Esileht Hobinurk Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 165 )

Teema: Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

Postitas:
Kägu

Minu meelest see, et mitte ühegi teise eriala arstide kohta peale ämmaemandate ja günekoloogide, pole nii palju negatiivseid jutte kuulda, siiski näitab  midagi.

Näitab ehk, et selle eriala esindajatega puututakse kokku väga emotsionaalsetes olukordades. Ma olen 4x sünnitanud ja laste tõttu päris paljude med.töötajatega kokku puutunud ja neist vaid 3 arsti on meelde jäänud ebasobiva suhtlemisega, kuid ükski neist pole günekoloog. Küll aga olen kokku puutunud terve hulga toredate ja toetavate, viisakate naistearstidega ja ämmaemandatega. Nn eraämmakat pole kordagi olnud ja olen sattunud ka meessoost naistearsti juurde(väga viisakas ning lugupidav oli).

+21
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõenäoliselt paljud naised ei teadvustagi, et nendega juhtunu pole ok. Seega oluline teema.

Jah, aga ma siiski parima tahtmise juures ei suuda pidada vägivallaks mitmeid punkte, mis seal loetletud olid.

* Rasedusaegsetel vastuvõttudel ei kuulatud teid tähelepanelikult ning ei kasutatud ära vastuvõtu jaoks ette nähtud aega. – see on ju nii subjektiivne!

* Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud. – kas mitte pole tervislikele eluviisidele tähelepanu pööramine ja nende järgimisele suunamine iga rasedust jälgiva meediku ülesanne ja kohustus? Nüüd tuleb välja, et see on vägivald, kui ämmaemand ütleb, et raseduse ajal peaks hoiduma suitsetamisest ja alkoholist?

* Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.
– sama nagu eelmine. Ma eeldan siiski, et ämmaemandad ja arstid lähtuvad teaduspõhisest meditsiinist ja vähemalt proovivad mõjutada mu otsuseid, kui mul on oht nende tõttu oma last kahjustada.

* Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd. – selle süü- või piinlikkustunde põhjus ei pruugi ju olla ämmaemandas või arstis! On inimesi, kes tunnevadki iga väikse asja peale end süüdi.

Minu jaoks on see algatus täiega üle võlli. Ingrid Liiniga sünnitasin ma kunagi aastaid tagasi oma lapsed ja olen talle väga tänulik, see oli kaasnenud probleemidest hoolimata imeline kogemus. Paraku see teine aktivist tegutseb minu jaoks viisil ja suunas, mis ei aita koostööle meedikutega sugugi kaasa. Doulandusel läheks ilmselt märksa paremini, kui keegi teine oleks nende eestkõneleja.

+26
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja  vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

 

 

 

+39
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

No johhaidii, ausalt….jälle üks “minuga ei juhtunud, järelikult ei saanud teistega ka juhtuda”. Asi ei ole selles, kui inimesed ülemäära õgivad ja arst ütleb, et pea hoogu või südamelöökide kuulamises või muudes naisele või lapsele reaalselt kasulikes asjades. Aga no kui ei ole empaatiavõimet antud, siis ei ole.

+26
-24
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

Sa ikka ei saa üldse asjale pihta? Ja pooltele küsimustele oled ka vastanud täiesti mööda. Loe uuesti ja täida uuesti ja kui pole midagi vastata, siis ära vasta ja targuta. Ära ole üleolev! Muidu  tore aga, et sinuga midagi halba ei juhtunud, see ei tähenda, et teistel ei juhtunud. Sinul lihtsalt vedas.

+13
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen sünnitanud 3 last. Mul pole negatiivseid kogemusi. Võib olla seepärast et ei olnud endal mingit plaani kuidas sünnitada. Ma ei viinud end ka kurssi ja lootsin et küll personal juhib ja juhatab. Eesmärgiks oli vaid laps kätte saada. Ja kõik läks kenasti. Mul polnud mingeid ootusi ega pettumusi.

+23
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ikka ei saa üldse asjale pihta? Ja pooltele küsimustele oled ka vastanud täiesti mööda. Loe uuesti ja täida uuesti ja kui pole midagi vastata, siis ära vasta ja targuta. Ära ole üleolev! Muidu  tore aga, et sinuga midagi halba ei juhtunud, see ei tähenda, et teistel ei juhtunud. Sinul lihtsalt vedas.

Lihtsalt vedas? See kõlab umbes nii nagu tavaline, normaalne, meditsiinipersonali poolt igati toetatud sünnitus oleks midagi erakordset ja valdav enamus kogeks mingit jubedat sünnitusvägivalda. Nii see ikka pole, pigem on vastupidi ja neid, kes pahura ämmaemandaga kokku satuvad või kel muul moel meditsiinipersonali süü tõttu midagi halvasti on/läheb, on ikka pisike vähemus.

+20
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga kurb on lugeda sünnitajate halbadest kogemustest. Mina sünnitasin oma 3 last Põlva haiglas, esimene oli erakorraline keiser. Oi mul olid suured plaanid esimese sünnitusega, küll soovisin veesünnitust ja tegin playlisti muusika kuulamiseks…aga ei tulnud sellest midagi välja, loodus tahtis teisiti. Aga kogu meeskond oli väga toetav ja professionaalne,kuigi olukord läks üsna kriitiliseks. Kuid lõpptulemusena tunnen ma ainult lõpmata suurt tänutunnet arstide ja ämmaemandate vastu. Mis seal enam, laps ja mina olime terved ja sain veel 2 last loomulikul teel sünnitada. Õnneks olen inimene, kellele jäävad minevikust meelde positiivsed hetked, mul pole lihtsalt energiat, et keskenduda aastatetagusele halvale ja viltuvedamisele.

+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

Vabandust, aga sa tõesti ei saa pihta, mida mõeldud on. Ma tõesti ei usu, et keegi pahandaks või tunneks ennast solvatuna kui üritatakse päästa lapse elu. Teine asi on kui tavapärases olukorras käitutakse nii.

Kaalutõusu osas saan nt kommenteerida ja olla väga rahul mind esimese raseduse aeg jälginud ämmaemandaga. Ma võtsin oma väga lühikese pikkuse juures juurde 18kg, seejuures oli juba enne rasedust mõned ülekilo ja ma ei söönud mitte kunagi tahvlite kaupa šokolaadi või paki kaupa komme. Vastupidi, ma väljendasin oma muret kaalutõusu osas ja ma ei osanud selle peatamiseks midagi teha, sest ma ei söönud palju ja ei kannatanud ka isude käes. Ämmakas oli väga mõistlik ja erinevalt paljudest teistes suure kaalutõusuga rasedates, ma ei saanud kordagi sõimata, et kaalu on liiga palju. Aga paljud saavad sõimata. Mitte noomida, vaid sõimata.

Praktikantide juuresoleku kohta tuleb alati patsiendi luba küsida, mina nt märkisin selle oma sünnitusplaani, et ma ei soovi praktikantide juuresviibimist ja mul on see õigus. Kui ise haiglas praktikal olin, siis juhendaja pidi alati teavitama, et on praktikant ja kas see on ok patsiendile. Samamoodi käitus tõesti arst valesti kui väljastas terviseandmeid su emale, see on andmekaitse nõuete selge rikkumine ja siin pole isegi midagi vaielda.

+4
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma mõtlen, et kas ei peaks ämmaemanda õppesse võtma veidi vanemaid naisi. Otse gümnaasiumist tulevad neiud ju tegelikult ei tea, kas neile see amet sobib. Sageli on lihtsalt vaja kuhugi sisse saada ja suur loterii kas on sinu eriala. Paljude muude erialade puhul pole nii suur probleem, et inimesel on halb suhtlemisoskus või pahur loomus. Ise tean neid, kellel on huvi selle eriala vastu tekkinud peale enda lapse saamist. Nad tunnetavad paremini, kas suudavad teistele naistele abiks olla ja mida üks naine ootab.

+7
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sünnitasin oma 3 last Põlva haiglas, esimene oli erakorraline keiser. Oi mul olid suured plaanid esimese sünnitusega, küll soovisin veesünnitust ja tegin playlisti muusika kuulamiseks…aga ei tulnud sellest midagi välja, loodus tahtis teisiti. Aga kogu meeskond oli väga toetav ja professionaalne,kuigi olukord läks üsna kriitiliseks. Kuid lõpptulemusena tunnen ma ainult lõpmata suurt tänutunnet arstide ja ämmaemandate vastu.

Kurb, et naistelt võeti valikuvõimalus, sünnitada Põlva ja Valga haiglas, vaatamata kogutud suurele hulgale allkirjadele ja positiivsetele kogemustele. Leiti isegi raha, sünnitusosakonna tegevuse jätkamiseks, kuid kogu loos jäi mulje, nagu otsust taheti jõuliselt läbi suruda ja otsiti põhjendusi, miks ei saa jätkata.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tunnen, et kui inimene ei suuda jääda sünnitava ema juures rahulikuks, lahkeks ja mõistvaks, siis ei ole äkki ämmaemanda roll talle mõeldud.. Jah, mitu olukorda on ilmselt ka möödarääkimised ja kommunikatsiooniprobleemid, aga mitmed jagatud lood ikkagi ka konkreetselt emas oma mõtlematusega kehva tunde tekitamine. See pole kellelegi uudis et äsja sünnitanud ema on tavapärasest kordades emotsionaalsem ja seda enam peaks ikka kontrollima, mida ja kuidas sa teisele ütled. Sina võtad vastu võib-olla oma 3000ndat last, aga tema sünnitab äkki alles oma esimest.

Mind ausaltöeldes üllatab et esimesed kommentaarid sellele teemale on stiilis ‘see on ülepaisutatud teema’

+20
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tunnen, et kui inimene ei suuda jääda sünnitava ema juures rahulikuks, lahkeks ja mõistvaks, siis ei ole äkki ämmaemanda roll talle mõeldud

Mis imeloom see “sünnitav ema” siis on, et temale mingid erireeglid peaksid kehtima?

Inimene nagu iga teinegi.

+6
-25
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõelge, naised, kas teie/ teie lapsed 150 aastat tagasi oleksite ellu jäänud?

Oma esimese sünnituse puhul kahtlen. Kolm nädalat enne tähtaega tulid veed ära, aga sünnitustegevus ei alanud. Süstiti mingi asja, mis kutsus sünnitustegevuse esile. Siinkohal olen tõsises mures, kas 1870ndatel oleksime lapsega ellu jäänud?

Teise lapsega oli vastupidi, sünnitustegevus käis täie hooga, aga vesi ei tulnud lahti. Selles suhtes olen optimistlikum, küllap ka 19.sajandil oleks lõpuks leidunud mingi vanamoor, kes oleks selle sukanõelaga läbi torganud.

Minu meelest sünnitamine ongi räpane ja ohtlik tegevus. Väga imestan, kui juba enne sünnitust kutsutakse sõpru katsikupeole. Ärge kutsuge kurja välja!

+16
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust on siin üheks suureks probleemiks see, et esmakordsed sünnitajad on enda jaoks kogu protsessi liialt idealiseerinud ja ootused ilusale sünnitusele on väga kõrged. Kahjuks on ilusaid sünnitusi vähe, suur osa on keskmisi ning paraku on ka üpris palju raskeid sünnitusi. Ja nende viimaste puhul tulevadki peamised vääritimõistmised jms. Kuid saage aru, arsti ja ämmaemanda jaoks on esimene mure see, et ema ja laps jääksid elama ja terveks, sünnitusel käib kõik nii kiiresti et ei ole aega mõelda kuidas nüüd iga patsient konkreetselt suhtlemist vajaks. Ja tihti on vaja väga kiirelt ning konkreetselt tegutseda, seetõttu tundub sünnitajale ka suhtumine järsk.

Teiseks probleemiks on see, et vaatamata netiajastule on esmasünnitanute teadmised tõesti sünnitusest ja vastsündinutest aastatega võrreldes keskisemaks jäänud. Näiteks ei ole endale teadvustatud, et sünnitusel on täiesti loomulik ka soole tühjendus, kuid seda püütakse elu eest kinni hoida ja see võib sünnituse kulule halvasti mõjuda. Ja no ternespiimast ei ole ka pooled esmasünnitajad midagi kuulnud.

+21
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tunnen, et kui inimene ei suuda jääda sünnitava ema juures rahulikuks, lahkeks ja mõistvaks, siis ei ole äkki ämmaemanda roll talle mõeldud

Mis imeloom see “sünnitav ema” siis on, et temale mingid erireeglid peaksid kehtima?

Inimene nagu iga teinegi.

Ega võiks jah kõigi inimestega viisakalt, lahkelt ja mõistvalt käituda.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuid saage aru, arsti ja ämmaemanda jaoks on esimene mure see, et ema ja laps jääksid elama ja terveks, sünnitusel käib kõik nii kiiresti et ei ole aega mõelda kuidas nüüd iga patsient konkreetselt suhtlemist vajaks. Ja tihti on vaja väga kiirelt ning konkreetselt tegutseda, seetõttu tundub sünnitajale ka suhtumine järsk.

Ja siis on õigustatud nähvamine, et ära karju, ise tahtsid või kas titte tehes ka niimoodi vingusid??

Ei, absoluutselt mitte! Kuidas võikski keegi seda mõistlikuks käitumiseks pidada?

Sellest hoolimata olid selle küsimustiku paljud küsimused täiesti jaburad, nende alla liigituksid täiesti normaalsed asjad sünnituse jälgimise ja sünnituse käigus. Olen väga nõus selle 1999. aasta riskirasedaga. Tõsi, praktikantide kohta oleks pidanud olema nõusolek, aga see oli aja märk ja me ei saa 20 a tagasi tehtud asju hinnata praeguste seaduste ja regulatsiooonide järgi. Praegu küsitakse 100% patsiendi nõusolekut.

+17
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  1. Mina tunnen, et kui inimene ei suuda jääda sünnitava ema juures rahulikuks, lahkeks ja mõistvaks, siis ei ole äkki ämmaemanda roll talle mõeldud

    Mis imeloom see “sünnitav ema” siis on, et temale mingid erireeglid peaksid kehtima?

    Inimene nagu iga teinegi.

    Kes siin erireeglitest räägib??? Viisakus on elementaarne ja rahulikkus ka. Ja, kui ei saa ikka valudes röökiva sünnitajaga hakkama, siis tuleks ametit vahetada. Ausaltöeldes oleks võinud juba enne ametivalikut endale asjad selgeks mõelda. Müstika, võrrelda viisakust ja rahulikkust erireeglitega! Peab ikka ajugeenius olema.

+12
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

 

Kuid saage aru, arsti ja ämmaemanda jaoks on esimene mure see, et ema ja laps jääksid elama ja terveks, sünnitusel käib kõik nii kiiresti et ei ole aega mõelda kuidas nüüd iga patsient konkreetselt suhtlemist vajaks. Ja tihti on vaja väga kiirelt ning konkreetselt tegutseda, seetõttu tundub sünnitajale ka suhtumine järsk.

Ja siis on õigustatud nähvamine, et ära karju, ise tahtsid või kas titte tehes ka niimoodi vingusid??

Mu ema sünnitas 4 last õndsal nõuka ajal 60.- 70.-l aastatel. Tema ja tema põlvkonnakaaslased on kirjeldanud uskumatult halba kohtlemist.( kohustuslik klistiir, kütmata sünnitustoad, karjuvad arstid jms) Ilmselt tundus see mingil määral normaalne, teisiti lihtsalt ei olnud. Ju on see suhtumine osalt jäänud veel mõnele personalist alles.

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Seda praktikandi punkti mina ei teadnud, et minult peab luba küsima, et praktikant võiks sünnitusel osaleda. Mul oli kaksikute sünnitus ja kui sünnituseks läks oli sünnitustuba inimesi täis, mul polnud õrna aimugi kes need on ja mind ei huvitanud ka üldse kes need on. Luba mu meelest ei küsinud keegi. Paljud punktid ongi sellised, et naised ei kujutagi ette, et nii ei tohi või ei peaks. Kannatatakse aga ära. Mõneski mõttes õige algatus , samas jälle halb, sest kui naine pole sünnitanud, siis hakkabki kartma hullude juttude põhjal kogu raseduse jälgimist ja sünnitust.

+13
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kohe hea, kindel ja turvaline tunne on nüüd sünnitama minna. Mina olen Mina inimene ja seeaeg kui Mina sünnitan,  las see meditsiinipersonal jälgib parem, et mu FB leht vahepeal kinni ei jookse.  Mina ju olen see kes sünnitab! Ei ole vaja mul kõrval passida ja soovitusi jagada. Mina vaatan ja Mina otsustan!

Mulle ei sobi Eesti meditsiini halvustamine. Oma teenust on võimalik müüa ka teistsuguste võtetega! Kampaanias räägitakse me tahame, me nõuame- Aga kes need me on? Kontaktlehel on ainult: anneta ja kirjuta meile anonüümne lugu.

+20
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapseootus on õrn ja õnnis, tundeid täis aeg. Hormoonid.

Mul on viis last vanuses 28-7 , nii et kogemusi juba arvamuse avaldamiseks on.

Hormoonidega peab arvestama. Kergesti kipub see ahistamise/solvumise jutt tänapäeval tulema. Olen kokku puutunud mõne ÜKSIKU suhtlemispädematu sanitariga või resoluutse arstiga, kuid ahistatust ja kiusatust pole iial tundnud.

Suu peas, ütle vajadusel vastu.

Lihtsalt  välja imetud teema oli see lõik minu jaoks. Ilmas on mega palju pehmosid, ütleks.

+20
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole asjad nii, et kui pole näinud, siis seda ei eksisteeri.

Ja tänapäeval peaks mõistma, et asjust võib rääkida, ka siis, kui see teema paljudele võõras.

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üks, kelle lugu Pealtnägijas ette loeti oli Lipsuke muide (sõna-sõnalt tema blogist).

Aga kohati ämmakad ütlevadki veidi ebaviisakalt/karmilt. Olen kaks last sünnitanud (üks erakorralise keisriga ja teine looomuliku sünnitusega). Teist sünnitades olid valud meeletud, peale naerugaasi tookord midagi ei saanud. Olin end aelenud voodis diagonaali ja loopisin järjekindlalt näpu otsa pandavat hapnikumõõtjat minema. Miks? Ei tea, olin valudest ja magamatusest veidi sassis omadega. Ämmakas käratas mingi hetk, et no kas sa saad ennast nüüd lõpuks normaalsesse asendisse liigutada, kukud maha varsti ju. Too hetk tundus see nii kurjalt öeldud, et kas sa ei näe, kui hullud valud mul on. Praegu tagasi vaadates, saan täiesti aru temast, korrutas mitu korda, et palun tule nüüd normaalsesse asendisse, mida ma täiesti ignoreerisin.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole asjad nii, et kui pole näinud, siis seda ei eksisteeri.

Muidugi mitte, aga üksikjuhtudest ei maksa ka mingit meeletut kampaaniat üles tõmmata. Tugiisik on kaasas, võib suu kohapeal lahti teha, võid ka ise pärast toibumist ja väljasaamist teatise teha või informaalselt teemast vestelda asjassepuutuvate meedikutega. Ja nende ülematega, kui vajalik peaks olema. Praegu räägivad 20–25 a tagasi sünnitanud naised oma “lugusid” — mis sellest kasu on peale selle, et jälle tekivad mingid linnalegendid, mida ämmaemandad ümber peavad lükkama 2020ndatel sünnitajate jaoks? Mida selline kampaania suures pildis parandab? Ämmaemandad ja naistearstid on nüüd väga koostöövalmis kindlasti… kui see doula tegelikult asju muuta tahaks, siis oleks olnud märksa paremaid viise selleks.

Ja tänapäeval peaks mõistma, et asjust võib rääkida, ka siis, kui see teema paljudele võõras.

Millegipärast ei meeldi selliste teemade algatajatele sageli, kui räägitakse valusatel teemadel, mis puudutavad neid endid. Huvitav, miks küll? Millest selline kahepalgelisus…

+7
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hormoonidega peab arvestama. Kergesti kipub see ahistamise/solvumise jutt tänapäeval tulema. Olen kokku puutunud mõne ÜKSIKU suhtlemispädematu sanitariga või resoluutse arstiga, kuid ahistatust ja kiusatust pole iial tundnud. Suu peas, ütle vajadusel vastu.

Üsna keeruline on midagi vastu öelda, kui oled pärast sünnitamist oimetu nagu laip, tuleb medõde lahklihaõmblusi puhastama ja käratab: mida te siin laisklete, noor naine, võiksite ennast ikka pesta ka. Esiteks on mulle jäänud mulje, et vahetult pärast kirurgilisi õmblusi ei tohigi kohe duši all pesta ja mida ma selle vastuolulise infoga siis nüüd peale hakkan? Teiseks turritasid mul õmbluse niidid jalge vahel nagu siil, ma ei teadnudki, kuidas ma sellist asja pesema peaksin ja keegi mind ei juhendanud ka. Kolmandaks olin ma sõna otseses mõttes laip. Kui ma ennast lõpuks püsti ajasin ja mööda koridori kaugele duširuumi poole (teate nagu filmides näidatakse, kuidas koridor lakkamatult pikeneb kõndimise käigus…) komberdama hakkasin, pidin seinast kinni hoidma ja minestus oli kohekohe nurga taga valvel (olgu öeldud, et ma pole muidu minestaja tüüp) Kas ja kuidas mul ennast üldse pesta õnnestus, ei mäleta, kas mul rätik oli, ei mäleta, kas pesuruumis seepi oli, ei mäleta, kuidas ma palatisse tagasi sain, ei mäleta. Pärast öeldi… ei mäleta, kes ütles, aga midagi sellist nagu: ülemine ja alumine vererõhk läksid kokku. Mida ma sellises olukorras jaksaks vastu öelda? Eelduste kohaselt kompetentsed inimesed kamandavad mind alandaval moel, mida ma vastu öelda saaksin? See sinu “suu peas, ütle vastu” kätsatus on üsna samast ooperist nagu selle medõe käratus.

Õmbluse niidid võtsin 10 päeva pärast kodus ise ära, ma ei ole üldse mingi pehmo. Lihtsalt pärast sünnitust ongi inimesed haavatavamad igas mõttes. Egas meie esiemadel polnud asjatult välja mõeldud kaks nädalat nurgavoodis olemise aega, see oli ainus, kuigi diferentseerimata viis kaitsta äsjasünnitanuid ebasoodsate välismõjude vastu.

Olgu veel lisatud, et sünnitamise ajal kohtasin ma medpersonalilt väga toetavat suhtumist ja sain vajaliku abi, halb kogemus on sünnitusjärgsest palatist. Teist last sünnitades puutusin kokku ainult viisakate ja adekvaatsete meedikutega, keegi otseselt ei ninnutanud, sünnitus polnud ka kerge, uued õmblused tulid, aga mitte keegi ei väntsutanud mind selliste vastuoluliste korraldustega.

+18
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lugesin sellelt lehelt viis juttu. Juttude põhjal näib, et kõik sünnitajad ootasid mingit muinasjutulist sünnitust, kus valu ega verd ei ole, vähemalt kolm haldjast ristiema hoiavad kogu aeg kätt. Mulle jäi arusaamatuks, mikskõik need jutustajad seal päevi ja nädalaid peale sünnitust ikka jõuetud ja vaevu hinges olid.

Mõistetavalt ei saa isikliku kogemuse alusel üldistusi teha, aga mina käisin ringi kohe peale palatisse jõudmist mõlema lapse sünni järgselt. Sünnituste vahe oli üle kümne aasta ja vastavalt siis ka märkimisväärselt erinev vanus.  Oma sõbrannade seast ei tea ka kedagi, kes nii vilets ja vaevatud oleks olnud.

+11
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja siis on õigustatud nähvamine, et ära karju, ise tahtsid või kas titte tehes ka niimoodi vingusid??

Kas sa väidad praegu, et tänapäeval, hiljuti on sulle niimoodi öeldud sünnituse ajal?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole asjad nii, et kui pole näinud, siis seda ei eksisteeri.

Muidugi mitte, aga üksikjuhtudest ei maksa ka mingit meeletut kampaaniat üles tõmmata. Tugiisik on kaasas, võib suu kohapeal lahti teha, võid ka ise pärast toibumist ja väljasaamist teatise teha või informaalselt teemast vestelda asjassepuutuvate meedikutega. Ja nende ülematega, kui vajalik peaks olema. Praegu räägivad 20–25 a tagasi sünnitanud naised oma “lugusid” — mis sellest kasu on peale selle, et jälle tekivad mingid linnalegendid, mida ämmaemandad ümber peavad lükkama 2020ndatel sünnitajate jaoks? Mida selline kampaania suures pildis parandab? Ämmaemandad ja naistearstid on nüüd väga koostöövalmis kindlasti… kui see doula tegelikult asju muuta tahaks, siis oleks olnud märksa paremaid viise selleks.

Ja tänapäeval peaks mõistma, et asjust võib rääkida, ka siis, kui see teema paljudele võõras.

Millegipärast ei meeldi selliste teemade algatajatele sageli, kui räägitakse valusatel teemadel, mis puudutavad neid endid. Huvitav, miks küll? Millest selline kahepalgelisus…

Nimeta midagi konkreetsemat selle kahepalgelisuse koha pealt, muidu ei tea, millest jutt. Mina võtsin üldiselt, kõikide selliste teemade kohta, kus on ahistamine või koolikius või teismeliste kius väljaspool kooli, perevögivald mis tahes kujul kne jne, et iga kord nendes teemades on neid, kes vaikiksid edasi ja eitaksid probleemi ja süüdistavad ohvreid. Nagu nee, kes vene ajal puudega inimesed tuppa lukustaks ja eitaks ja eitaks. Kelle jaoks on ahistamine ainult tagumikupatsutus, kuigj see hõlmab palju enam ja kelle jaoks on koolikius ainult patsist sikutus ja kelle jaoks kodudes toimuv peaks kodudesse ka jääma.

+16
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lugesin sellelt lehelt viis juttu. Juttude põhjal näib, et kõik sünnitajad ootasid mingit muinasjutulist sünnitust, kus valu ega verd ei ole, vähemalt kolm haldjast ristiema hoiavad kogu aeg kätt. Mulle jäi arusaamatuks, mikskõik need jutustajad seal päevi ja nädalaid peale sünnitust ikka jõuetud ja vaevu hinges olid.

Mõistetavalt ei saa isikliku kogemuse alusel üldistusi teha, aga mina käisin ringi kohe peale palatisse jõudmist mõlema lapse sünni järgselt. Sünnituste vahe oli üle kümne aasta ja vastavalt siis ka märkimisväärselt erinev vanus. Oma sõbrannade seast ei tea ka kedagi, kes nii vilets ja vaevatud oleks olnud.

No ei ole ju asi selles, kuidas keegi ennast tunneb, vaid selles, kuidas ämmaemndad käituvad ja suhtlevad. Ma ei saa aru, kuidas sellest aru ei saada. Ilmselgelt ei pea kätt hoidma ja silitama. Aga teema pole selles. Ämmaemandad elavad välja oma tujud ja pahameeled ja tont teab mis veel, ptasientide peal. Õiendavad, solvavad. Selles on teema.

+15
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 165 )


Esileht Hobinurk Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast