Esileht Hobinurk Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 165 )

Teema: Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

Postitas:
Kägu

Olete kursis selle teemaga? https://www.facebook.com/pealtnagija

+5
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole kuna pole kunagi soovinud sünnitada. Isegi sellest probleemist teadmata.

+15
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vaata ja ole rahulik. Küll teised ka saavad ära vaadatud kui huvi pakub.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaadates esimest nime, kes seda asja veab, siis…kuidas sellele naisele üldse sõna antakse…

+34
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minus tekkis hirmus palju küsimusi. Teema on oluline, aga taandub pigem järjekordselt suhtlemisprobleemidele ja seal on alati kaks osapoolt. Samuti ei usu ma eales, et see on valdav, mida saates väideti, vaid pigem erand.

Kas tõesti on Eestis nii palju naisi, kes jätavad järgmise lapse saamata, sest sünnitusel oli ebameeldiv kogemus? Lõigu viimane lause viitas sellele. Enamasti minnakse ju siis teise haiglasse lihtsalt või võetakse tasuline ämmaemand?

Teiseks, kui inimestel pole tööd, siis tekib palju vaba aega teha igasuguseid kummalisi projekte. Seekord otsustati siis negatiivse rõhutamise projekt jälle käiku lasta. Miks mitte midagi positiivset hoopis luua?

Kas ma nägin õigesti, et ekraanil vilksas väljend finger rape? Sünnitusabi kontekstis? Kas siis varsti saab oodata meeste poolt meestearsti ja eesnäärme kontrolli osas sarnast liiikumist?

Perearstid on meil mõnede meelest vaktsiinidega mürgitajad, ämmaemandaid ja naistearste nimetatakse koos väljendiga finger rape. Kes järgmiseks ette võetakse? Hambaarstid?

 

+83
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole kursis selle teemaga ja ei tea ka, et kellelgi tutvusringkonnast oleks midagi sellist juhtunud, mida saaks sünnitusvägivallaks liigitada. Paljudel on olnud raske, on olnud komplikatsioone, aga kindlasti mitte mingit sihilikku halba.

Endal oli plaaniline keiser ja kõik kulges täiesti rahulikult ja sõbralikult ITKs.  Sain perepalati, kus olin üksi, mingit traumat ma sellest ei saanud. Opi teinud arst oli mees, vastuvõtuosakonnas, kui läksin EMO kaudu päev varem (sünnitutegevus algas enne plaanilist oppi) oli ka mees. Ei osanud arvatagi, et sellest peaks probleemi tegema.

Aga muidugi ma ei välista, et on naisi, kes on kokku puutunud ebameeldiva personaliga. Samas väga ei usu, et see just ITKs on.

+34
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jessas. Iga anonüümse organisatsiooni (st Sind ei toeta/ravi/teeninda Sinu valitud inimene, vaid see, kes graafiku järgi tööl on) kohta saaks samasuguse nutulaulu kokku keerata. Sest kõik inimesed omavahel ei sobi, klappi ei teki, teenindaja on stressis või halb suhtleja, suhtlemisstiilid ei sobi jne. Jah, selle vastu aitab professionaalne suhtlemiskoolitus (teatud piirini), aga kunagi ei hakka kõik 100% kõigi jaoks ilus olema, eriti oludes, kus kõrvuti palatites on inimestel väga erineva ohtlikkuse astmega probleemid, aga igaühe jaoks on tema probleem ainus ja kõige tähtsam.

Mitte üks kirjeldatud näidetest ei olnud vägivald – ebaviisakus ja ebaprofessionaalsus kahtlemata, aga mitte vägivald. Vägivallaks nimetavad seda inimesed, kellel on sünnitusest mingi roosamanna reklaamfilmist päris pilt. Päris elus ongi võõraste inimestega koostöö tegemine stressirikas ja emotsionaalselt haavatavale inimesele ebameeldiv. Doulad pakuvad ennast välja personaalse ja emotsionaalselt toetava alternatiivina, aga jätavad sujuvalt mainimata, et nemad ei taga professionaalset meditsiiniabi: ma ei pea isegi silmas ämmaemandaoskusi, vaid elupäästmisvõimekust. Selle tagab see masinlik, graafiku järgi vahetuvate inimeste ja opisaaliga haiglamaja, mille seljatagusega neil on hea ja lihtne mitte millegi eest vastutada. Nagu elus alati – you win some, you lose some.

