Teema: Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

No asi pole eriti usaldusväärne, kui vedajaks on Ann Vool, kes vahepeal väga imeliku teemaga meedias oli ja kellel puudub igasugune meditsiiniline haridus.  Ma ei saa aru, kuidas sellised võivad sünnitusi vastu võtta. Võid ju seal mesimagusat jutukest heietada küll, aga kui inimesel on päriselt meditsiinilist abi vaja, siis on asi halb. Pealtnägija on ikka väga kummaliseks muutunud. Kui nüüd sellise loo tagajärjel naised ei julge haiglasse sünnitama minna ja valivad sellised doulad või ei tea mis uhhuutajad ainult juurde ja siis mõni selle tagajärjel ära sureb, kes siis vastutab selle eest.

#3700972:

Minu arvates on normaalne, kui asjad öeldakse konkreetselt ja lühidalt, mitte ei aeta mingit lääget ninnu-nännu juttu.

Kui medtöötajal on aega raisata negatiivsete hinnangute andmiseks nagu: mis te laisklete siin, kasimatu, jne, siis oleks tal sama aeg võtta ka ninnu-nännu jaoks.

Konkreetse jutu vastu pole kellelgi midagi. “Tee seda nii, õmblusi saab pesta naa, kui sul on halb, ütle.” Aga kui selle asemel kasutatakse sõnastust: “Kuidas sa nii lohakas/saamatu/häda oled, miks sa nii ei tee, kuidas sa ei oska” ja muud asjassepuutumatut vingu, siis see ei ole enam konkreetne jutt, see ongi vaimne vägivald. Rääkimata sellest, et tegemist on täiesti tarbetu sõnavahuga.

#3700976:

#3700972:

Minu arvates on normaalne, kui asjad öeldakse konkreetselt ja lühidalt, mitte ei aeta mingit lääget ninnu-nännu juttu.

Kui medtöötajal on aega raisata negatiivsete hinnangute andmiseks nagu: mis te laisklete siin, kasimatu, jne, siis oleks tal sama aeg võtta ka ninnu-nännu jaoks.

Konkreetse jutu vastu pole kellelgi midagi. “Tee seda nii, õmblusi saab pesta naa, kui sul on halb, ütle.” Aga kui selle asemel kasutatakse sõnastust: “Kuidas sa nii lohakas/saamatu/häda oled, miks sa nii ei tee, kuidas sa ei oska” ja muud asjassepuutumatut vingu, siis see ei ole enam konkreetne jutt, see ongi vaimne vägivald. Rääkimata sellest, et tegemist on täiesti tarbetu sõnavahuga.

Kui on otsene solvamine, siis tuleb öelda, et selliselt käitumine ja sõnavara ei ole aktsepteeritavad, mitte aastate pärast kusagil anonüümselt soiguda. Mis inimestel viga on, et ei suudeta ennast vajadusel kehtestada, küll aga meeldib end ohvrina tunda.

Tahtsin samuti seda küsimustikku täita. Ja jätsin pooleli. Arvasin miskipärast, et naisi oodatakse oma sünnituskogemusi jagama. Aga ei, oodati ainult negatiivseid sünnituskogemusi jagama.

Miks ometi nii ühekülgne küsitlus? Kui küsida negatiivseid kogemusi, siis loomulikult neid kirjeldataksegi. Ja siis veel seda läbi sotsmeedia ja meedia võimendada: negatiivseid sünnituskogemusi on tohutult palju. Kindlasti on neid palju, aga vähemalt! sama palju on positiivseid ja väga positiivseid. Neutraalseidki.

Kuidas kõlaks küsitlus: Nn. tavaperes (ema-isa, õde-vend) kasvanud – jagage oma negatiivseid kogemusi lapsepõlvest! Ja meediasse: tohutult paljudel tavapärases peres kasvanutel oli jube lapsepõlv.

Või: kodusünnitajad, jagage oma kohutavaid kogemusi! Või: ootame teid jagama kõike seda jubedust, mis teile seoses klassijuhatajaga kooli ajast meenub! Jne jne

Mu ema sünnituskogemus kaheksakümnendate keskel Pärnu haiglas oli jube. Just personali suhtumise poolest. Mu väga paljude tuttavate sünnituskogemus Pärnu haiglas on olnud positiivne. Ka korduvalt.

Mu enda kaks sünnitust olid lihtsalt suurepärased. Raseduste jälgimised samuti. Justnimelt personalist rääkides – toksikoosi ja platsenta sünnitusjärgset väljaoppimist iseenesest imeliseks raseduse ja sünnituse eelduseks ei peaks.

Mu hea tuttava esimesed kodusünnitused olid imelised, viimane, paraku enam mitte. Hea, et on olemas nn. tavapärane arstiabi. (Niisiis saaks tema oma kogemuse pinnalt jagada kogemust kodusünnitusest, mis ei läinud planeeritult. Ja juhul, kui vastav küsitlus ei ootaks paralleelselt jagama ka positiivset kogemust, jääkski mulje, et kodusünnitus jättis talle halvad mälestused. Et mitte rohkem öelda. Tegelikkuses on ju tema kogemus hoopis 2/1 positiivse kasuks).

Ja siis  vaatasin, et seda küsitlust veavad eest OÜ Kodusünnitus asutaja ja doula… . Kuna kodusünnitusi on meil kõigist sünnitustest ca 0,5 %, siis räägivad naised loomulikult valdavalt ikka haiglas saadud halvast kogemusest. Ma tahaks väga loota, et varsti ei tule küsitluse algatajad välja teooriaga, et näete, küll see haiglasünnitus on õud, kasutage meie poolt pakutavat garanteeritult imelist alternatiivi! Ja sedagi loodan, et ei hakata ajama sellist viimasel ajal igal teemal innukalt levitatavat teooriat, et kindlasti! see valdav enamus, kes ei räägi oma kogetust õudusjutte, lihtsalt ei julge rääkida. Mitte et neil polegi ühtki sellist õuduslugu, millest rääkida.

#3701015:

#3700990:

Kui on otsene solvamine, siis tuleb öelda, et selliselt käitumine ja sõnavara ei ole aktsepteeritavad, mitte aastate pärast kusagil anonüümselt soiguda. Mis inimestel viga on, et ei suudeta ennast vajadusel kehtestada, küll aga meeldib end ohvrina tunda.

Ma eespool juba kirjutasin – sünnitajad ja äsjasünnitanud ei pruugi olla võimelised suudki lahti tegema, rääkimata sellest, et vastu astuda inimesele, kes peaks olema toeks ja abiks ja kelle usaldamine on sünnitusabi kasutamise eeltingimus. Kuidas peaks olema siilitaoliseks õmmeldud valutava jalgevahega ja madalast vererõhust oimetu inimene, kes nüüd peab lisaks kohanema ka endast väiksema inimese eest täies mahus vastutamisega, suuteline sellisele vaimsele vägivallale vastu astuma? On sadu muid muresid.

Ja sinu sõnastus – “anonüümselt soigumine”, “meeldib ohvrina tunda” – näitab väga täpselt, et sa oled ise üks nendest vägivallatsejatest. Ma selgitasin sinu ebaviisakast toonist hoolimata enne juba täiesti neutraalselt ja rahulikult, mis vahe on konkreetsel väljendusviisil ja vaimsel vägivallal. See selgitus kutsus esile uue sinupoolse rünnaku koos ohvrisüüdistamisega. Niisugune jätkuv edasitorkimine on vägivallatsejale täiesti tüüpiline käitumine. Kui sa ei saanud aru, ma võin veel selgitada, aga oluline on antud juhul, et konkreetne väljendusviis ei ole mitte mingil juhul see, mida siin praegu pahaks pannakse.

