Esileht Pereelu ja suhted Tänapäeva suhted purunevad

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 93 )

Teema: Tänapäeva suhted purunevad

Postitas:
Kägu

Pärast seda jäi nagu arusaam, et räägid enne teist maailmasõda sündinud põlvkonnast. Nüüd aga jälle tagasi nõukaajas

Räägingi enne teist maailmasõda sündinutest. Minu ema on sündinud 30.-ndatel. Abiellus ta aga ju nõukaajal.

See lahutuste ja abiellumiste statistika, mida sa meile siia tõid, ei ole adekvaatne, kuni see seisneb lihtsalt ühel aastal lahutatute ja abiellunute arvu jagamises. See on sama nagu jagataks sünnid ja surmad aastal 2017 ning järeldataks siis saadud arvust, et just nii paljud sündisid surnult või nii paljud sündinutest on juba surnud. Adekvaatse statistika saaksime longituuduuringuga – kui jälgitakse konkreetseid paare läbi nende suhte. Vaid nii saaks öelda, kui paljud abielud lahutatakse, sest siis ei mõjutaks tulemust rahvastiku struktuuri muutused (migratsioon) ega rahvastiku eelistuste muutumine (kui abiellumise populaarsus väheneb, siis abiellumiste arv langeb, kuid lahutuste arv sõltub minevikus sõlmitud abielude arvust, mitte käesoleva aasta tendentsist ning tulemuseks tuleb nonsenss – nagu näiteks aastal 1995).

Võimalik on, aga garantii see pole. Eriti, kui suhet jätkati piinlikustundest.

Mis sellel piinlikkustundel siis viga on? Hirm häbisse jääda ja hirm karistuse ees on väga olulised moraali ja seaduskuulekust hoidvad tegurid. Nagu ka piinlikkus. Ja miks ei peakski piinlik olema, kui seepärast perekonna lõhud, et uudse armukese seltskonnas saab unustada oma rutiinsed kohustused perekonna ees ning temaga on parem seksida kui seadusliku abikaasaga?

Hirm on parim abielu kooshoidja? Hirm??? Jeesus Kristus küll!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jäi siin ühest teemast arutlev kommentaar silma ja hakkasin mõtlema – miks tänapäeva suhted nii lihtsalt purunevad?

Nagu ka seal välja oli toodud, varem oli keerulisem suhteid hoida – helistamine kallim, igasugu messengere ja suhtlusappe polnud, meestel sõjavägi kestis aastaid jne. Ometi suhted püsisid.

Nüüd on suhtlemine kõvasti lihtsam ja ometi purunevad suhted väga kiiresti; ei viitsita proovida lappida.

Miks nii on?

Minu meeles peetaks suheteks pinnapealseid tutvusi. Ja kuna pinnapealsed tutvused lagunevad lihtsalt, siis arvatakse, et suhted purunevad. Need polegi suhted, mis kiiresti purunevad ja mida kiiremini pinnapealsed suhted lagunevad, seda parem. Ära nimeta suhteks suhtlemist ( ka seks ei tähenda veel tänapäeval mitte midagi) ja siis märkad, et on küllalt sellist suhtlemist, mis on ka suhted ja mis ka on püsivad. Pinnapealne ( näiteks ainult füüsilise meeldimise peal kooskäimine) suhtlemine laguneb kiiresti. Ja see pole suhe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enda suguvõsa uurides pole küll sellist muljet jäänud. Ka varem mindi lahku, saadi abieluväliseid lapsi, lahutati jne. Isegi mu vanaema (kes nüüdseks juba surnud) oli nn ‘kärgperest’ – tema sündis oma ema esimesest kooselust, ema aga abiellus hiljem uuesti. Inimestevahelised suhted on läbi aegade olnud ikkagi üsna samasugused – armutakse, seksitakse, armukadetsetakse, petetakse, minnaks lahku, elatakse õnnelikult elu lõpuni koos jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et sul ei ole halba lapsepõlve olnud või sa arvadki, et selline kannatus on normaalne. Seepärast sa ilmselt ka ei mõista seda kõike.

Minu suguvõsast oli õnnelikult koos ainult emapoolne vanaema ja vanaisa. Ja vanaisagi oli nö teise ringi mees, sest ema päris isa jättis vanaema maha(oli külapeal ringi tõmbaja) ja siis ta leidiski omale selle õige, keda meie päris vanaisaks kutsusime ja pidasime ja minu ema oma lapseks võttis ning üles kasvatas.

Kõigil teistel(eriti mu ema ja isa) oli pereelu üks rist ja viletsus. Inimesed lihtsalt ei sobinud kokku.

Meie lapsed ju nägime seda kõike kõrvalt ja mina ei taha mingi hinna eest sellist elu omale ega oma lastele! Seega mul ongi nüüd põhjust/vajadus justnimelt otsida see õige inimene, kellega olla õnnelik.

Aga ma ei räägi ju sugugi, et halb suhe peab kokku jääma. Ma räägin, et ilmaasjata uue õnne järele lippamised peaks olemata olema. No need, et “aga meil on tunded ammu läbi”, “mina olen ju ka inimene” ja muu taoline. Need on ju ometi tänapäeval peamised lahutuste põhjused – keegi osapooltest leidis uue ja pani ajama. Lahutamine seepärast, et mees on siga, et kumbki joob, peksab – need on täiesti adekvaatsed põhjused lahutamiseks ja loomulikult ei saa sellises kodus olla lastel hea. Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.

Ma arvan, et sul on lagkuminekutest vale arusaam. Ma ei tea pea ühtegi pere, kus lahku mindud nii. Samas on suur oskus suhtest väljuda enne, kui asjad inetuks lähevad. Kui pere on toimiv, siis üldiselt ei monday kõrvalt otsima. Armastust minnakse mujalt otsima, kui kodus see puudub. Ja armastuse otsalõppemine on lahutuseks õige põhjus. Muud põhjused ei saagi olla. Minul sai armastus otsa, kui mees mind lõi, asemele tuli hirm. Mõnel lõppeb armastus pideva näägutamise ja halvustamise pärast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vähemalt ei olnud tohutult kärgperesid. Lapsed kannatavad praegu palju rohkem. See sinu, minu, meie lapsed ajab lausa oksele.

Mind ajab oksele see, et mu ema ei julgenud oma vaimselt vägivaldset, truudusetut, lastest mitteväljategevat meest õigel ajal välja visata, vaid lasi tal ennast ja meid, lapsi terroriseerida, seni kui piisavalt suureks saime, et ta lõpuks välja visata. Aga ema jaoks oli juba hilja…

100 korda parem oleks olnud kasvata ilma selle isalaadse asjata või isegi uue kasuisaga.

Kirjutad justkui minu elust. Ainukese vahega, et ma ise lahkusin kodust 15-aastasena. Ema on nüüdseks “leinav lesk”, kes leinab oma “kallist meest”. Ikkagi lesk, mitte mingi lahutatud naine, kellele saaks ülevalt alla vaadata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et sul ei ole halba lapsepõlve olnud või sa arvadki, et selline kannatus on normaalne. Seepärast sa ilmselt ka ei mõista seda kõike.

Minu suguvõsast oli õnnelikult koos ainult emapoolne vanaema ja vanaisa. Ja vanaisagi oli nö teise ringi mees, sest ema päris isa jättis vanaema maha(oli külapeal ringi tõmbaja) ja siis ta leidiski omale selle õige, keda meie päris vanaisaks kutsusime ja pidasime ja minu ema oma lapseks võttis ning üles kasvatas.

Kõigil teistel(eriti mu ema ja isa) oli pereelu üks rist ja viletsus. Inimesed lihtsalt ei sobinud kokku.

Meie lapsed ju nägime seda kõike kõrvalt ja mina ei taha mingi hinna eest sellist elu omale ega oma lastele! Seega mul ongi nüüd põhjust/vajadus justnimelt otsida see õige inimene, kellega olla õnnelik.

Aga ma ei räägi ju sugugi, et halb suhe peab kokku jääma. Ma räägin, et ilmaasjata uue õnne järele lippamised peaks olemata olema. No need, et “aga meil on tunded ammu läbi”, “mina olen ju ka inimene” ja muu taoline. Need on ju ometi tänapäeval peamised lahutuste põhjused – keegi osapooltest leidis uue ja pani ajama. Lahutamine seepärast, et mees on siga, et kumbki joob, peksab – need on täiesti adekvaatsed põhjused lahutamiseks ja loomulikult ei saa sellises kodus olla lastel hea. Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.

Ma arvan, et sul on lagkuminekutest vale arusaam. Ma ei tea pea ühtegi pere, kus lahku mindud nii. Mõnel lõppeb armastus pideva näägutamise ja halvustamise pärast.

Noh, minu puhul just see põhjus ongi ja olemas suur AGA ka. Näägutamine ja halvustamine toimub ju tihti siis kui teine pool ei tunne süüd ja ei tagane oma nn vajadustest, mis pärsibki heaolu. Nii alustabki tema end õigustama ja lahebki kodust ära. Teemaalgataja just tõigi välja pealmise põhjust miks lahutus lähebki läbi kuigi tegelikult oleks vaja tal selgeks teha, mis on õige ja vale käitumine või otsused oma abikaasa ja laste suhtes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et sul ei ole halba lapsepõlve olnud või sa arvadki, et selline kannatus on normaalne. Seepärast sa ilmselt ka ei mõista seda kõike.

Minu suguvõsast oli õnnelikult koos ainult emapoolne vanaema ja vanaisa. Ja vanaisagi oli nö teise ringi mees, sest ema päris isa jättis vanaema maha(oli külapeal ringi tõmbaja) ja siis ta leidiski omale selle õige, keda meie päris vanaisaks kutsusime ja pidasime ja minu ema oma lapseks võttis ning üles kasvatas.

Kõigil teistel(eriti mu ema ja isa) oli pereelu üks rist ja viletsus. Inimesed lihtsalt ei sobinud kokku.

Meie lapsed ju nägime seda kõike kõrvalt ja mina ei taha mingi hinna eest sellist elu omale ega oma lastele! Seega mul ongi nüüd põhjust/vajadus justnimelt otsida see õige inimene, kellega olla õnnelik.

Aga ma ei räägi ju sugugi, et halb suhe peab kokku jääma. Ma räägin, et ilmaasjata uue õnne järele lippamised peaks olemata olema. No need, et “aga meil on tunded ammu läbi”, “mina olen ju ka inimene” ja muu taoline. Need on ju ometi tänapäeval peamised lahutuste põhjused – keegi osapooltest leidis uue ja pani ajama. Lahutamine seepärast, et mees on siga, et kumbki joob, peksab – need on täiesti adekvaatsed põhjused lahutamiseks ja loomulikult ei saa sellises kodus olla lastel hea. Kuid lahutused seepärast, et emmel uue mehe vastu tunded tekkisid või issi teiselt tädilt paremat seksi saab, on need, millest mina räägin – ja nende arvu piiras vanasti hästi häbi ja piinlikkus. Enam mitte, nüüd on lausa moodne.

Ma arvan, et sul on lagkuminekutest vale arusaam. Ma ei tea pea ühtegi pere, kus lahku mindud nii. Mõnel lõppeb armastus pideva näägutamise ja halvustamise pärast.

Noh, minu puhul just see põhjus ongi ja olemas suur AGA ka. Näägutamine ja halvustamine toimub ju tihti siis kui teine pool ei tunne süüd ja ei tagane oma nn vajadustest, mis pärsibki heaolu. Nii alustabki tema end õigustama ja lahebki kodust ära. Teemaalgataja just tõigi välja pealmise põhjust miks lahutus lähebki läbi kuigi tegelikult oleks vaja tal selgeks teha, mis on õige ja vale käitumine või otsused oma abikaasa ja laste suhtes.

Tean ka sinu olukorda. Kui räägid korra, kaks,kolm….ja kaaslane ei saa aru. Siis mina hakkasin ka näägutama. Lõpuks läksid suhted väga koledaks. Seda mõtlengi, et tuleb osata õigel ajal lahkuda, et kui näed, et ei olda valmis muutusteks , tuleb ära minna õigel ajal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugesin Milan Kundera “Olemise talumatu kergus” ja kõik…no absoluutselt kõik elu kohta jõudis kohale.
See suhtumine, et elu peab kerge ja pinnapealne olema, et miski muu ei loe peale piiritu kasumiahnuse – see kõik algaski kuskil 70. aastatel. Siis see lahutuste arv kasvaski suureks.
Eks majanduslikud põhjused mängisid oma osa, kuid üldiselt on tegemist väärtushinnangute muutumisega, et kõik peabki kerge olema, vastutus tuleb kellegi teise kraesse lükata.
Lapsed koolis õppima ei pea, sest pingutus on ebameeldiv, parem lihtsalt oleskleda arvutis ja tänaval. Mehed suhet hoidma ei pea, sest milleks kannatada – elu on ju nautimiseks. Naisedki on sama teed läinud. Tekkinud on meeletu kogus rämpsinimesi.
Eks see kannatus suhte ja pere pärast oli sageli mõttetu, kuid sellet raskusest sündis mingi hetk ka perekondlik järjepidevus.

Ega lahutus ei muuda lapse jaoks midagi – sõda ja lapse hinge käristamine jätkub täie hooga edasi. Sest vanematel on ju õigus erimeelsustele, aga lapsel pole õigust turvalisele kodule. See kahe kodu vahet loksutamine on lapsele traumeerivam, kui tülitsevas peres elamine.
Need, kes vastupidist väidavad, pole seda lihtsalt ise kogenud ega oma lapse pealt seda näinud.

Tänapäeval on diili-abi- ja kooselusid väga palju, üle poole kindlasti. See pool koos püsibki. Ahnus on postmodernses maailmas au sees rohkem kui iial varem. Ja siis on teist liiki abi- ja kooselusid, kus kõigil on kõigist savi. Sealt need rämpslapsed kooli ja rämpstäiskasvanud hiljem siginevadki.
On muidugi ka konservatiivsemaid minirühmi: usklikud, kultuuriinimesed-intelligendid, kel omavahel palju ühist. No ja mingid tibid on mehe ära lummanud sellega, et teavad kõike seda, mida mehedki: ehitusest, elektroonikast, on spordifännid, lendurid, programmeerijad jne. Sinna juurde jäävad need naised ikkagi tibilikeks. Mu arust on mehed, kes naistes hindavad mehelikke väärtusi, lihtsalt kapihomod.

Sellest kõigest Kundera kirjutaski; väärtusetu on kerge ja pinnapealne ning ei soovi ennast kellegi ega millegagi siduda, väärtuslik on raske, siduv ja tähendusrikas ning vahel loob uue,sügava väärtuse – kui neid kannatusi mõistuspärastada või sügavamalt mõista või siis jääbki see kannatus mõtestamata, loomalikuks kannatuseks ja sel juhul pole sel muidugi vähimatki väärtust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti abielluti tõesti tõsiselt mõeldes, et ollakse koos lõpuni nii heas kui halvas. Tänapäeval ollakse koos ainult heas. Kui enam ei meeldi, siis võetakse järgmine. Vanasti oli ka raskem eraldi hakkama saada, mis sundis rohkem suhtega vaeva nägema. Tänapäeval kõiksugu toetused ja helded elatised soosivad lahku minekut. Rahaliselt on elu lihtsam ja suhtutakse liberaalsemalt kooselu valikutesse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See kahe kodu vahet loksutamine on lapsele traumeerivam, kui tülitsevas peres elamine.

Ei ole. Vastupidi on.

Need, kes vastupidist väidavad, pole seda lihtsalt ise kogenud ega oma lapse pealt seda näinud.

On olemas nii kogemus kui tugev teoreetiline taust.

Iseasi, kui hea mõte on üldse vastata tüübile, kes kasutab sõnu rämpsinimesed ja rämpslapsed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See kahe kodu vahet loksutamine on lapsele traumeerivam, kui tülitsevas peres elamine.

Ei ole. Vastupidi on.

Need, kes vastupidist väidavad, pole seda lihtsalt ise kogenud ega oma lapse pealt seda näinud.

On olemas nii kogemus kui tugev teoreetiline taust.

Iseasi, kui hea mõte on üldse vastata tüübile, kes kasutab sõnu rämpsinimesed ja rämpslapsed.

Ja mina olen kogenud just seda, et see loksutamine tapab lapse närvid.

Aga kuidas neid inimeselaadseid kahel jalal kõndivaid ahve veel peaks nimetama? Mitte midagi nad ei oska, rääkimise on ikka ära õppinud ja siis muudkui kisavad ja kaebavad kõigi peale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti abielluti tõesti tõsiselt mõeldes, et ollakse koos lõpuni nii heas kui halvas. Tänapäeval ollakse koos ainult heas. Kui enam ei meeldi, siis võetakse järgmine. Vanasti oli ka raskem eraldi hakkama saada, mis sundis rohkem suhtega vaeva nägema. Tänapäeval kõiksugu toetused ja helded elatised soosivad lahku minekut. Rahaliselt on elu lihtsam ja suhtutakse liberaalsemalt kooselu valikutesse.

Täpselt nii ongi: koos nii heas kui ka halvas on tänapäeval ainult heas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See kahe kodu vahet loksutamine on lapsele traumeerivam, kui tülitsevas peres elamine.

Ei ole. Vastupidi on.

Need, kes vastupidist väidavad, pole seda lihtsalt ise kogenud ega oma lapse pealt seda näinud.

On olemas nii kogemus kui tugev teoreetiline taust.

Iseasi, kui hea mõte on üldse vastata tüübile, kes kasutab sõnu rämpsinimesed ja rämpslapsed.

Ja mina olen kogenud just seda, et see loksutamine tapab lapse närvid.

Aga kuidas neid inimeselaadseid kahel jalal kõndivaid ahve veel peaks nimetama? Mitte midagi nad ei oska, rääkimise on ikka ära õppinud ja siis muudkui kisavad ja kaebavad kõigi peale.

Tapabki. Pidevas pingeõhkkonnas elamine tapab aga palju rängemalt.

“Tehke oma abielu korda siis…”
Tihti ei ole see võimalik. Kui üks pool on hoolimatu, (vaimselt) vägivaldne vms, siis ei saa ka teine pool selleks palju teha; vägisi teist ka pereteraapiasse ei tiri.

“Ise sa valisid selle jobu.”
Ja nüüd selle valiku otsas peaks laskma enda ja laste psüühika eluks ajaks tuksi keerata? Pealegi ilmneb paljudes see isekas ja tume pool just laste saamisega.

Aga nendest “kahejalgsetest” rääkides… Mina nimetaks neid inimesteks. Inimesteks, kelle elu on läinud teisiti, kui sul. Inimesteks, kellel on teistsugused põhimõtted, kui sul. Kisamist ja kaeblemist loen ma kõige rohkem välja sinu enda postitustest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kiirtoit, kiirmood, kiirsuhted….

Keskendumis- ja tähelepanu- ning suhtlemishäired paljudel inimestel.Pole ju vaja pingutada, kõik lahendused on 1 klõpsu või mõne auro kaugusel.
Praegu pole veel midagi, varsti saab suhteküpseks ületöötanud vanemate kiindumushäiretega laste põlvkond, kellel paljudel ainuke hea sõna või pai on lasteaiaõpetajalt. Traditsioonilisest abielust 20 + aastat saab rariteet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kannatades teeme me oma lastele veel rohkem kahju, kui see kärgperendus.

See nüüd küll nii kindel pole. Pigem õpibki laps kärgperendusest, et kokku-lahku-kokku-lahku on normaalne. Tore eeskuju küll!

Please wait...
Postitas:
Belladon

Mina töötan lastega ja ütlen, et iga päevaga arvan järjest enam, et vastupidiselt sellele, mida keegi siin eespool ütles, et inimesed on tänapäeval õnnelikumad kui varem, ollakse õnnetumad.
Kohe lahku – plärts, sest elu tahab elamist ja mis sellest perest ikka hoida. Lapsed on segaduses, üksi, õnnetud. Tihtipeale leiavad nii ema kui isa endale kohe (või enne pere purunemist) uued kaaslased, kellega koos siis mesinädalaid hakatakse nautima. Siiski on nii, et kahe inimese värskes suhtes on ülivähe ruumi teistele inimestele. Kahjuks laieneb sama teema ka lastele. Nad lihtsalt ei mahu alguses pilti. Kui juba mahtuma hakkavad, selgub, et polegi niisama lihtne lapsi, uusi kaaslasi ja sageli kaaslaste lapsi kokku klapitada. See aga tekitab frustratsiooni ja lõpeb tihti jällegi lahkuminekuga. Lastel on järg kadunud, millal keegi tema kasuvanem oli.
Palun mõelge, inimesed, selle tohutu isikliku õnne järele jooksmisega ka oma laste peale. Nemad on teie armumiste, lahkuminekute ja kolimiste ees kaitsetud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Moes on ju vaid hetkele elamine ja lisaks veel ka loll enesekindlus. Sellist mantrat taotakse meedia kaudu igal päev ja igal pool. Vastutustundest aga ei räägita.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ja mingid tibid on mehe ära lummanud sellega, et teavad kõike seda, mida mehedki: ehitusest, elektroonikast, on spordifännid, lendurid, programmeerijad jne

See on nüüd küll haige ja arusaamatu mõtteviis. Milles see probleem on?
Naine käigu õmblusringis ja talle jäägu lapsed, kirik ja köök? Midagi nii piiratut pole ammu lugenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ütlen, et iga päevaga arvan järjest enam, et vastupidiselt sellele, mida keegi siin eespool ütles, et inimesed on tänapäeval õnnelikumad kui varem, ollakse õnnetumad.

Üheks rahulolematuse põhjuseks on ühiskonna poolt peale surutud standardid, arusaamad ja materiaalsete väärtuste ületähtsustamine. Inimestele tundub, et neil on vabadus, otsustada oma töö ja elukoha valikute üle, kuid tegelikult on see näiline, ollakse ühiskonna arvamuse, normide tõttu, paljuski sundseisus ja raamidesse surutud. Koondutakse pealinna, võetakse kümneid või sadu tuhandeid laenu, et osta eluase ja talutakse halba ülemust või kehva töökultuuri, parema palga, kõrge laenu ja rohkemate asjade nimel. Materiaalsete väärtuste ületähtsustamine, uus eluase, uus auto, reisid välismaale, naabrist parem suhtumine, enda võrdlemine tuttavatega, piltide üles laadimine sotsiaalmeediasse ja kogu oma elu nähtavaks tegemine teistele, püüdlusega säilitada elustandardit, tekitab märkamatult stressi. Naine küsib mehe käest, aga miks meie ei võiks reisida mitu korda aastas soojale maale, näe, sõbrannal on pildid üleval või miks ei osta perele uut autot, ei tee remonti jne. Arvatakse, et tuleb rohkem pingutada, töötada, teenida, pole aega keskenduda isiklikule elule ja perele, joostakse ringi nagu oravad rattas ja ollakse veendunud, et kui vastata ühiskondlikele normidele, teiste heakskiidule, imetlusele ja rohkem tarbida, siis saabub perekonda õnn ja rahulolu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Loen just miskit nõuka aja Hiiumaa mehest. Tore keik, muhe lugeda, aga väga häirib, et mees toob küll raha koju, oskab sebida, on ühiskondlikult aktiivne, aga iga suvi on isenaisega romantika, omal kodus naine ja lapsed. Naine käib tööl, aitab mehe vanavanemaid. Mehe kohta öeldakse, et tubli mees ja ei ole paha mees, aga naised meeldivad. Tühja kah, eksole. Naine kannatab ära, rühmab nagu kaleeriori, aga vähemalt meest maha ei jäta. Ei saakski, kui ka tahaks. On ju teine tubli kolhoosnik, murrab tööd teha, viina võtab keskmisest vähem ja paneb igat kolhoosi tulnud kobedamat neidist. Naisel kodus niikuinii südant sees pole. On teine toimiv kodumasin. Pere koos nii heas kui halvas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja kui nad lahku oleks läinud, siis oleks kogenud ning teaks, kuidas elu aeg koos olla? Ah, mis sa ajad jampsi. Ei ole vaja iseenda (ehk meie generatsiooni) laiskust, naudinguteiha ning tarbimismugavust esivanemate süüks proovida väänata. Ei olnud vanem generatsioon oma suhetes nii massiliselt õnnetu, et kõik need tänased kärjetajad õnnetutest peredest oleks tulnud. Joodikutest ja vägivallast pereelus ma muidugi ei räägi, nende olemasolul tuleb muidugi kohe pageda. Räägin harilikust argipäevasest pereelust.

