Mina olen inimene, kelle esimene sünnitus jäi ka viimaseks, sest tundsin, et niisugust kogemust rohkem välja ei kannata. Tüüpiline juhtum – olin suht nooruke, arglik, kogenematu, sünnitasin üksi (mees oli lõhkenud pimesoole komplikatsioonidega kodulinna haiglas tol hetkel), meie linnas sünnitusosakond kaotati samal aastal, niisiis sünnitasin 100 km kaugusel suures võõras haiglas võõraste inimeste seas. Sünnitus kestis üle 40 tunni, lõppes keisriga. Nii halba ja alandavat kohtlemist polnud enne ega pole hiljem kohanud. Seda siis kümneid ja kümneid tunde valudes vaeveldes ja hiljem oma lõhkilõigatud kõhuga, nutt kurgus, ise magamatusest deliiriumis, ringi koperdades, et kuidagi pidevalt röökiva, pikast raskest sünnitusest stressis lapsega hakkama saada. Küll ma kuulsin esialgu, et pole mingi õige naine, et ei saa nüüd ise sünnitatud, hiljem, et olen südametu rongaema, kuna lasen lapsel röökida, piima ka ei tule, sest ei tegele piisavalt imetamisega jne. Ise olen tasane ja igas olukorras viisakas inimene, selline suhtumine ja suhtlus oli minu jaoks käsitamatu, samas füüsiline seisund nii vilets, et ennast kaitsta polnud mingit jaksu, lisaks mure rahutu, õnnetu ja väga kehvasti rinda võtva lapse pärast. Kodus lamasin nädalaid voodis, tervis taastus nadilt, tekkis ka depressioon. Kui seda saadet vaatasin, siis pisarad voolasid, külmavärinad tulid peale – tookordse füüsilise ja vaimse armetuse, abituse ja üksinduse tunne tuli eredalt meelde, see tunne, kuidas võõrad inimesed trambivad sust roomiksaabastega üle, kui sa abi vajades maas lamad. Sünnitus on naise elus väga oluline kogemus, mina sain siis sellise. Teine oleks võinud olla hoopis teistsugune, aga mina pärast seda traumat enam ei suutnud. Ja ei hakanudki suutma, mehega läksime hiljem ka sellelt pinnalt lahku, et tema oleks veel lapsi tahtnud.