4 x sünnitanud kägu, elanud kahes Lääne-Euroopa riigis ja Eestis, 1 vaakum, 1 vereülekanne, 3 x imetamisraskusi, 1 väga kurb lugu. Meie sünnitushaiglad on Euroopas ühed kõige inimsõbralikumad ja parema meditsiinilise kvaliteediga (loe: meil on suhteliselt inimsõbralikus süsteemis targad arstid ja ämmaemandad, kes tabavad väga kiiresti ära, kas ja mis toimub ja reageerimist vajab).

+78
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks ei võiks pereplaneerimine alatagi kohtust?  Peale edukalt sooritatud eksamit saad Lapsetegemisloa.  Teooriaeksam: Suguelundid. Suguhaigused. Rasedusest hoidumine. Vaimne tervis. Kas ma ikka teenin piisaval ja vähemalt 21 aastat jutti? Lapse arengupsühholoogia. Vanemate kohustused jne. Et maksutulu ei kahaneks, peaks eksami tegema iga 5 aasta tagant.

+39
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Arvan ka, et eks ikka on  ka ebameeldivaid kogemusi kellelgi – igalpool tuleb ju ette mingeid möödarääkimisi jm. Samas muidugi on ka personali, kes vajaks hädasti mingeid suhtluskoolitusi – nii oli, on ja jääb.  Aga et mingi suur probleem oleks, seda hästi ei usu. Loodetavasti sellega ka pidevalt haiglates tegeletakse. Ja tõesti, eks rasedad ja äsja sünnitanud on ka emotsionaalsemad, muidugi vajaks rohkem mõistmist ja rahustamist, selgitamist jne. Aga täiesti arusaadav ka, et haiglas tuleb ette olukordi, kus tuleb kiiresti tegutseda ja siis on see tegutsemini ju tähtsam kui seletamine. Keisrit pole küll endal olnud, aga sealgi olen aru saanud, et tuleb küllaltki ruttu utsitada tegutsema.

+16
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige tähtsam inimene sünnitusprotsessis on mees, võrdõiguslikkus ikka eelkõige, isa on sama tähtis kui ema, lapsel on eelkõige isa vaja. Naine on lihtsalt masin selle tegevuse juures, aga mehe heaolu kõige tähtsam, hetkel keelatakse meestel sünnitada, milline  alatu vägivald. Meestelt peaks jutte koguma, millise trauma nad on saanud tänase olukorra tõttu.

+12
-28
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Minus tekkis hirmus palju küsimusi. Teema on oluline, aga taandub pigem järjekordselt suhtlemisprobleemidele ja seal on alati kaks osapoolt. Samuti ei usu ma eales, et see on valdav, mida saates väideti, vaid pigem erand.

Kas tõesti on Eestis nii palju naisi, kes jätavad järgmise lapse saamata, sest sünnitusel oli ebameeldiv kogemus? Lõigu viimane lause viitas sellele. Enamasti minnakse ju siis teise haiglasse lihtsalt või võetakse tasuline ämmaemand?

Teiseks, kui inimestel pole tööd, siis tekib palju vaba aega teha igasuguseid kummalisi projekte. Seekord otsustati siis negatiivse rõhutamise projekt jälle käiku lasta. Miks mitte midagi positiivset hoopis luua?

Kas ma nägin õigesti, et ekraanil vilksas väljend finger rape? Sünnitusabi kontekstis? Kas siis varsti saab oodata meeste poolt meestearsti ja eesnäärme kontrolli osas sarnast liiikumist?

Perearstid on meil mõnede meelest vaktsiinidega mürgitajad, ämmaemandaid ja naistearste nimetatakse koos väljendiga finger rape. Kes järgmiseks ette võetakse? Hambaarstid?

Minu meelest see, et mitte ühegi teise eriala arstide kohta peale ämmaemandate ja günekoloogide, pole nii palju negatiivseid jutte kuulda, siiski näitab  midagi. Seal FB lehel on ka päris palju negatiivseid kogemusi jagatud naiste poolt nii et tegemist ikkagi ei ole vist väga harva esineva nähtusega. Miks peaks pea liiva alla peitma ja ainult headest kogemustest rääkima? Kui  ei suudeta patsientidesse inimlikult suhtuda, siis äkki ei peaks sellel erialal töötama.

+17
-40
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jessas. Iga anonüümse organisatsiooni (st Sind ei toeta/ravi/teeninda Sinu valitud inimene, vaid see, kes graafiku järgi tööl on) kohta saaks samasuguse nutulaulu kokku keerata. Sest kõik inimesed omavahel ei sobi, klappi ei teki, teenindaja on stressis või halb suhtleja, suhtlemisstiilid ei sobi jne. Jah, selle vastu aitab professionaalne suhtlemiskoolitus (teatud piirini), aga kunagi ei hakka kõik 100% kõigi jaoks ilus olema, eriti oludes, kus kõrvuti palatites on inimestel väga erineva ohtlikkuse astmega probleemid, aga igaühe jaoks on tema probleem ainus ja kõige tähtsam.

Mitte üks kirjeldatud näidetest ei olnud vägivald – ebaviisakus ja ebaprofessionaalsus kahtlemata, aga mitte vägivald. Vägivallaks nimetavad seda inimesed, kellel on sünnitusest mingi roosamanna reklaamfilmist päris pilt. Päris elus ongi võõraste inimestega koostöö tegemine stressirikas ja emotsionaalselt haavatavale inimesele ebameeldiv. Doulad pakuvad ennast välja personaalse ja emotsionaalselt toetava alternatiivina, aga jätavad sujuvalt mainimata, et nemad ei taga professionaalset meditsiiniabi: ma ei pea isegi silmas ämmaemandaoskusi, vaid elupäästmisvõimekust. Selle tagab see masinlik, graafiku järgi vahetuvate inimeste ja opisaaliga haiglamaja, mille seljatagusega neil on hea ja lihtne mitte millegi eest vastutada. Nagu elus alati – you win some, you lose some.

4 x sünnitanud kägu, elanud kahes Lääne-Euroopa riigis ja Eestis, 1 vaakum, 1 vereülekanne, 3 x imetamisraskusi, 1 väga kurb lugu. Meie sünnitushaiglad on Euroopas ühed kõige inimsõbralikumad ja parema meditsiinilise kvaliteediga (loe: meil on suhteliselt inimsõbralikus süsteemis targad arstid ja ämmaemandad, kes tabavad väga kiiresti ära, kas ja mis toimub ja reageerimist vajab).

Ma arvan, et siin on mõeldud vägivalla all vaimset vägivalda…..

+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

väga piinlik, et taas rünnatakse meditsiinisüsteemi ja oma tööd hingega tegevaid ämmaemandaid. ründajateks ilma erihariduseta kodusünnitusnõustajad.
ma ei usaldaks iialgi mingit taolist “abilist” nii olulise sündmuse ajal.
küll ju neid lugusid, kus kodusünnitusabiline pole hakkama saanud ja lõpuks on naine ikka haiglasse suunatud. no ja nüüd koroona ajal ei võeta kodus sünnitanud naisi haiglasse. ja see on need isehakanud ämmaemandad tigedaks ajanud. nii läbipaistev kättemaks, minu meelest on nende tegevus kriminaalne.

+48
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

väga piinlik, et taas rünnatakse meditsiinisüsteemi ja oma tööd hingega tegevaid ämmaemandaid. ründajateks ilma erihariduseta kodusünnitusnõustajad.

ma ei usaldaks iialgi mingit taolist “abilist” nii olulise sündmuse ajal.

küll ju neid lugusid, kus kodusünnitusabiline pole hakkama saanud ja lõpuks on naine ikka haiglasse suunatud. no ja nüüd koroona ajal ei võeta kodus sünnitanud naisi haiglasse. ja see on need isehakanud ämmaemandad tigedaks ajanud. nii läbipaistev kättemaks, minu meelest on nende tegevus kriminaalne.

See on ämmaemanda poolt algatatud ettevõtmine ju..

+6
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  • Mina sain kahel korral ITK ilmselt kõige halvema keskmise hindega ämmaemanda. Sai nii üks arst kui ka haigla tagasiside. Viimati, kui ma ITKs käisin, oli ta ikka seal. Keskmine hinne oli mu viimase sünnituse päeval 1,7. Hetkel 2,6. Kusjuures aeg-ajalt kaovad ta Tervisetrendi lehelt minu meelest kõige karmimad hinnangud ära.
+15
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen inimene, kelle esimene sünnitus jäi ka viimaseks, sest tundsin, et niisugust kogemust rohkem välja ei kannata. Tüüpiline juhtum – olin suht nooruke, arglik, kogenematu, sünnitasin üksi (mees oli lõhkenud pimesoole komplikatsioonidega kodulinna haiglas tol hetkel), meie linnas sünnitusosakond kaotati samal aastal, niisiis sünnitasin 100 km kaugusel suures võõras haiglas võõraste inimeste seas. Sünnitus kestis üle 40 tunni, lõppes keisriga. Nii halba ja alandavat kohtlemist polnud enne ega pole hiljem kohanud. Seda siis kümneid ja kümneid tunde valudes vaeveldes ja hiljem oma lõhkilõigatud kõhuga, nutt kurgus, ise magamatusest deliiriumis, ringi koperdades, et kuidagi pidevalt röökiva, pikast raskest sünnitusest stressis lapsega hakkama saada. Küll ma kuulsin esialgu, et pole mingi õige naine, et ei saa nüüd ise sünnitatud, hiljem, et olen südametu rongaema, kuna lasen lapsel röökida, piima ka ei tule, sest ei tegele piisavalt imetamisega jne. Ise olen tasane ja igas olukorras viisakas inimene, selline suhtumine ja suhtlus oli minu jaoks käsitamatu, samas füüsiline seisund nii vilets, et ennast kaitsta polnud mingit jaksu, lisaks mure rahutu, õnnetu ja väga kehvasti rinda võtva lapse pärast. Kodus lamasin nädalaid voodis, tervis taastus nadilt, tekkis ka depressioon. Kui seda saadet vaatasin, siis pisarad voolasid, külmavärinad tulid peale – tookordse füüsilise ja vaimse armetuse, abituse ja üksinduse tunne tuli eredalt meelde, see tunne, kuidas võõrad inimesed trambivad sust roomiksaabastega üle, kui sa abi vajades maas lamad. Sünnitus on naise elus väga oluline kogemus, mina sain siis sellise. Teine oleks võinud olla hoopis teistsugune, aga mina pärast seda traumat enam ei suutnud. Ja ei hakanudki suutma, mehega läksime hiljem ka sellelt pinnalt lahku, et tema oleks veel lapsi tahtnud.

+54
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegemist on konkurentsiga.

+12
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks ei võiks pereplaneerimine alatagi kohtus? Peale edukalt sooritatud eksamit saad Lapsetegemisloa. Teooriaeksam: Suguelundid. Suguhaigused. Rasedusest hoidumine. Vaimne tervis. Kas ma ikka teenin piisaval ja vähemalt 21 aastat jutti? Lapse arengupsühholoogia. Vanemate kohustused jne. Et maksutulu ei kahaneks, peaks eksami tegema iga 5 aasta tagant.

Ja siis ei elaks sina ka nii head elu praegu,sest inimkond oleks juba välja surnud. Eesti riiki kindlasti enam poleks.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

väga piinlik, et taas rünnatakse meditsiinisüsteemi ja oma tööd hingega tegevaid ämmaemandaid. ründajateks ilma erihariduseta kodusünnitusnõustajad.

ma ei usaldaks iialgi mingit taolist “abilist” nii olulise sündmuse ajal.

küll ju neid lugusid, kus kodusünnitusabiline pole hakkama saanud ja lõpuks on naine ikka haiglasse suunatud. no ja nüüd koroona ajal ei võeta kodus sünnitanud naisi haiglasse. ja see on need isehakanud ämmaemandad tigedaks ajanud. nii läbipaistev kättemaks, minu meelest on nende tegevus kriminaalne.

Mis pühad olevused need ämmaemandad on, et nende kohta midagi öelda ei või? Tundsid ennast puudutatuna? Ilmselgelt ei ütle keegi midagi halvasti  ämmaemanda kohta, kes oma tööd südamega teeb. Aga nii mõnigi ei tee. Aeg oleks need inimesed üldse nimepidi avalikustada ja aeg on, et halvasti koheldud patsiendid julgeksid need kogemused avalikustada ja ka pretentsioone esitada.

+22
-19
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu meelest on oluline sellistest teemadest rääkida. Alati ei ole tegemist ainult suhtlemisprobleemiga. Teiseks teavad ju kõik ämmaemandad ja naistearstid, et tegemist on nö õrna sihtgrupiga, seda enam peaks ennast jälgima. Ma ei pea seda siin konkurentsiks, sest minu meelest ükski doula ei ütle, et ta on ämmaemanda asendaja, teiseks üks kampaania algataja oli ise ju ämmaemand.

Ise võtsin esimeseks sünnituseks kohe individuaalse ämmaka, tuli aga hoopis plaaniline keiser. Kuni perepalatisse saamiseni oli kõik kena. Sünnitusjärgses osakonnas aga olin üksi jäetud, vedas, et mees oli olemas, kes kõige eest hoolitses. Esimest ämmaemandat nägin vist järgmise päeva lõunal, keegi ei tundnud huvi, kas ja kuidas imetamisega hakkama saan jms. Kui laps oli äsja rinda saanud ja magama jäänud ning ämmakas käskis anda lisa, siis nähvas üle ukse, et “ise olete süüdi kui ta teil enam ei ärka”. Ma tõesti imestasin kogu selle olukorra üle ja tänasin mõttes, et olen ise tervishoiualase haridusega ja seeläbi teadlikum, mis ja kuidas teha. Sünnitusjärgses kohtusin ühe ämmakaga, kes oli tõesti meeldiv, tegi oma tööd südamega, tahtis aidata ja tundis huvi. Ta vastas kõigile küsimustele ja oli valmis iga kell tagasi tulema.

On tuttavaid, kelle sünnituskogemus on pehmelt öeldes kohutav, on neid, kellel on kõik läinud meeldivalt.

Praegu teise lapse ootel ja samuti ilma individuaalse ämmaemandata ei riskiks minna.

+27
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

väga piinlik, et taas rünnatakse meditsiinisüsteemi ja oma tööd hingega tegevaid ämmaemandaid. ründajateks ilma erihariduseta kodusünnitusnõustajad.

ma ei usaldaks iialgi mingit taolist “abilist” nii olulise sündmuse ajal.

küll ju neid lugusid, kus kodusünnitusabiline pole hakkama saanud ja lõpuks on naine ikka haiglasse suunatud. no ja nüüd koroona ajal ei võeta kodus sünnitanud naisi haiglasse. ja see on need isehakanud ämmaemandad tigedaks ajanud. nii läbipaistev kättemaks, minu meelest on nende tegevus kriminaalne.

Kampaania algatajaks on üks Eesti staažikamaid ämmaemandaid, kes on mitmel korral valitud aasta ämmaemandaks. Tööst tal ka puudust pole, ise soovisin temaga selle aasta lõppu lepingut sõlmida ja tal on selleks ajaks limiit täis.

Teine lõik on puhas jama. Esiteks ei ole see mingi asi, millest ükski ajakirjandusväljaanne huvitatud oleks, kuna naine võib ise igal ajal otsustada sünnituse jooksul, et soovib haiglasse pöörduda. Kasvõi lihtsalt valuvaigistite pärast. See on täiesti tavapärane. Ainult kaks juhtumit on olnud, mis on nö “halvaks läinud” kodusünnitused ja ühel neist isegi polnud doulat, teisel oli. Ühes süüdi kangekaelne ema, kes hoolimata vastunäidustustest kodus sünnitada otsustas, teises läks sünnitus hästi ja laps lihtsalt sündis ootamatu terviserikkega. Kogenud ämmaemand elustas last kiirabi tulekuni ja laps on igati terve. Sama tulemus oleks olnud haiglas.
Haiglasse võetakse loomulikult ka kodusünnituselt tulnud naisi. 😀 Või kuidas sa seda ette kujutad, et ei võeta? Kodus juba sünnitanud naine üldiselt muidugi ei tahagi haiglasse minna, ta läheb beebiga oma voodisse.

+19
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kahjuks ei leidnud positiivse kogemuse kohta küsitlust. Panen siis siia kirja – väga raske ja pikk sünnitus, laps 4,5 kilo, aasta oli 1999, sünnitajana olin riskigrupis (mitte vanuse pärast, olin 25 siis). Tänan väga ITK-d, kes mulle sünnitusosakonnas isikliku ämmaemanda määrasid, seda muidugi tänu arsti eelnevalt väga korralikult täidetud kaardile. Ma ei olnud selle peale tulnud, et eraldi ämmaemandat tellida ja sünnitusosakond oli täis.

Tänan seda ämmaemandat, kes suhtles nii minu kui sünnituse juures olnud mehega kui ka mu emaga (teda rahustades) telefonis ning ilmselt päästis nii minu kui mu poja elud. Sünnitasin ise, tema ja abikaasa abiga, lahklihalõige oli paratamatu, aega enam lõpus polnud. See, kuidas mu isepäine abikaasa allus ämmaemanda igale korraldusele, ajab mind senini naerma. Jah, korraldused mu abikaasale olid lõpus käskivas kõneviisis (mulle mitte) ning abi pidid nad mõlemad mulle osutama. Kolmekesi saime lõpuks hakkama. Ja kokku sain ka korralikult õmmeldud. Ratastooli ja arsti tõi ka hiljem kohale.

Ma ei tea selle ämmaemanda nime. Ta tutvustas end mulle kui abiline, nime ei öelnud, küll aga ütles: “Hakkame siis sünnitama!” (selleks ajaks olin oma 10 tundi valutanud, tema oli meiega viimased 12). Ta oli tollal vanuses 40-50 või veidi üle 50, otsekohene, aus, huumorimeelega ja kiire otsustaja. Ma olen talle lõpmatult tänulik. Meil vedas temaga.

+25
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, kaks rasedust. Nagu öö ja päev.

2006 aastal Tartus, olin 18 aastane, rõõmus, naiivne. Raseda kaartil seisis: põhiharidus, töökoht: töötu. Minusse suhtuti kui inimrämpsu. Me olime mehega terve see aeg üksi ja arstid käisid harva vaatamas. Või siis alavääristamas. Mäletan selgelt, kuidas üks arst mulle mingi nõela sisse surus. Ilma hoiatamata ja tegi veed lahti. See oli nii alandav. Tagant järgi kogesin ilmselt ka sünnitusjärgset depressiooni. Last polnud ma nõus imetama kodus, sest ma lihtsalt ei suutnud. Siiani on mälus pilt, kuidas mind mingi lüpsimasina külge pandi. Õudne. Vihkasin ennast, last ja oma meest. Kõike. Kahjuks kannatas laps samapalju, oli väga rahutu, õnneks ta ei mäleta. Täna 15 aastane- õnneks rõõmus isiksus. Kuid vahel tunnen, et ta on haavatavam. Võtab asju väga hinge teinekord.

Teine sünnitus 2013. Tallinn, ITK. Raseda kaardil: abielus, kõrgharidus:  töökoht : Projektijuht tuntud ettevõttes.

Sünnitus oli ilus, loomulik. Arsti sekkumine oli alati ette selgitatud. Formaalselt luba küsitud. Pakuti kohe epiduraali. Mul oli ka oma tagasihoidlike eelistuste nimekiri. Igakülgne abi ka pärast sünnitust, tundsin, et minust hoolitakse ja olen oluline. Imetamisega ei käidud peale. Lõpuks omas tempos enda harjutamisega imetasin lõpuks last 2 aastat ja nautisin seda lähedust.

Täna laps 7 aastane. Enesekindel, tugev, isepäine.. pisut hellitatud.

+9
-21
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii kurb on, et sünnitusest jäävad naistele kurvad mälestused. Mina läksin sünnitusele ilma igasuguse eelarvamusteta, ei olnud mingit plaani peale selle, et saaks selle tehtud. Olin valmis kõigeks kuigi polnud õrna aimugi mis saada võib. Saigi kõike, mida ma poleks ette osanud kujutada aga vähemalt ei olnud ämmaemandad ebaviisakad. Nemad tegid oma tööd, mina oma tööd. Sünnitusjärgses osakonnas oli küll mitmeid kordi ebameeldivaid kogemusi personaliga.

+17
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

… mitte ühtegi isa arvamust. Hämmastav.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahan veel lisada, et neil, kellel on sünnitusest negatiivne kogemus, võivad päriselt jääda probleemid, mis võivad viia depressioonini. Alustades sellest, et kõik ei kulgenud plaanipäraselt ja ema tunneb “süüd”, et vedas last alt, lõpetades siis sünnituse ajal kogetud vägivallaga jnejne. Neil naistel on vaja sellest rääkida, neil on vaja psühholoogilist abi mitte pea liiva alla peitmist.

+21
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  • Mina sain kahel korral ITK ilmselt kõige halvema keskmise hindega ämmaemanda. Sai nii üks arst kui ka haigla tagasiside. Viimati, kui ma ITKs käisin, oli ta ikka seal. Keskmine hinne oli mu viimase sünnituse päeval 1,7. Hetkel 2,6. Kusjuures aeg-ajalt kaovad ta Tervisetrendi lehelt minu meelest kõige karmimad hinnangud ära.

Maie Kalliver?

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen kogenud, mulle suruti keisriga praktikandid jõuga peale. Ma ei soovinud, aga selle peale sõimas õde mind üsna korralikult ja mitte mingite viisakate sõnadega, vaid ikka väga kurjalt ja halvasti. Muidugi, nende jaoks oli kõik hirmus põnev, elus ja surnud laps ühekorraga, aga minu jaoks oli see kohutav ja ma ei tahtnud publikut sinna juurde. Asi läks hoopis hullemaks, mul ei olnud piima ja mind ei lastud haiglast välja, nädala jooksul käis mu juures vähemalt kümmekond erinevat inimest, kes arvasid, et minu rinnad on nende omad ja kõik võivad neid näperdada, sikutada, masina vahele panna ja muid liigutusi, mis minus lõpuks vastikuse esile kutsusid. Nädala lõpus olin seisundis, et kui kuulsin, et keegi tahab palatisse tulla, siis mõtlesin juba aknast välja hüppamisele. Rääkisin sellest valvearstile, et ma ei saa enam haiglas olla, et ma ei kannata enam seda imetamise teemat välja ja piima ei ole ju grammigi tekkinud, siis tema otsustas, et ta saadab mu koju ja pani imetamisnõustaja aja kirja. Kodus olles läks paremaks, ma sain leinata ja rohkem omaette olla, igati end koguda ja normaalse elu juurde tagasi minna. Lapsi meile rohkem ei sündinud, kuigi oleks võinud, aga enam ei soovinud sama läbi elada.

+26
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rasedakaardist

Ma ei mäleta, kas aastal 1999 midagi üldse hariduse ja töö kohta sinna märgitud oli. Korralikult peetud raseda kaardile, millele oma postituses viitasin, oli märgitud – sünnitustähtaeg 3 nädalat üle, laps suure peaga, oletatav sünnikaal 4+ kilo, emal tugev lühinägelikkus, silmaarsti poolt lubatud ise sünnitamine omal vastutusel + oli veel üks diagnoos, mille tõttu olin eriarsti jälgimisel kogu raseduse aja. Ahjaa, sünnitus kutsuti esile lõpuks. Esimene noor ämmaemand, kes mind sünnitusosakonnas vaatama tuli, kukkus kaarti lugedes näost üsna ära, mõni tund hiljem astus sõna-otseses mõttes teksajaki käiseid üles käärides sisse see meie “abiline”. Tal ei olnud nimesilti rinnas, tal polnud alguses ka vormiriideid ja mul on nii kahju, et ma ei tea ta nime. Tema ja noore ämmaemanda lahkumise vahel nägin nii nelja tunni jooksul sünnituse eeltoas vaid sanitari, kes mulle kisselli tõi.  Kisselli oksendasin paar tundi hiljem muidugi  välja. Aga kuna see ei olnud veel kriitiline aeg, ei olnud sellel tähtsust. Nii kaua, kui võimalik oli, lugesin kaasa võetud raamatut ja käskisin mehel haigla ümber jalutamas käia ning mitte mind ärritada. Mina, minu mees ja ämmaemand moodustasime lõpuks suurepärase meeskonna. See vist ongi see iseloomude sobivus, mis aitab üldisel meeleolul meelde jääda. Tegelikult on aga tähtis sündiv laps.

Mõned päevad peale sünnitust pidin haiglas olema. Sünnitusjärgsest osakonnast on mul palju halvemad mälestused kui raseduspatoloogiast ja sünnitustoast. Samas tõden. et see negatiivne tunne oli pigem seotud sooviga ruttu sealt koju saada. Noored õed käisid mu suurt last lihtsalt uudishimust vaatamas ja 60+ vanuses öövalves olev õde kartis, et ma madala vererõhu tõttu ei saa lapsega hakkama ning käis kogu aeg kontrollimas, et ega ma, laps süles, ringi ei jaluta. Esimeseks ööks võttis ta lapse praktiliselt jõuga lastetuppa, nõudes, et ma magaksin. See tekitas mus küll ebamugavust ja ärevust. Praegu mõistan teda.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Küsimustikku ei täitnud (esimeste kägude negatiivse tagasiside tõttu), hilisemate kägude postituste põhjal olen hakanud oma esialgses hinnangus kahtlema. Ämmaemandatele ja haiglale mul etteheiteid pole, kõik olid abistavad (enne vanima lapse sündi raseerimine oli nõme, aga sel ajal tehti seda vist kõigile sünnitajatele, tärkavad karvad torkisid eriti vastikult nii hella kohta peale rebendeid ja õmblusi).

Küll aga sain ma üsna ebameeldiva günekoloogi noorima lapse sünnituse juurde. Sünnitus ise oli kiire, tund peale haiglasse saabumist oli laps käes. Kõigepealt sundis ta mu selili sünnitama (arstile on ilmselt mugav jah, aga sünnitajale kõige ebamugavam asend), tegi lootevee lahti ja siis sõimas, et mis ma karjun, mul pole ju valus kui tuhusid pole. Ma tegin mingit häält tõesti, sest peale lootevee avamist oli kogu aeg väga valus, aga see oli pigem selline rasedusaegses perekoolis õpetatud uu-tamine või oo-tamine. Ämmaemand oli tema kõrval täielik null, ei mingit sõnaõigust. Minult midagi ei küsitud ega midagi ei selgitatud, et nüüd teeme seda vms. Tagantjärele olen mõelnud, miks see mutt (ebaviisakas jah, aga nii ma tema kohta tunnen), üldse minu sünnituse juurde sehkendama tuli. Ma polnud riskirase, laps sündis õigel ajal, ktg oli korras, looteveed polnud rohelised, sünnitus oli väga kiire, no ei mingit minule teadaolevat probleemi, et ämmaemandast poleks piisanud.

+11
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 165 )


Esileht Hobinurk Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast