi Teatajast mõne seaduse, oskab vajutada nupukesele Hetkel kehtiv ja loeb seda samamoodi nagu mina. Ei saa mina sellest äärmiselt keeruliselt sõnastatud seadusest paremini aru kui mõni Maali Kapakohilast. Ja peast ei pea jurist suurt midagi teadma. Seadused muutuvad pidevalt. Pähe hakkavad asjad jääma siis, kui minnakse tööle konkreetsesse valdkonda.
Juurat õppides töötasin hoopis teisel alal. Mulle pakuti pärast kooli lõpetamist tööd notaribüroos, käisin vaatamas, mis nad seal teevad ja otsustasin, et see pole minu jaoks. Äärmiselt närviline õhkkond, vene muttide sõimamine (sest noored töötajad ei osanud piisavalt vene keelt) ajas mul südame pahaks. Mina ei osanud siis ega oska siiani vene keelt. Vene keel oli üks suuremaid takistusi, miks alguses kohe tööle ei saanud. Mulle ei meeldi olla klienditeenindaja.
