Teema: Tänane Pealtnägija Sünnitusvägivallast

#3701856:

See on ju õigus, aga kas te tõesti aru ei saa, et selliseid õelusekotte on vähemus. Teie aga korjate õuduslugusid kokku, et jääks mulje, nagu töötaksidki ämmakatena ainult mingid vanakuradi vanaemad.

Eee… Üks esimesi lauseid saates intervjuu andnute suust oli see, et neid juhtumeid on ülivähe, kuid see ei tähenda, et need maha peaks vaikima. Kõlab pigem nagu sinupoolne probleem, et tähelepanelikkus on puudulik.

Ei, ma lihtsalt näen tervikut. Üks lause inteka alguses ei korva seda, milline lugude laviin on kokku korjunud ja see mägi jääb. Keegi ei mäleta enam, et alguses keegi ütles, oh seda on vähe.
Nagu üks kägu ütles, et ka emadest-isadest on tehtud monstrumid. Selge see, et enamik lapsevanemaid on normaalsed, aga millise relva see annab kätte neile, kes tahavad peksta tavaperesid üldse? Kas seda relva on vähe kasutatud, kas perekoolis on vähe “traditsioonilist peret” siunavaid teemasid, mille juurde on toodud järjekordne näide meediast?
Sellel sopalehel on kogunenud juba mitukümmend lugu. Vähemalt pooled neist on puhtalt sünnitaja enda sisetunne, ämmakas on käitunud aga igati õigesti. Sünnitaja tahab lihtsal halada. See lugu jääb ja saab alati ettekäändeks ämmakaid kiusata.
See on kiusamine, valitud on järjekordne ohver.

Ülepingutatud teema. Nagu seegi, et isad ei saa sünnituse juurde praegu ja meeletu draama sellest.

Saage suureks.

Muuseas see pilt artikli juures, kus õrna ja haavatava neiu keret katab vägev lõvitätoveering, on olukorda arvestades ülikoomiline!
Hea, et ma ämmaemand pole, ma purskaksin sellise lõvitätokaga habisevat jänkukest nähes lihtsalt naerma.

#3702236:

Sünnitusvägivald on vägivald. Mis siis, et sulle ilmselgelt võõras teema nagu sünnituski. See ei ole miski, mille Ann Vool ise välja mõtles. Nüüd tule mulle rääkima, et näiteks lähisuhtevägivald on ohvri enda peas kinni. Või seksuaalvägivald. Kui naised, kes on finger rape’i kogenud, väidavad, et see ongi nagu vägistamine, siis kes oled sina ütlemaks, et nad ei halda piisavalt oma tundeid?! On ilmselge, et sa teemat ei valda, aga vait olla on ka variant.

Absoluutselt valdan, mul on kolm last. Aga habiseda pole mulle veel meelde tulnud. Sünnitus on niivõrd kõikevaldav kogemus, et pole nagu aega seal veel karjuda ja viriseda. Tagantjärele ka mitte. Jah, on mulle ka seda “finger rape’i” tehtud, tean väga hästi, kui valus see on. Ja ma olen füüsiliselt väga õrn inimene tegelikult, isegi tänapäeva leebete hambaarstide juures kipun minestama. Sünnitustel olin närviline ja hirmunud. On ka tigeda ämmaka kogemus. Päris kindlasti ei hakka ma seda kõikide ämmakate peale laiali määrima, selline sadist ma ka ei ole.

Tihti seda probleemi pisendatakse, sõimates sünnitajat lihtsalt emotsionaalseks. Aga ka see on osa vägivallast. Minul ei ole küll sünnitamise ajal sellist kogemust olnud. Aga sünnitusjärgses küll. Mul oli imetmise probleeme (siinkohal ka võiks põhjust otsida ämmaemandast, kes sünnitust vastu võttis ja kes ei kontrollinud hiljem platsentat üle, mis põhjustas suure verejooksu – mida TERVE PÄEVA käisid erinevad ÄE-d ainult vaatamas ja õlgu kehitamas, kuni ma enam ei jaksanud istudagi ja kui lõpuks arst kutsuti, sai see ainuüksi minu nägu vaadates aru, mis mul viga – kiitus siinkohal siis arstile). Igaljuhul järgnes sellele protseduur ja 1,2 liitrit vereülekannet! Ma kaotasin päeva jooksul 2 liitrit verd ja ÄE-d ainult kehitasid õlgu terve päeva.

Aga loomulikult pärast seda ei jaksanud mu keha piima toota ja kui siis esmalt üks vanem ämmaemand konrkeetselt sikutas sõrmedega mu nibusid siia ja sinna ja lõpuks ütles, et “ei siit küll midagi ei tule” ning kõndis minema, andmata soovitusi, et mida ma siis teen või et oleks siis piimasegu palatisse toonud , aga lihtsalt kõndis minema…. Ja tagatipuks sain veel lastearstilt pahandada, et miks ma last enne ja pärast toitmist ei kaalu ja vihikuss kirja ei pane – misasja? Miks keegi mulle ei rääkinud, et pean seda tegema?

