Esileht Ajaviite- ja muud jutud Targutavad lapsed

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 103 )

Teema: Targutavad lapsed

Postitas:
Kägu

Minu meelest on see pigem kasvatamatus ja ebaviisakus.

Targutamine ongi ju ebaviisakus. Ebaviisakus ehk kombetus aga algab minu meelest just kodust, ehk siis kõik taandubki kasvatuseni/ kasvatamatuseni.

Inimesed ei saa aru sõna “targutama” tähendusest. EKI seletab seda nii:

tarbetult pikalt ja sõnaohtralt arutlema. Armastab pikalt-laialt, ülearu palju targutada. Me pole tulnud siia tühja targutama, vaid tegutsema. Kunstitegemise asemel võib ta kunstist muudkui ainult targutada. Targutas tundide viisi armastuse üle. Mis sa targutad nii keerukalt nende lihtsate asjade ümber! *Alamate asi ei ole seaduste kallal targutada, nemad peavad neid täitma. H. Saari (tlk).

Nii et tehke vahet häbematusel/kasvatamatusel ja targutamisel. Need on ikka väga erinevad asjad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ot, noor sugulane läks luba küsima teie teismelise tuppa kappidesse sorima ja nõudis, et sa sinna sisenemisel koputaksid? (Et mitte sorimisega vahele jääda?)

jep.
aga mulle üritas ta asja serveerida nii, et kui uks on kinni, on see inimese privaatruum ja vaid seesolija otsustab, kes siseneb ja kes mitte, aga ma jäin oma seisukohale ning olen pärast seda nüüd juba aastaid “kuri tädi” 😛

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laps on alles 3 aastane aga temal on ka õigus oma arvamusele.
Miks ei või laps koogi maitset kommenteerida?
Kas teil endal pole suud peas, et midagi vastu öelda? Täiskasvanud võivad igat jama ajada aga lapsed peavad vait olema?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nt viimane juhus kui täiskasvanud arutlesid mingite telefonide tehniliste omaduste üle, siis teatas, et tema telefon on kõige ägedam ja parem ning ühele täiskasvanule ütles, et miks sa nii mõttetu telefoni omale ostsid

Mina oleks öelnud sellele ninatargale, et niipea kui sinu arvamus sellel teemal kedagi huvitab küll siis küsitakse. Seni aga hoia oma suu kinni. Ma olen oma tuttavate hulgas tuntud vajadusel üsna terava ütlemisega ja keegi eriti haukuma ei kipu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps on laps. Perele toodi kooki ja kui seda kooki enam kunagi näha ei soovita, siis ütleb selle välja lapsevanem. Sellise koha peal ei ole lapsel sõnaõigust. Lapsel võib olla oma arvamus, aga antud hetkel ei huvita kedagi tema arvamus. Mingisugune elementaarne viisakus võiks ikkagi maailmas olla.

Ja ega pererahvalgi on päris keeruline VIISAKALT öelda, et see kook ei maitse. Mul nt ka 1 sugulane toob mingeid megatervislikke kooke-torte ja vaid vahel on see tõeliselt maitsev. Eks me pole ka harjunud teatud maitsetega. Aga et ma ütleks, et ära enam too… noh, ma arvan, et ega ta ise ka enam ei tuleks. Paraku vahel peavad inimesed silmakirjalikud olema. Mitte et me neid kooke ikkagi taevani kiidaks, aga ega jah, halvustanud ka otseselt pole. Öelnud nt, et huvitava maitsega…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps on laps. Perele toodi kooki ja kui seda kooki enam kunagi näha ei soovita, siis ütleb selle välja lapsevanem. Sellise koha peal ei ole lapsel sõnaõigust. Lapsel võib olla oma arvamus, aga antud hetkel ei huvita kedagi tema arvamus. Mingisugune elementaarne viisakus võiks ikkagi maailmas olla.

Ja ega pererahvalgi on päris keeruline VIISAKALT öelda, et see kook ei maitse. Mul nt ka 1 sugulane toob mingeid megatervislikke kooke-torte ja vaid vahel on see tõeliselt maitsev. Eks me pole ka harjunud teatud maitsetega. Aga et ma ütleks, et ära enam too… noh, ma arvan, et ega ta ise ka enam ei tuleks. Paraku vahel peavad inimesed silmakirjalikud olema. Mitte et me neid kooke ikkagi taevani kiidaks, aga ega jah, halvustanud ka otseselt pole. Öelnud nt, et huvitava maitsega…

Miks peaks ütlema, et kook ei maitse, ja miks on selle viisakusest söömine silmakirjalikkus? See ongi viisakus ja ma küll ei leia, et viisakust meie ümber ülearu oleks. Kui raske siis saab olla suhtuda heatahtlikult ja süüa seda kooki? Kas tõesti nii oluline on see maitse, et kohe peab ütlema ja lapsigi õpetama seda ütlema?
Mina söön viisakalt ära toodud külakosti ja tänan ka veel. Nii halb see ju ometigi olla ei saa ning õnneks ei pea ma seda ka iga päev sööma. Teine toob heast südamest. Kuidas küll jätkub pahatahtlikkust valjusti maha teha, kas või lapse suu läbi, teise toodud kost? Ma ei mõista seda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et need on tarkade vanemate targad lapsed.

Pigem “tarkade” vanemate “targad” lapsed. Mina ei pööraks sellistele targutavatele tattnokkadele mingit tähelepanu.

Mina 41 aastasena tean väga hästi et “Laps räägib siis, kui kana pssib!”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina varem olin pigem kaitsval seisukohal laste suhtes, aga peale ühte hiljutist üritust olen nõus, on kasvatamatuid lapsi ja nende käitumises on süüdi ikka lapsevanemad.
Kontserdil, u 6 või 7 aastane poiss taidles lava ees. Kontsert polnud veel alanud, aga ülejäänud lapsevanemad koos oma lastega istusid ilusti kohtadel ja ootasid. Ema ajas mingi tuttavaga juttu ja aeg ajalt mainis poisile, et tule istu kohale ja jutustas edasi ja poiss taidles ja seletas üle saali edasi. Nii kontserdi alguseni. Õnnetuseks istusid nad meie selja taga. Kui kontsert algas, siis hakkas poiss vinguma. Kuidas tal on jalgadel palav, kuidas talle ei meeldi see kes laulab, et ta tahab hoopis ringi jooksma minna, sest tal on igav jne jne.
Minu 7 aastane laps on erivajadusega, ei midagi hullu, kasvab vaikselt välja, tal on autistlikud jooned, aga iga aastaga läheb paremaks. Ma olen palju vaeva näinud, et ta korralikult käituks, kuigi ta ei vingu niisama. Teda võib ootamatult hakata häirima kõva lärm, tal on raskem pikemalt paigal istuda kui tavalapsel, jms. Me hakkasime harjutama, käies lühematel etendustel ja kontsertidel. Kui laps muutus rahutuks mis tahes põhjusel, lahkusime saalist vaikselt. Istusime alati äärde, et teisi ei segaks. Vahel käisime jalutasime ja läksime tagasi saali. Teinekord läksime ära koju, kui tundus et ta on siiski väsinud. Niimoodi vaikselt harjutades, jõuab ta ilusti tund kuni poolteist olla vaikselt ja viisakalt üritustel.
Nii ja nüüd see täiesti terve poiss lihtsalt jonnib! Mina ka armastan lapsi, aga sellel kontserdil ma sisemiselt väga vihastasin, mul oleks olnud kange tahtmine üks korralik keretäis anda…sellele emale!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõiki neid näiteid ma muidugi targutamiseks ei peaks. Näiteks see koogi lugu – miks laps ei või oma arvamust avaldada, et temale see kook ei maitse? Kui sulle maitseb, siis vii, aga seda targutamiseks nimetada on vähe liiale minek.

