Esileht Hobinurk Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 165 )

Teema: Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

Postitas:
Kägu

Mõistetavalt ei saa isikliku kogemuse alusel üldistusi teha, aga mina käisin ringi kohe peale palatisse jõudmist mõlema lapse sünni järgselt. Sünnituste vahe oli üle kümne aasta ja vastavalt siis ka märkimisväärselt erinev vanus.  Oma sõbrannade seast ei tea ka kedagi, kes nii vilets ja vaevatud oleks olnud.

Mis see sinu praegune lõik muud on, kui isikliku kogemuse alusel üldistuse tegemine?

Minu sünnitus jäi aastate taha, hiljuti sünnitas üks noor tuttav, ka tema tuli koju turritavate õmblustega ja alguses ei olnud tal üldse lubatud voodist tõusta ega midagi tõsta, mees tõstis last ja hooldas. Need ei ole üksikjuhtumid. Ja need ei ole ette teada, kellel läheb sünnitusega raskelt ning kellel ei lähe. Võimalik ka, et sinu sõbrannad ei julge sulle oma halbadest kogemustest rääkida lihtsalt, kui sa selline niuhh-näuhh, “mul pole olnud, järelikult ei olegi” inimene oled.

+17
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No asi pole eriti usaldusväärne, kui vedajaks on Ann Vool, kes vahepeal väga imeliku teemaga meedias oli ja kellel puudub igasugune meditsiiniline haridus.  Ma ei saa aru, kuidas sellised võivad sünnitusi vastu võtta. Võid ju seal mesimagusat jutukest heietada küll, aga kui inimesel on päriselt meditsiinilist abi vaja, siis on asi halb. Pealtnägija on ikka väga kummaliseks muutunud. Kui nüüd sellise loo tagajärjel naised ei julge haiglasse sünnitama minna ja valivad sellised doulad või ei tea mis uhhuutajad ainult juurde ja siis mõni selle tagajärjel ära sureb, kes siis vastutab selle eest.

+24
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lugesin sellelt lehelt viis juttu. Juttude põhjal näib, et kõik sünnitajad ootasid mingit muinasjutulist sünnitust, kus valu ega verd ei ole, vähemalt kolm haldjast ristiema hoiavad kogu aeg kätt. Mulle jäi arusaamatuks, mikskõik need jutustajad seal päevi ja nädalaid peale sünnitust ikka jõuetud ja vaevu hinges olid.

Mõistetavalt ei saa isikliku kogemuse alusel üldistusi teha, aga mina käisin ringi kohe peale palatisse jõudmist mõlema lapse sünni järgselt. Sünnituste vahe oli üle kümne aasta ja vastavalt siis ka märkimisväärselt erinev vanus. Oma sõbrannade seast ei tea ka kedagi, kes nii vilets ja vaevatud oleks olnud.

No ei ole ju asi selles, kuidas keegi ennast tunneb, vaid selles, kuidas ämmaemndad käituvad ja suhtlevad. Ma ei saa aru, kuidas sellest aru ei saada. Ilmselgelt ei pea kätt hoidma ja silitama. Aga teema pole selles. Ämmaemandad elavad välja oma tujud ja pahameeled ja tont teab mis veel, ptasientide peal. Õiendavad, solvavad. Selles on teema.

Kui inimesed on füüsiliselt nagu s–ahädad, siis suure tõenäosusega on emotsionaalselt ja mentaalselt samasugused ja võtavaki kõike solvamise ja alandamisena.  Ei ole nii palju personali, et iga vinguviiuli kõrval saaks paar käehoidjat istuda ega ole nii palju aega, et pikki lohutavaid vestlusi pidada. Minu arvates on normaalne, kui asjad öeldakse konkreetselt ja lühidalt, mitte ei aeta mingit lääget ninnu-nännu juttu.

+10
-17
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arvates on normaalne, kui asjad öeldakse konkreetselt ja lühidalt, mitte ei aeta mingit lääget ninnu-nännu juttu.

Kui medtöötajal on aega raisata negatiivsete hinnangute andmiseks nagu: mis te laisklete siin, kasimatu, jne, siis oleks tal sama aeg võtta ka ninnu-nännu jaoks.

Konkreetse jutu vastu pole kellelgi midagi. “Tee seda nii, õmblusi saab pesta naa, kui sul on halb, ütle.” Aga kui selle asemel kasutatakse sõnastust: “Kuidas sa nii lohakas/saamatu/häda oled, miks sa nii ei tee, kuidas sa ei oska” ja muud asjassepuutumatut vingu, siis see ei ole enam konkreetne jutt, see ongi vaimne vägivald. Rääkimata sellest, et tegemist on täiesti tarbetu sõnavahuga.

+27
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei räägi praegu kitsalt naise sünnituse juures olevatest abistajatest, vaid üldisemalt. On olemas sellised inimesed, kellele meeldib teiste kallal vägivallatseda. Kuna füüsiline vägivald on kergesti äratuntav ja lihtsalt tõendatav, ollakse sellega palju ettevaatlikumad. Ent vaimne vägivald on palju raskemini äratuntav ja seetõttu ei kontrolli viimast mitte keegi, eriti kui selle teostaja on sotsiaalselt kõrge staatusega (ametnik või spetsialist).

Taoline kontingent võibki täiesti alateadlikult otsida endale niisugust töökohta, kus kliendi rollis olija on mingil põhjusel keskmisest haavatavamas seisundis – kas füüsiliselt või emotsionaalselt või mõlemat. Näiteks ämmaemand või sünnitust vastu võttev arst, kes valudes naise läbi sõimab. Pärast on sel naisel sünnitusjärgne depressioon ja ta peab psühholoogi külastama. Muide, ka psühholoogi elukutse on üks sellistest, kuhu satub keskmisest enam teemas nimetatud kiiksuga tegelasi, kelle eesmärk ei ole mitte inimese aitamine, vaid midagi muud. Kolmas seltskond on sotsiaalametnikud, eriti lastekaitseametnikud, kellel on võim võtta perelt kas või laps ära ja isegi kohtunik ei suuda uskuda, et ametnik on toimikus kokku valetanud jutte vanemate alkoholilembusest ja vägivaldsusest. Sest see pole ju lihtsalt võimalik, et “aitaja” kellelegi halba teeks!

Kõikide nimetatud erialade puhul on valdavaks enesekiitus – “Me oleme tohutult pühendunud, rügame tööd, oleme südamega spetsialistid, me aitame!” Selline aitamise-retoorika keelab eos ära igasugused kahtlused võimaliku vägivalla suhtes, halbade kogemuste avalikustaja tembeldatakse valetajaks ja pannakse hoopis ise ennast halvasti tundma.

Jah, ka nendel elualadel on tõesti olemas igati tublid ja pühendunud inimesed – tõelised spetsialistid – nad ei ole kuhugi kadunud. Paraku võistlevad nad nendega, kes trügivad haavatavas seisundis abivajajatega tegelema mitte aitamise soovist, vaid millestki muust. Ja kui nood pieteeditundega tõelised spetsialistid enam ei jaksa, siis nad lahkuvad vaikselt. Jättes oma töö neile teistele. Seega on ainus võimalus, et igaüks, kel midagi öelda, kogemusi jagada, peab saama seda ka teha. Vaikima sundimine ei ole lahendus.

+16
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arvates on normaalne, kui asjad öeldakse konkreetselt ja lühidalt, mitte ei aeta mingit lääget ninnu-nännu juttu.

Kui medtöötajal on aega raisata negatiivsete hinnangute andmiseks nagu: mis te laisklete siin, kasimatu, jne, siis oleks tal sama aeg võtta ka ninnu-nännu jaoks.

Konkreetse jutu vastu pole kellelgi midagi. “Tee seda nii, õmblusi saab pesta naa, kui sul on halb, ütle.” Aga kui selle asemel kasutatakse sõnastust: “Kuidas sa nii lohakas/saamatu/häda oled, miks sa nii ei tee, kuidas sa ei oska” ja muud asjassepuutumatut vingu, siis see ei ole enam konkreetne jutt, see ongi vaimne vägivald. Rääkimata sellest, et tegemist on täiesti tarbetu sõnavahuga.

Kui on otsene solvamine, siis tuleb öelda, et selliselt käitumine ja sõnavara ei ole aktsepteeritavad, mitte aastate pärast kusagil anonüümselt soiguda. Mis inimestel viga on, et ei suudeta ennast vajadusel kehtestada, küll aga meeldib end ohvrina tunda.

 

+7
-17
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõige suurem viga ongi just see, et sünnitusest tahetakse teha midagi, mida see ei ole. See tekitab ka valed ootused ja lootused. Üritatakse maalida pilt sellest, et sünnitus on midagi ürgset, enneolematult ilusat, võimast, kuidas naine küünlavalgusel, lemmikmuusika saatel oma lapse välja hingab. Paraku selliseid sünnitusi on vähe, enamus on siiski valusad, verised, koledad. Tihti on vajalik meditsiinipersonali sekkumine protseduurid, mis on ebamugavad ja/või valusad.

Oma süüd näen ka nendel nn. douladel, kes naistele sünnitamise kohta valed ootused ja lootused panevad ja meditsiinipersonali sajas surmapatus süüdistavad. Kiputakse unustama, et tänu sellele meditsiini personalile on ema või vastsündinu suremus üliväike.

Minul on Pelgulinna sünnitusmajas sündinud kolm elusat last ja üks surnud laps. Mitte ühelgi korral ei tundnud ma, et mind koheldakse halvasti, et ma olen üksi jäetud või et minuga tehakse ebavajalikke protseduure, jah, ma sain haiget, minuga räägiti kõrgendatud toonil, personal jooksis suure kambaga kokku, mul polnud vähimatki aimu, kes nad on, või mida nad teevad, aga see kõik oli vajalik, et minu esimene laps kiiresti ja elusalt kätte saada ja selle eest olen ma neile igavesti tänulik.

Teise lapsega käis kõik nii kähku ja kõik olid mu vastu ääretult toredad. Peale lapse sündi käisid isegi sanitarid mu last vaatamas, sest kuskilt oli lahti läinud jutt minu vastsündinud pojast kui hästi eriliste silmadega lapsest- lapse silmad olid ja on siiani hele-hele hallid/sinised, nagu husky koeral. Laps on hetkel 12 ja tema silmi märgatakse esimese asjana, need on hästi erilist värvi.

Kolmas laps suri raseduse ajal, haiglal ega arstidel polnud selles vähimatki süüd, platsenta irdumine, keset linnatänavat. Minu eest hoolitseti nii hästi ja nii kaastundlikult, mind käidi iga natukese aja tagant vaatamas, kätt hoidmas, lohutamas, isegi toidutoojad  ja sanitarid võtsid selle aja, et mu voodiäärel korraks istuda ja midagi head öelda.

Neljas laps oli suur nagu vägilane ja minu esimene lause tema suuruse kohta ajas arste nii naerma, ma ütlesin midagi sellist et, kuulge, teie ämmaemand lubas mulle kahekilost poissi, kust te selle neljakilose nüüd välja võtsite.

Tänu Pelgulinna sünnitusmaja personalile jäin nii mina kui ka mu lapsed ellu, kõik muu on teisejärguline.

+23
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahtsin samuti seda küsimustikku täita. Ja jätsin pooleli. Arvasin miskipärast, et naisi oodatakse oma sünnituskogemusi jagama. Aga ei, oodati ainult negatiivseid sünnituskogemusi jagama.

Miks ometi nii ühekülgne küsitlus? Kui küsida negatiivseid kogemusi, siis loomulikult neid kirjeldataksegi. Ja siis veel seda läbi sotsmeedia ja meedia võimendada: negatiivseid sünnituskogemusi on tohutult palju. Kindlasti on neid palju, aga vähemalt! sama palju on positiivseid ja väga positiivseid. Neutraalseidki.

Kuidas kõlaks küsitlus: Nn. tavaperes (ema-isa, õde-vend) kasvanud – jagage oma negatiivseid kogemusi lapsepõlvest! Ja meediasse: tohutult paljudel tavapärases peres kasvanutel oli jube lapsepõlv.

Või: kodusünnitajad, jagage oma kohutavaid kogemusi! Või: ootame teid jagama kõike seda jubedust, mis teile seoses klassijuhatajaga kooli ajast meenub! Jne jne

Mu ema sünnituskogemus kaheksakümnendate keskel Pärnu haiglas oli jube. Just personali suhtumise poolest. Mu väga paljude tuttavate sünnituskogemus Pärnu haiglas on olnud positiivne. Ka korduvalt.

Mu enda kaks sünnitust olid lihtsalt suurepärased. Raseduste jälgimised samuti. Justnimelt personalist rääkides – toksikoosi ja platsenta sünnitusjärgset väljaoppimist iseenesest imeliseks raseduse ja sünnituse eelduseks ei peaks.

Mu hea tuttava esimesed kodusünnitused olid imelised, viimane, paraku enam mitte. Hea, et on olemas nn. tavapärane arstiabi. (Niisiis saaks tema oma kogemuse pinnalt jagada kogemust kodusünnitusest, mis ei läinud planeeritult. Ja juhul, kui vastav küsitlus ei ootaks paralleelselt jagama ka positiivset kogemust, jääkski mulje, et kodusünnitus jättis talle halvad mälestused. Et mitte rohkem öelda. Tegelikkuses on ju tema kogemus hoopis 2/1 positiivse kasuks).

Ja siis  vaatasin, et seda küsitlust veavad eest OÜ Kodusünnitus asutaja ja doula… . Kuna kodusünnitusi on meil kõigist sünnitustest ca 0,5 %, siis räägivad naised loomulikult valdavalt ikka haiglas saadud halvast kogemusest. Ma tahaks väga loota, et varsti ei tule küsitluse algatajad välja teooriaga, et näete, küll see haiglasünnitus on õud, kasutage meie poolt pakutavat garanteeritult imelist alternatiivi! Ja sedagi loodan, et ei hakata ajama sellist viimasel ajal igal teemal innukalt levitatavat teooriat, et kindlasti! see valdav enamus, kes ei räägi oma kogetust õudusjutte, lihtsalt ei julge rääkida. Mitte et neil polegi ühtki sellist õuduslugu, millest rääkida.

+16
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on otsene solvamine, siis tuleb öelda, et selliselt käitumine ja sõnavara ei ole aktsepteeritavad, mitte aastate pärast kusagil anonüümselt soiguda. Mis inimestel viga on, et ei suudeta ennast vajadusel kehtestada, küll aga meeldib end ohvrina tunda.

Ma eespool juba kirjutasin – sünnitajad ja äsjasünnitanud ei pruugi olla võimelised suudki lahti tegema, rääkimata sellest, et vastu astuda inimesele, kes peaks olema toeks ja abiks ja kelle usaldamine on sünnitusabi kasutamise eeltingimus. Kuidas peaks olema siilitaoliseks õmmeldud valutava jalgevahega ja madalast vererõhust oimetu inimene, kes nüüd peab lisaks kohanema ka endast väiksema inimese eest täies mahus vastutamisega, suuteline sellisele vaimsele vägivallale vastu astuma? On sadu muid muresid.

Ja sinu sõnastus – “anonüümselt soigumine”, “meeldib ohvrina tunda” – näitab väga täpselt, et sa oled ise üks nendest vägivallatsejatest. Ma selgitasin sinu ebaviisakast toonist hoolimata enne juba täiesti neutraalselt ja rahulikult, mis vahe on konkreetsel väljendusviisil ja vaimsel vägivallal. See selgitus kutsus esile uue sinupoolse rünnaku koos ohvrisüüdistamisega. Niisugune jätkuv edasitorkimine on vägivallatsejale täiesti tüüpiline käitumine. Kui sa ei saanud aru, ma võin veel selgitada, aga oluline on antud juhul, et konkreetne väljendusviis ei ole mitte mingil juhul see, mida siin praegu pahaks pannakse.

+16
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui on otsene solvamine, siis tuleb öelda, et selliselt käitumine ja sõnavara ei ole aktsepteeritavad, mitte aastate pärast kusagil anonüümselt soiguda. Mis inimestel viga on, et ei suudeta ennast vajadusel kehtestada, küll aga meeldib end ohvrina tunda.

Ma eespool juba kirjutasin – sünnitajad ja äsjasünnitanud ei pruugi olla võimelised suudki lahti tegema, rääkimata sellest, et vastu astuda inimesele, kes peaks olema toeks ja abiks ja kelle usaldamine on sünnitusabi kasutamise eeltingimus. Kuidas peaks olema siilitaoliseks õmmeldud valutava jalgevahega ja madalast vererõhust oimetu inimene, kes nüüd peab lisaks kohanema ka endast väiksema inimese eest täies mahus vastutamisega, suuteline sellisele vaimsele vägivallale vastu astuma? On sadu muid muresid.

Ja sinu sõnastus – “anonüümselt soigumine”, “meeldib ohvrina tunda” – näitab väga täpselt, et sa oled ise üks nendest vägivallatsejatest. Ma selgitasin sinu ebaviisakast toonist hoolimata enne juba täiesti neutraalselt ja rahulikult, mis vahe on konkreetsel väljendusviisil ja vaimsel vägivallal. See selgitus kutsus esile uue sinupoolse rünnaku koos ohvrisüüdistamisega. Niisugune jätkuv edasitorkimine on vägivallatsejale täiesti tüüpiline käitumine. Kui sa ei saanud aru, ma võin veel selgitada, aga oluline on antud juhul, et konkreetne väljendusviis ei ole mitte mingil juhul see, mida siin praegu pahaks pannakse.

Mina meditsiinitöötaja ei ole, seega täiesti vale eeldus. Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

Teie vastusest on ka näha, et iga inimene interpreteerib teist poolt täiesti subjektiivselt. Ma ei rünnanud, kaugel sellest, vaid esitasin oma arusaamise ja seisukoha. Selliseid olukordi on väga palju, kus inimestel on erinev suhtlusstiil ja koheselt tekivad arusaamatused.  Mind ajavad näiteks närvi liiga allaheitlikud ja ette-taha vabandavad inimesed.

 

+4
-26
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks ometi nii ühekülgne küsitlus? Kui küsida negatiivseid kogemusi, siis loomulikult neid kirjeldataksegi. Ja siis veel seda läbi sotsmeedia ja meedia võimendada: negatiivseid sünnituskogemusi on tohutult palju. Kindlasti on neid palju, aga vähemalt! sama palju on positiivseid ja väga positiivseid. Neutraalseidki.

Jah, loomulikult. Mu enda sünnitused, kuigi väga kiired ja rebenditega, olid ka igati toetatud. Halva kogemuse sain pärast esimest sünnitust ühe haigla õe käest ja see jäi ka ainsaks. Ent see ei tähenda, et niisugust käitumist peaks aktsepteerima või et sellest isegi tagantjärele rääkimine kujutaks endast midagi halba ja lubamatut. Kui med-töötaja raiskab oma aega ja hingeõhku patsiendi enesetunde halvemaks muutmisele, siis see on miski, mida ei peaks ei lubama ega maha vaikima.

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina meditsiinitöötaja ei ole, seega täiesti vale eeldus. Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

Järjekordne vaime vägivald sinu poolt. Muide, ma ei öelnud, et sa oled meditsiinitöötaja. Ma ütlesin, et sa oled vaimne vägivallatseja, samamoodi nagu need meditsiinitöötajad, kellest siin jutt, ja mul oli õigus. Tüüpilise vaimse vägivallatseja kombel leiad sa, et sünnitaja on ise süüdi, nii selles, et ta ei oska, kui ka selles, et tal pole lihaseid. Nii et nõrgemate nahutamine on sinu meelest igati aktsepteeritav tegevus.

+23
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu arvates nii üle võlli teema. Jah, ma olen täiesti nõus, et töötajaid on haiglas (ja poes ja mujal) igasuguseid ning iga inimesega ei klapigi. AGA alati on KAKS osapoolt. Ka patsiendid ise on väga nõmedad ja jubedad.

Kurdetakse, et ei käidud vaatamas sünnituse/kosumise ajal…samal ajal jälle teised kiruvad, et aina käidi ja ei lastud olla jne. Inimesed, SUHELGE. Kui soovite, et teid rohkem aidatakse ja vaadatakse siis mainige seda palun, küsige abi jne.

Loomulikult on haiglas oma protsessireeglid sest teisiti lihstalt ei saa tagada kvaliteeti.

Need puukallistajad ja kodusünnitajad jäägu oma liistude juurde ning ärgu sekkugu haigla tegevusse. Eks nad on nüüd tigedad, et nende väelaulusid ja loitse haiglasse ei lubata ja raha jääb saamata. Kes soovib, sünnitagu kodus saunalaval või kogu suguvõsa silme all, andku minna. Aga lõpetagu ära haiglate kritiseerimine ja näpuga näitamine. Nimetada seda kõike VÄGIVALLAKS?!?!Ilmselge tüli kiskumine.

+15
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tahtsin samuti seda küsimustikku täita. Ja jätsin pooleli. Arvasin miskipärast, et naisi oodatakse oma sünnituskogemusi jagama. Aga ei, oodati ainult negatiivseid sünnituskogemusi jagama.

Miks ometi nii ühekülgne küsitlus? Kui küsida negatiivseid kogemusi, siis loomulikult neid kirjeldataksegi. Ja siis veel seda läbi sotsmeedia ja meedia võimendada: negatiivseid sünnituskogemusi on tohutult palju. Kindlasti on neid palju, aga vähemalt! sama palju on positiivseid ja väga positiivseid. Neutraalseidki.

Kuidas kõlaks küsitlus: Nn. tavaperes (ema-isa, õde-vend) kasvanud – jagage oma negatiivseid kogemusi lapsepõlvest! Ja meediasse: tohutult paljudel tavapärases peres kasvanutel oli jube lapsepõlv.

Või: kodusünnitajad, jagage oma kohutavaid kogemusi! Või: ootame teid jagama kõike seda jubedust, mis teile seoses klassijuhatajaga kooli ajast meenub! Jne jne

Mu ema sünnituskogemus kaheksakümnendate keskel Pärnu haiglas oli jube. Just personali suhtumise poolest. Mu väga paljude tuttavate sünnituskogemus Pärnu haiglas on olnud positiivne. Ka korduvalt.

Mu enda kaks sünnitust olid lihtsalt suurepärased. Raseduste jälgimised samuti. Justnimelt personalist rääkides – toksikoosi ja platsenta sünnitusjärgset väljaoppimist iseenesest imeliseks raseduse ja sünnituse eelduseks ei peaks.

Mu hea tuttava esimesed kodusünnitused olid imelised, viimane, paraku enam mitte. Hea, et on olemas nn. tavapärane arstiabi. (Niisiis saaks tema oma kogemuse pinnalt jagada kogemust kodusünnitusest, mis ei läinud planeeritult. Ja juhul, kui vastav küsitlus ei ootaks paralleelselt jagama ka positiivset kogemust, jääkski mulje, et kodusünnitus jättis talle halvad mälestused. Et mitte rohkem öelda. Tegelikkuses on ju tema kogemus hoopis 2/1 positiivse kasuks).

Ja siis vaatasin, et seda küsitlust veavad eest OÜ Kodusünnitus asutaja ja doula… . Kuna kodusünnitusi on meil kõigist sünnitustest ca 0,5 %, siis räägivad naised loomulikult valdavalt ikka haiglas saadud halvast kogemusest. Ma tahaks väga loota, et varsti ei tule küsitluse algatajad välja teooriaga, et näete, küll see haiglasünnitus on õud, kasutage meie poolt pakutavat garanteeritult imelist alternatiivi! Ja sedagi loodan, et ei hakata ajama sellist viimasel ajal igal teemal innukalt levitatavat teooriat, et kindlasti! see valdav enamus, kes ei räägi oma kogetust õudusjutte, lihtsalt ei julge rääkida. Mitte et neil polegi ühtki sellist õuduslugu, millest rääkida.

No aga teema ongi ju ainult sünnitusvägivallast ehk negatiivsest kogemusest! Kui raske on aru saada?

+8
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No ma ei tea, kuidas sinusugune enesekindel ja tark inimene küll selle peale tulla ei oska, kuid avaldan sulle saladuse: kõik inimesed EI OLE tugevad, nad EI OSKA õigel ajal õigeid asju öelda ja nad EI JULGE enda eest seista.

Võib-olla tuleb see nüüd tõepoolest sulle veel suurema üllatusena, kuid avaldan veel ühe asja: see kõik ei tähenda, et neid ei võiks kohelda inimlikult.

Hambaarstid on lõpuks ometi õppinud suhtlema, nüüd on järg teiste käes.

+17
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No aga teema ongi ju ainult sünnitusvägivallast ehk negatiivsest kogemusest! Kui raske on aru saada?

Üsna raske on aru saada tegelikult. Küsimustes olid sellised situatsioonikirjeldused, mida ma ei saa mingil moel vägivaldseks pidada. Seda küsimustikku täites kvalifitseeruvad sünnitusvägivalla ohvriteks ka need naised, kellel endal ei ole midagi meedikutele ette heita.

See on üks neist teemadest, et ilmuvad mingid kaitsjad, kes kaitsevad neid, kes ise tegelikult ei tunne vajadust kaitsmise järele. Analoogne sellega, et ma lähen kuskile mingit kaebust esitama, kuna nägin pealt midagi, mis minu jaoks tundus kohatu, aga kuna see ahistatud osapool ennast ahistatuna ei tundnud, siis lähen mina ja löön korra majja. Mingi ajastu märk vist.

+6
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No aga teema ongi ju ainult sünnitusvägivallast ehk negatiivsest kogemusest! Kui raske on aru saada?

Üsna raske on aru saada tegelikult. Küsimustes olid sellised situatsioonikirjeldused, mida ma ei saa mingil moel vägivaldseks pidada. Seda küsimustikku täites kvalifitseeruvad sünnitusvägivalla ohvriteks ka need naised, kellel endal ei ole midagi meedikutele ette heita.

See on üks neist teemadest, et ilmuvad mingid kaitsjad, kes kaitsevad neid, kes ise tegelikult ei tunne vajadust kaitsmise järele. Analoogne sellega, et ma lähen kuskile mingit kaebust esitama, kuna nägin pealt midagi, mis minu jaoks tundus kohatu, aga kuna see ahistatud osapool ennast ahistatuna ei tundnud, siis lähen mina ja löön korra majja. Mingi ajastu märk vist.

🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️

+3
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No sinusuhune inimene ei sobikski töötama naistega, kes on väga haavatavaks seisus. Kahjuks on sinusuguseid siiski sinna lekkinud ja sellest ka see probleem. Sa võiksid näiteks numbritega tegeleda, neil pole tundeid ja sa ei pea oma pead vaevama selliste asjade peale. Haavatavas olukorras inimestest hoia eemale, ka lastest.

+15
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, kumb see teile tähtsam on, kas nähvamine või see, et teie ja beebi ellu jääksite. Kumb on hullem kuritegu, kas see, et meditsiinilise hariduseta inimene kisub tüli üles, et oma tööpõldu laiendada ja raha koorida või see, et mõni ülekoormatud meditsiinitöötaja ei olnud piisavalt lahke jutuga. Minu arust see doulaliikumine on täielik kuritegu. Mingil juhul ei laseks sellist enda lähedale, puhugu millist mesijuttu tahes. Mis kasu sellest on, kui midagi kehvasti läheb, temast on ju null abi.

+14
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, kumb see teile tähtsam on, kas nähvamine või see, et teie ja beebi ellu jääksite. Kumb on hullem kuritegu, kas see, et meditsiinilise hariduseta inimene kisub tüli üles, et oma tööpõldu laiendada ja raha koorida või see, et mõni ülekoormatud meditsiinitöötaja ei olnud piisavalt lahke jutuga. Minu arust see doulaliikumine on täielik kuritegu. Mingil juhul ei laseks sellist enda lähedale, puhugu millist mesijuttu tahes. Mis kasu sellest on, kui midagi kehvasti läheb, temast on ju null abi.

Jääb mulje nagu nähvamine oleks täiesti õigustatud. Miks? Miks on okei nähvata ja halvasti öelda? Miks peab selle alla neelama? Miks kiidetakse heaks  ebaviisakat ja halba käitumist? Seleta mulle. Ma ei saa aru. Kui ei suuda ja ei jaksa oma töökoormusele vastu pidada, tuleb ametit vahetada. Sünnitaja pole süüdi, et sa ülekoormatud oled.

+16
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jääb mulje nagu nähvamine oleks täiesti õigustatud. Miks? Miks on okei nähvata ja halvasti öelda? Miks peab selle alla neelama? Miks kiidetakse heaks  ebaviisakat ja halba käitumist? Seleta mulle. Ma ei saa aru. Kui ei suuda ja ei jaksa oma töökoormusele vastu pidada, tuleb ametit vahetada. Sünnitaja pole süüdi, et sa ülekoormatud oled.

Mina ei ole mingisugune meditsiinitöötaja ja ei õigusta neid. Ei pea alla neelama, mine pärast kaeba vms. Aga et ma selles hirmus ei lähe haiglasse, et äkki keegi nähvab, no see on tase. Selle asemel valin mingi kahtlase doula, kellel meditsiiniline haridus puudub. Selline käitumine on mulle arusaamatu.

+13
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

Jumal tänatud, et on olemas ka sinusuguseid normaalseid inimesi! Ja mõned käod siin veel. Seda küsimustikku pole originaalis näinud, aga sinu poolt toodud küsimused on lihtsalt nõmeduse tippude tipp.
Kui naine tahab ISE sünnitada, siis sünnitagu ise. Minema tema lähedalt kogu personal, kes midagi teab ja oskab. Püha taevas, selle küsimustiku alusel võib ju süüdi mõista üldse kõik, kes julgesid sünnituse ajal läheneda, mingit nõu anda või – oo õudust! – koguni ilma luba küsimata käe külge panna.
Kas kõik need helbed, kelle jaoks kõik loetletu on nii kohutav süütegu, suudavad end hetkekski kujutleda ämmaka või arsti rolli, kes on kohustatud su lapse ja sinu enda tervelt läbi tooma sünnitusest? Kui neil pole aega sinuga viisakusi ja kummardusi vahetada ja sinuga kõik otsused läbi vaielda, vaid tegutseda tuleb kiiresti ja otsustavalt, isegi kui sulle miski ei meeldi või põhjustab “füüsilist valu”. Just nagu poleks sünnitus tervenisti üksainus füüsiline valu ja ebameeldivus.

Et arst peab sind toetama su igapäevaelu valikutes? Peab sinuga koos elama ja sind, lapsukest, valvama või? On sul endal ka mingi roll? Sünnitusel soovid kogu tegevust ise juhtida, aga oma eluviise enne sünnitust juhtida ei suuda?

Mismoodi saab panna inimese peale kohustusi, samas võttes temalt kõik õigused?
Ühinen tsiteeritud käoga: ehitage endale metsa onn ja sünnitage seal koos oma doulaga. Kõige riskivabam ja keegi ei kiusa ega vägista.

Täiesti lõpp põlvkond!

+14
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli pelgulinnas 17a tagasi tasuline ämmaemand, mis nägi välja nii, et leppisin temaga kokku, et kas tuleb ja tema oli nõus. Hind 2000 EEK. Halb juhus oli see, et veed tulid pühapäeva hommikul ootamatult. Oli oodata enneaegset. Helistasin ämmakale, läksime haiglasse. Vaakusin seal 14h, laps meelitati läbi toore emakakaela välja. Ämmakas vist oli tige, et pühapäeval peab tööd tegema, igatahes oli väga terav ja sõnakas. Mehele ütles: ah need enneaegsed lapsed on väetid, mõned ei jää elamagi. Mees oli šokis, esimene laps. Lõpuks saime lapse kätte. Kõik korras. Järgmine päev kui ämmakas raha tuli küsima, oli küll tunne, et mille eest?!?

Sünnitusosakonnas olin sees nädal. Mälestused on traumeerivad. Personal oli üleolev. Eks ma ise olin ka paras hädapätakas esimese lapsega, väeti enneaegne ka veel. Ei osanud ma imetada. Laps nii väeti ka, et ei saanud paistes rinnast piima kätte. Hästi on meeles, kuidas üks õde käratas, et kas mina pean teie rinna lapsele suhu toppima?!?

+13
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõige suurem viga ongi just see, et sünnitusest tahetakse teha midagi, mida see ei ole. See tekitab ka valed ootused ja lootused. Üritatakse maalida pilt sellest, et sünnitus on midagi ürgset, enneolematult ilusat, võimast, kuidas naine küünlavalgusel, lemmikmuusika saatel oma lapse välja hingab. Paraku selliseid sünnitusi on vähe, enamus on siiski valusad, verised, koledad. Tihti on vajalik meditsiinipersonali sekkumine protseduurid, mis on ebamugavad ja/või valusad.

Täpselt. See doula saates rääkis, kuidas kõik naised peaksid sünnitust jube vingeks kogemuseks ja nii äge ja läheks kohe veel ja veel sünnitama. See on täiesti idiootlik jutt. Toredat sünnituskogemust ei ole olemas üldse, sünnitus on just see, mis sa ütlesid: sada protsenti verine, valus ja kole. No kui just mõnele sitt, veri ja punnitamine haiglasel kombel meeldivad tunduvad.

Mingi paralleelmaailm.

+12
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No sinusuhune inimene ei sobikski töötama naistega, kes on väga haavatavaks seisus. Kahjuks on sinusuguseid siiski sinna lekkinud ja sellest ka see probleem. Sa võiksid näiteks numbritega tegeleda, neil pole tundeid ja sa ei pea oma pead vaevama selliste asjade peale. Haavatavas olukorras inimestest hoia eemale, ka lastest.

Ma olen pikki aastaid olnud juht ja vastupidiselt sinu arvamusele just inimesi juhtinud ja edukalt. Mõnikord tuleb inimesega rääkida leebelt, aga mõnikord aitab mõnevõrra järsem ütlemine inimesel ennast emotsionaalselt “kokku korjata” ja normaalselt edasi tegutseda.

+8
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No ma ei tea, kuidas sinusugune enesekindel ja tark inimene küll selle peale tulla ei oska, kuid avaldan sulle saladuse: kõik inimesed EI OLE tugevad, nad EI OSKA õigel ajal õigeid asju öelda ja nad EI JULGE enda eest seista.

Võib-olla tuleb see nüüd tõepoolest sulle veel suurema üllatusena, kuid avaldan veel ühe asja: see kõik ei tähenda, et neid ei võiks kohelda inimlikult.

Hambaarstid on lõpuks ometi õppinud suhtlema, nüüd on järg teiste käes.

Ma ei kordagi väitnud, et kedagi võiks või peaks halvasti kohelda. Usun aga, et need mittetugevad võtavad solvangu ja ebainimliku kohtlemisena ka ütlemisi, mis tegelikult nii mõeldud ei ole.

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kahjuks ei leidnud positiivse kogemuse kohta küsitlust. Panen siis siia kirja – väga raske ja pikk sünnitus, laps 4,5 kilo, aasta oli 1999, sünnitajana olin riskigrupis (mitte vanuse pärast, olin 25 siis). Tänan väga ITK-d, kes mulle sünnitusosakonnas isikliku ämmaemanda määrasid, seda muidugi tänu arsti eelnevalt väga korralikult täidetud kaardile. Ma ei olnud selle peale tulnud, et eraldi ämmaemandat tellida ja sünnitusosakond oli täis.

Tänan seda ämmaemandat, kes suhtles nii minu kui sünnituse juures olnud mehega kui ka mu emaga (teda rahustades) telefonis ning ilmselt päästis nii minu kui mu poja elud. Sünnitasin ise, tema ja abikaasa abiga, lahklihalõige oli paratamatu, aega enam lõpus polnud. See, kuidas mu isepäine abikaasa allus ämmaemanda igale korraldusele, ajab mind senini naerma. Jah, korraldused mu abikaasale olid lõpus käskivas kõneviisis (mulle mitte) ning abi pidid nad mõlemad mulle osutama. Kolmekesi saime lõpuks hakkama. Ja kokku sain ka korralikult õmmeldud. Ratastooli ja arsti tõi ka hiljem kohale.

Ma ei tea selle ämmaemanda nime. Ta tutvustas end mulle kui abiline, nime ei öelnud, küll aga ütles: “Hakkame siis sünnitama!” (selleks ajaks olin oma 10 tundi valutanud, tema oli meiega viimased 12). Ta oli tollal vanuses 40-50 või veidi üle 50, otsekohene, aus, huumorimeelega ja kiire otsustaja. Ma olen talle lõpmatult tänulik. Meil vedas temaga.

Seda, kas hakkame sünnitama, ei saa otsustada mitte ükski arst ega ämmaemand, seda otsustab sündiv laps ja sünnitava naise keha. Lahklihalõige paratamatu? Tänapäeval siiski mitte. Tänapäeval teatakse, et rebenenud lahkliha koed kasvavad õigemini kokku, kui lõigatud. Tänapäeva ämmaemand oskab aidata nii, et suurt rebenemist ei tuleks. 4,5 kg laps ei ole mitte mingi näidustus lahklihalõikeks. Selle kirjelduse põhjal positiivset kogemust välja ei loe, pigem seda, et ei lastud loomulikul moel sünnitada.

Kõige olulisem on aga siiski, et sünnitav naine ise positiivselt suhtub (kui vähegi võimalik) ja ise enda sünnitusprotsessiga rahul on. Kellel siis kuidas…  Palju õnne sulle, et premat tahta ei osanud ja positiivselt suhtud!

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mõnikord aitab mõnevõrra järsem ütlemine inimesel ennast emotsionaalselt “kokku korjata” ja normaalselt edasi tegutseda.

Muide, ei tea, kas tohib jagada saladust, aga kriitilises olukorras paanitsejate peale on absoluutselt kohane käratada. Ja mitte kuidagi poole suuga, vaid täiega. Näiteks kui on tulekahju ja kõik tuleb evakueerida rahulikult ja korralikult. Kui keegi kukub lõugama ja paanitsema ning see ähvardab nakatada kogu inimhulka, siis on kaose vältimiseks näidustatud paniköörile peale kärgatada, nii et ta ehmatab ja vait jääb. Isegi kui tegemist on lapsega.
Vot nii, helbed.
Vahel tuleb hullema ärahoidmiseks teha kergemat vägivalda.  Eks sa siis pärast kirjuta kaebusi, kuidas tuletõrjujad kasutasid vaimset vägivalda ja sul on nüüd eluaegne trauma. Pärast on aega.

+18
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No sellist sõnavara kasutava juhi all ei tahaks eales töötada. Õige juht tabab ära, kuna ja millal on õige aeg veidi karmimalt öelda ja tead, see tuleb sulle nüüd küll üllatuaena, aga seda saab viisakalt ka teha! Ja sellisel juhul vaevalt, et kellegil midagi rahulolematut öelda on.

+15
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No sinusuhune inimene ei sobikski töötama naistega, kes on väga haavatavaks seisus. Kahjuks on sinusuguseid siiski sinna lekkinud ja sellest ka see probleem. Sa võiksid näiteks numbritega tegeleda, neil pole tundeid ja sa ei pea oma pead vaevama selliste asjade peale. Haavatavas olukorras inimestest hoia eemale, ka lastest.

Ma olen pikki aastaid olnud juht ja vastupidiselt sinu arvamusele just inimesi juhtinud ja edukalt. Mõnikord tuleb inimesega rääkida leebelt, aga mõnikord aitab mõnevõrra järsem ütlemine inimesel ennast emotsionaalselt “kokku korjata” ja normaalselt edasi tegutseda.

Sellise suure kogemusepagasiga inimene võiks ju ka osata eristada inimeste juhtimist sünnitavast naisest? Või sinu jaoks on need samal pulgal? Et naine, kelle käitumist ja emotsioone mõjutavad sel hetkel suurel osal rasedahormoonid on võrdne palgatöötajaga ja nendega tuleb käituda samamoodi? Või on siiski mõlemal inimgrupil omad eripärad ja neid tuleks arvesse võtta, kui sa oled omale sellist ametit valima hakkad? Ma ei räägi siin ninnunännutamisest vaid normaalsest viisakast suhtlusest. Tõre nähvamine ei aita sünnitajal ennast kokku võtta ja see ei võrdu konkreetsusega. Konkreetne olemine ei võrdu ülbusega.

Lisaks ei tohiks ükski juht kui ka ämmaemand anda hinnanguid oma patsiendile/töötajale. See on see mida sa tegid seal esimesena tsiteeritud osas.

+17
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 165 )


Esileht Hobinurk Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast