Aina sagedamini kohtan ooteruumis järgnevat vaatepilti – noor täiskasvanud naine on arsti juurde kaasa võtnud ema või kaaslase, kellele siis räägib, et ta kardab ja ei julge minna. Ja siis minnakse koos kabinetti. Isegi günekoloogi juurde mindi ükskord nii.
Ma ei kujutaks ette, et mu oma äsja täiskasvanuks saanud laps midagi sellist mult paluks. Psühhiaatriahaiglasse saadaks ta ilmselt. Miks kasvatatakse oma lastest sellised hädapätakad?
Nii mõnegi juhul on tegelikult asi emas, kes pole osanud või ka tahtnud oma lapsi põllepaeltest lahti siduda ja iseseisvaks kasvatada. Tihti on ema elupõhimõtted “ta on mul ju ainus, mul pole peale tema elus kedagi, lapsed on mu elu, ta on mu vanaduse tugi, mees võib olla aga lapsed peavad olema jne”, siis ongi raske lasta lastest lahti, sest siis jäädakse äkki üksi. Ja lapsed kannatavad, sest ei saa ise oma elu elada, kuna ema on kasvatanud nad temast sõltuvaks ja teda vajavaks. Hilisemas elus tekib sellest palju probleeme just lapsele.
Tee ise paremini ja ongi ühed iseseisvad lapsed olemas. Küll need teised ka kuidagi hakkama saavad. Pole vaja mõttetuid vinguteemasid teha.
No günekoloogi juures käidi äkki rasedust tuvastamas/jälgimas? See on minu arvates suht tavaline, kui sinna kaaslane või siis ema kaasa võetakse. Ja sina ju ei tea, mis murega arstile pöördutakse, äkki on mõni tõsisem terviseprobleem ja ongi vaja keegi toeks võtta kaasa.
minul jäi mulje, et täiskasvanud lapsel ja tema vanemal on head ja usalduslikud suhted. sul oma lastega ei ole, et kohe teema tarvis teha?
Vanema kohus on oma järeltulijad iseseivaks kasvatada, mitte “häid ja usalduslikke suhteid” hoida.
Oh minu lemmikteema. 😀 Mul on laps alles 15 muidugi, aga minust gramm suurem. Pika meditsiiniajalooga. Kui ma temaga arstikabinetti sisenen, on esimene reaktsioon ka selline, et oh mis – nii suur laps ei saa siis üksi käidud. Ja siis toksitakse isikukood arvutisse ja algab hädakisa – siin on nii palju asju, ma ei leia midagi üles; tehke teie kokkuvõte – mul saab enne vastuvõtuaeg läbi, kui ma siit midagi üles leian.
Teemaalgataj seevastu tundub olevat ema, kelle kõrvalt lapsed ikka väga kiiresti “iseseisvuvad”, et aga kodust ja sellise ema juurest võimalikult ruttu minema saaks.
Mina, 40+ olen pidanud viimase 5 aasta jooksul kaks korda EMO-sse minema. Mõlemal korral võtsin oma täiskasvanud poja kaasa, et aeg kahekesi kiiremini lendaks(ühel korral 4h ja teisel lausa 7h istumist). Viimasel korral sai poeg sealt meediku omale pruudiks 🙂
Teemaalgataj seevastu tundub olevat ema, kelle kõrvalt lapsed ikka väga kiiresti “iseseisvuvad”, et aga kodust ja sellise ema juurest võimalikult ruttu minema saaks.
Laps peabki kiiresti iseseisvuma ja täiskasvanueas esimese asjana oma elu peale minema.
Mina, 40+ olen pidanud viimase 5 aasta jooksul kaks korda EMO-sse minema. Mõlemal korral võtsin oma täiskasvanud poja kaasa, et aeg kahekesi kiiremini lendaks(ühel korral 4h ja teisel lausa 7h istumist). Viimasel korral sai poeg sealt meediku omale pruudiks 🙂
Päris hea! 🙂
Ma pole küll kunagi täiskasvanueas emaga arsti juures käinud, aga ma mäletan, et mu ema pakkus end sünnitusele kaasa. Sellest on pea 17 aastat möödas, aga olen siiani sellest hämmingus, kui meelde tuleb. Aga sellest kaasa pakkumisest võin järeldada, et mõned siiski käivad emaga, või mis?