Aga lihtsam on teha ringkaitset ja öelda, et ah, sünnitaja on emotsionaalne… sets nii lihtne on selle taha peituda – töötajad ei oska käituda, aga vot, sünnitaja on emotsionaalne ja ise süüdi, et töötajal oli halb tuju ja ei ole vaja nii nõrgake olla jne. tegelikult aga kasutatakse väga palju ära seda, et sünnitaja on ikka suht abitus seisundis ja ei suudagi enda eest seista

Ingrid Kaoküla juures käisin ma perekoolis 2 a tagasi ja mulle ta väga meeldis. Oma vanuse kohta (ta on ilmselt umbes 55 a?) on ta väga muhe ja noortepärase jutuga. Aga seal programmis oli päris huvitavat juttu ka, näiteks väitis ta, et fisting pidi aitama hästi sünnituseks ette valmistuda 😃

Mulle tundub ka, et see positiivne vs negatiivne sünnikogemus on hästi palju inimeses endas kinni, sest mõni ongi selline, et igal pool teda enda arust sõimatakse jne. Endal on 2 sünnitust olnud ITK-s ja mõlema ämmaemandaga jäin rahule, mulle sattusid juhuslikult tasuliselt ka teenust osutavad ämmaemandad. Esimese sünnituse juures olid mul veel praktikant ja meessoost naistearst, ka väga normaalsed mõlemad. Lisaks valveämmakad, erinevad ämmakad, kelle juures raseduse jälgimisel olin, on samuti väga toredad olnud. Samas ühes hiljutises teemas, kus tasulistest ämmakatest räägiti oli mitu inimest, kes ütlesid, et maksaks selle teenuse eest ka mitu tuhat ja kes ei taha maksta, siis “ise teavad, millega riskivad”. Kui ma peaks minema kolmas kord ka sünnitama, siis ilmselt “riskiksin” uuesti, sest minu jaoks ei ole lihtsalt praktiline selle teenuse eest nii palju raha maksta ja ma usun, et halvad ämmakad on ikkagi haruldused.

Minu ema viimane sünnikogemus 80ndatel samas kõlas küll nagu sünnitusvägivald. Isa viis ta Pelgusse kolmandat last sünnitama ja kui lapse pea juba põhimõttelist paistis, siis avastati, et oleme vahepeal kolinud ja seega peaks sünnitama hoopis keskhaiglas ja siis viidi ta sellises seisukorras teise haiglasse. Seal polnud vabu palateid ja pärast sünnitamist jäeti ta oma voodiga koridori, kus ta vappekülmas ilma tekita värises.

#3702260:

Minu meelest on see tüüpiline lumehelbekeste teema. Õppige selgeks, et õnnelik ja ilus elu on ainult siis, kui selle ise ilusaks teed ja mõtled. Sama on sünnitamisega, ära sõltu oma õnnetundes sellest, mida keegi teine sinu ümber teeb ja ütleb. Keskendu sellele, mis on tähtis, tähtis õigupoolest ei ole sinu heaolu vaid beebi heaolu. Võta vastutus. Need ämmaemandad nähvavad seepärast, et see õpitud abitus ajabki kõrvaltvaataja hulluks. Ise olin pärast esimese lapse sünnitust üldpalatis ja pidin aitama naabervoodi emmedel beebi peput pesta, tuua-viia asju, kuigi mina olin samuti esmasünnitaja. Mõned naised lihtsalt jäävad oma enesehaletsusse kinni ja mängivad seni saamatut, kuni tõesti nähvatakse ja siis äkki selgub, et saab küll püsti tõustud, pesemas käidud, beebi eest hoolitsetud. Aga kuni saab ja lubatakse, jooksutavad teisi ja ei proovigi ise. Minu meelest on see sünnituse kaunidusele ja sünnitaja teenindusele pühendumine täiesti vale fookuse seadmine. Sünnitaja peab vähemalt sellest hetkest, mil temast saab lapsevanem, lõpuks täiskasvanuks saama, oma minakesksest maailmast loobuma ja lõpuks ometi aru saama, et tema ebamugavus, kerge valu ja väsimus ei olegi enam kõige tähtsamad asjad maailmas, kõige tähtsam on see, kuidas tunneb end beebi. Ja kui ema iga pisiasja pärast verest välja läheb ja mossitama hakkab, on see beebile ainult halb.

Just! Nüüd koroona ajal ka hästi palju räägiti sellest, kui suur nö vägivald on see, et mehed haiglasse jääda ei saa, sest naised on ju just sünnitanud ja ei saa vettki toodud endale. Sünnitusi on muidugi erinevaid ja mõnel ongi suur verekaotus, aga 90% juhtudest saab pärast sünnitust ikkagi seistud ja kõnnitud ja beebi eest hoolitsetud ilusti. Isegi keisri korral öeldakse, et peab samal päeval juba liigutama hakkama, see pole näidustus voodisse jäämiseks.

Mina olin esimese lapsega 3 päeva ühispalatis, teine laps sündis koroona ajal ja olin samuti ilma meheta ja polnud häda midagi. Samas mu sõbranna maalis sellest üksi haiglas olemisest pildi, kuidas tema oli nüüd kangelasema ja pidi ÜKSI haiglas olles oma lapse eest hoolitsema. No kes siis veel hoolitseb su lapse eest, kui mitte sina ise??

Kõik see tõi mu sünnitused meelde, mõtlen nende peale. Kolmas laps sündis plaanimata keisriga. See oli selle poolest hea, et jalgevahe jäi terveks, andis istuda ja tegutseda. Olukord oli jälle kriitiline, aga kuna keiser käis narkoosi all, siis kaua pabistada ei jõudnud. Sellest polegi rohkem rääkida, personal tegutses profilt, vähemalt mina kui võhik küll mingeid “rikkumisi ei tuvastanud”. Ka pärast hoolitseti mu eest hästi või jällegi vähemalt mina midagi paremat nõuda ei osanud. Pole oma õigustega kursis ilmselt.

Üldse läksid minu sünnitused vist tavakogemustega vastuollu: kõige kergem oli esimene ja järgmised järjest raskemad. Esimesel sünnitusel vajutas arst mulle platsenta väljutamiseks samuti rängalt kõhu peale. Loomulikult enne minuga mingeid läbirääkimisi ei peetud, ma kohe täitsa ehmatasin, kui ta mulle otsa vajus, ja valus oli ka. Nüüd siis tean, et nii ei tohi teha. Peaks vist kaebama, oma “loo” kuhugi kirjutama. Tegelikult ma pärast hoopis mõtlesin, kui osav, tugev ja ühekordne liigutus see oli. Kui ta oleks hakanud luba küsima või minuga kauplema, siis oleksin kindlasti ainult närvi läinud, muud midagi.

Õmblemine pärast lahtilõikamist oli vaat et kõige jubedam. Siis ma tõesti karjusin. Arst ütles: “Karju-karju, ma tean, et sul on valus. Peaasi, et sa ei liiguta ja lased mul õmmelda.” Jälle üks “lugu” vägivallablogides avaldamiseks. Ja oi, kui pikalt ma paranesin sellest. Kuidas ta tohtis üldse lõigata ja kuidas ta ikka tohtis niimoodi õmmelda, ilma luba küsimata?

Peaasi, et lapsed said terved ja tublid, nagu ma juba ütlesin. Selles on kindlasti oma osa oskuslikul haiglapersonalil, sest vähemalt kahe puhul olid olud kriitilised. Ütlesid mis nad ütlesid või tegid mis tegid, kõik sai hästi. Ma tänan neid.

Kuna ma esimese lapse sünnitasin 90-ndate alguses väikeses maakonnahaiglas, olin hiljem väga rahul kõigega mis oli sellel sajandi alguses Tallinna suures haiglas. Piisavalt lahkeid pilke ja abi ning isegi soe vesi.

Ütleks ka et tänapäeva naised ootavad ja nõuavad sünnitushaiglalt ei tea mida. Samas loomulikult peab ka personal olema kannatlik ja empaatiline.

Kolme lapse ema.

#3702614:

Vägivallale leidub alati õigustajaid.

Leidub. Vägivald, mis oli suunatud tervishoiu, Ämmaemandate ja Naistearstide vastu, oli alatu.  Turvatunne sai kahjustatud.   Miks Soome kampaaniat ainult osaliselt kopeeriti.

#3703196:

Turvatunne, et ämmaemanda halb käitumine võib avalikuks tulla? Et enam ei saagi vabalt öelda öelda, mida sülg suhu toob, sünnitavale naisele? Et see on alatu? Heade ja tublide kohta pole keegi midagi halvasti öelnud. Vaadake enda sekka ja mõelge, et vb peaks need, kelle pärast nüüd kriitikat saate, minna laskma ja endale sobivam töökoht leida,mitte neid kaitsma. Teie turvatunne sai kahjustada..

Ei, ikka sünnitaja turvatunnet on kahjustatud. Haigla jaoks peaks töö minema lihtsamaks. Sünnitaja enda vastutus kasvas.

