Teema: Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

#3700448:

Minu meelest see, et mitte ühegi teise eriala arstide kohta peale ämmaemandate ja günekoloogide, pole nii palju negatiivseid jutte kuulda, siiski näitab  midagi.

Näitab ehk, et selle eriala esindajatega puututakse kokku väga emotsionaalsetes olukordades. Ma olen 4x sünnitanud ja laste tõttu päris paljude med.töötajatega kokku puutunud ja neist vaid 3 arsti on meelde jäänud ebasobiva suhtlemisega, kuid ükski neist pole günekoloog. Küll aga olen kokku puutunud terve hulga toredate ja toetavate, viisakate naistearstidega ja ämmaemandatega. Nn eraämmakat pole kordagi olnud ja olen sattunud ka meessoost naistearsti juurde(väga viisakas ning lugupidav oli).

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja  vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

#3700611:

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

Sa ikka ei saa üldse asjale pihta? Ja pooltele küsimustele oled ka vastanud täiesti mööda. Loe uuesti ja täida uuesti ja kui pole midagi vastata, siis ära vasta ja targuta. Ära ole üleolev! Muidu  tore aga, et sinuga midagi halba ei juhtunud, see ei tähenda, et teistel ei juhtunud. Sinul lihtsalt vedas.

#3700629:

Sa ikka ei saa üldse asjale pihta? Ja pooltele küsimustele oled ka vastanud täiesti mööda. Loe uuesti ja täida uuesti ja kui pole midagi vastata, siis ära vasta ja targuta. Ära ole üleolev! Muidu  tore aga, et sinuga midagi halba ei juhtunud, see ei tähenda, et teistel ei juhtunud. Sinul lihtsalt vedas.

Lihtsalt vedas? See kõlab umbes nii nagu tavaline, normaalne, meditsiinipersonali poolt igati toetatud sünnitus oleks midagi erakordset ja valdav enamus kogeks mingit jubedat sünnitusvägivalda. Nii see ikka pole, pigem on vastupidi ja neid, kes pahura ämmaemandaga kokku satuvad või kel muul moel meditsiinipersonali süü tõttu midagi halvasti on/läheb, on ikka pisike vähemus.

#3700611:

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

Vabandust, aga sa tõesti ei saa pihta, mida mõeldud on. Ma tõesti ei usu, et keegi pahandaks või tunneks ennast solvatuna kui üritatakse päästa lapse elu. Teine asi on kui tavapärases olukorras käitutakse nii.

Kaalutõusu osas saan nt kommenteerida ja olla väga rahul mind esimese raseduse aeg jälginud ämmaemandaga. Ma võtsin oma väga lühikese pikkuse juures juurde 18kg, seejuures oli juba enne rasedust mõned ülekilo ja ma ei söönud mitte kunagi tahvlite kaupa šokolaadi või paki kaupa komme. Vastupidi, ma väljendasin oma muret kaalutõusu osas ja ma ei osanud selle peatamiseks midagi teha, sest ma ei söönud palju ja ei kannatanud ka isude käes. Ämmakas oli väga mõistlik ja erinevalt paljudest teistes suure kaalutõusuga rasedates, ma ei saanud kordagi sõimata, et kaalu on liiga palju. Aga paljud saavad sõimata. Mitte noomida, vaid sõimata.

Praktikantide juuresoleku kohta tuleb alati patsiendi luba küsida, mina nt märkisin selle oma sünnitusplaani, et ma ei soovi praktikantide juuresviibimist ja mul on see õigus. Kui ise haiglas praktikal olin, siis juhendaja pidi alati teavitama, et on praktikant ja kas see on ok patsiendile. Samamoodi käitus tõesti arst valesti kui väljastas terviseandmeid su emale, see on andmekaitse nõuete selge rikkumine ja siin pole isegi midagi vaielda.

#3700698:

Mina sünnitasin oma 3 last Põlva haiglas, esimene oli erakorraline keiser. Oi mul olid suured plaanid esimese sünnitusega, küll soovisin veesünnitust ja tegin playlisti muusika kuulamiseks…aga ei tulnud sellest midagi välja, loodus tahtis teisiti. Aga kogu meeskond oli väga toetav ja professionaalne,kuigi olukord läks üsna kriitiliseks. Kuid lõpptulemusena tunnen ma ainult lõpmata suurt tänutunnet arstide ja ämmaemandate vastu.

Kurb, et naistelt võeti valikuvõimalus, sünnitada Põlva ja Valga haiglas, vaatamata kogutud suurele hulgale allkirjadele ja positiivsetele kogemustele. Leiti isegi raha, sünnitusosakonna tegevuse jätkamiseks, kuid kogu loos jäi mulje, nagu otsust taheti jõuliselt läbi suruda ja otsiti põhjendusi, miks ei saa jätkata.

#3700749:

Mina tunnen, et kui inimene ei suuda jääda sünnitava ema juures rahulikuks, lahkeks ja mõistvaks, siis ei ole äkki ämmaemanda roll talle mõeldud

Mis imeloom see “sünnitav ema” siis on, et temale mingid erireeglid peaksid kehtima?

Inimene nagu iga teinegi.

Minu arust on siin üheks suureks probleemiks see, et esmakordsed sünnitajad on enda jaoks kogu protsessi liialt idealiseerinud ja ootused ilusale sünnitusele on väga kõrged. Kahjuks on ilusaid sünnitusi vähe, suur osa on keskmisi ning paraku on ka üpris palju raskeid sünnitusi. Ja nende viimaste puhul tulevadki peamised vääritimõistmised jms. Kuid saage aru, arsti ja ämmaemanda jaoks on esimene mure see, et ema ja laps jääksid elama ja terveks, sünnitusel käib kõik nii kiiresti et ei ole aega mõelda kuidas nüüd iga patsient konkreetselt suhtlemist vajaks. Ja tihti on vaja väga kiirelt ning konkreetselt tegutseda, seetõttu tundub sünnitajale ka suhtumine järsk.

Teiseks probleemiks on see, et vaatamata netiajastule on esmasünnitanute teadmised tõesti sünnitusest ja vastsündinutest aastatega võrreldes keskisemaks jäänud. Näiteks ei ole endale teadvustatud, et sünnitusel on täiesti loomulik ka soole tühjendus, kuid seda püütakse elu eest kinni hoida ja see võib sünnituse kulule halvasti mõjuda. Ja no ternespiimast ei ole ka pooled esmasünnitajad midagi kuulnud.

#3700762:

Kuid saage aru, arsti ja ämmaemanda jaoks on esimene mure see, et ema ja laps jääksid elama ja terveks, sünnitusel käib kõik nii kiiresti et ei ole aega mõelda kuidas nüüd iga patsient konkreetselt suhtlemist vajaks. Ja tihti on vaja väga kiirelt ning konkreetselt tegutseda, seetõttu tundub sünnitajale ka suhtumine järsk.

Ja siis on õigustatud nähvamine, et ära karju, ise tahtsid või kas titte tehes ka niimoodi vingusid??

Ei, absoluutselt mitte! Kuidas võikski keegi seda mõistlikuks käitumiseks pidada?

Sellest hoolimata olid selle küsimustiku paljud küsimused täiesti jaburad, nende alla liigituksid täiesti normaalsed asjad sünnituse jälgimise ja sünnituse käigus. Olen väga nõus selle 1999. aasta riskirasedaga. Tõsi, praktikantide kohta oleks pidanud olema nõusolek, aga see oli aja märk ja me ei saa 20 a tagasi tehtud asju hinnata praeguste seaduste ja regulatsiooonide järgi. Praegu küsitakse 100% patsiendi nõusolekut.

#3700762:

Kuid saage aru, arsti ja ämmaemanda jaoks on esimene mure see, et ema ja laps jääksid elama ja terveks, sünnitusel käib kõik nii kiiresti et ei ole aega mõelda kuidas nüüd iga patsient konkreetselt suhtlemist vajaks. Ja tihti on vaja väga kiirelt ning konkreetselt tegutseda, seetõttu tundub sünnitajale ka suhtumine järsk.

Ja siis on õigustatud nähvamine, et ära karju, ise tahtsid või kas titte tehes ka niimoodi vingusid??

Mu ema sünnitas 4 last õndsal nõuka ajal 60.- 70.-l aastatel. Tema ja tema põlvkonnakaaslased on kirjeldanud uskumatult halba kohtlemist.( kohustuslik klistiir, kütmata sünnitustoad, karjuvad arstid jms) Ilmselt tundus see mingil määral normaalne, teisiti lihtsalt ei olnud. Ju on see suhtumine osalt jäänud veel mõnele personalist alles.

Kohe hea, kindel ja turvaline tunne on nüüd sünnitama minna. Mina olen Mina inimene ja seeaeg kui Mina sünnitan,  las see meditsiinipersonal jälgib parem, et mu FB leht vahepeal kinni ei jookse.  Mina ju olen see kes sünnitab! Ei ole vaja mul kõrval passida ja soovitusi jagada. Mina vaatan ja Mina otsustan!

Mulle ei sobi Eesti meditsiini halvustamine. Oma teenust on võimalik müüa ka teistsuguste võtetega! Kampaanias räägitakse me tahame, me nõuame- Aga kes need me on? Kontaktlehel on ainult: anneta ja kirjuta meile anonüümne lugu.

Ei ole asjad nii, et kui pole näinud, siis seda ei eksisteeri.

Ja tänapäeval peaks mõistma, et asjust võib rääkida, ka siis, kui see teema paljudele võõras.

#3700882:

Ei ole asjad nii, et kui pole näinud, siis seda ei eksisteeri.

Muidugi mitte, aga üksikjuhtudest ei maksa ka mingit meeletut kampaaniat üles tõmmata. Tugiisik on kaasas, võib suu kohapeal lahti teha, võid ka ise pärast toibumist ja väljasaamist teatise teha või informaalselt teemast vestelda asjassepuutuvate meedikutega. Ja nende ülematega, kui vajalik peaks olema. Praegu räägivad 20–25 a tagasi sünnitanud naised oma “lugusid” — mis sellest kasu on peale selle, et jälle tekivad mingid linnalegendid, mida ämmaemandad ümber peavad lükkama 2020ndatel sünnitajate jaoks? Mida selline kampaania suures pildis parandab? Ämmaemandad ja naistearstid on nüüd väga koostöövalmis kindlasti… kui see doula tegelikult asju muuta tahaks, siis oleks olnud märksa paremaid viise selleks.

Ja tänapäeval peaks mõistma, et asjust võib rääkida, ka siis, kui see teema paljudele võõras.

Millegipärast ei meeldi selliste teemade algatajatele sageli, kui räägitakse valusatel teemadel, mis puudutavad neid endid. Huvitav, miks küll? Millest selline kahepalgelisus…

Lugesin sellelt lehelt viis juttu. Juttude põhjal näib, et kõik sünnitajad ootasid mingit muinasjutulist sünnitust, kus valu ega verd ei ole, vähemalt kolm haldjast ristiema hoiavad kogu aeg kätt. Mulle jäi arusaamatuks, mikskõik need jutustajad seal päevi ja nädalaid peale sünnitust ikka jõuetud ja vaevu hinges olid.

Mõistetavalt ei saa isikliku kogemuse alusel üldistusi teha, aga mina käisin ringi kohe peale palatisse jõudmist mõlema lapse sünni järgselt. Sünnituste vahe oli üle kümne aasta ja vastavalt siis ka märkimisväärselt erinev vanus.  Oma sõbrannade seast ei tea ka kedagi, kes nii vilets ja vaevatud oleks olnud.

#3700903:

#3700882:

Ei ole asjad nii, et kui pole näinud, siis seda ei eksisteeri.

Muidugi mitte, aga üksikjuhtudest ei maksa ka mingit meeletut kampaaniat üles tõmmata. Tugiisik on kaasas, võib suu kohapeal lahti teha, võid ka ise pärast toibumist ja väljasaamist teatise teha või informaalselt teemast vestelda asjassepuutuvate meedikutega. Ja nende ülematega, kui vajalik peaks olema. Praegu räägivad 20–25 a tagasi sünnitanud naised oma “lugusid” — mis sellest kasu on peale selle, et jälle tekivad mingid linnalegendid, mida ämmaemandad ümber peavad lükkama 2020ndatel sünnitajate jaoks? Mida selline kampaania suures pildis parandab? Ämmaemandad ja naistearstid on nüüd väga koostöövalmis kindlasti… kui see doula tegelikult asju muuta tahaks, siis oleks olnud märksa paremaid viise selleks.

Ja tänapäeval peaks mõistma, et asjust võib rääkida, ka siis, kui see teema paljudele võõras.

Millegipärast ei meeldi selliste teemade algatajatele sageli, kui räägitakse valusatel teemadel, mis puudutavad neid endid. Huvitav, miks küll? Millest selline kahepalgelisus…

Nimeta midagi konkreetsemat selle kahepalgelisuse koha pealt, muidu ei tea, millest jutt. Mina võtsin üldiselt, kõikide selliste teemade kohta, kus on ahistamine või koolikius või teismeliste kius väljaspool kooli, perevögivald mis tahes kujul kne jne, et iga kord nendes teemades on neid, kes vaikiksid edasi ja eitaksid probleemi ja süüdistavad ohvreid. Nagu nee, kes vene ajal puudega inimesed tuppa lukustaks ja eitaks ja eitaks. Kelle jaoks on ahistamine ainult tagumikupatsutus, kuigj see hõlmab palju enam ja kelle jaoks on koolikius ainult patsist sikutus ja kelle jaoks kodudes toimuv peaks kodudesse ka jääma.