Sa räägid harilikust hallist argipäevasest pereelust. Ei ole seal rõõmu ega armastust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No ja mingid tibid on mehe ära lummanud sellega, et teavad kõike seda, mida mehedki: ehitusest, elektroonikast, on spordifännid, lendurid, programmeerijad jne

See on nüüd küll haige ja arusaamatu mõtteviis. Milles see probleem on?

Naine käigu õmblusringis ja talle jäägu lapsed, kirik ja köök? Midagi nii piiratut pole ammu lugenud.

Ma oleksin oma elus KÕIK selle nimel andnud, et oleksin saanud õmblusringis, köögis ja laste kõrval askeldavat koduperenaist mängida!!! Olla, mitte mängida.
Kahjuks on minust saanud tööd rühmav rahateenimismasin. Jah, palk on 2,5 EV keskmist. Aga ma ei ole sekundikski õnnelik oma tööelu üle. Katkestaks selle kõik sekundipealt, kui vaid oleks keegi, kes mu koduperenaise elu kinni maksaks. Isegi armastust ei ootaks mehelt. Lihtsalt austust, vägivalda ka ei taluks.
Aga ma olen iseseisev naine ja ma ei ole seda sekunditki oma elus nautinud! Ainus, mis mind kogu asja juures rõõmustab, on see, et lapsel on mu raha ja selle rahaga saadud tuge vaja. Mind ennast pole talle kahjuks piisavalt jagunud…Ja see on ainus asi, mis mu hinge närib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See kahe kodu vahet loksutamine on lapsele traumeerivam, kui tülitsevas peres elamine.

Ei ole. Vastupidi on.

Need, kes vastupidist väidavad, pole seda lihtsalt ise kogenud ega oma lapse pealt seda näinud.

On olemas nii kogemus kui tugev teoreetiline taust.

Iseasi, kui hea mõte on üldse vastata tüübile, kes kasutab sõnu rämpsinimesed ja rämpslapsed.

Ja mina olen kogenud just seda, et see loksutamine tapab lapse närvid.

Aga kuidas neid inimeselaadseid kahel jalal kõndivaid ahve veel peaks nimetama? Mitte midagi nad ei oska, rääkimise on ikka ära õppinud ja siis muudkui kisavad ja kaebavad kõigi peale.

Tapabki.
Kisamist ja kaeblemist loen ma kõige rohkem välja sinu enda postitustest.

Aga kui tapab, siis milleks see pealesurutud suhtlemine teise vanemaga?
Mina “kisan” siin. Rämpsinimesed kaeblevad ametnikele ja punuvad s..takeeramisintriige reaalses elus. Sest muud nad teha ei oskagi. Selles on suur vahe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ja mingid tibid on mehe ära lummanud sellega, et teavad kõike seda, mida mehedki: ehitusest, elektroonikast, on spordifännid, lendurid, programmeerijad jne

See on nüüd küll haige ja arusaamatu mõtteviis. Milles see probleem on?

Naine käigu õmblusringis ja talle jäägu lapsed, kirik ja köök? Midagi nii piiratut pole ammu lugenud.

Ma oleksin oma elus KÕIK selle nimel andnud, et oleksin saanud endale õmblusringis, köögis ja laste kõrval askeldavat koduperenaist mängida!!! Olla, mitte mängida.

Kahjuks on minust saanud tööd rühmav rahateenimismasin. Jah, palk on 2,5 EV keskmist. Aga ma ei ole sekundikski õnnelik oma tööelu üle. Katkestaks selle kõik sekundipealt, kui vaid oleks keegi, kes mu koduperenaise elu kinni maksaks. Isegi armastust ei ootaks mehelt. Lihtsalt austust, vägivalda ka ei taluks.

Aga ma olen iseseisev naine ja ma ei ole seda sekunditki oma elus nautinud! Ainus, mis mind kogu asja juures rõõmustab, on see, et lapsel on mu raha ja selle rahaga saadud tuge vaja. Mind ennast pole talle kahjuks piisavalt jagunud…Ja see on ainus asi, mis mu hinge närib.

No aga miks peaks keegi sellise elu kinni maksma?!?! Ja kes see peaks olema??
Mehed tahavad ju KA lihtsalt kodus lebotada. Varsti keelduvad nemadki tööle minemast.
Keegi ei taha vastutusrikast, rutiinset, kurnavat tööd. Mitte keegi. Miks mees peaks tahtma

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanasti abielluti tõesti tõsiselt mõeldes, et ollakse koos lõpuni nii heas kui halvas. Tänapäeval ollakse koos ainult heas. Kui enam ei meeldi, siis võetakse järgmine. Vanasti oli ka raskem eraldi hakkama saada, mis sundis rohkem suhtega vaeva nägema. Tänapäeval kõiksugu toetused ja helded elatised soosivad lahku minekut. Rahaliselt on elu lihtsam ja suhtutakse liberaalsemalt kooselu valikutesse.

Mina arvan, et nii heas kui halvas tähendab seda, et kui su kaaslasega juhtub midagi, ning ta on sinu vastu enne hea olnud, siis sa ei jäta teda. Kui see halb on terve inimese poolt tehtud, siis oled ise loll, kui kannatad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ja mingid tibid on mehe ära lummanud sellega, et teavad kõike seda, mida mehedki: ehitusest, elektroonikast, on spordifännid, lendurid, programmeerijad jne

See on nüüd küll haige ja arusaamatu mõtteviis. Milles see probleem on?

Naine käigu õmblusringis ja talle jäägu lapsed, kirik ja köök? Midagi nii piiratut pole ammu lugenud.

Ma oleksin oma elus KÕIK selle nimel andnud, et oleksin saanud endale õmblusringis, köögis ja laste kõrval askeldavat koduperenaist mängida!!! Olla, mitte mängida.

Kahjuks on minust saanud tööd rühmav rahateenimismasin. Jah, palk on 2,5 EV keskmist. Aga ma ei ole sekundikski õnnelik oma tööelu üle. Katkestaks selle kõik sekundipealt, kui vaid oleks keegi, kes mu koduperenaise elu kinni maksaks. Isegi armastust ei ootaks mehelt. Lihtsalt austust, vägivalda ka ei taluks.

Aga ma olen iseseisev naine ja ma ei ole seda sekunditki oma elus nautinud! Ainus, mis mind kogu asja juures rõõmustab, on see, et lapsel on mu raha ja selle rahaga saadud tuge vaja. Mind ennast pole talle kahjuks piisavalt jagunud…Ja see on ainus asi, mis mu hinge närib.

No aga miks peaks keegi sellise elu kinni maksma?!?! Ja kes see peaks olema??

Mehed tahavad ju KA lihtsalt kodus lebotada. Varsti keelduvad nemadki tööle minemast.

Keegi ei taha vastutusrikast, rutiinset, kurnavat tööd. Mitte keegi. Miks mees peaks tahtma

Nõus. Milleks siis see silmakirjalik uhke karjäärinaise mask? Iga kell on parem kodus olla. Kui vaid saaks seda endale lubada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kahjuks on minust saanud tööd rühmav rahateenimismasin. Jah, palk on 2,5 EV keskmist. Aga ma ei ole sekundikski õnnelik oma tööelu üle. Katkestaks selle kõik sekundipealt, kui vaid oleks keegi, kes mu koduperenaise elu kinni maksaks. Isegi armastust ei ootaks mehelt. Lihtsalt austust, vägivalda ka ei taluks.

No eks neid mehi leiduks, kes sind lausa suure hoole ja armastusega koduperenaiseks teeksid. Aga mitte nii, et sulle 2.5x EV keskmine palk peo peale loetakse. Ei, koduperenaised on need naised, kes lepivad vähemaga. Need, kes teavad, mitu päeva saab ühest kanaks söönuks. Aga selline koduperenaine ju sina jälle olla ei taha? Siis on nokk kinni, saba lahti. Mõlemast elust seda parimat osa noppida ei saa (mõni üksik erand muidugi kinnitab reeglit ja saabki koduperenaisena 2.5x keskmist palka kulutada). Vaevalt sa lepiksid koduperenaise eluga, kui sul poleks enam tööalast eneseteostust ja intelligentset suhtlemist ning mees annetab sulle iga kuu u 300-500 eurot taskuraha, millest pead nuputama kõik laste nõudmised ja toidukaubad. Kuu lõpus loed sente, kas saad endale seekord küünelakieemaldaja ja uued sukad osta. Unistus missugune! Vähemalt oleksid närvid terved kontorist puhates…. vist :))

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No ja mingid tibid on mehe ära lummanud sellega, et teavad kõike seda, mida mehedki: ehitusest, elektroonikast, on spordifännid, lendurid, programmeerijad jne

See on nüüd küll haige ja arusaamatu mõtteviis. Milles see probleem on?

Naine käigu õmblusringis ja talle jäägu lapsed, kirik ja köök? Midagi nii piiratut pole ammu lugenud.

Ma oleksin oma elus KÕIK selle nimel andnud, et oleksin saanud õmblusringis, köögis ja laste kõrval askeldavat koduperenaist mängida!!! Olla, mitte mängida.

Kahjuks on minust saanud tööd rühmav rahateenimismasin. Jah, palk on 2,5 EV keskmist. Aga ma ei ole sekundikski õnnelik oma tööelu üle. Katkestaks selle kõik sekundipealt, kui vaid oleks keegi, kes mu koduperenaise elu kinni maksaks. Isegi armastust ei ootaks mehelt. Lihtsalt austust, vägivalda ka ei taluks.

Aga ma olen iseseisev naine ja ma ei ole seda sekunditki oma elus nautinud! Ainus, mis mind kogu asja juures rõõmustab, on see, et lapsel on mu raha ja selle rahaga saadud tuge vaja. Mind ennast pole talle kahjuks piisavalt jagunud…Ja see on ainus asi, mis mu hinge närib.

Aga miks sa pead tingimata nii suurt palka teenima? Minul on ka võimeid suure palga teenimiseks. Vahel ajutiselt olen isegi sellise töö vastu võtnud. Aga saan kolmelapselise pere ka 1000 euroga majandatud ( mehelt tuleb sama palju) ja jääb aega ka perele ja lastele. Ma täiesti teadlikult valisin meeldiva ja paindliku töö.Aeg on rahast tunduvalt olulisem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanasti abielluti ja kannatati terve elu seda idiootset teistpoolt.

Vanasti enne kokkuelama asumist valiti hoolega kellega paari heidetakse, sest abieluvälised suhted polnud hea toon ja abielu lahutamine samuti mitte.

Sellele hoolikale valikule vaidleks küll vastu. Olen 80-ndate esimesel poolel sündinud. Nii minu kui enamiku mu klassikaaslaste vanemad abiellusid mitte armastusest vaid raseduse pärast. Naispool jäi rasedaks, suguvõsad leppisid kokku kes ostab sektsioonkapi ja kes diivani ning kooselu algas. Paljud neist paaridest ilmselt ei oleks kokku jäänud kui ajad või tingimised oleks teised olnud ning paljud neist on õnneks laiali läinud. Muidugi ma ei üldista, kõik mu klassikaaslased ei olnud oma vanemate abielu põhjuseks. Mõnel juhul oli põhjuseks nende vanem õde või vend ka 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et suurem osa lahkuminekutest võiks olla olemata, kui inimesed oma probleemiga tegeleks, mitte punuma ei paneks, kui probleemi haistavad

No vaevalt, et on kuigi palju paare, kes lähevad lahku ühe poole ettepanekul tund pärast seda, kui ta taipas, et ta ei armasta oma abikaasat. Ilmselgelt on igas lahkuminekus ka see “ma proovin asja klappima saada” etapp ja lahku minnakse siis, kui tõesti enam ei suuda. Jah, loomulikult võib see asjade parandamise püüdmise etapp jääda lahkuja sisevõitluseks ja mahajääjale ülatuseks. Aga…kuidas saaksingi mina parandada probleemi, kui näiteks mu mees ei armasta mind enam? Hakkaksin kenamini riides käima? Kammiksin paremini? Kui ta mind enam ei armasta ja on kuude kaupa püüdnud siiski minuga kena olla ja peresse panustada, siis aga lõpuks enam ei jõua… Siis ta ju ongi probleemiga tegelenud, mitte punuma pannud.

Seda esiteks. Teiseks. Probleemi tunnetades tuleb kaaluda võimalikke tulemeid ja lahendusi. Kui ikka ühel päeval saad nagu jumaliku valgustuse, et su mees on loll nagu saabas, mats, sõimab, laisk, ei aita ja on lastele ainult halvaks eeskujuks…siis tulebki tuhatnelja punuma panna, sest mida sa sellest 40-aastasest mehest siis ootad? Et toimub imeline muutmine ja ta muutub intelligentseks lahkeks töökaks pereisaks, kes oma lastega mängib ja neile õngitsemist õpetab?

Ei, siis sa mõtledki, et eile olin ma pime, aga täna ma näen. Ja jooksed. KUI sa tark oled. Juba laste pärast. Mitte ei hakka Sita-Aadust proovima pärast 10 aastat kestnud kooselu teha Teaduste Akadeemia akadeemikut, seksuaaltruuduse apologeeti ja rühmituse “Isad, kes teevad kodutõid” esimeest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 93 )


Esileht Pereelu ja suhted Tänapäeva suhted purunevad