Mina meditsiinitöötaja ei ole, seega täiesti vale eeldus. Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

Teie vastusest on ka näha, et iga inimene interpreteerib teist poolt täiesti subjektiivselt. Ma ei rünnanud, kaugel sellest, vaid esitasin oma arusaamise ja seisukoha. Selliseid olukordi on väga palju, kus inimestel on erinev suhtlusstiil ja koheselt tekivad arusaamatused.  Mind ajavad näiteks närvi liiga allaheitlikud ja ette-taha vabandavad inimesed.

#3701022:

Mina meditsiinitöötaja ei ole, seega täiesti vale eeldus. Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

Järjekordne vaime vägivald sinu poolt. Muide, ma ei öelnud, et sa oled meditsiinitöötaja. Ma ütlesin, et sa oled vaimne vägivallatseja, samamoodi nagu need meditsiinitöötajad, kellest siin jutt, ja mul oli õigus. Tüüpilise vaimse vägivallatseja kombel leiad sa, et sünnitaja on ise süüdi, nii selles, et ta ei oska, kui ka selles, et tal pole lihaseid. Nii et nõrgemate nahutamine on sinu meelest igati aktsepteeritav tegevus.

#3701006:

Tahtsin samuti seda küsimustikku täita. Ja jätsin pooleli. Arvasin miskipärast, et naisi oodatakse oma sünnituskogemusi jagama. Aga ei, oodati ainult negatiivseid sünnituskogemusi jagama.

Miks ometi nii ühekülgne küsitlus? Kui küsida negatiivseid kogemusi, siis loomulikult neid kirjeldataksegi. Ja siis veel seda läbi sotsmeedia ja meedia võimendada: negatiivseid sünnituskogemusi on tohutult palju. Kindlasti on neid palju, aga vähemalt! sama palju on positiivseid ja väga positiivseid. Neutraalseidki.

Kuidas kõlaks küsitlus: Nn. tavaperes (ema-isa, õde-vend) kasvanud – jagage oma negatiivseid kogemusi lapsepõlvest! Ja meediasse: tohutult paljudel tavapärases peres kasvanutel oli jube lapsepõlv.

Või: kodusünnitajad, jagage oma kohutavaid kogemusi! Või: ootame teid jagama kõike seda jubedust, mis teile seoses klassijuhatajaga kooli ajast meenub! Jne jne

Mu ema sünnituskogemus kaheksakümnendate keskel Pärnu haiglas oli jube. Just personali suhtumise poolest. Mu väga paljude tuttavate sünnituskogemus Pärnu haiglas on olnud positiivne. Ka korduvalt.

Mu enda kaks sünnitust olid lihtsalt suurepärased. Raseduste jälgimised samuti. Justnimelt personalist rääkides – toksikoosi ja platsenta sünnitusjärgset väljaoppimist iseenesest imeliseks raseduse ja sünnituse eelduseks ei peaks.

Mu hea tuttava esimesed kodusünnitused olid imelised, viimane, paraku enam mitte. Hea, et on olemas nn. tavapärane arstiabi. (Niisiis saaks tema oma kogemuse pinnalt jagada kogemust kodusünnitusest, mis ei läinud planeeritult. Ja juhul, kui vastav küsitlus ei ootaks paralleelselt jagama ka positiivset kogemust, jääkski mulje, et kodusünnitus jättis talle halvad mälestused. Et mitte rohkem öelda. Tegelikkuses on ju tema kogemus hoopis 2/1 positiivse kasuks).

Ja siis vaatasin, et seda küsitlust veavad eest OÜ Kodusünnitus asutaja ja doula… . Kuna kodusünnitusi on meil kõigist sünnitustest ca 0,5 %, siis räägivad naised loomulikult valdavalt ikka haiglas saadud halvast kogemusest. Ma tahaks väga loota, et varsti ei tule küsitluse algatajad välja teooriaga, et näete, küll see haiglasünnitus on õud, kasutage meie poolt pakutavat garanteeritult imelist alternatiivi! Ja sedagi loodan, et ei hakata ajama sellist viimasel ajal igal teemal innukalt levitatavat teooriat, et kindlasti! see valdav enamus, kes ei räägi oma kogetust õudusjutte, lihtsalt ei julge rääkida. Mitte et neil polegi ühtki sellist õuduslugu, millest rääkida.