Esiteks, kingitud hobuse suhu ei vaadata: mitte keegi, ka täiskasvanud inimene, ei peaks teavitama, mis TEMALE ei maitse. Vabandust, aga mida selle informatsiooniga peale hakata? Jube, kui kuskil peolauas järsku keegi teatab, et ta ei söö seeni või kala vm. No mis siis? Ära söö, oma asi!
Teiseks, laps (ei keegi) ei dikteeri, mida külakostiks tuuakse. No mida veel?!

Eks niisugune õigustamine annabki lapsele tõuke, et “aga miks ma siis ei või igal pool midagi arvata”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja minu arust on samuti elementaarne viisakus küsida pererahvalt, mis kook neile meeldib. Ma ostan külakosti nende rõõmustamiseks ja võin vabalt olla ise söömata.
Ise olen 2 korda koogi ülejäägid prügikasti pannud, mis mulle toodud. Külalised las söövad, mina ei söö ka viisakusest asja, mis mulle ei meeldi.

Please wait...
Postitas:
nutetudsilmad

Mina olen paaril korral kõva häälega küsinud: “Noorhärra/preili, kuidas te räägite?!” – üsna hästi on mõjunud.
Ühel korral sekkusin kui 2 tüdrukut (tollel hetkel 5. klassis) väga roppude väljenditega bussi tulnud memmekest (ei olnud räpane ega midagi, lihtsalt riided olid umbes 30 aasta tagusest ajast) arvustasid. Ma saan aru, et on oma arvamus, aga kõva häälega üle bussi roppuste saatel seda välja öelda ei ole viisakas.
Teine selline sekkumine meenub kohalikus poest kui lapse kolm klassivenda (paari aasta eest) minu taga rõvetsema hakkasid. Järjekord oli arvestatav ja ilmselt ei vaadanud nad seda, kelle juures nad oma “imelist” keeleoskust (tähendusi teadmata) kasutavad. Ma talusin seda umbes pool minutit ja siis keerasin ringi küsides: “Poisid, kas te ikka teate, mida need sõnad tähendavad ja te selle suuga sööte ka?”. Kaks poissi läksid näost punaseks, kolmas imbus vaikselt kuhugi ära…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Koogi teemat võib küll vaadata nii või naa. mina seda eriliseks ebaviisakuseks ka ei pea, kui laps ütleb, et kook ei maitse, ära seda kooki too. ta võib seda öelda muidugi siis, kui kook on laual ja ta seda ei söö. laps oma lapsemeelsuses lihtsalt ennetas nüüd seda olukorda. omal moel, mis kõlas ebaviisakalt. Tänapäeval on külakostiga üldse probleeme, et mida viia. küll hakkab keegi veganiks, siis dieeti pidama, siis avastab gluteenitalumatuse, loobub suhkrust jne. kahju koogitoojast ja koogist ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsed on ju inimesed nagu kõik, loomulikult on nende seas sümpaatsemaid ja antipaatsemaid tegelasi.

Nii ja nüüd see täiesti terve poiss lihtsalt jonnib! Mina ka armastan lapsi, aga sellel kontserdil ma sisemiselt väga vihastasin, mul oleks olnud kange tahtmine üks korralik keretäis anda…sellele emale!

Aga sa ju ei tea, kas see oli täiesti terve poiss? Minu vanem poeg on näiteks ka autistlike joontega, samuti oleme roppu tööd teinud ja talle vaikselt harjutades erinevaid sotsiaalseid situatsioone õpetanud, üldiselt käitubki ta väga hästi. Aga kui ta siiski on väsinum või millegi pärast (nt närvilised valjud muusikahelid, kodust lahkudes toimunud kiirustamine vms) ärevam, siis võib ta samuti hakata saagima mingi täiesti absurdse põhjusega, mis võib kõrvalvaatajates tekitada mulje, et täiesti üle käte jõmpsikas. Ma tahan öelda, et kunagi ei tea, mis on lapse käitumise taga ja seepärast ma püüan mitte lastesse halvasti suhtuda (küll aga paneb vahel kulmu kergitama see, kuidas nende laste vanemad olukordi lahendavad või ei lahenda).

Siin varem näiteks toodud 14-aastase vastiku tatika kommentaar joomise kohta jällegi liigitub minu jaoks (musta) huumori valdkonda, st meie suguvõsas tõenäoliselt pursataks naerma selle peale, aga muidugi oleneb, milline üldine õhkkond ja ka lapse näoilme ja kehakeel seda repliiki öeldes olid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Koogiteemal. Oleneb palju, kuidas asja öelda. 4-aastane on lapsesuu, teismelised peavad oskama viisakalt öelda, kui midagi öelda on.
Neid kunstkooke tehisainetega (nimesid ei taha nimetada), aga eks need ole teada, ei tasuks ei omale osta ega küllaminekuks . Paksud tehislikud segukihid vahel, küll kookidel, küll rullidel, ja need vahukoorekringlid, mingi vahuga, oijah.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellised targutavad lapsed mõistavad ainult nende oma keelt. Õnneks on minus säilinud piisavalt palju lapsikust, et sellistele ilma igasuguste süümepiinadeta samaga vastata. Mõningad näited:
Nt koputust nõudvale lapsele oleks ma öelnud, et ta võib hakata ennast vaikselt kodu poole tagasi koputama.
Kilekoti- poisile oleks lihtsalt vastanud, et ära ohi.
Koogivalijale oleks öelnud, et õige, sulle polegi nii palju kooki vaja.
Must kott ja saapad maitselage kombo? Ee, mitte nii maitselage, kui sina, luuser.
Mõttetu telefon? Mitte nii mõttetu, kui sina.
Jne. Jne.
Pole vaja viisakaks jääda, kui nemad pole viisakad. Ja tavaliselt see on ilus selge signaal ka nende emadele, et nende lapsed saavad täpselt nii sitta kohtlemist, kui nad ise välja teenivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapsed on ju inimesed nagu kõik, loomulikult on nende seas sümpaatsemaid ja antipaatsemaid tegelasi.

Vahe on selles, et lapsi tuleb kasvatada, neile õigeid väärtushinnanguid õpetada. Mite ainult oma pere, vaid kogukond ka. Millal mida sobib jms. Alustagem isiklikust eeskujust. Siingi näiteid, kuidas võõraid lapsi korrale kutsutakse, kiidan heaks!!
Mina näiteks ei suuda aru saada, kuidas täiskasvanud kellegi nime üle nalja viskavad? Alati kommenteerin seda kõva häälega, et niimoodi ei tohi ometi! Viimane juhus oli näosaates Netšajeva nimi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu meelest on see pigem kasvatamatus ja ebaviisakus.

Targutamine ongi ju ebaviisakus. Ebaviisakus ehk kombetus aga algab minu meelest just kodust, ehk siis kõik taandubki kasvatuseni/ kasvatamatuseni.

Inimesed ei saa aru sõna “targutama” tähendusest. EKI seletab seda nii:

tarbetult pikalt ja sõnaohtralt arutlema. Armastab pikalt-laialt, ülearu palju targutada. Me pole tulnud siia tühja targutama, vaid tegutsema. Kunstitegemise asemel võib ta kunstist muudkui ainult targutada. Targutas tundide viisi armastuse üle. Mis sa targutad nii keerukalt nende lihtsate asjade ümber! *Alamate asi ei ole seaduste kallal targutada, nemad peavad neid täitma. H. Saari (tlk).

Nii et tehke vahet häbematusel/kasvatamatusel ja targutamisel. Need on ikka väga erinevad asjad.

Teemaalgataja olen.

Seekord keeleveebi ei vaadanud, tänan, et tegid seda minu/ meie eest, aga isiklikult minu jaoks on targutamine ka nipsakas vastuplärtsumine koos õpetamisega, mida teine tegema peaks.
Kõik EKI ja Keeleveebi lehed on koostatud inimeste arvamuste, sõnavara ning (piirkonna) kasutussageduse põhjal.

