Teema: Talve

#3355395:

Praegu tundus tasakaaluka ja mõistliku “linnatüdruku” Maie valik lihtsalt imelik.

Ei olnud seal imelikku midagi. Nägi teist palja ülakehaga ja oligi kui ära tehtud. Animaalne sarm. Mõistusel pole ju armastuse asjades sageli kohta. Küll näinud neid tublisid priimuseid koolitüdrukuid, kes mingisse kehkadiveisse või pätipoissi kõrvuni ära armuvad, täitsa eluline seik. Tootsil oli ju lisaks veel maad ja nodi, töökas ka, polnudki nii kehv kaup. Ebaloogiline oli imelik apteeker oma sellele ei müü, aga kui sa müüd oma talu tollele kaabakale, kellele ma apteeki ei müü, siis sulle müün apteegi-juraga ja arnold oma kallite kingitustega ja sellega, et arno surm oli nagu mingi hirmus puänt, mida ta kellelegi tükk aega ei öelnud.

Imelik valik mitte selles mõttes, et poleks eluline, vaid selles mõttes, et kuna tegu oli kerge komöödiafilmiga, mis muidu igatpidi klisheedest kinni peab, siis oleks eeldanud ka zhanriloogikast kinni pidamist – positiivne kangelanna läheb paari tegelasega, kes on ka stsenaariumis kujutatud kangelasena, subrett koomuskivennaga. Praegu jäi nii, et mõlemad koomikud said naised ja tõsine vend jäi ilma. (+ üldjuhul võiks see kangelane enamiku saalisvaatajate sümpaatia ära teenida. Minu maitse minu maitseks, aga ka mu tütar, kellele noor Saaremäe muidu ikka väääga meeldib, küsis pärast filmi lõppu, et miks nii imelik paar kokku jooksis).

Natuke kõrvalteema, aga öelge mulle põhjus, miks peab kinos ja teatris oma saapad ära võtma ja haisvate jalgadega teisi häirima?

Viimane kord, kui see kinos juhtus, siis ma kõrvalistujale ütlesin, et pangu jalanõud jalga ja ärgu haisutagu, üllatuseks panigi. Miks peab oma jalad teatris ja kinos paljaks koorima, minu mõistusesse ei mahu.

Ja siis veel keegi naerab terve fimi homeeriliselt (nagu keegi kägu siin endast kirjutas).
On ikka kultuursed inimesed need eestlased.

#3354319:

#3354285:

Venenäitlejaga oli sama, selle Nikuliniga. Tema ise tahtis olla draamanäitleja, aga komöödiaga jäigi ta oma šuriku seiklustesse või briljantkäeks. Ei saa olla tõsiselt võetav kui inimene hakkab sind nähes juba ette naerma. Näitlejale on see suur traagika.

See ei olnud Nikulin, kes esines muide ka tsirkuses klounina, kuigi tal on tõsiseid rolle ka. See oli Aleksandr Demjanenko, keda eluaeg Šurikuks peeti ja kes seda õudselt põdes.

Nikulinit peeti ju ka kogu elu vene musterjoodikuks!Kuuldavasti oli ta samas täiskarsklane olnud!

Mulle väga meeldis. Liigutav ja ilus. Kõnetas kuidagi.
Suurt kunsti ei oodanud, sain positiivse elamuse.
Eesti filmidest oli seni 2, mida pole olnud piinlik vaadata: Tõde ja Õigus ja Eia jõulud, see on nüüd kolmas.
Tublid tegijad, tublid näitljead!

Hästi ei kujuta ette seda filmi kuskil massikinos popkorni matsutamise saatel. Usun, et need kellele ei meeldinud, on osa sellest rahvast.

#3355466:

Natuke kõrvalteema, aga öelge mulle põhjus, miks peab kinos ja teatris oma saapad ära võtma ja haisvate jalgadega teisi häirima?

Viimane kord, kui see kinos juhtus, siis ma kõrvalistujale ütlesin, et pangu jalanõud jalga ja ärgu haisutagu, üllatuseks panigi. Miks peab oma jalad teatris ja kinos paljaks koorima, minu mõistusesse ei mahu.

Palju muid asju, mis kinos tänapäeval tehakse on väga imelikud.

Ei saa ikka veel sellest söömis-joomise asjast aru.

Ja misasjad on Mustamäe Apollo kinos need suured lavatsid kõige ees, milleks. Et nagu vedeled seal oma saabaste ja riietega ja ajad samal ajal popkorni näost sisse, kas selline kinoskäik on meeldiv?

Jääb ka arusaamatuks, miks peab kinos mäluma? Ei suuda paar tundi ilma õgimata olla? Vastik matsutamine ja lurin käib.
Eriline “tase” oli see, kui ükskord mingi kamp osse õlut lurpis, kõva häälega terve film kommenteerisid ja õlle hais käis üle kino

Mulle meeldis. Kuna Kevade ja Suvi kümneid kordi nähtud, Sügis ka paar korda, siis vaatasingi emotsiooni pealt, süžeed ei analüüsinud, vigu ei otsinud ja sain nii mõnegi korra mõnusalt muiata, aga ka pisara silma. Tunne elu kaduvusest oli põhiline, mis hinge jäi, ilmselt segiläbi nii näitlejate kui karakterite kui ka tegevuse toimumise aasta tõttu.
Aga üks asi jäi kripeldama küll – miks tegijad Viiralti Virve raudteejaama paigutasid? Saan aru muidugi, mida sümboliga öelda taheti, aga see oli ikkagi nii sisust väljas, nagu üldse ei haakunud.
Kuigi jah, iseenesest tore leid.

“Virve” valmimisaeg langeb filmi tegevusajaga kokku.
Vihjeid teistele teostele on teisigi. Pole filmi veel näinud, aga siin nimetati tgelastena Imbit ja Ärnit – need ju “Rehepapist”.

#3356493:

Püstitasin sama küsimuse siia 4 päeva tagasi. Kas äkki jagaksid oma nägemust, mida siis selle sümboliga öelda tahet -mul ei haakunud see kohe millegagi.

Meenus gravüür – sünge taevas suuresilmse ja veidi uuriva-äreva pilguga lapse taustal. Kõik oli veel filmis nii ilus ja lootusrikas, aga mis edasi sai… Ja teadmine, et see oli väidetavalt Viiralti viimane gravüür Eestis.
Seostus noore Kiire lubadusega Selmale – tulen tagasi, kirjutan, kas ootad mu ära? Samas oli ta ju teel Saksamaale ja vaevalt, et nad enam kunagi kohtusid (nagu ka modellist Virve Viiraltiga).
Ja lõpuks jäi see taevas gravüürilt kogu filmi varjutama. Kuigi ma ei mäleta seda kaadrit filmist täpselt – kas ka seal oli taevas tume? Pilk oli ainult Virvel, nii ootamatu ja imelik oli sel hetkel. Aga need ajus tekkivad seosed on kummalised.
Keset filmi oli kaader ka Viiralti tammest, mida peetakse eestlaste elujõu sümboliks. Ja seegi hüppas kuidagi järsku silme ette, üsna seosetult eelmiste ja järgnevate tegevustega – elujõud elujõuks ja tamm tammeks, aga kuidagi kaduma läks see sümbol.
Edit: kui ma nüüd rohkem meenutan, siis võis see viimane olla hoopis Tamme-Lauri tamm. Viiralti tamm polnud ka tol ajal nii võimas puu. Aga sümboli mõttes ilmselt sama tähendusega.

#3357407:

Väga kahju, et Arno Liiver filmis ei mänginud. Need näitlejad, kes veel elus ja oleksid nõus olnud osalema, võinuks ikka filmis kaasa lüüa.

Väga kahju, et Talvet juba varem ei tehtud, kuna siis oleks ka Aare Laanemetsa veel näinud.

No Arno Liiver ju ei tahtnudki mängida mu meelest…

Mul ka viimaks film nähtud. Siinsete kommentaaride põhjal kartsin juba ei tea mis käkerdist, aga õnneks läks teisiti – mulle meeldis!
Ei häirinud mind Tootsi lokid, Teele meik ega nõuka mööbel – ei pannud neid tähelegi. Peaksin filmi korra veel vaatama, siis suudaks ehk rohkem taustale tähelepanu pöörata. Aga samas – miks seda vaja? Tänapäeval on ju kõik maru suured kriitikud, kiitust jagub tublidele tegijatele vähestel.

Muidugi jättis film palju küsimusi õhku rippuma, sest eelmised kolm on sada korda nähtud ja läbi nämmutatud, aga mis teha. Film oleks võinud vähe pikem olla ehk, aga samas saan ma režissöörist aru: ta otsustas keskenduda n-ö järgmisele põlvkonnale, sest vanade seast
nn päris näitlejaid, kes filmi välja kannaksid, enam väga võtta pole.

Kas keegi teab, miks on “Kevade” ja “Talve”, aga mitte “Sügise”?

#3360545:

Kas keegi teab, miks on “Kevade” ja “Talve”, aga mitte “Sügise”?

Koidula kirjutas ka “Kevade on sala tulnud…” sõna varasem kuju /vorm oli selline.

#3357571:

Arno Liiverit ei võetud, kuivõrd tegu vastutustundetu ja ettearvamatu käitumisega alkohoolikuga. Seetõttu peeti ebausaldusväärseks rolli kehastama .

Kuna nii kui nii, on terve sisu stsenaristi välja mõeldud, siis nad oleksid võinud nii palju vaeva näha, et Arno Liiverile teha tema võimetele vastav osa.
Selle filmi üks väärtusi on ka see, et filmis kasutatakse läbi 50 aasta samu osatäitjaid. See näitab ka omamoodi inimese arengut. Ja see vist pole ka maailmas väga levinud, et ühes tetraloogias mille pikkus on 50 aasta kasutatakse samu näitlejaid.

Lisaks Arno polnud ka mingi suvaline massistseeni näitleja vaid lausa esimese filmi peaosaline.

Vaatasin siis ka täna filmi ära.
Mis ma oskan kosta?
Franz Malmsten on imekaunis mees, kuid roll jäi kesiseks, talle ei antudki praktiliselt võimalust rolli üles ehitada. Ta justkui oli lihtsalt vahepeal kaadris. Aga rolli, tegelaskuju ei tulnud.
Kõige muhedam oli Harri Kõrvits, mis seal ikka rääkida.
Häirisid Teele ripsmed ja Tootsi hambad. Tootsi tegelaskuju oli millegipärast viidud üle igasuguse reaalsuse piiri, tegemist oli nagu mingi multikategelasega. Hambumus, sorry, aga tõesti ka väga häiris. Ja see pidev hüplemine .. ei usu, et Tootsi poeg oleks poolemeelne lausa olnud, aga sellise rolli lõi Saaremäe.
Nüganen tegi hea rolli, omas elemendis olid ka muidugi Margus Lepa ja suurepäraselt haakuv duo – Meelis Rämmeld ja Kersti Tombak (kes muidugi ainult selliseid tegelaskujusid mängivadki).
Kokkuvõttes, kuidagi jäi kesiseks ja lahjaks, igavaks, lühike oli ka, kõik jäi pinnapealseks. Tegelaskujud välja arendamata, liinid olid punnitatud ja justkui kiirendusega läbi mängitud. Jõle tempo oli taga, see ei sobinud temaatika ja narratiiviga üldse.
Mida me siis üldse teada saime või mis toimus .. ? Mis emotsioon jäi – mitte mingit.
PS. “Talve” ei ole üsna kindlalt Lutsu kirjutatud, mitte et see hetkel üldse asjasse puutuks.