Teema: Tallinna koolipiirangud

#3536398:

Üks aspekt on veel see, et kui lapsed on praegu, kus kõik on avatud, distantsõppel, siis kas nad üldse püsivad kodus, kui neil endil mingeid haigustunnuseid pole? Julgen kahelda. Nii et kas on vahet, kas laps käib koolis või viibib selle asemel nt kinos? Nojah, mõni õpetaja teeb skaipi või muud videotundi ja sel ajal peaks laps ikkagi pigem nagu kodus olema, õppevahend käeulatuses, aga vaevalt nt nädalases distantsõppes kogu aeg järjest neid videotunde on, osa tunde on ikkagi ka iseseisev kirjalik töö.

aga miks nad peaksidki püsima kodus? kas keegi on seda üldse eeldanud, soovinud, nõudnud? mul ei ole küll mingit plaani oma last kodus hoidma hakata, ka distantsõppe ajal toimuvad trennid, huviringid, sõprade sünnipäevad, kontserdid ja teatrietendused. ilmselt ongi igasugu vaba aja tegevusi lihtsam sellele nädalale sättida, sest hommikul saab ju kauem magada.

see oleks äärmiselt kummaline ja raskesti põhjendatav, kui praegu gümnaasiumiõpilaste liikumisvabadust piirataks samal ajal kui kõigi teiste tervete inimeste elu on praktiliselt piirangutevaba.

https://epl.delfi.ee/faktikontroll/faktikontroll-kas-koroonaviirus-pole-lapselt-lapsele-nakkav-nagu-vaidab-terviseamet?id=90809975&fbclid=IwAR0h434UmStHCiOg_tHwbZlC28jToy-aqCk1EiPHhH2ZXlovXEjBU4pd_VA

Tartus meie koolis planeeritakse samasugust jama. Veel hullem on ühes teises Tartu koolis, kus klassid üle päeva koolis käivad. Kuidas see viiruse levikut piirama peaks kui üle päeva lapsed niikuinii koos koolis on?
Ja samas on minu lastel endiselt tunnid tasemerühmades, kus ollakse koos siis lastega teistest paralleelidest, mitte oma klassiga.

#3536545:

32 positiivset ja lisandus lasteaia kolle, kus nakatunuid on kokku seitse, neist kolm last ja neli täiskasvanut (kolm õpetajat/ õpetajaabi ja üks lapsevanem).

Lapselt-lapsele ei nakku on järjekordne väide TA “spetsialistide” huumorisarjast.

Tähte närides: kust sa tead, et viirus levis lapselt lapsele? Äkki üks õpetajatest nakatas kolleege ja kõiki lapsi ja lapsevanemaga suheldes ka lapsevanemat? Ma tegelikult olen sinuga nõus, et jutt lapselt lapsele mitte levimisest on suht naivistlik.

Aga mis me siis nüüd teeme? Kas paneme kõik lasteaiad ennetavalt nädal kohal nädal kodus süsteemis tööle? Või saadame koju eneseisolatsiooni konkreetse rühma lapsed ja haigestunutega kokkupuutunud töötajad?

#3536865:

Mul on päris kurb näha seda distantsõppe demoniseerimist nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses.

demoniseerimist!? ilmselt ei juhtu jah kohe midagi, eriti gümnaasiumiosas, aga inimene on sotsiaalne olend, lapsed ja noored on pool aastat oodanud kooliminekut, oma klassikaaslaste ja õpetajatega kohtumist. see on asja kurb külg.

Kuidagi jah, jube koll on tehtud distantsõppest – kuigi praegu pole isegi ju jutt 100% distantsõppest, vaid paindlikum variant.

Väga paljudele lastele selline võimalus õppimiseks sobib väga hästi, aga praegu on tunne, et seda ei tohi isegi mainida mitte. Pole populaarne ja üldsusele sobiv arvamus.