Samas – mu sõber võttis naise kaasa, kui läks arstide kolleegiumi otsust kuulama, et mis täpselt on ja kui kaua veel aega jäänud. Minu arvates väga mõistlik sellisel juhul.
Aina sagedamini kohtan ooteruumis järgnevat vaatepilti – noor täiskasvanud naine on arsti juurde kaasa võtnud ema või kaaslase, kellele siis räägib, et ta kardab ja ei julge minna. Ja siis minnakse koos kabinetti. Isegi günekoloogi juurde mindi ükskord nii.
Ma ei kujutaks ette, et mu oma äsja täiskasvanuks saanud laps midagi sellist mult paluks. Psühhiaatriahaiglasse saadaks ta ilmselt. Miks kasvatatakse oma lastest sellised hädapätakad?
Enda lapsest tegid teema?
Ma pole küll kunagi täiskasvanueas emaga arsti juures käinud, aga ma mäletan, et mu ema pakkus end sünnitusele kaasa. Sellest on pea 17 aastat möödas, aga olen siiani sellest hämmingus, kui meelde tuleb.
miks sellest hämmingusse sattuda ja veel nii pikaks ajaks? ema sünnitoetajaks on ilmselt päris hea valik, paljudel juhtudel tõenäoliselt paremgi kui mees. mul endal ei ole emaga nii lähedast suhet, et oleksin temaga koos sünnitada tahtnud (ma olen üldse pigem üksiolemise eelistaja, kuigi sünnitusel on mees siiski juures olnud), kuid mõistan sellist valikut täiesti.
Mina olen siis üks vähestest, kes teemaalgatajaga nõus on. Tänapäeval on see lapsepõlv ikka nii pikk, et kui emme ükskord saja-aastaselt kõrvad pea alla paneb, on vaene orvuke täiesti abituna ohtlikus maailmas.
Head suhted on hoopis teine asi. Mul on oma lastega ka head suhted, aga me oleme kõik igati iseseisvad ja toimetulevad inimesed. Sellest ka need head suhted, arvan ma. Keegi ei ripu takjana kellegi põllepaelte küljes ja mina võin rahus surra, teades, et mu lapsed tulevad toime.
<p style=”text-align: center;”>
Mina, 40+ olen pidanud viimase 5 aasta jooksul kaks korda EMO-sse minema. Mõlemal korral võtsin oma täiskasvanud poja kaasa, et aeg kahekesi kiiremini lendaks(ühel korral 4h ja teisel lausa 7h istumist). Viimasel korral sai poeg sealt meediku omale pruudiks 🙂</p>
Emosse ei lasta praegu ühtegi kaaslast. Ühel sajaaastasel seniilsel tegi saatja kõva häält ja võis jääda ooteruumi
Isegi vähe istusid, ma pole nii väikse ajaga pääsenud 😟
Mina olen keskealine, aga noorena olin arglik ja mulle meeldis väga kaua, kui ema kaasa tuli asju ajama, sest ta oli erinevalt minust hea suhtleja. Kui kõrgkooli läksin, siis läksin ühikasse end sisse kirjutama koos emaga ja lobises seal andministraatoriga nagu vana sõbrannaga. No sealt edasi elasin ma juba iseseisvat elu ja teises linnas ning harjusin palju üksi sekeldama, kui mõni samal ajal midagi sõbrannata ei teinud. Seetõttu mina ei kritiseeri neid, kes vajavad nö suhtekorraldajat. Enamus naisi käib ju pärast mehega suhtesse astumist koos temaga poes, spas, teatris, restoranis ja igal pool jne. Koos mehega shoppajad mind vahel häirivad, sest igavlevad mehed lösutavad seal riietuskabiinide taga ja vahel tõmbab mõni riiete jooksupoisiks pandud mees kogemata vale eesriide ära. Kui ma oleks arst, siis suhtuks ainult hästi, kes käehoidjaga tulevad, sest siis ei ole neil valgekitli sündroomi, mis vereõhku lakke lööb. See ei oleks minu huvides, et patsient haavalehena väriseb ja tal midagi meelde ei jää.