Koogi teemat võib küll vaadata nii või naa. mina seda eriliseks ebaviisakuseks ka ei pea, kui laps ütleb, et kook ei maitse, ära seda kooki too. ta võib seda öelda muidugi siis, kui kook on laual ja ta seda ei söö.
laps oma lapsemeelsuses lihtsalt ennetas nüüd seda olukorda. omal moel, mis kõlas ebaviisakalt. Tänapäeval on külakostiga üldse probleeme, et mida viia. küll hakkab keegi veganiks, siis dieeti pidama, siis avastab gluteenitalumatuse, loobub suhkrust jne. kahju koogitoojast ja koogist ka.

11-aastane ei ole mingi lapsemeelne laps enam: kui kodune taust on puudulik ja endal nii palju sisemist intelligentsi ei ole, siis mõistetav, et “kas laps ei võigi oma arvamust öelda” kinnistub ja jääbli domineerima läbi elu. Üldjuhul jään siiski arvamuse juurde, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kui see kost ei maitse, hoia suu kinni või kaeba vanematele , ehk need oskavad viisakamalt vastukaja anda.

Mis konkreetsesse kooki puutub, siis on seda alati söödud. Kas ka see laps, pole jälginud, aga söödud on alati.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ütleks selle peale, et mu meelest on väga normaalne, et laps ka midagi öelda võib ja tohib ennast väljendada, mitte ei ole süsteemi, et laps räägib siis kui kana kuseb ja et ta peab üldse igas võimalikus olukorras pigem vait olema.

Ma ütleks selle peale, et ei ole ainult kaks varianti – igas olukorras vait olla või ebaviisakalt välja plärtsuda, mis vähegi peast läbi käib. Eriti teismelise puhul, kellel peaks juba natuke analüüsivõimet ja sotsiaalset taju olema. Sinna vahele jääb palju võimalusi täiesti normaalselt oma arvamust avaldada, nii et see kuidagi kohatu ei ole.

Kas sa kommenteeritavast tekstist teist lõiku ei lugenud? Analüüsivõime ja sotsiaalne taju saabi tekkida suhtlemise käigus. Laps võib avaldada arvamust, täiskasvanute ülesanne on anda tagasisidet, kas oli sobilik või plärtsuv. Järgmisel korral ehk oskab siis normaalselt arvamust avaldada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks peab seda külakosti kooki sööma? Külaline tõi koogi kaasa, et seda temale pakutakse. Pererahvas võib süüa oma kooki. Ma ei kujuta ette lapse viginat koogi teemal. Peab ikka jäme tegelane olema. Mu enda laps ka poe kooke ei söö. Üldjuhul ta ei maitsegi. Laps ei lähe ju ütlema, et toodagu parem mäkist eine talle. Lapsi ei pea kaasama igale poole. Siis nad ei kujuta endale ette, et maailmanabad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja tavaliselt see on ilus selge signaal ka nende emadele, et nende lapsed saavad täpselt nii sitta kohtlemist, kui nad ise välja teenivad.

Kas ka sina oled arvamusel, et laste kasvatamine/ mittekasvatamine on ainult EMADE rida? Huvitav, et see nii levinud on? Tegelikult ka, sest peaaegu üldse ei arvata kombetu lapse põhjuseks ISA tegemata tööd. Miks küll? Vastan ka ise: tõenäoliselt sellepärast, et emad peavad lapsi enda omanditeks, isad lihtsalt tõrjutakse eemale. Siiski leian, et kasvatamatu lapse taustaks on KODU, elagu seal siis kes iganes ja mitte alati ainult ema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina varem olin pigem kaitsval seisukohal laste suhtes, aga peale ühte hiljutist üritust olen nõus, on kasvatamatuid lapsi ja nende käitumises on süüdi ikka lapsevanemad.

Kontserdil, u 6 või 7 aastane poiss taidles lava ees. Kontsert polnud veel alanud, aga ülejäänud lapsevanemad koos oma lastega istusid ilusti kohtadel ja ootasid. Ema ajas mingi tuttavaga juttu ja aeg ajalt mainis poisile, et tule istu kohale ja jutustas edasi ja poiss taidles ja seletas üle saali edasi. Nii kontserdi alguseni. Õnnetuseks istusid nad meie selja taga. Kui kontsert algas, siis hakkas poiss vinguma. Kuidas tal on jalgadel palav, kuidas talle ei meeldi see kes laulab, et ta tahab hoopis ringi jooksma minna, sest tal on igav jne jne.