Täiskasvanud tohivad valida, kas nad õpivad statsionaar-, kaug- või üldse e-õppes. Laste puhul aga on ainult üks variant võimalik.

Keegi võiks teha küsitluse ja reaalselt uurida, kui paljud pered on rõõmuga nõus distants- või koduõppeks ja kui paljud üldse mitte.

#3536993:

Lapsed ootavad kooli minekut? Ajast-aega on see ikka teistmoodi olnud, ei oota suurem osa lapsi-noori kooli selle igapäevatähenduses küll mitte.

Peale kevadist distantsõpet ootavad nii mõnedki varasemad koolipõlgurid kooliskäimist, sest nemadki saavad aru, et koolis läheb õppimine libedamalt.

On lapsi, kellel füüsika või keemia omandamine on raske ka õpetaja otsesel juhendamisel. Eeldada, et selline laps kodus iseseisvalt õpitud saab, on pisut optimistlik. Põhiharidus on teatavasti kohustuslik. Gümnaasiumiõpilaselt võib eeldada, et ta on gümnaasiumis vabatahtlikult ning tal on piisav sisemine motivatsioon uute teadmiste omandamiseks.

Mina lihtsalt nägin, et on aineid, näiteks keeleõpe, mida on distantsilt väga raske omandada. Kevadel oli 2. klassi lapse inglise keeles põhiline tunni ülesanne “harjuta dialoogi leheküljelt x”. Vähem kui aasta keelt õppinud laps ei oska alati uusi sõnu õigesti hääldada. Igatahes korraldasin nii, et laps siis klassikaaslasega Skype’s harjutas oma dialooge ja filmis üles nii, et üks oli ekraanil ja teine kohapeal. Heliga oli probleeme (kajas), sest filmimise ajal ei saanud kohalolev laps kõrvaklappe kasutada, sest muidu poleks teine laps kuulda olnud. Õpetaja ei olnud rahul, sest heli oli halb ja lastel hääldus vale. Ma küsisin, et kust see õige hääldus tulema peaks, kui seda keegi lastele ei õpeta. Õpetaja vastas, et ikka lapsevanemaga peaks neid dialooge harjutama. Jah, tõepoolest, aga nii mõnigi lapsevanem käis ka eriolukorra ajal tööl.

Sel aastal alustas vanem laps vene keele õppimist. Õpiku leheküljed on täis dialooge, mille sisu pole tõlgitud ja samuti puudub kõrval hääldus. See õpik pole kindlasti mõeldud keele iseseisvaks omandamiseks. Ma kujutan juba elavalt ette neid “harjuta dialooge” ülesandeid. Ja siinkohal on veel see probleem, et mina ega lapse isa pole elus tundigi vene keelt õppinud.

Kui algklassilaps saab hetkel igal nädalal koolis käia, siis vene keelt alustav laps käib üle nädala. Naabripoiss käib samas koolis ka üle nädala, aga mitte samadel nädalatel kui minu poeg. Külas käivad üksteisel ja ka muudel sõpradel igapäevaselt. Samuti käivad nad koos 3 korda nädalas igal nädalal sama kooli spordisaalis trennis.

Ma tõesti ei mõista, kuidas selline poolik lahendus: lapsed kohtuvad ju edasi ka vahetusteüleselt, kuidagi oluliselt haiguse levikut piirata aitab. Kui ühes vahetuses avastatakse viiruse levik, on see nagunii ka teises, sest erinevate vahetuste lapsed lävivad omavahel tihedalt ja peiteperiood on piisavalt pikk ning sümptomid võivad lastel olla nii vähesed, et mõlemad vahetused jõuavad koolis käia enne, kui keegi diagnoosi saab.

Minu meelest oleks mõistlikum saata kaheks nädalaks koduõppele klass/kool, kus viiruse levik avastatakse ja keelata nendel õpilastel nendel nädalatel ka huviringides ja trennides käimine. Muul ajal võiks ikka rahumeeli koolis käia ka põhikooliõpilased.

