Ei osanudki kuhugi mujale seda teemat ausalt öeldes paigutada. Ise olen 26a, praegu elan ja töötan Tallinnas. Tööl käin koguni kahe kohas, mis on ka nii väsitav. Korteris elame emaga kahekesi, korter halvas seisus jne, kuid kallimat ka võtta ei julge/ei riski. Siin Tallinnas need korterite üürihinnad lihtsalt nii kallid. Vaatan pideval erinevaid kinnisvaraportaale ja isegi 1toalone Lasnamäe kortergi koos mööbli, kõigi mugavuste ja tehnikaga maksab u330-350eur üür. Siin Tallinnas on need korterite üürihinnad mulle lihtsalt nii vastuvõetavad, samas kui Võru suguses väikelinnas saaks 1tolaise u 120-150 euroga ära pluss kommunaalkulud. Aga kardan, et Võrus on jällegi väike töökohtade valik, samuti palgad väiksemad. Kuna siiski väike linn, hoitakse ehk oma töökohast ka koguni 10ne küünega kinni. Muidu ise olen ka sealtkandist pärit, aga aastaid tagasi tõi elu Tallinna. Tallinnas oleks enam-vähem vastuvõetava hinna eest võimalik üürida ainult mingisugune ühikalaadne korter kuskil Vilde või Akadeemia teel vms. Korterid küll näevad üsna ok välja, aga jube väikesed. Aga see-eest on Tallinnas jällegi töökohtade valik suurem. Kohati laskun täitsa meeleheite äärele kui aus olla. Ei tea tõesti, milline otsus peas vastu võtta. Tahaks tõesti omaette ja rahus elada, emaga ka vahepeal esinevad ütlemised, vahepeal on ta lubanud samuti maale kolida ja hakata talutööd tegema, sest kuigi tal linnas hea palgaga tookoht, pole siiski kindel, kas ´teda enam mõne aja pärast seal vajatakse. Kuidagi nii raske on…ausalt öeldes pole kellelgi enda muret eriti kurta ka, hoiangi kõik enda sees. Selliseid lähedasi sõbrannasid vms nagu pole, samuti ka ühtki meessoost sõpra. Halb on tõesti see, et praegu ma majanduslikult sõltun otseselt emast ja ma ei taha ise ka talle elulõpuni koormaks jääda. Tahaks ikka ise ka jalad alla saada ja oma elu peale minna. Kuid kuidas seda Tallinnas teha kui üürikorterite hinnad on nii kõrged lihtsalt? Pean tunnistama ka seda, et kahjuks on ka haridustee poolikuks jäänud ning kõrgepalgalised kohad mind tõenäoliselt kuskil ei oota….lisaks iga kuu ühed teatud rahalised kohustused (mõni järelmaks enda rumalusest). Mõtlen et äkki koguda nii palju raha, et vähemalt ühe asja jääk ära maksta, siis järgmine kuu ju enam seda tegema ei pea. Viimasel ajal on isegi vastumeelsus tööle mineku osas ka tekkinud, selline tunne, et ei tahagi sinna minna. Pidevalt olen nii tujust ära, närviline, tunnen end halvasti, ma ei oskagi öelda, mis minuga toimub….teinekord kui veab, läheb tuju jällegi ilma otsese põhjuseta heaks….Kas keegi teist kunagi on teinud päris sellist kannapööret enda elus, et kolib suurest linnast palju väiksemasse? Ausalt öeldes ma siiski kohati kardan, kuid ka siin Tallinnas on mul kuidagi nii kurb…Võrus ikka tuttavaid nägusid oleks…või jääda ikkagi siia ja katsuda omale korter üürida? Tahaks ka enda kõrvale kedagi leida, kuid jah..seni pole see veel õnnestunud. Eks seegi teeb olukorra raskemaks ja minu oleku kurvemaks. Eile heitsin ka kohati nuttes magama, selline tunne, et kõik on viltu lihtsalt:(((
Teema: Tallinnast Võrru elama
Olen ka Võrust pärit.
Võrus saab mõne vähem korras korteri üürida ka ainult kommunaale makstes. Mul ema üürib oma korterit niimoodi välja. Selles mõttes on hea, et elamise ikka leiab. Aga töökohtade probleem on 100% tõsi.
Samas on Võrru tagasi tulnud väga palju minu tuttavaid ja nad on väga rahul oma otsusega. Paljud neist tegelevad eraettevõtlusega.
Võrus saab jätkata ka haridusteed – kutsehariduskeskuses näiteks.
Tundub, et vajad kindlasti muutust. Kas see just Võrru kolimine peab olema, on raske öelda. Läbi aegade on tuldud Võrust Tallinna ja oldud selles edukad. Ja on tuldud ka Võrru ja oldud selles edukad. Kas Sa endal depressiooni ei kahtlusta?
Ei osanudki kuhugi mujale seda teemat ausalt öeldes paigutada. Ise olen 26a, praegu elan ja töötan Tallinnas. Tööl käin koguni kahe kohas, mis on ka nii väsitav. Korteris elame emaga kahekesi, korter halvas seisus jne, kuid kallimat ka võtta ei julge/ei riski. Siin Tallinnas need korterite üürihinnad lihtsalt nii kallid. Vaatan pideval erinevaid kinnisvaraportaale ja isegi 1toalone Lasnamäe kortergi koos mööbli, kõigi mugavuste ja tehnikaga maksab u330-350eur üür. Siin Tallinnas on need korterite üürihinnad mulle lihtsalt nii vastuvõetavad, samas kui Võru suguses väikelinnas saaks 1tolaise u 120-150 euroga ära pluss kommunaalkulud. Aga kardan, et Võrus on jällegi väike töökohtade valik, samuti palgad väiksemad. Kuna siiski väike linn, hoitakse ehk oma töökohast ka koguni 10ne küünega kinni. Muidu ise olen ka sealtkandist pärit, aga aastaid tagasi tõi elu Tallinna. Tallinnas oleks enam-vähem vastuvõetava hinna eest võimalik üürida ainult mingisugune ühikalaadne korter kuskil Vilde või Akadeemia teel vms. Korterid küll näevad üsna ok välja, aga jube väikesed. Aga see-eest on Tallinnas jällegi töökohtade valik suurem. Kohati laskun täitsa meeleheite äärele kui aus olla. Ei tea tõesti, milline otsus peas vastu võtta. Tahaks tõesti omaette ja rahus elada, emaga ka vahepeal esinevad ütlemised, vahepeal on ta lubanud samuti maale kolida ja hakata talutööd tegema, sest kuigi tal linnas hea palgaga tookoht, pole siiski kindel, kas ´teda enam mõne aja pärast seal vajatakse. Kuidagi nii raske on…ausalt öeldes pole kellelgi enda muret eriti kurta ka, hoiangi kõik enda sees. Selliseid lähedasi sõbrannasid vms nagu pole, samuti ka ühtki meessoost sõpra. Halb on tõesti see, et praegu ma majanduslikult sõltun otseselt emast ja ma ei taha ise ka talle elulõpuni koormaks jääda. Tahaks ikka ise ka jalad alla saada ja oma elu peale minna. Kuid kuidas seda Tallinnas teha kui üürikorterite hinnad on nii kõrged lihtsalt? Pean tunnistama ka seda, et kahjuks on ka haridustee poolikuks jäänud ning kõrgepalgalised kohad mind tõenäoliselt kuskil ei oota….lisaks iga kuu ühed teatud rahalised kohustused (mõni järelmaks enda rumalusest). Mõtlen et äkki koguda nii palju raha, et vähemalt ühe asja jääk ära maksta, siis järgmine kuu ju enam seda tegema ei pea. Viimasel ajal on isegi vastumeelsus tööle mineku osas ka tekkinud, selline tunne, et ei tahagi sinna minna. Pidevalt olen nii tujust ära, närviline, tunnen end halvasti, ma ei oskagi öelda, mis minuga toimub….teinekord kui veab, läheb tuju jällegi ilma otsese põhjuseta heaks….Kas keegi teist kunagi on teinud päris sellist kannapööret enda elus, et kolib suurest linnast palju väiksemasse? Ausalt öeldes ma siiski kohati kardan, kuid ka siin Tallinnas on mul kuidagi nii kurb…Võrus ikka tuttavaid nägusid oleks…või jääda ikkagi siia ja katsuda omale korter üürida? Tahaks ka enda kõrvale kedagi leida, kuid jah..seni pole see veel õnnestunud. Eks seegi teeb olukorra raskemaks ja minu oleku kurvemaks. Eile heitsin ka kohati nuttes magama, selline tunne, et kõik on viltu lihtsalt:(((
Kas mitte Maxima kett pidevalt töötajaid ei otsi? Sinu suhtlus- ja kirjaoskusest võib järeldada, et tegu on erialatu lihttööga, eks? Odavtööd leiab ikka väikelinnast. Ei pea hambad ristis pealinnas istuna, kui hakkama ei saa.