Minu 7 aastane laps on erivajadusega, ei midagi hullu, kasvab vaikselt välja, tal on autistlikud jooned, aga iga aastaga läheb paremaks. Ma olen palju vaeva näinud, et ta korralikult käituks, kuigi ta ei vingu niisama. Teda võib ootamatult hakata häirima kõva lärm, tal on raskem pikemalt paigal istuda kui tavalapsel, jms. Me hakkasime harjutama, käies lühematel etendustel ja kontsertidel. Kui laps muutus rahutuks mis tahes põhjusel, lahkusime saalist vaikselt. Istusime alati äärde, et teisi ei segaks. Vahel käisime jalutasime ja läksime tagasi saali. Teinekord läksime ära koju, kui tundus et ta on siiski väsinud. Niimoodi vaikselt harjutades, jõuab ta ilusti tund kuni poolteist olla vaikselt ja viisakalt üritustel.

Nii ja nüüd see täiesti terve poiss lihtsalt jonnib! Mina ka armastan lapsi, aga sellel kontserdil ma sisemiselt väga vihastasin, mul oleks olnud kange tahtmine üks korralik keretäis anda…sellele emale!

Aga kust kohast sa ometi võtad, et tegu ei olnud erivajadusega lapsega? ATH’l on kordi ja kordi raskem paigal püsida kui autistil, usu mind.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kust kohast sa ometi võtad, et tegu ei olnud erivajadusega lapsega? ATH’l on kordi ja kordi raskem paigal püsida kui autistil, usu mind.

Just. Endal on autist, aga sellest aru ei saa, et neid joontega lapsi kõik kohad täis. Võib ka diagnoosimata olla. Ema võib-olla ei teagi. Loodab vaid, et kasvab välja. Ja siis unistab mingi eit talle keretäie andmisest. Eks andku siis, kui nii kõva on. Usun, et joontega lapse emal on ka palju väljaelamata viha sees ja paneks täiega vastu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu meelest on see pigem kasvatamatus ja ebaviisakus.

Targutamine ongi ju ebaviisakus. Ebaviisakus ehk kombetus aga algab minu meelest just kodust, ehk siis kõik taandubki kasvatuseni/ kasvatamatuseni.

Inimesed ei saa aru sõna “targutama” tähendusest. EKI seletab seda nii:

tarbetult pikalt ja sõnaohtralt arutlema. Armastab pikalt-laialt, ülearu palju targutada. Me pole tulnud siia tühja targutama, vaid tegutsema. Kunstitegemise asemel võib ta kunstist muudkui ainult targutada. Targutas tundide viisi armastuse üle. Mis sa targutad nii keerukalt nende lihtsate asjade ümber! *Alamate asi ei ole seaduste kallal targutada, nemad peavad neid täitma. H. Saari (tlk).

Nii et tehke vahet häbematusel/kasvatamatusel ja targutamisel. Need on ikka väga erinevad asjad.

Teemaalgataja olen.

Seekord keeleveebi ei vaadanud, tänan, et tegid seda minu/ meie eest, aga isiklikult minu jaoks on targutamine ka nipsakas vastuplärtsumine koos õpetamisega, mida teine tegema peaks.

Kõik EKI ja Keeleveebi lehed on koostatud inimeste arvamuste, sõnavara ning (piirkonna) kasutussageduse põhjal.

Koogi teemat võib küll vaadata nii või naa. mina seda eriliseks ebaviisakuseks ka ei pea, kui laps ütleb, et kook ei maitse, ära seda kooki too. ta võib seda öelda muidugi siis, kui kook on laual ja ta seda ei söö.

laps oma lapsemeelsuses lihtsalt ennetas nüüd seda olukorda. omal moel, mis kõlas ebaviisakalt. Tänapäeval on külakostiga üldse probleeme, et mida viia. küll hakkab keegi veganiks, siis dieeti pidama, siis avastab gluteenitalumatuse, loobub suhkrust jne. kahju koogitoojast ja koogist ka.

11-aastane ei ole mingi lapsemeelne laps enam: kui kodune taust on puudulik ja endal nii palju sisemist intelligentsi ei ole, siis mõistetav, et “kas laps ei võigi oma arvamust öelda” kinnistub ja jääbli domineerima läbi elu. Üldjuhul jään siiski arvamuse juurde, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kui see kost ei maitse, hoia suu kinni või kaeba vanematele , ehk need oskavad viisakamalt vastukaja anda.

Mis konkreetsesse kooki puutub, siis on seda alati söödud. Kas ka see laps, pole jälginud, aga söödud on alati.

Teeks ikka nii, et toetuks sõnade mõistmisel ühele autoriteetsele allikale. Muidu on varsti nii, et hobune on mõne jaoks lehm ja siga on kellegi teise jaoks kägu.

Targutamine ja häbematus ei ole iial olnud üks ja sama asi. Kui oled selle sõna kunagi mingil põhjusel vale tähendusega ära õppinud, siis viimane aeg on nüüd ümber õppida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ütleks selle peale, et mu meelest on väga normaalne, et laps ka midagi öelda võib ja tohib ennast väljendada, mitte ei ole süsteemi, et laps räägib siis kui kana kuseb ja et ta peab üldse igas võimalikus olukorras pigem vait olema.

Ma ütleks selle peale, et ei ole ainult kaks varianti – igas olukorras vait olla või ebaviisakalt välja plärtsuda, mis vähegi peast läbi käib. Eriti teismelise puhul, kellel peaks juba natuke analüüsivõimet ja sotsiaalset taju olema. Sinna vahele jääb palju võimalusi täiesti normaalselt oma arvamust avaldada, nii et see kuidagi kohatu ei ole.

Kas sa kommenteeritavast tekstist teist lõiku ei lugenud? Analüüsivõime ja sotsiaalne taju saabi tekkida suhtlemise käigus. Laps võib avaldada arvamust, täiskasvanute ülesanne on anda tagasisidet, kas oli sobilik või plärtsuv. Järgmisel korral ehk oskab siis normaalselt arvamust avaldada.

Loomulikult lugesin. Ma kommenteerisin just seda esimest lõiku, mis järgnevaga sisuliselt kuigivõrd ei haakunud ja tundus mulle ebaloogiline.

Muidugi on (eelkõige) vanemate kohus lapsi kasvatada ja see kasvatustöö toimub läbi aastate. Loomulikult toimub õpetamine reaalsetes situatsioonides. Jään siiski enda arvamuse juurde, et kui hiljemalt teismeeaks pole laps suuteline vähemalt võõraste täiskasvanutega suheldes viisakalt ja olukorrale kohaselt väljenduma, on kuskil miskit valesti. Selleks ajaks peaks seda tagasisidet ja “järgmisi kordi” juba piisavalt olema olnud, et õppida ja järeldusi teha. Siis tuleb ühel hetkel tõdeda, et niisugune ongi selle noore inimese suhtlusstiil, mis naljalt ei muutu. Võib oletada, et täiskasvanuna on ta oma väljendustes ehk rafineeritum ja mitte nii otsekohene, kuid suure tõenäosusega siiski samamoodi hinnanguline ja kriitiline seal, kus ei peaks.

Kui mõtlen konkreetselt sellele tüdrukule, kes mulle antud teema kontekstis meelde tuli, siis tema puhul oli asja taga küll kodust pärit suhtumised + ülikõrgeks kujundatud enesehinnang. Ja võõraste täiskasvanute tagasiside talle küll korda ei läinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii ja nüüd see täiesti terve poiss lihtsalt jonnib! Mina ka armastan lapsi, aga sellel kontserdil ma sisemiselt väga vihastasin, mul oleks olnud kange tahtmine üks korralik keretäis anda…sellele emale!

Su lapsel on otsaette suurelt tätoveeritud, olen autist? Ja arvad, et kõik sellise tätoveeringuta lapsed on täiesti terved lapsed?

Ma ikka arvasin, et erivajadustega laste vanemad on pisutki tolerantsemad teiste laste suhtes ja ei anna nii lihtsalt olukorda teadmata hinnaguid. Tundub, et eksisin.

On su laps ikka erivajadusega? Ehk oli lihtsalt kasvatamatu ja sina siis panid talle ise omaenese tarkuses sildi külge, sest see oli su arvates popp? (igaksjuhuks täpsustan, see lõik oli nüüd iroonia, sest ei tundu loogiline, et päriselt erivajadusega lapse ema nii rumalalt sallimatu on ja kohe peale vaadates suudab kõikide laste terivst hinnata)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind häirib, kuidas tänapäeval on au sees sööki kritiseerida ja juba lapsest peale. Sööki nähes hakatakse kohe targutama, kuidas seda ja toda MINA küll ei söö jne. See on väkk ja too on käkk.

Delikaatsus on täiesti väljasurev nähtus. Peab nagu kukk kirema iga asja peale, mida sa arvad. Väga harva, kui keegi suudab viiakalt ja lühidalt öelda, et tänan ma praegu ei soovi. Ja nii lihtne see ongi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen, kuidas sellised noored omavahel hakkama saavad? Kõigil on toasuurused egod ja kõik arvavad, et võivad teist kõva häälega kritiseerida ja kommenteerida nagu pähe tuleb. Tulevikus läheb vist sõjaks. Inimesed lihtsalt ei suuda üksteisega arvestada ja keelt hammaste taga hoida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teeks ikka nii, et toetuks sõnade mõistmisel ühele autoriteetsele allikale . Muidu on varsti nii, et hobune on mõne jaoks lehm ja siga on kellegi teise jaoks kägu.

Targutamine ja häbematus ei ole iial olnud üks ja sama asi. Kui oled selle sõna kunagi mingil põhjusel vale tähendusega ära õppinud, siis viimane aeg on nüüd ümber õppida.

Vot just sedasorti manitsusi peangi targutamiseks – “teeme nii, nagu mina ütlen!”.

Ma ju räägin, et “autoriteetne allikas” ongu täpselt inimeste endi seast tulnud ja keeleteadlaste kinnitatud. Mõisted on üks asi, (õige)keelereeglid teine asi ja nende üle ei peakski vaidlema.
Kuid lõppude lõpuks – on sel väljendil nüüd nii suur olulisus mõistmaks teksti tuuma?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma mõtlen, kuidas sellised noored omavahel hakkama saavad? Kõigil on toasuurused egod ja kõik arvavad, et võivad teist kõva häälega kritiseerida ja kommenteerida nagu pähe tuleb. Tulevikus läheb vist sõjaks. Inimesed lihtsalt ei suuda üksteisega arvestada ja keelt hammaste taga hoida.

Eks nad omavahel sõimlevad ka. Kui ükskord tööle lähevad ja ülemus korralikult näo täis sõimab, siis vast jäävad vait.
Mu meelest see on suht tavaline, et lapsed on lollid. Aga miks need täiskasvanud inimesed samasugused on? Siingi teemas ju nii mõnigi kiidab veel takka nendele kommentaaridele. Et laps peabki arvamust avaldama koogi kohta jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kust kohast sa ometi võtad, et tegu ei olnud erivajadusega lapsega? ATH’l on kordi ja kordi raskem paigal püsida kui autistil, usu mind.

Just. Endal on autist, aga sellest aru ei saa, et neid joontega lapsi kõik kohad täis. Võib ka diagnoosimata olla. Ema võib-olla ei teagi. Loodab vaid, et kasvab välja. Ja siis unistab mingi eit talle keretäie andmisest. Eks andku siis, kui nii kõva on. Usun, et joontega lapse emal on ka palju väljaelamata viha sees ja paneks täiega vastu.

Just täpselt, mul on autistlike joontega laps ja ma saan väga hästi aru missugune laps on autist, asperger või ATH. Antud juhul oli tegemist terve, aga kehva lastetoaga lapsega. Ei tunne peret, aga tean, elavad kõrvalmajas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 103 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Targutavad lapsed