#3536993:

#3536882:

#3536865:

Mul on päris kurb näha seda distantsõppe demoniseerimist nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses.

demoniseerimist!? ilmselt ei juhtu jah kohe midagi, eriti gümnaasiumiosas, aga inimene on sotsiaalne olend, lapsed ja noored on pool aastat oodanud kooliminekut, oma klassikaaslaste ja õpetajatega kohtumist. see on asja kurb külg.

Lapsed ootavad kooli minekut? Ajast-aega on see ikka teistmoodi olnud, ei oota suurem osa lapsi-noori kooli selle igapäevatähenduses küll mitte. Vahetunde ja sõpru (sh nalja, lollitamist, naeru) seda ehk küll jah. Aga üsna sellega paljudel kooli soosimine piirdub ka. Ülejäänu on see, mida PEAB tegema, sest nii on. Ta ei igatsenud mitte niivõrd kaasõpilasi (paari lähedasemat sõpra ainult), vaid õpetajaid, õppimist klassiruumist, seda, et saaks koos teistega õppida.

Inimene on sotsiaalne olend – milline klišee, üldistus. Iga inimese sotsiaalsuse vajadus on ju erisugune. On neid, kes naudivad kamba keskel olemist ja tähelepanu, on neid, kes tõmbuvad eemale, naudivad 1-2 sõbra seltskonda või pigem üksiolekut.

Kevadise distantsõppe ajal hakkas kooli igatsema ka minu äärmiselt tagasihoidlik ja vähese suhtlemisvajadusega laps. Terve suve ootas, et saaks kooli. Nii et öelda, et need, kes ei ole nii sotsiaalsed, naudiks kodus õppimist, on liiga mustvalge ja julge üldistus. Ootas õpetajaga klassiruumis õppist väga. Ja praegu on laps suures stressis ja ärevuses, sest kardab, et jälle saadetakse koju. Tallinna linnavalitsus ei saa ise ka aru, kui suurel määral mängitakse praegu ka laste vaimse tervisega. Kevadel distantsõppe ajal muutus laps passiivseks ja oli norus, nüüd kardab.

Kodus iseseivat õppimist ilmselt naudivad õpilased, kes on enesekindlad, hea peaga ja kellel pole vaja õpetajapoolset kinnitust, et nad saavad hakkama. Isegi kui vanemad teevad kõik, et last distantsõppe ajal toetada, võib see lapsele ikkagi raske olla, sest jääb ära õpetajaga suhtlus. Enda laste puhul näen just seda suure puudusena, kontakt õpetajaga kadus (minu laste õpetajad ei osutunud sellisteks, nagu osadelt kuulnud olen, et videotunnid jmt, sisuliselt jäi õpetaja rollist järgi vaid mõni rida e-koolis ülesannete numbritega, mis teha oli vaja), lapsed jäid nagu infosulgu. Muidugi, mida õppida, oli e-koolis kirjas, aga tagasiside, arutelud jne jäi kõik ära. Ja lumepall hakkas veerema, stress ja ebakindlus kasvasid päev päevalt. Selleni välja, et maikuus suurem laps alustas päeva sellega, et istus arvuti ees, vaatas e-kooli ja nuttis, et tahab kooli ja tahab õpetajat.

Ametnikud muudkui kiitsid, kuidas kõik hästi hakkama said, aga distantsõppe varjupoolest ei räägitud peaaegu üldse. Ja praegugi pannakse pea liiva alla, negatiivset poolt õpilastele ei taha keegi analüüsida ega distantsõppe nõrku külgi välja tuua. Kindlasti, on õpilasi, kes isegi rõõmustavad kodus õppimise võimaluse üle, aga mis saab nendest, kellele see ei sobi ja kellele see negatiivselt mõjub? Nii teadmiste kui ka vaimse tervise poole pealt.