Mu mees on teisest riigist ja seal on täiesti tavaline, et kui keegi perest peab haiglasse operatsioonile minema, siis terve vahmiil saadab teda ja pärast ärkamist hoiab ümber voodi kätt. Sageli jääb keegi üks isegi ööseks pereliikmega haiglasse.
Ei ole ise sellist asja märganud. Ma ei ole kindel, kas teeksin välimuse järgi vahet noorel täiskasvanul ja hilisteismelisel lapsel – kui emaga koos, siis arvaks lihtsalt, et on alaealine.
Olen ise käinud EMOs ja kabinetis koos nii oma mehe kui ka töökaaslasega. Esimesel juhul oli mees päris hulludes valudes ja teisel juhul olin tõlgiks. Kui täisealine laps mind kaasa paluks, siis tõenäoliselt ikka läheks. Siiani ei ole palunud 🙂
No mina panin nt omale eelmisel aastal sünnimärkide ülevaatamiseks aja kinni ja nuiasin arstilt veel luba üks inimene kaasa võtta. No võtsingi poja ja olin temaga koos kabinetis ka. Arst vaatas ka meid nagu kanaema ja lumehelbekest. Sain aru küll, aga ei teinud väljagi:). Tahan teada, kui tal on probleemne sünnimärk (neid palju), mina ta sellisena siia ilma sünnitasin, koos sünnimärkidega ja kui on midagi ebanormaalset, siis on see minu viga, et ma varem temaga arsti juurde ei käinud. Kõik oli ok, aga peab ikka end näitamas käima.
Enne ajateenistust avastati tal üks kaasasündinud elundimuutus, oli uuringutel ning siis me isaga just ei käinud eriarstiga haiglas rääkimas, et suur poiss, ei taha arvatavasti vanemaid sinna juurde. Aga see suur poiss on lobiseja juba kui 5 lauset jutti räägib. Nüüd mõistatan ja otsin googlist kas see elund võib talle tulevikus probleeme tekitada. Kahetsen, et ei sekkunud.
Mina, 51 aastasena, sain väga vastiku diagnoosi. Minu ema, 85 aastat vana, tuli minuga uuringule kaasa. Ootas ja lohutas. Minu tütar, 30 aastat vana, sai samuti keerulise diagnoosi. Temaga me käisime lausa mõlemad kaasas. Ema saab järgmisel nädalal vaktsiini. Temaga läheb kaasa minu tütar, tema lapselaps. Lumehelbekesed? Äkki on lihtsalt armastus ja hoolimine?
Aina sagedamini kohtan ooteruumis järgnevat vaatepilti
Ja mida teie seal ooteruumis passite ja teiste juttu pealt kuulate? Päevakirurgiline on tänapäeval ju nii tavaline, tilk silma, tuimestus jalga. Palun tulge saatjaga.
Ei usu, et teie täiskasvanud laps tuleb teilt midagi paluma. Nii palju ta oma ema ikka tunneb, ennem saab võõralt abi kui oma emalt.
Mina, 51 aastasena, sain väga vastiku diagnoosi. Minu ema, 85 aastat vana, tuli minuga uuringule kaasa. Ootas ja lohutas. Minu tütar, 30 aastat vana, sai samuti keerulise diagnoosi. Temaga me käisime lausa mõlemad kaasas. Ema saab järgmisel nädalal vaktsiini. Temaga läheb kaasa minu tütar, tema lapselaps. Lumehelbekesed? Äkki on lihtsalt armastus ja hoolimine?
Pigem perekond hädapätakaid, kes iseseisva eluga hakkama ei saa.
Mina võtsin ka mehe kaasa kui läksin hambaarsti juurde implandaadi panekuks, kuna kartsin ja hirmust ei jää mõnikord asjad meelde ja peale tuimestust ei saaks koju normaalselt sõita autoga.
Poeg on ka isa kaasa võtnud kui läks keerulise diagnoosiga arsti juurde, samuti käib ta ka oma vanematega kaasas arsti juures.
Ei usu, et teie täiskasvanud laps tuleb teilt midagi paluma. Nii palju ta oma ema ikka tunneb, ennem saab võõralt abi kui oma emalt.
Kindlasti ei tule ta mult sellist asja paluma. Ta on iseseisvaks kasvatatud ja ei vaja käehoidmist.
Kindlasti ei tule ta mult sellist asja paluma. Ta on iseseisvaks kasvatatud ja ei vaja käehoidmist.
Mitte selles pole asi. Vaid selles, et ema näol on ilmselt tegemist psühhopaadiga.
Sama inimese teema
https://foorum.perekool.ee/teema/miks-nii-suur-laps-kogu-aeg-lahedust-otsib/
Olen üllatunud, … kes küll miinustab seisukohta, et vanemate asi on lapsed kasvatada iseseisvalt ja hästi hakkama saama..??
Samas, endale partneriks te ju ei tahaks täiskasvanut, kes ripub oma vanemate küljes…
Ta on iseseisvaks kasvatatud ja ei vaja käehoidmist.
Teie lapsel on tunduvalt rohkem mõistust peas kui te arvatagi oskate. Ärge talle väga oma jauramistega pinda käige. Ta ei tule teie kätt hoidma.
mina tõsiselt kahetsen, et ei läinud oma 20+ vanuses lapsega viimati perearstile kaasa. nimelt jättis perearst nüüd osa asju korrektselt Digilukku vormistamata ning sünnist peale puudega noor inimene jäi seepärast puudest ilma.
Mitte selles pole asi. Vaid selles, et ema näol on ilmselt tegemist psühhopaadiga. Sama inimese teema https://foorum.perekool.ee/teema/miks-nii-suur-laps-kogu-aeg-lahedust-otsib/
Ära kujuta ette omale, pole sellist teemat teinud.
Olen üllatunud, … kes küll miinustab seisukohta, et vanemate asi on lapsed kasvatada iseseisvalt ja hästi hakkama saama..??
Samas, endale partneriks te ju ei tahaks täiskasvanut, kes ripub oma vanemate küljes…
Aga täpselt. Puudelisus on teine asi. No üks asi on autoga vastu minna pärast mingit ambulatoorset oppi, teine asi on kabinetis kätt hoida. Haiglas külastamine on elementaarne, hoolitsemine samuti.
Ja sellel pole mingit pistmist sellega, nagu ei saaks abi, kui vaja on. Kui vaja on, saab alati. Pole meie peres mingit üksteise hättajätmist. Kui laps paluks mind kuhugi kaasa, läheks ka. Olengi käinud tütrega koos ebamugavates kohtades, kui ta oli veel gümnaasiumis ja palus, tuleb meelde. Aga üldiselt ei tule neile pähe arsti juurde, töövestlusele või eksamile koos emmega minna. Mulle ka mitte. Küll pärast helistame ja muljetame.
haigena on väga raske üksi arstil käia!
sul on füüsiliselt halb, pea on udus, sa pole saanud magada, ei suuda süüa, võibolla ei suuda ise autotki juhtida sinna arstile. kaasas olev tugiisik sõidutab, aitab meeles pidada kõik vajaliku, küsida küsimata jäänud küsimused. pärast tuletab meelde et apteegis saaks käsimüügiravimid ka lisaks retseptiravimitele. eriti hea ongi, kui on kaasas geneetilne sugulane, kellel on elus sarnane diagnoos olnud. sest nad juba teavad seda teemat ja on vahel kompetentsemad kui arst.
TAle soovin tõsisemat haigust, las ta siis käib üksi arsti juures ja saab teada, kui lihtne on olla iseseisev jääpurikas. peaasi, et keegi koridoris halvasti ei arvaks sinust.
Olen üllatunud, … kes küll miinustab seisukohta, et vanemate asi on lapsed kasvatada iseseisvalt ja hästi hakkama saama..??
Samas, endale partneriks te ju ei tahaks täiskasvanut, kes ripub oma vanemate küljes…
Pärast lapsepõlve meil ju ongi partner või abikaasa selleks, et pakkuda tuge vanemate asemel. Nagu sõna “abikaasa” juba ise ütleb, et sul on abi eluteel kaasas ja sina tema abiks. Inimene ei taha üksi olla, ikka on tal keegi käehoidja. Päris iseseisvaks võib pidada täiskasvanut, kes elab täiesti üksi ja elab oma palgast. Aga selliseks pole inimene loodud ja enamus meist eelistab ikka kaaslasega koos elada, sest nii on igas mõttes lihtsam.