Paar mõtet selle kohta, et teatud ameteid valivad inimesed, kellel on alateadlik soov teiste üle võimutseda.
See võib osaliselt tõsi olla. Kindlasti satub selliseid ka näiteks ämmaemandate ja arstide sekka. Kuid loitsivate doulade ning üldse igasugu hingeabistajate, homöopaatide ja kanaldajate puhul võib täheldada täpselt sama soovi tunduvalt intensiivsemalt. Ei, ma ei oleta siin, mul on tuttavate hulgas vähemalt üks doula ja päris mitu kristallihaldjat ja valgusejüngrit, kuidas iganes nad ennast nimetavad. Ja päris hulgaliselt tunnen vasakõiguslasi, sallijaid, femiaktiviste. Ütlen täie vastutustundega, et nende puhul on sada protsenti tunnetatav see üleolek ja soov sind kontrollida. Minu meelest see prevaleerib abistamissoovi üle. Et kontroll oleks kindlam, lähenevad nad nn armastavalt, üritavad sind pehmelt mõjutada, et sa hakkaksid usaldama, isegi armastama. Ja siis sa oled neil peos. Järgneb täielik teadvuse mõjutamise üritus, järjest intensiivsemalt hakatakse sulle peale suruma igasugu mõtteid ja tunnetusi, sind päästetakse väga agressiivselt. Aga kuna sa neid usaldad – selle on nad juba saavutanud oma libekeelsusega – siis sa seda agressiooni ei taju. Kui üritad eemalduda, pole enam nõus, lööb see agressioon end täies ilus alasti.
Olen saanud seda jälgida päris mitmel puhul. Mina hoidun neist mõistlikku kaugusse, probleemide arutamine nendega on välistatud. Kahjuks leidub inimesi, keda see lambanahkne naeratus ja mahe sosin reaalselt ära võrgutab. Sellistest saavad nendesugused.

Ma ei ütle, et see on neil teadlik. Vean kihla, et mu postitus saab hulga miinuseid ja kõva “vastulöögi”. Enamik neist ise ei pea end salakavalaks. Aga kui julgeksid sügavamalt peeglisse vaadata, siis näeksid ka ise oma ajendeid.

Riiklik teenus on see, mis ta on, oma halva ja heaga. Kuid seal ei pesta su ajusid, vaid võetakse sünnitust vastu.

#3704304:

Aga kes sul keelab teha blogi heade teemadega? Hakka koguma häid lugusid ja jagama. Jumala eest, pole ju keelatud!

Muidugi pole keelatud. Lihtsalt see halbade lugude blogi loomine näitab üht-teist teie kohta, kes te seda blogi loote ja toidate. Kui juba tegite selle portaali, siis miks mitte heade lugude kohta, kust need halvad inimesed õppida võiksid?
Te üritate maailma paremaks muuta halba võimendades ja kätte makstes. Tüüpiline teile.

#3704304:

Ja filmimise koha pealt-see oleks väga hea mõte. Või vähemalt juttu võiks küll salvestada, siis võibolla oleks rohkem tõestust selle halvasti käitumise kohta. Mul küll on lahju, et ei taibanud seda teha. Pole mitte mingit tõestust, et ämmaemand vägivallatses vaimselt. Ainult minu sõna tema sõna vastu. Miks mitte😜. See oleks ju täitsa kohe mõlema poole kaitseks või mis?

Ikka, ikka! Aga siis mitte salaja, eks ole? Tead sina, et kõik jääb salve, teavad ka haigla omad. Ja ei monteeri pärast endale sobivaid hetki kokku, vaid ilusti kõik avalikuks.

#3704318:

#3704304:

Aga kes sul keelab teha blogi heade teemadega? Hakka koguma häid lugusid ja jagama. Jumala eest, pole ju keelatud!

Muidugi pole keelatud. Lihtsalt see halbade lugude blogi loomine näitab üht-teist teie kohta, kes te seda blogi loote ja toidate. Kui juba tegite selle portaali, siis miks mitte heade lugude kohta, kust need halvad inimesed õppida võiksid?

Te üritate maailma paremaks muuta halba võimendades ja kätte makstes. Tüüpiline teile.

#3704304:

Ja filmimise koha pealt-see oleks väga hea mõte. Või vähemalt juttu võiks küll salvestada, siis võibolla oleks rohkem tõestust selle halvasti käitumise kohta. Mul küll on lahju, et ei taibanud seda teha. Pole mitte mingit tõestust, et ämmaemand vägivallatses vaimselt. Ainult minu sõna tema sõna vastu. Miks mitte😜. See oleks ju täitsa kohe mõlema poole kaitseks või mis?

Ikka, ikka! Aga siis mitte salaja, eks ole? Tead sina, et kõik jääb salve, teavad ka haigla omad. Ja ei monteeri pärast endale sobivaid hetki kokku, vaid ilusti kõik avalikuks.

No mis sa karjud nüüd? Ise tõid selle filmimise mõtte siia ja nüüd äkki iroonitsed selle üle. Arusaamatu.