Mis need üksikemad sulle nüüd ette jäid ja kuidas nad teemasse puutuvad?
Kuidas nad siis jälle ei puutu teemasse? Jutt käib ju kurbusest, kannatustest, õnnetutest ja rahata lastest. Sigimisest (jälestan seda sõna) ja suutmatusest üksinda hakkama saada. Miks me üksikvanema puhul peaksime erandeid tegema?! Kui juba ühe lapse kasvatamine on ülejõukäiv, siis ei ole vaja hakata draamat tegema. Loogika ütleb, et kui juba ühega on raske, siis kahe ja rohkemaga on veelgi raskem. Kui me tahame hukkamõista, siis teeme seda võrdselt. Teeme siis nii, et kohtus ei mõisteta enam elatist välja, alates ühest lapsest väljastatakse mustvalge trükitähtedega tekst:”ise sigisid, vastuta, ära kerja ja palun ära rohkem sigi”. Mängureeglid olgu kõigile ühised. Paneb mõtlema küll!
Mängureeglid ongi täiesti ühised. Lapse ülalpidamise eest vastutavad mõlemad vanemad. Kas nii, et elavad koos selle lapsega ja vastutavad igapäevaselt, või nii, et maksavad elatist ja täidavad nii oma kohustuse. Kui üks vanem on surnud, maksab riik lapsele toitjakaotuspensionit.
Seega ei eeldata mitte ühegi lapse puhul, et tema ülalpidamise kohustus on vaid ühel inimesel.
Ei ole ausalt öelda mitte mingit vahet inimesel, kes elatist ei maksa ja nimetab endalt elatise nõudmist kerjamiseks, ja inimesel, kes leiab lastega koos elades, et tema ei peagi nende eest ise hoolitsema. Suhtumine on neil kahel inimesel ju täpselt sama.
Veider ja äraspidine loogika on nendega ühte patta pista see üksikvanem, kes täidab oma kohustusi ja last kasvatab. See, et ta nõuab sealjuures elatist lapse/laste teiselt vanemalt, tähendab, et ta nõuab, et ka teine lapse eest vastutav inimene täidaks oma kohustusi. See ei ole kerjamine. Kerjamine oleks, kui see üksikvanem arvaks, et last ei pea kasvatama mitte selle lapse vanemad, vaid kõik teised.