Pensioniealisena hakkad ikka oma minevikku meenutama ja paralleele tõmbama. Keda heietused ei huvita, edasi ei loe! Tahan lihtsalt välja kirjutada selle. Kui see Jaak Mae uudis tuli, meenus, kuidas Jana Mae kunagi ammu rääkis, mismoodi see algus neil oli, siis jäi mulje et Jana toetas ja aitas ja tema ettevõtte rahadest nad elasid. Nõme mõelda, et kui nüüd on naine jõudnud keerulisse vanusesse ( menopausi algus) siis nüüd jalutab mees minema.
Mul on elus olnud paar hetke, kus ma tunnen, et minu pühendumus, nii vaimne kui ka rahaline, oleks võinud olemata olla. Noorena on jõudu ja energiat palju: tööl olin valmis kõiki aitama, eriti uusi tulijaid, kes siis rahulikult abi vastu võtsid ja üks neist tegi hiljem minu ideega kena karjääri, ja kui olin tal aidanud sisse elada, lasi ta minu ametikoha koondada, sest minu idee aitas hoida kokku üksjagu ressurssi, nii raha kui tööjõudu. Omanikele serveeris ta seda kui tema enda ideed, loomulikult eeldati, et noor mees ideedest pungil…aastaid hiljem saadi aru küll et see, minult varastatud, jäigi tema tähetunniks. Mul polnud häda midagi, sain uue alguse ja karjääri teises ettevõttes.
Esimene abikaasa oli hea väljanägemisega ja tark mees aga seesmiselt äärmiselt ebakindel ja voodis äpu, meie kooselatud aja jooksul aitasin tal ennast leida, toetasin ja nõustasin, aitasin töö leida, karjääri teha, perele raha teenisin mina, auto ostsin ja süüa ostsin ( 90 alguse vaesuse aeg), temal oli vanemate poolt kingitud korter, selles me elasime ja see oli siis nagu tema panus. Ajal kui mees läks ülikooli tagasi ja teenis taskuraha, rabasin mina pikki päevi tööd teha ja ka lapsed olid minu rida, pigem maksin koduabilisele, kui laste isa leidis aega nendega olla. Ja siis, kui tuli probleem lapse tervisega, kõndis mees lihtsama elu juurde. Lapsed kasvatasin ise suureks, eksmees elab täna oma vana emaga, et ühtegi naist tema kõrval enam ei ole, pole tal kedagi, kes teda ema hooldamisel aitaks.
Muidugi puutume me elu jooksul kokku väga paljude inimestega ja õnneks suuremat osa neist saab meenutada ainult heaga. Me oleme kinni oma kasvatuses, ma nägin, kuidas käitusid mu vanavanemad ja mu ema ja isa, mul on olnud töökohtadel mentoreid, mul on olnud häid õpetajaid, mu laste teele on sattunud suurepäraseid õpetajaid, isegi kurb et siis, kui elu tasakesi lõpu poole hakkab kerima, ujuvad pigem pinnale need mälestused, mis oleks võinud olemata olla. Tagantjärgi tarkusena ei oleks ma enam oma energia, oskuste ja raha laiali jagamisel nii lahke. Panustama oleksin pidanud kõige rohkem oma lastesse ja iseendasse. Ühel hetkel oled vana ja on hea, kui on tervis korras ja lastega suhted head. Kõik muu, mehed, töökohad, sõbrad, sugulased on mööduv nähtus, aitad neid toetad neid aga pole mõtet loota et nad sulle appi tulevad. Olen toetanud paari noort sugulast, kellest üks suureks saades ei pidanud paljuks minu koju vargile tulla. Oma vanema lapse pealt näen, kuidas teda ära kasutatakse, mul on nii kahju sellest aga täna ta mind ei usu, valus, kui see õppetund ükskord talle kohale jõuab. Ühel hetkel loksub kõik paika ja karma saab ka nõmedalt käitunu kätte, kuid haiget saavad kõik ja valus on ikkagi.
