Minu esimes lapse sünd ITK-s oli igati positiivne kogemus. Esilekutsutud sünnitus, sain hakkama ilma ühegi valuleevendajata. Ämmaemand oli sünnituse kestel vahel ka konkreetsema ja karmima ütlemisega, kuid tegelikult igati meeldiv, toetav ja tore. Hiljem, kui ta rebendeid õmbles, viskasime veel omavahel nalja selle üle, kuidas vahel peab ka karmimat häält tegema, sest sünnitajale ei jõua läbi udu korraldused alati kohale. Teine sünnitus (samuti esilekutsutud) ITK-s on selline, mida siiani ei soovi meenutada. Kui sooviksin veel lapsi, siis uuesti sünnitamist ma ei kardaks, aga ilmselt väldiksin haiglat, kus töötab ämmaemand, kelle otsa sattusin viimasel sünnitusel. See nimi käis kuskilt eespoolt siin läbi ka, keegi mainis ära. Mõnitava hääletooni ja suhtlusstiiliga, väga jõhkra käega (järsud, rapsivad liigutused, ma kahtlustasin, et tema soov oli meelega haiget teha iga liigutusega). kogu aeg kiirustas takka, kuigi laps oli õiges asendis, südametöö hea ja kõik oleks loomulikultki läinud nii, nagu peab. Põhimõtteliselt mul oligi tunne, nagu mind oleks vägistatud. St keegi väärkohtles mu keha ajal, kus mul ei olnud jõudu ega võimalust olukorrast lahkuda. See ei ole otseses mõttes mõeldud (st ei mõtle vägistamist seksuaalses mõttes, abistaja peab loomulikult puutuma ka intiimpiirkondi abistades), vaid üleüldiselt. Ma olin abitus olukorras selili surutud, tõusta ei lubatud, mind togiti, minu peale karjuti põhjuseta (ma ei teinud midagi sellist, mille peale mind peaks karjudes korrale kutsuma), sakutati nagu jahukotti, ei lubatud tõusta, rebiti ja käristati. Nt kohe, kui laps oli sündinud, tahtis ämmaemand hakata platsentat välja rebima. Ma palusin natuke oodata, sest teadsin esimese lapse ajast, et platsenta tuleb välja üldjuhul suht varsti peale last. Palusin, et ootame kasvõi 15 minutitki, aga ei, ikka oli vaja sekkuda. Ma olin füüsiliselt täiesti abitu, sest kogu keha oli haaratud mingist ülitugevast vibratsioonist ja käed-jalad ei kuulanud sõna. Ja nii ta siis rebis ja surus mu kallal, kuni sai platsenta lõpuks kätte. Ma küsisin, kas see on terve, selle peale nähvati, et loomulikult, milline ta siis olema peab. Hiljem selgus, et päris suur tükk jäi sisse koos lootekestadega. Ma olen täiesti kindel, et seda poleks juhtunud, kui minu soovi rahulikult platsenta väljumist kasvõi natukegi oodata oleks arvesse võetud. Õmblemine toimus ilma tuimestuseta ja pisted nägid välja nii, nagu keegi virutaks hanguga heinakuhja – raks ja raks. Jah, ma nägin, et ei pihustatud mingit tuimestavat spreid, ei tehtud süsti ega midagi. Ja kõigele lisaks, kui ma ennast korraks puhkeasendisse lasin, lõi ta mulle ilma igasuguse hoiatuseta jalgevahele kateetri, sellise järsu raksakaga. Ma olen väga palju kateteriseerimist näinud, aga mitte kunagi pole näinud sellist töövõtet, et keegi selle niisugusesse õrna kohta lihtsalt ilma ette hoiatamata raksataks. Küsisin, miks ta mulle ei öelnud ja milleks seda vaja oli üldse. Noh, et ÄKKI ei tule uriin välja pärast. Ma ei tea, peale esimest sünnitust polnud mingit probleemi uriini väljumisega, polnud mingit kateetrit. Ah jaa, toon mõned näited ka suhtlusstiilist. Oksendasin tuhude ajal, vajutasin kellanuppu, et abi kutsuda, sest olin KTG küljes kinni. Ämmakas astus palatisse ja küsis hästi üleoleva hääletooniga, et noh, mis sul siis nüüd häda on, õhtusöök maitses liiga hästi ja nüüd on tagajärjed käes või? Küsis, kus on mu vanem laps. Ütlesin, et vanaemaga, siis sain kuulda,et kogu aeg te ekspluateerite neid vanaemasid. Nabanöör pidi mu lapsel olema oiappi kui imelik, vahi, sihuke lötakas ja kole, öeldi mulle. Nojah, vabandust, et ei osanud oma kõhus ilusamat kasvatada 🙂 Mul õnneks ei ole kõik meeles, aga kogu suhtlus toimuski sellise mõnitava tooniga. Teisel ämmaemandal, kes samuti juures viibis, oli piinlik, oli näha, et ta püüdis kolleegi halba käitumist igati leevendada ja pehmendada. Aitäh talle selle eest! Ah jaa, kui mees lõpuks kodust kohale jõudis, muutus ämmaemanda toon kardinaalselt. Oli selline sõbralik, tore ja mesimagus.