*****
Nüüd lugesin selle raskestiloetava teksti lõpuni. Oh jah, see “KAHJUKS jäi haridustee pooleli”… No miks? Või miks sa seda ei jätka? Võimalusi on tänapäeval ju palju ja need on nii lihtsaks tehtud!
Nigelam variant oleks sulle Yxikmeesg soovitada. Tema on kodutute ja/ või vägivaldsete meeste käes piinlevate saledate, lastetute, mittesuitsetajate, kuni 39-aastaste naiste päästeingel, kui oled nõus maale kolima, palju lapsi sünnitama (see viimsne on mehikese meelest garantii, et naine ta juurest jalga ei lase) ja oma mina kaotama.
Kui pole lapsi ja meest siis liikuksin välismaale. Kas või liht majatöölisena.
Punkt 1: mine kooli. Seda saab töö kõrvalt teha, jääb vähem aega ema torisemist kuulata ja tõstab enesehinnangut. Õppevorme on erinevaid, igaühele leitakse sobiv. Soovitan Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi. https://tvtg.ee/ Asub väga ilusas kohas ja isegi mitmed kuulsused on selle lõpetanud.
Punkt 2: mõtle välja, millega sa tulevikus tahad tegeleda. Mitte nii, et kus sa homme tahaksid olla, vaid kus sa 5 või 10 aasta pärast tahaksid olla. 26-aastane on väga noor inimene, absoluutselt kõik teed on lahti, võid kasvõi ajukirurgiks õppida, kui pea on hea ning tahtmine suur. Seepärast ära sea endale mingeid piiranguid, unista kohe sajaga. Mõtle, millised astmed (koolid v. kursused vmt) pead läbima, et see unistus teoks teha.
Punkt 3: korter jmt tulevad unistuste täitmisega juba ise. St kui sul on hea haridus ja töökoht, pole ka korteri leidmine probleem, olgu selleks linnaks siis Võru, Tallinn, London või New York.
Punkt 4: alusta juba täna. Kui unistuste täitmise teel on esimeseks nõudeks näiteks keskharidus, siis astu kohe kooli uksest sisse või kirjuta neile. Ja oledki juba poolel teel.
Et odavat korterit leida, ei pea nii kaugele kolima. Koli kuhugi kylla, mis j@@b Elroni rongi teel peale. Meie pere yyrib valja ka korterit kommunaalide eest, ja seal on elanud nii noori kui ka vanemaid inimesi. Hetkel kylas mitu korterit myygiks.
Linna saab sealt nii 40 minutiga ja isegi 30ga kui saad kiirrongi peale. Paljud noored kaivad linnas t66l. Nad on endile ostnud maale suurema korteri ja ilusa remondi seal teinud.
Mina oleks sinu asemel ka valismaal ara kainud. 26 on piisavalt noor- vanasti oli Au Pair vist 27ni.
Ise lasin EEstist jalga kohe peale gymna loppu ca 21 aastat tagasi.
Sul lapsi ei ole, mis tahendab, et aega t66d teha voi kooli minna kyllaga.
Milline haridus see lopetamata jai? Pohikool? Keskkool? Ylikool?
T66tad kyll 2 koha peal, aga mitu tundi nadalas?
Lugesin su jutu uuesti labi ja ei nae probleemi peale selle, et emast on kopp ees. Maksa ara oma laenud, kogu raha ja koli linast valja ja saadki emast lahti.
Kõigepealt vaata üle Võrus pakutavad töökohad: https://www.cvkeskus.ee/joboffers.php?sort=job_location&dir=1
Töötukassa pakkumised: https://www.tootukassa.ee/toopakkumised?category_id=all&location_id=86&education_id=all&job_type_id=all&general_area_id=all&area_id=all
Kui oled leidnud endale sobiva töö, siis lähed ja üürid korteri ja kolid sisse. Hommikul lähed tööle ja ongi kolitud. Kui on olemas sissetulek ja elamispind, siis saad hakata enda harimisega tegleda, lähed täiendõppesse vms. Igasugused kaugõppe variandid on olemas. Võru on tore linn, kindlasti on seal sul rohkem tuttavaid ümber. Mina olen kogu oma elu Tallinnas elanud ja sõbrad olen leidnud ikka ühiste hobide kaudu mitte naabrusest.
Alusta töö otsimisest!
Mina sinu asemel alustaks kooli lõpetamisest. See on ainus, mis sulle tulevikus veidi paremad väljavaated ja normaalsema palga annab. Jah, rabelemist jagub sel juhul veel lausa mõneks ajaks (olenevalt sellest, mitu aastat sul tegemata jäi), aga vähemalt on hiljem kergem.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