No aga teema ongi ju ainult sünnitusvägivallast ehk negatiivsest kogemusest! Kui raske on aru saada?

#3701037:

No aga teema ongi ju ainult sünnitusvägivallast ehk negatiivsest kogemusest! Kui raske on aru saada?

Üsna raske on aru saada tegelikult. Küsimustes olid sellised situatsioonikirjeldused, mida ma ei saa mingil moel vägivaldseks pidada. Seda küsimustikku täites kvalifitseeruvad sünnitusvägivalla ohvriteks ka need naised, kellel endal ei ole midagi meedikutele ette heita.

See on üks neist teemadest, et ilmuvad mingid kaitsjad, kes kaitsevad neid, kes ise tegelikult ei tunne vajadust kaitsmise järele. Analoogne sellega, et ma lähen kuskile mingit kaebust esitama, kuna nägin pealt midagi, mis minu jaoks tundus kohatu, aga kuna see ahistatud osapool ennast ahistatuna ei tundnud, siis lähen mina ja löön korra majja. Mingi ajastu märk vist.

#3701022:

Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No sinusuhune inimene ei sobikski töötama naistega, kes on väga haavatavaks seisus. Kahjuks on sinusuguseid siiski sinna lekkinud ja sellest ka see probleem. Sa võiksid näiteks numbritega tegeleda, neil pole tundeid ja sa ei pea oma pead vaevama selliste asjade peale. Haavatavas olukorras inimestest hoia eemale, ka lastest.

#3701072:

Ma ei saa aru, kumb see teile tähtsam on, kas nähvamine või see, et teie ja beebi ellu jääksite. Kumb on hullem kuritegu, kas see, et meditsiinilise hariduseta inimene kisub tüli üles, et oma tööpõldu laiendada ja raha koorida või see, et mõni ülekoormatud meditsiinitöötaja ei olnud piisavalt lahke jutuga. Minu arust see doulaliikumine on täielik kuritegu. Mingil juhul ei laseks sellist enda lähedale, puhugu millist mesijuttu tahes. Mis kasu sellest on, kui midagi kehvasti läheb, temast on ju null abi.

Jääb mulje nagu nähvamine oleks täiesti õigustatud. Miks? Miks on okei nähvata ja halvasti öelda? Miks peab selle alla neelama? Miks kiidetakse heaks  ebaviisakat ja halba käitumist? Seleta mulle. Ma ei saa aru. Kui ei suuda ja ei jaksa oma töökoormusele vastu pidada, tuleb ametit vahetada. Sünnitaja pole süüdi, et sa ülekoormatud oled.

#3700611:

Ma ilmselt jõuan kõik siin teemas juba ära tüüdata, aga kuna foorumit väga harva külastan, veel harvem kommenteerin, siis võtan selle julguse/ülbuse. 1999. aasta riskisünnitaja, varem kommenteerinud kaks korda.

Vaatasin nüüd täpsemalt sellele ankeetküsitlusele peale. Olengi siis kaasaja mõistes väärkoheldud, kuigi kaks kiidulaulu mu ämmaemanda ja ITK teemal olen lendu lasknud?

Näiteks:

Raseduse ajal ei olnud teie eluviisid (liikumine, toitumine, perekonnaseis jne) meditsiinipersonali poolt toetatud.

Minu günekoloog, tunnustatud naistearst, jälgis tõesti murega mu kaalutõusu, mis lõpuks oli 32 kilo. 60 kilolt 92 kilole (kuna perekoolis on alati vaja ka pikkus kaaluteemade juures välja tuua, siis see on 179). Paar aastat enne rasestumist oli mu kaal 52, siis oli juba günekoloog minu pärast mures. Mu arstil oli õigus mulle kuskil 75+kilo juures hakata ütlema, et ma jälgiks enda söömist, kui ma kuu ajaga olin 6 kilo juurde võtnud. Või oleks ta pidanud vaikima?

Ämmaemand või arst kasutasid ära oma autoriteeti ning mõjutasid raseduse ajal teie otsuseid.

Jah, mu arst lubas mu haiglasse panna, kui kahel raseduskuul järjest lisandub kuus kilo ja vererõhku. Ma ei pidanud seda vägivallaks, vaid mureks.

Tundsite ämmaemandaga või arstiga vestlemise ajal piinlikkust, häbi või süüd.

Jah, tundsin. Et söön 200 g komme igal õhtul ja joon peale liitri piima ja et kehakaal kasvab ühes kuus 6 kilo. Kuna arst minuga sellel teemal vestles, võtsin end käsile ja loobusin kommidest

Rasedusaegsete protseduuride ja läbivaatuste tegemiseks ei küsitud luba.

Otseselt ei küsitud, küll aga põhjendati, miks neid peaks tegema

Vastuvõttudel olid erinevad ämmaemandad või arstid ning personalivahetusest teid eelnevalt ei teavitatud.

Jah, mul oli ootamatu verejooks, aga mu arst oli paraku puhkusel. Võttis vastu valvearst, kiiresti ja kohe ning tegi vajalikud uuringud igasugu vägivallata.

Vastuvõttudel ämmaemanda või arsti juures viibis kolmandaid isikuid ilma teie nõusolekuta.

Jah, mu arst õpetas ka tudengeid (kellest üks on praegu minu arst) ning minu nõusolekut Tartu ülikooli tudengite praktika läbiviimise jaoks tõesti ei küsitud.

Teie tervise- või isikuandmeid jagati ilma teie loata kolmandatele isikutele või teiega otseselt mitte tegelevale personalile.

Jah, sünnitusosakonnas tegeles minuga põhiliselt 1 töötaja, aga ma olen kindel, et teised teadsid mu olukorrast. Kui poleks teadnud, oleks kõik halvemini võinud lõppeda.

Sünnituse aegne võimalik vägivald

Sünnituse ajal ei austatud teie soove.

Jah, keset kõige hullemaid valusid, peale naerugaasi, avaldasin ma soovi koju minna ja see asi pooleli jätta. Tõlda ei kutsutud.

Tundsite, et teil puudus kontroll sünnitusel toimuva üle.

Jah., sest ma ei saanud ise ja üksi hakkama. Ämmaemand aitas

Teie ämmaemand pöördus teie valitud tugiisiku (abikaasa, partner, lähedane) või doula poole ebasobival viisil.

Ei õelnud mu abikaasale kriitilisel hetkel “palun”, vaid piirdus “tulge siia, võtke … jne”

Teile tehti vastu tahtmist, ette hoiatamata või valulikult vaginaalset läbivaatust, protseduure, paigaldati andureid või mingil muul moel põhjustati füüsilisi kannatusi.

Kuna mu kõht oli väga suur, siis oli lapse südamelöökide mõõtmise masina rihm (või vöö) mul väga valusalt ümber. Kas südamelööke ei oleks pidanud jälgima? Kui ei, siis oleks mu laps surnud.

Sünnituse ajal ei olnud lubatud vabalt liikuda, asendeid valida, tualetis käia, vannis või dušši all käia.

Kui lapse elu ohtu sattus, siis ei lubatud enam mingit isetegevust.

Kas puutusite sünnituse ajal kokku nõusoleku mitte küsimisega? Palun märkige ära kõik variandid, millega kokku puutusite.

Teilt ei küsitut nõusolekut läbivaatuste või protseduuride tegemiseks.

Ei, nt lapse südamemonitori panemiseks ei küsitud, samuti naerugaasi ära võtmine oli väga halb

Te ei saanud sünnituse ajal aru, mis olid ruumis olevate inimeste roll, nimed, volitused ja ülesanded.

Jah, mul oli vahepeal 3 tunnine mäluauk, mille jooksul nägin oma peas väga palju võõraid isikuid. Volitusi ja ülesandeid neil kindlasti polnud

Tundsite otsuste tegemisel survet või valikute puudumist.

Jah, kui asi tõsiseks läks ja ma ei saanud enam sünnituspingil olla, vaid lapse elu päästmiseks pidin lauale pikali heitma

Kuulsite personalilt midagi diskrimineerivat, halvustavat, isegi kui see ei käinud teie kohta.

Jah, kõhn õde ütles midagi mu 32 juurdevõetud kilo kohta

Teie kohta käivaid andmeid sünnituse ajal jagati kõrvalistele isikutele.

Jah, mu ema ja ämmaemand suhtlesid telefoni teel. Ema kiitis teda hiljem väga

Rohkem ei viitsi.

Teate, uus põlvkond. Ehitage endale suitsusaunad eeskojaga, võtke emad ja ämmad tugiisikuteks ja sünnitage seal.

Jumal tänatud, et on olemas ka sinusuguseid normaalseid inimesi! Ja mõned käod siin veel. Seda küsimustikku pole originaalis näinud, aga sinu poolt toodud küsimused on lihtsalt nõmeduse tippude tipp.
Kui naine tahab ISE sünnitada, siis sünnitagu ise. Minema tema lähedalt kogu personal, kes midagi teab ja oskab. Püha taevas, selle küsimustiku alusel võib ju süüdi mõista üldse kõik, kes julgesid sünnituse ajal läheneda, mingit nõu anda või – oo õudust! – koguni ilma luba küsimata käe külge panna.
Kas kõik need helbed, kelle jaoks kõik loetletu on nii kohutav süütegu, suudavad end hetkekski kujutleda ämmaka või arsti rolli, kes on kohustatud su lapse ja sinu enda tervelt läbi tooma sünnitusest? Kui neil pole aega sinuga viisakusi ja kummardusi vahetada ja sinuga kõik otsused läbi vaielda, vaid tegutseda tuleb kiiresti ja otsustavalt, isegi kui sulle miski ei meeldi või põhjustab “füüsilist valu”. Just nagu poleks sünnitus tervenisti üksainus füüsiline valu ja ebameeldivus.

Et arst peab sind toetama su igapäevaelu valikutes? Peab sinuga koos elama ja sind, lapsukest, valvama või? On sul endal ka mingi roll? Sünnitusel soovid kogu tegevust ise juhtida, aga oma eluviise enne sünnitust juhtida ei suuda?

Mismoodi saab panna inimese peale kohustusi, samas võttes temalt kõik õigused?
Ühinen tsiteeritud käoga: ehitage endale metsa onn ja sünnitage seal koos oma doulaga. Kõige riskivabam ja keegi ei kiusa ega vägista.

Täiesti lõpp põlvkond!

#3700995:

Kõige suurem viga ongi just see, et sünnitusest tahetakse teha midagi, mida see ei ole. See tekitab ka valed ootused ja lootused. Üritatakse maalida pilt sellest, et sünnitus on midagi ürgset, enneolematult ilusat, võimast, kuidas naine küünlavalgusel, lemmikmuusika saatel oma lapse välja hingab. Paraku selliseid sünnitusi on vähe, enamus on siiski valusad, verised, koledad. Tihti on vajalik meditsiinipersonali sekkumine protseduurid, mis on ebamugavad ja/või valusad.

Täpselt. See doula saates rääkis, kuidas kõik naised peaksid sünnitust jube vingeks kogemuseks ja nii äge ja läheks kohe veel ja veel sünnitama. See on täiesti idiootlik jutt. Toredat sünnituskogemust ei ole olemas üldse, sünnitus on just see, mis sa ütlesid: sada protsenti verine, valus ja kole. No kui just mõnele sitt, veri ja punnitamine haiglasel kombel meeldivad tunduvad.

Mingi paralleelmaailm.

#3701038:

Küll aga ei saa ma aru, mis häda see nii suur saab olla, et suudki ei jaksa lahti teha ja siilitaoliseks õmmeldakse vaid juhul, kui ei osanud pressida õigesti. Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No ma ei tea, kuidas sinusugune enesekindel ja tark inimene küll selle peale tulla ei oska, kuid avaldan sulle saladuse: kõik inimesed EI OLE tugevad, nad EI OSKA õigel ajal õigeid asju öelda ja nad EI JULGE enda eest seista.

Võib-olla tuleb see nüüd tõepoolest sulle veel suurema üllatusena, kuid avaldan veel ühe asja: see kõik ei tähenda, et neid ei võiks kohelda inimlikult.

Hambaarstid on lõpuks ometi õppinud suhtlema, nüüd on järg teiste käes.

Ma ei kordagi väitnud, et kedagi võiks või peaks halvasti kohelda. Usun aga, et need mittetugevad võtavad solvangu ja ebainimliku kohtlemisena ka ütlemisi, mis tegelikult nii mõeldud ei ole.

#3701116:

mõnikord aitab mõnevõrra järsem ütlemine inimesel ennast emotsionaalselt “kokku korjata” ja normaalselt edasi tegutseda.

Muide, ei tea, kas tohib jagada saladust, aga kriitilises olukorras paanitsejate peale on absoluutselt kohane käratada. Ja mitte kuidagi poole suuga, vaid täiega. Näiteks kui on tulekahju ja kõik tuleb evakueerida rahulikult ja korralikult. Kui keegi kukub lõugama ja paanitsema ning see ähvardab nakatada kogu inimhulka, siis on kaose vältimiseks näidustatud paniköörile peale kärgatada, nii et ta ehmatab ja vait jääb. Isegi kui tegemist on lapsega.
Vot nii, helbed.
Vahel tuleb hullema ärahoidmiseks teha kergemat vägivalda.  Eks sa siis pärast kirjuta kaebusi, kuidas tuletõrjujad kasutasid vaimset vägivalda ja sul on nüüd eluaegne trauma. Pärast on aega.

#3701116:

#3701070:

#3701022:

Õigesti pressides ei teki mingeid rebendeid, ka suure lapse puhul mitte. Ilma lihasteta ja emotsionaalselt labiilsed need hädaldajad.

No sinusuhune inimene ei sobikski töötama naistega, kes on väga haavatavaks seisus. Kahjuks on sinusuguseid siiski sinna lekkinud ja sellest ka see probleem. Sa võiksid näiteks numbritega tegeleda, neil pole tundeid ja sa ei pea oma pead vaevama selliste asjade peale. Haavatavas olukorras inimestest hoia eemale, ka lastest.

Ma olen pikki aastaid olnud juht ja vastupidiselt sinu arvamusele just inimesi juhtinud ja edukalt. Mõnikord tuleb inimesega rääkida leebelt, aga mõnikord aitab mõnevõrra järsem ütlemine inimesel ennast emotsionaalselt “kokku korjata” ja normaalselt edasi tegutseda.

Sellise suure kogemusepagasiga inimene võiks ju ka osata eristada inimeste juhtimist sünnitavast naisest? Või sinu jaoks on need samal pulgal? Et naine, kelle käitumist ja emotsioone mõjutavad sel hetkel suurel osal rasedahormoonid on võrdne palgatöötajaga ja nendega tuleb käituda samamoodi? Või on siiski mõlemal inimgrupil omad eripärad ja neid tuleks arvesse võtta, kui sa oled omale sellist ametit valima hakkad? Ma ei räägi siin ninnunännutamisest vaid normaalsest viisakast suhtlusest. Tõre nähvamine ei aita sünnitajal ennast kokku võtta ja see ei võrdu konkreetsusega. Konkreetne olemine ei võrdu ülbusega.

Lisaks ei tohiks ükski juht kui ka ämmaemand anda hinnanguid oma patsiendile/töötajale. See on see mida sa tegid seal esimesena tsiteeritud osas.