Esileht Ajaviite- ja muud jutud Targutavad lapsed

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 135 )

Teema: Targutavad lapsed

Postitas:
Kägu

Veidi huvitav lugeda, et inimesed räägivad siin, kuidas laps on mitte keegi ja räägib ainult siis, kui kana pissib. Laps on samamoodi inimene nagu teiegi olete, lapsel on oma arvamus ja tal on samasugune õigus seda väljendada nagu täiskasvanul, tähtis on lapsele selgitada ja õpetada, kuidas on õige oma arvamust väljendada ja, kuidas mitte, sest muidu täiskasvanueas nad ei oskagi ennast väljendada. Selline iganenud mõtteviis, et laps on eikeegi ja võib suu avada umbes mitte kunagi, on ajast ja arust ning ülimalt tobe. Kas mäletate, mis tunne teil endil oli, kui lapsena teid kunagi kuulda ei võetud? Mina näiteks tundsin ennast väga pahasti, sest mul oli nii palju minu jaoks tähtsaid asju öelda, aga keegi ei tahtnud mind kuulda. Sellepärast kasvasin ka natuke enneaegselt suureks, et vähemalt siis keegi võttis mind kuulda ja arvestas minu arvamusega. Mis te arvate, miks kasvavad tänapäeval üldse lapsed nii kiiresti suureks? Just sellepärast, et lapsena neid ei võeta kui arvestatavat inimest ja enneaegne “täiskasvanuks” saamine tähendab, et vähemalt keegigi kuulab neid ja see on lapsena veel tähtsam kui täiskasvanuna.

Mis jura see siin on, ja veel kuus korda takka kiidetud?

Kuidas see enneaegselt suureks kasvamine käis? No kohe nii suureks, et sinu arvamusega hakati arvestama! Sõid mingeid pille või?

Sain enneaegselt “täiskasvanuks” ehk ei käitunud enam nii nagu mu vanusele kohane. Mu vanemad mind kuulda ei võtnud, aga see tàhendas, et teised inimesed võtsid, kui nt. mu tegelikku vanust ei teadnud. Vanuse kohta nägin ka palju vanem välja, sest meikisin ennast tohutult. Ei olnud muidugi süü aind selles, et minu arvamusi kuulda ei võetud, aga minu ajal oli palju neid, kes pididki kodus vait ainult olema, sest “sinu arvamus ei huvita mind!” või “sa räägid, kui kana pissib.” ja just neidsamu inimesi nägin ka enneaegselt kodust välja kolimas ja liiga varakult suureks kasvamas. Kui sa pead elama terve oma senise elu nii, et oma mõtted pead enda sees hoidma ja kedagi tegelikult ei huvita, sest sa oled “pelgalt laps”, siis see on väga frustreeriv ja muserdav.

Pean ka mainima, et muidugi on nõme, kui laps ütleb selliseid asju nagu siin varasemalt on välja toodud, aga selleks ongi tõepoolest vanemad ja muu küla, kes seda last võib korrale kutsuda. Kindlasti mitte tobedusi öeldes nagu siin öeldud on, et nähvad vastu a la “A sa oled luuser.” aga lapsele on vaja selgitada, miks miski ei ole mingis olukorras kuigi aktsepteeritav. See aitab tal kasvada normaalseks täiskasvanuks. Lastel puudub moraalitunnetus, nad ei tea, mis on õige või vale, kui neile seda ei selgitata. Teismeline teab ja on muidugi ebanormaalne, kui ta midagi nõmedat võõrale ütleb. Minu kommentaar oli pigem just neile, kes räägivad, et aga laps ei peagi midagi ütlema ja lapse arvamus ei loe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina selliste repliikidega hakkama ei saaks. Mul on tugev tõrge laskuda samale tasemele, see on sisuliselt sõnasõtta astumine. Sellisele “omasugusele” võib ta nüüd ka midagi vastu öelda, samas stiilis. Kuhu siis edasi?

Ma arvasin ka kunagi, et ma sellele samale tasemele ei suuda laskuda. Eksisin, suudan. Näide on küll teemast välja, vabandust.

Sõitsin poeparklasse, mis oli puupüsti täis. Mul suht lai auto ka. Parkisin, minu kõrval auto, juht roolis. Tegin ukse lahti ettevaatlikult, kuid minu uks käis tasase kolksuga vastu naaberauto ukselinki (mitte keret). Midagi loomulikult ei juhtunud peale selle hääle.

Läksin poodi. Tulin tagasi, juht istus endiselt sees ja tuli minu saabudes autost välja ja ütles, et ‘proua, äkki oleks võimalik teinekord oma uksega mitte laamendada, tohiks paluda vä’. Ja ma vastasin täiesti spontaalselt, et ‘proua, kas pole ammu keppi saanud vä’. Pugesin autosse ja sõitsin minema.

Ehk on ka sul peidetud andeid?

Et siis panid proua ägedalt paika või? Mis mõttes sa SAMALE TASEMELE langesid? Ikka palju madalamale, ju.

See oligi eesmärk. Inimene siis ehk teinekord ei hüsteeritse pool tundi oma autos ja ei pea vajalikuks ukselingi kolksatuse tõttu spetsiaalselt autost välja tulla, et mulle midagi öelda. Selline hüsteerik just sellist lauset vajaski, et siis elu üle järele saaks mõelda. Ta oli ju raudpolt selle poole tunni jooksul vaatamas käinud (seda, mida ei olnud vaadata) seda väikest kolksatust.

Mind küll selline lause ei paneks elu üle järele mõtlema, pigem mõtleksin sinust kui hüsteerikust 😁 Viisakalt oskad ju ka asju lahendada, või ei?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

minu jaoks on kõige hirmsam, et täiskasvanud inimesed niivõrd vägivaldsete suundumustega on. mainiti emale keretäie andmist ja ka verbaalselt on kasutatud mitmeid kohatuid väljendeid nagu “tattnokk” jms. kas üksteise alandamine on siis lahendus või? kui kasvatada lapsi kutsudes neid luuseriteks või tattnokkadeks vm alavääristades, siis pole ime, kust lastel see muster tuleb, kus oma allasurutud/kahjustatud võimupositsiooni kasutatakse paukudes või matslikke väljendeid pildudes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kägu 16:33 Normaalne inimene oleks rahulikult vabandanud ja öelnud, et õnneks ei jäänud ju mingeid jälgi.

Vaata, normaalne inimene läheb välja, vaatab, et mingeid jälgi ei jäänud, ja EI KÜGELE pärast seda pool tundi selleks autos ega marineeri, et minu auks autost välja tulla ja mulle kähvata midagi millegi eest, mis pole juhtunud. Selles ongi point.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina selliste repliikidega hakkama ei saaks. Mul on tugev tõrge laskuda samale tasemele, see on sisuliselt sõnasõtta astumine. Sellisele “omasugusele” võib ta nüüd ka midagi vastu öelda, samas stiilis. Kuhu siis edasi?

Ma arvasin ka kunagi, et ma sellele samale tasemele ei suuda laskuda. Eksisin, suudan. Näide on küll teemast välja, vabandust.

Sõitsin poeparklasse, mis oli puupüsti täis. Mul suht lai auto ka. Parkisin, minu kõrval auto, juht roolis. Tegin ukse lahti ettevaatlikult, kuid minu uks käis tasase kolksuga vastu naaberauto ukselinki (mitte keret). Midagi loomulikult ei juhtunud peale selle hääle.

Läksin poodi. Tulin tagasi, juht istus endiselt sees ja tuli minu saabudes autost välja ja ütles, et ‘proua, äkki oleks võimalik teinekord oma uksega mitte laamendada, tohiks paluda vä’. Ja ma vastasin täiesti spontaalselt, et ‘proua, kas pole ammu keppi saanud vä’. Pugesin autosse ja sõitsin minema.

Ehk on ka sul peidetud andeid?

Et siis panid proua ägedalt paika või? Mis mõttes sa SAMALE TASEMELE langesid? Ikka palju madalamale, ju.

See oligi eesmärk. Inimene siis ehk teinekord ei hüsteeritse pool tundi oma autos ja ei pea vajalikuks ukselingi kolksatuse tõttu spetsiaalselt autost välja tulla, et mulle midagi öelda. Selline hüsteerik just sellist lauset vajaski, et siis elu üle järele saaks mõelda. Ta oli ju raudpolt selle poole tunni jooksul vaatamas käinud (seda, mida ei olnud vaadata) seda väikest kolksatust.

Mind küll selline lause ei paneks elu üle järele mõtlema, pigem mõtleksin sinust kui hüsteerikust 😁 Viisakalt oskad ju ka asju lahendada, või ei?

Sulle vastan ka eraldi. Vaata, seal ei olnud asja, mida lahendada. Kas saad sellest aru? See hull naine lahendas midagi, olles pool tundi selle kallal marineerinud – midagi, mida polnud olemas!
Andsin talle hellalt teada, et ärgu klähvigu inimeste kallal, kes talle midagi teinud ei ole!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kägu 16:33 Normaalne inimene oleks rahulikult vabandanud ja öelnud, et õnneks ei jäänud ju mingeid jälgi.

Vaata, normaalne inimene läheb välja, vaatab, et mingeid jälgi ei jäänud, ja EI KÜGELE pärast seda pool tundi selleks autos ega marineeri, et minu auks autost välja tulla ja mulle kähvata midagi millegi eest, mis pole juhtunud. Selles ongi point.

Kust sa tead, et ta just sinu pärast seal KÜGELES? Võibolla käis ka vahepeal omi asju ajamas ja oli pärast juba autos tagasi või ootas näiteks kedagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaata, normaalne inimene läheb välja, vaatab, et mingeid jälgi ei jäänud, ja EI KÜGELE pärast seda pool tundi selleks autos ega marineeri, et minu auks autost välja tulla ja mulle kähvata midagi millegi eest, mis pole juhtunud. Selles ongi point.

Ta istus seal autos juba enne, kui sina kohale jõudsid. Ilmselt oli tal autos istumiseks mingi oma põhjus, vaevalt ta nüüd terve see aeg sind ootas. Ootas, et äkki tuleb mõni ülbe tädi, kes ta autot uksega lööb? Ja siis pärast ootas, kuni sa tagasi tuled, et kähvata? Ole nüüd mõistlik, ta ootas seal kedagi või midagi, mitte ei oodanud ekstra sind.

Igal juhul on viisakas vabandada, kui teise autot lööd, mitte sinu moodi rõvetseda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kägu 16:33 Normaalne inimene oleks rahulikult vabandanud ja öelnud, et õnneks ei jäänud ju mingeid jälgi.

Vaata, normaalne inimene läheb välja, vaatab, et mingeid jälgi ei jäänud, ja EI KÜGELE pärast seda pool tundi selleks autos ega marineeri, et minu auks autost välja tulla ja mulle kähvata midagi millegi eest, mis pole juhtunud. Selles ongi point.

Sa oled üks tige elukas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen vist nüüd ise selles eas (34), kus hakkan võrdlema “meie aega” ja tänapäeva, sest olen avastanud, et puutun liiga palju kokku targutavate lastega. Neid on mu tutvusringkonnas, laste klassikaaslaste hulgas, poesabas jne.

Näiteks oli lapse (12) sõbranna meil. Läksin tüdrukutele tuppa teed ja kooki viima, kui külaline teatas, et tema on harjunud (!), et koputatakse. Olgu öeldud, et uks oli lahti ja ma tõesti ei koputanud piidale (polnud vabu käsigi), küll aga hõikasin eemalt, et tulen ja toon.

Nojah.

Siis seisin paar päeva tagasi poesabas, kui umbes pealtnäha 10ne targutas eesseisva inimesega, et kilekoti oleks võinud ENNE kassani jõudmist võtta – kujutage ette, poiss pidi kolm sammu tahapoole astuma, sest inimene taganes, et kotti võtta.

Sugulase laps (11) uuris telefonitsi, kuna me neile läheme ja teatas, et “sul on kombeks seda X kooki alati tuua, ära too, see ei maitse mulle”.

Eile jäi MKR saatest kõrvu laps, kes teatas, et talle ei meeldi oodata (pidid sabas seisma, et toitu saada).

Juhuseid on veelgi, näiteks teatas sõbranna laps (13), et ma ei peaks musta mantliga musta käekotti kandma – olevat maitselage.

Jne.

No halloo! Kas ma olen “vanas eas” nii hellikuks muutunud või miks see mulle nii teravalt kõrvu jääb, et lapsed täiskasvanuid õpetavad ja targutavad?

On veel keegi midagi sarnast täheldanud? Kas teie teismelised kommenteerivad ja targutavad täiskasvanute tegemiste üle?

Jaa, olen ka täheldanu oma laste sõprade hulgas. Näide eelmise aasta sünnipäevast. Noorem poeg sai 11, pidas kodus sünnipäeva, üks külalistest soovis wc minna käsi pesema.Tuli kohe tagasi ja ütles, et tema on harjunud pesema tavalise seebiga mitte vedelseebiga, ma olin nagu üllatus ise. Põhjendas, et tavaline seep tegevat käed puhtamaks..?? Ütlesin siis, et midagi pole teha, meil on vedelseep ja selle korra peab hakkama saama. Meil isegi on kodus mõni kingitud käsitööseep aga ei hakanud põhimõtteliselt seda välja otsima. Minu jaoks oli täiesti ületähtsustatud probleem.
5 aastane külaline tegi pildi ja näitas, ütlesin rõõmsalt midagi, et sul seal mingi sodi-podi. Pildidl oli tõesti lihtsalt pliitasiga tehtud sirgeldus. Laps siis õpetas mind, et nii ei tohi üldse öelda. Olen vbl otsese ütlemisega aga kiitma ka ei hakka, ka oma laste töid kui seal tõesti midagi kiita pole. Ütlemine oli selline huumoriga aga see laps ei olnud harjunud lihtsalt sellise imeliku täiskasvanuga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ebaviisakus ja targutamine on erinevad asjad. Ma arvan, need näited on põhiliselt ebaviisakuse kohta. Aga ükskõik kummaga on tegu, ma tutvustaks lapsele seda kuidas ma mõtlen või mis motiividest lähtun, sealjuures püüdes last mitte halvustada. Näiteks:

“Teie juures on sellised reeglid, aga praegu me pole teie juures vaid sina oled meie juures külas. Ja meie juures on nii, et kui uks on lahti pole vaja koputada.”
“See oli sinust ebaviisakas.”
“Mõlemad teevad käed puhtaks, nii vedel kui tahke seep ja mulle endale meeldib vedel seep rohkem. Sest tahkest seebist jääb seebihoidjasse ligane plekk ja see pole ilus.”

jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tuli kohe tagasi ja ütles, et tema on harjunud pesema tavalise seebiga mitte vedelseebiga,

Võib arvata, et kodus valitseb reegel: ÜTLE, mida sa vajad, keegi ei pea su silmist lugema. Vahel võib see anda niisuguseid vilju. Aga laps ju alles õpib, last peabki küla kasvatama. Täiskasvanu puhul oleks põhjust silmi pööritada küll. Sa käitusid minu meelest täiesti õigesti, isegi ülearu põhjendasid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen vist nüüd ise selles eas (34), kus hakkan võrdlema “meie aega” ja tänapäeva, sest olen avastanud, et puutun liiga palju kokku targutavate lastega. Neid on mu tutvusringkonnas, laste klassikaaslaste hulgas, poesabas jne.

Näiteks oli lapse (12) sõbranna meil. Läksin tüdrukutele tuppa teed ja kooki viima, kui külaline teatas, et tema on harjunud (!), et koputatakse. Olgu öeldud, et uks oli lahti ja ma tõesti ei koputanud piidale (polnud vabu käsigi), küll aga hõikasin eemalt, et tulen ja toon.

Nojah.

Siis seisin paar päeva tagasi poesabas, kui umbes pealtnäha 10ne targutas eesseisva inimesega, et kilekoti oleks võinud ENNE kassani jõudmist võtta – kujutage ette, poiss pidi kolm sammu tahapoole astuma, sest inimene taganes, et kotti võtta.

Sugulase laps (11) uuris telefonitsi, kuna me neile läheme ja teatas, et “sul on kombeks seda X kooki alati tuua, ära too, see ei maitse mulle”.

Eile jäi MKR saatest kõrvu laps, kes teatas, et talle ei meeldi oodata (pidid sabas seisma, et toitu saada).

Juhuseid on veelgi, näiteks teatas sõbranna laps (13), et ma ei peaks musta mantliga musta käekotti kandma – olevat maitselage.

Jne.

No halloo! Kas ma olen “vanas eas” nii hellikuks muutunud või miks see mulle nii teravalt kõrvu jääb, et lapsed täiskasvanuid õpetavad ja targutavad?

On veel keegi midagi sarnast täheldanud? Kas teie teismelised kommenteerivad ja targutavad täiskasvanute tegemiste üle?

Jaa, olen ka täheldanu oma laste sõprade hulgas. Näide eelmise aasta sünnipäevast. Noorem poeg sai 11, pidas kodus sünnipäeva, üks külalistest soovis wc minna käsi pesema.Tuli kohe tagasi ja ütles, et tema on harjunud pesema tavalise seebiga mitte vedelseebiga, ma olin nagu üllatus ise. Põhjendas, et tavaline seep tegevat käed puhtamaks..?? Ütlesin siis, et midagi pole teha, meil on vedelseep ja selle korra peab hakkama saama. Meil isegi on kodus mõni kingitud käsitööseep aga ei hakanud põhimõtteliselt seda välja otsima. Minu jaoks oli täiesti ületähtsustatud probleem.

5 aastane külaline tegi pildi ja näitas, ütlesin rõõmsalt midagi, et sul seal mingi sodi-podi. Pildidl oli tõesti lihtsalt pliitasiga tehtud sirgeldus. Laps siis õpetas mind, et nii ei tohi üldse öelda. Olen vbl otsese ütlemisega aga kiitma ka ei hakka, ka oma laste töid kui seal tõesti midagi kiita pole. Ütlemine oli selline huumoriga aga see laps ei olnud harjunud lihtsalt sellise imeliku täiskasvanuga.

Nii ei olegi ilus öelda 5-aastasele lapsele – või üldse kellelegi -, et pilt, mille kallal ta võib-olla päris palju (5-aastase tasemel palju) vaeva nägi on sodi-podi. Teine ju nii rõõmsalt näitas sulle ja oli enda üle uhke. Ootad, mil su lastest saavad esmalt Leonardo Da Vinci järeltulijad ja alles siis hakkad kiitma? Lapse kasvatusel ju kiitmine on üks päris tähtis käitumisviis, eriti just loovate tegevuste juures.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kägu 16:33 Normaalne inimene oleks rahulikult vabandanud ja öelnud, et õnneks ei jäänud ju mingeid jälgi.

Ei, see oleks liiga ületamatu talle. Ikka labaselt ja oma arust “vaimukalt”, siis on sellise madalama intelligentsiga inimese jaoks asi lahendatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kirjutan siia teemasse.. pole küll päris targutavate laste teema, aga kasvatamatute küll

mul on üks tuttav, kes on emana täiesti läbikukkunud. kutsusime tuttava ühel õhtul külla, plaanis oli teha selline mõnus täiskasvanute keskis õhtusöök ja paar pokaali veini. vedas jõnglased ka kohale, poiss ja tüdruk. mis siis sai? poiss halvustas ja ökitas minu tehtud õhtusöögi peale (lambapraad, kõik teised kiitsid) ja ütles, et sellist jälkust ta ei söö. ema ei teinud kuulmagi. ma ütlesin kibedalt naeratades, et see, kes soolast toitu solvab, magusat ei saa.
tütar ronis laua all ringi, ronis külalistele sülle, liigutas toole, ja tülitas neid igatepidi. et asi päris piinlikuks ei kisuks, andsin lastele sujuvalt paberid ja pliiatsid ja saatsin teise tuppa joonistama. ei püsinud nad seal üle kahe minuti, joonistasid markeriga põrandale ja olid peagi laua juures tagasi teatades, et neil on igav ja et meie (täiskasvanud) peame nüüd nendega tegelema. mul jäi karp lahti.

magustoitu jagades ütles ema, et ma võiksin pojakesele rohkem panna, sest soolast ta ju ei söönud. tolleks ajaks olin nii alla andnud, et tõstsin sellele lapsele kohe nimme terve kuhja magustoitu, kõigist rohkem. õhtu lõppes nii, et kõik täiskasvanud pidid laste pilli järgi tantsima, sest lõpmatu vahelesegamise ja nõudmiste peale väsisid kõik ära (v.a lapsed muidugi).

mu ajal (ja ma pole isegi 30) oleks ema, piinlikkusest maa alla vajudes, mulle takso tellinud ja öelnud, et kui külas käituda ei oska, lähed koju magama ja homme räägime sellest pikemalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen vist nüüd ise selles eas (34), kus hakkan võrdlema “meie aega” ja tänapäeva, sest olen avastanud, et puutun liiga palju kokku targutavate lastega. Neid on mu tutvusringkonnas, laste klassikaaslaste hulgas, poesabas jne.

Näiteks oli lapse (12) sõbranna meil. Läksin tüdrukutele tuppa teed ja kooki viima, kui külaline teatas, et tema on harjunud (!), et koputatakse. Olgu öeldud, et uks oli lahti ja ma tõesti ei koputanud piidale (polnud vabu käsigi), küll aga hõikasin eemalt, et tulen ja toon.

Nojah.

Siis seisin paar päeva tagasi poesabas, kui umbes pealtnäha 10ne targutas eesseisva inimesega, et kilekoti oleks võinud ENNE kassani jõudmist võtta – kujutage ette, poiss pidi kolm sammu tahapoole astuma, sest inimene taganes, et kotti võtta.

Sugulase laps (11) uuris telefonitsi, kuna me neile läheme ja teatas, et “sul on kombeks seda X kooki alati tuua, ära too, see ei maitse mulle”.

Eile jäi MKR saatest kõrvu laps, kes teatas, et talle ei meeldi oodata (pidid sabas seisma, et toitu saada).

Juhuseid on veelgi, näiteks teatas sõbranna laps (13), et ma ei peaks musta mantliga musta käekotti kandma – olevat maitselage.

Jne.

No halloo! Kas ma olen “vanas eas” nii hellikuks muutunud või miks see mulle nii teravalt kõrvu jääb, et lapsed täiskasvanuid õpetavad ja targutavad?

On veel keegi midagi sarnast täheldanud? Kas teie teismelised kommenteerivad ja targutavad täiskasvanute tegemiste üle?

Minu lapse klassis oli lubatud lastel teineteist ise korrale kutsuda (1-2kl). Tulemus on käes, mõned tüdrukud jäidki õpetaja rolli, targutamisel pole otsa ega äärt seal klassis. Kommenteerida ja häälitseda, vaja arvamust avaldada.
Vahelduseks võiks kultiveerida suhtumise oskust ‘on nagu on’

Please wait...
Postitas:
Kägu

Targutavte lastega saan ma hakkama aga targutavad 40+ inimesed tüütavad küll kergelt ära! Eriti hullud on targutavad käod.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laibakaevaja jälle arvuti juurde pääsenud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pseudoprobleemid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lapse klassis oli lubatud lastel teineteist ise korrale kutsuda (1-2kl).

Selles vanuses on see muidugi rumal mõte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on kaks teismelist ja üks algklassilaps. Vanim ja noorim ei ole kunagi mingeid autoriteete tunnistanud ja ma ei ole kuidagi osanud seda muuta. Vanim on samas üsna viisakas ja teemaalgataja näitena toodud asju ta võõrastele arvatavasti ei ütleks, mulle või isale aga küll. Konfliktid on tal tekkinud mõnede õpetajatega, keda tema targutamine (küsimused, vahel vigade parandamine) häirib. Mõnel juhul on probleem muidugi ka õpetajas, kes on ise veidi ebakindlad ja ei julge tunnistada seda, kui on kogemata vea teinud. Osade õpetajatega saab ta aga väga hästi läbi, sest ta on julge, ettevõtlik ja kriitiline mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes.

Keskmine laps on hea hing, ta ei ütleks kunagi kellelegi midagi sellist, mis haavata võib, ja austab õpetajaid jt täiskasvanuid.

Ja kolmas laps ongi just nimelt väike vastik ülbe jõnglane, mitte keegi pole tema jaoks autoriteet. Ja ometigi oleme teda kordades rohkem kasvatanud kui teisi lapsi, igasuguseid meetodeid proovinud. Eks me teatud manipulatsioonidega hoiame teda praegu enam-vähem vaos, aga mis teismeliseeas saab, ma ei kujuta ette.

Oeh, nagu ise oleks kirjutanud 🙂
Peres kolm last, kõige vanem üheksane. Ja see kõige vanem on nii uskumatu egoga laps. Tema arvates on tema kõige tähtsam ja ainult tema teab kõigest kõike ja oskab kõike kõige paremini. Üldiselt ta ongi tubli ja edukas, kui vähegi vaeva näeb. Kuid mind ajab hulluks tema tänamatu ja üleolev suhtumine.
Ka tema on selline laps, kes võib vabalt mingi ülbe lause õhku visata või kommenteerida midagi ebasobivalt. Enamasti vist pole olukorda, kus ma teda korrale ei oleks kutsunud või selgitanud miks ja mida ei ole sobilik öelda, kuid see on lihtsalt nii lootusetu. Ja samas võib ta olla ka väga hell ja hooliv. Meie puhul ongi tegu sellise natuuriga, mitte ”kodune peegel”teema. Jumal teab palju me oleme teda ”kasvatanud”.
Ühe otsa pealt mõtlen, et tore, ilmselt ei lase ta endale kunagi kellegil pähe astuda. Teiselt poolt mõtlen hirmuga, kui selline peaks kunagi juhtival kohal töötama – oi õudu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oeh, nagu ise oleks kirjutanud 🙂
Peres kolm last, kõige vanem üheksane. Ja see kõige vanem on nii uskumatu egoga laps. Tema arvates on tema kõige tähtsam ja ainult tema teab kõigest kõike ja oskab kõike kõige paremini. Üldiselt ta ongi tubli ja edukas, kui vähegi vaeva näeb. Kuid mind ajab hulluks tema tänamatu ja üleolev suhtumine.
Ka tema on selline laps, kes võib vabalt mingi ülbe lause õhku visata või kommenteerida midagi ebasobivalt. Enamasti vist pole olukorda, kus ma teda korrale ei oleks kutsunud või selgitanud miks ja mida ei ole sobilik öelda, kuid see on lihtsalt nii lootusetu. Ja samas võib ta olla ka väga hell ja hooliv. Meie puhul ongi tegu sellise natuuriga, mitte ”kodune peegel”teema. Jumal teab palju me oleme teda ”kasvatanud”.
Ühe otsa pealt mõtlen, et tore, ilmselt ei lase ta endale kunagi kellegil pähe astuda. Teiselt poolt mõtlen hirmuga, kui selline peaks kunagi juhtival kohal töötama – oi õudu.

Tuleb ka väga tuttav ette, Minu vanem laps on hetkel üksteist ja samuti ühel hetkel täiesti tänamatu, toidu üle võib ka avalikult viriseda külas, tänulikkusest ta suurt midagi ei pea. Sellel pinnal tekib meil kogu aeg konflikte, sest ta ise ei saa üldse aru, et ta kuidagi ebasobiva tooniga näiteks kritiseerib pidevalt. Kui pahandad ja selgitad, kuidas teistesse inimestesse ei ole sobilik suhtuda, hakkab nutma ja ütleb, et keegi ei saa temast aru ja kõik on tema vastu. Ohjah.. Mõnel teisel, väga harval hetkel, on täiesti normaalne laps.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühe otsa pealt mõtlen, et tore, ilmselt ei lase ta endale kunagi kellegil pähe astuda.

Ja sellega ongi kõik öeldud, ausalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühe otsa pealt mõtlen, et tore, ilmselt ei lase ta endale kunagi kellegil pähe astuda.

Ja sellega ongi kõik öeldud, ausalt.

Üldse ei saanud aru, et mis sellega siis kõik öeldud on???

Kõige negatiivse juures on tõesti mulle, kui emale, positiivne see, et arvestades lapse tugevat natuuri, ei pea ma muretsema selle pärast, et ta iseendaga hakkama ei saa.
Kordan veel, et meie pere puhul ei ole tegu sellise jõmpsikaga, kelle vanemad suu ammuli lapse tarkusi kuulaks, vaid sekkutakse alati lapse ebasobiva käitumise/ märkuse jne puhul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ise olen 2 korda koogi ülejäägid prügikasti pannud, mis mulle toodud. Külalised las söövad, mina ei söö ka viisakusest asja, mis mulle ei meeldi.

Kumb on tähtsam, kas tükk kooki või inimesed? Kas sa suhtled inimestega ainult sellepärast, et nad sulle meelepärast maiust koju tooks?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind õpetati lapsena käituma nii, et vanemate jutu vahele ei sega, võõraid vanemaid inimesi hädavajaduseta ei kõneta (peale tere muidugi), täiskasvanute seltskonnas luba küsimata sõna üldse ei võta, teietan kõiki täiskasvanuid väljaspoolt oma peret ja mingeid roppusi iial ei kasuta. Peamine, et vahele ei sega ja ise oma lapsejutuga näiteks külas või peolauas kunagi kedagi täiskasvanutest ei kõneta ja sisse ei sõida.
Kõlab nagu toredus ise, eks. Teietab, ei sega, ei räägi vahele. Samas olin ma lapsena väga artikuleeritud ja koostasin varakult pikki täislauseid.

Teisalt aga sain ma nendest reeglitest aru nii, et kui mind keegi kõnetab, siis ma võin vastata täpselt nii, naguma tegelikult arvan. Muidugi roppusteta ja teietades.

Seega, kui ema ülipeen sõbranna küsis 8-aastaselt minult, et kuidas tema minuga samas koolis käiv minust aar aastat vanem poeg ka mulle tundub, võisin ma vabalt täiest ausalt vastata: “Teda ei sallita, sest ta haiseb. Miks te teda ei pese? Kui teil pole kodus vett, võite meil teda pesta, aga võtke mõni oma kalts kaasa, et teda pärast kuivatada”.

Ükskord üks mu tollal üliõpilasest isa sõber pöördus minu poole ja küsis, kelleks ma tahan täiskasvanuna saada ja kus töötada (olin siis nii 5-6) vastasin umbes nii: “Loomaarstiks. Ega Teie loomaarstiks ei õpi? Teiega ma ei taha küll koos töötada, sest te olete väga rumal mees, siis ma õpiks midagi muud. Ükskõik mida, mida teie ei õpi”. Arusaam, et ta on rumal, tuli sellest, et ta rääkis sageli, kuidas ta mingist eksamist läbi kukkus või terve sessi ajal ülikoolis eksamitele ei jõudnudki.

Võta nüüd kinni, ülbitsemine või ei, aga senimaani ma üldiselt arvan, et otsene küsimus nõuab otsest vastust ja ei maksa küsida, kui vastust ei suuda ära kannatada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind õpetati lapsena käituma nii, et vanemate jutu vahele ei sega, võõraid vanemaid inimesi hädavajaduseta ei kõneta (peale tere muidugi), täiskasvanute seltskonnas luba küsimata sõna üldse ei võta, teietan kõiki täiskasvanuid väljaspoolt oma peret ja mingeid roppusi iial ei kasuta. Peamine, et vahele ei sega ja ise oma lapsejutuga näiteks külas või peolauas kunagi kedagi täiskasvanutest ei kõneta ja sisse ei sõida.

Kõlab nagu toredus ise, eks. Teietab, ei sega, ei räägi vahele. Samas olin ma lapsena väga artikuleeritud ja koostasin varakult pikki täislauseid.

Teisalt aga sain ma nendest reeglitest aru nii, et kui mind keegi kõnetab, siis ma võin vastata täpselt nii, naguma tegelikult arvan. Muidugi roppusteta ja teietades.

Seega, kui ema ülipeen sõbranna küsis 8-aastaselt minult, et kuidas tema minuga samas koolis käiv minust aar aastat vanem poeg ka mulle tundub, võisin ma vabalt täiest ausalt vastata: “Teda ei sallita, sest ta haiseb. Miks te teda ei pese? Kui teil pole kodus vett, võite meil teda pesta, aga võtke mõni oma kalts kaasa, et teda pärast kuivatada”.

Ükskord üks mu tollal üliõpilasest isa sõber pöördus minu poole ja küsis, kelleks ma tahan täiskasvanuna saada ja kus töötada (olin siis nii 5-6) vastasin umbes nii: “Loomaarstiks. Ega Teie loomaarstiks ei õpi? Teiega ma ei taha küll koos töötada, sest te olete väga rumal mees, siis ma õpiks midagi muud. Ükskõik mida, mida teie ei õpi”. Arusaam, et ta on rumal, tuli sellest, et ta rääkis sageli, kuidas ta mingist eksamist läbi kukkus või terve sessi ajal ülikoolis eksamitele ei jõudnudki.

Võta nüüd kinni, ülbitsemine või ei, aga senimaani ma üldiselt arvan, et otsene küsimus nõuab otsest vastust ja ei maksa küsida, kui vastust ei suuda ära kannatada.

No vapsieee siis :I

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ükskord üks mu tollal üliõpilasest isa sõber pöördus minu poole ja küsis, kelleks ma tahan täiskasvanuna saada ja kus töötada (olin siis nii 5-6) vastasin umbes nii: “Loomaarstiks. Ega Teie loomaarstiks ei õpi? Teiega ma ei taha küll koos töötada, sest te olete väga rumal mees, siis ma õpiks midagi muud. Ükskõik mida, mida teie ei õpi”. Arusaam, et ta on rumal, tuli sellest, et ta rääkis sageli, kuidas ta mingist eksamist läbi kukkus või terve sessi ajal ülikoolis eksamitele ei jõudnudki.

Ja mitte keegi ei öelnud sulle täiesti sõbralikult, et kuule, lapsuke, ma küsisin sinu huvide ja eesmärkide kohta, aga sinu arvamust minu isikuomaduste kohta ma pole sult palunud – äkki hoiad edaspidi selle koha pealt suu edaspidi kinni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja mitte keegi ei öelnud sulle täiesti sõbralikult, et kuule, lapsuke, ma küsisin sinu huvide ja eesmärkide kohta, aga sinu arvamust minu isikuomaduste kohta ma pole sult palunud – äkki hoiad edaspidi selle koha pealt suu edaspidi kinni.

Tundub, et mitte. Ta paistab siiani oma rumala käitumise üle uhkustki tundvat, et otsene küsimus nõuab otsest vastust… Ja ei adu, et ta tegelikult küsimusele vastmasie varjus jagas ka absoluutselt küsimusesse mittepuutuva infot ehk siis tegeles tegelikult ebaviisaka ärapanemisega. Allasurutud lapse puhul (laps räägib siiski kana pissib) ehk normaalne viis kõik välja purtsatada, kui talle juhuslikult rääkimsvõimalus anti vahel harva. Aga täiskasvanuna seda veel heaks kiita on küll pisut kummaline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina varem olin pigem kaitsval seisukohal laste suhtes, aga peale ühte hiljutist üritust olen nõus, on kasvatamatuid lapsi ja nende käitumises on süüdi ikka lapsevanemad.

Kontserdil, u 6 või 7 aastane poiss taidles lava ees. Kontsert polnud veel alanud, aga ülejäänud lapsevanemad koos oma lastega istusid ilusti kohtadel ja ootasid. Ema ajas mingi tuttavaga juttu ja aeg ajalt mainis poisile, et tule istu kohale ja jutustas edasi ja poiss taidles ja seletas üle saali edasi. Nii kontserdi alguseni. Õnnetuseks istusid nad meie selja taga. Kui kontsert algas, siis hakkas poiss vinguma. Kuidas tal on jalgadel palav, kuidas talle ei meeldi see kes laulab, et ta tahab hoopis ringi jooksma minna, sest tal on igav jne jne.

Minu 7 aastane laps on erivajadusega, ei midagi hullu, kasvab vaikselt välja, tal on autistlikud jooned, aga iga aastaga läheb paremaks. Ma olen palju vaeva näinud, et ta korralikult käituks, kuigi ta ei vingu niisama. Teda võib ootamatult hakata häirima kõva lärm, tal on raskem pikemalt paigal istuda kui tavalapsel, jms. Me hakkasime harjutama, käies lühematel etendustel ja kontsertidel. Kui laps muutus rahutuks mis tahes põhjusel, lahkusime saalist vaikselt. Istusime alati äärde, et teisi ei segaks. Vahel käisime jalutasime ja läksime tagasi saali. Teinekord läksime ära koju, kui tundus et ta on siiski väsinud. Niimoodi vaikselt harjutades, jõuab ta ilusti tund kuni poolteist olla vaikselt ja viisakalt üritustel.

Nii ja nüüd see täiesti terve poiss lihtsalt jonnib! Mina ka armastan lapsi, aga sellel kontserdil ma sisemiselt väga vihastasin, mul oleks olnud kange tahtmine üks korralik keretäis anda…sellele emale!

Aga kust kohast sa ometi võtad, et tegu ei olnud erivajadusega lapsega? ATH’l on kordi ja kordi raskem paigal püsida kui autistil, usu mind.

Laps võib olla mistahes erivajadusega, aga kui laps taidleb lava ees ja ema lihtsalt jutujärjeks ütleb lapsele, et jätku too järele, aga ei tee midagi selleks, et laps järele jätaks, siis on see halb kasvatus. Kui laps ei suuda kontserti jälgida, vaid viriseb igasuguste asjade üle, aga ema ei suuda ta suud kinni panna ega lähe ka temaga ära, on see halb kasvatus sõltumata sellest, kas lapsel on erivajadus või mitte. Tundub, et paljude jaoks on aktiivsuse-tähelepanuhäire või autismispektri häire mõnus vabandus enda mittereageerimisele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mind õpetati lapsena käituma nii, et vanemate jutu vahele ei sega, võõraid vanemaid inimesi hädavajaduseta ei kõneta (peale tere muidugi), täiskasvanute seltskonnas luba küsimata sõna üldse ei võta, teietan kõiki täiskasvanuid väljaspoolt oma peret ja mingeid roppusi iial ei kasuta. Peamine, et vahele ei sega ja ise oma lapsejutuga näiteks külas või peolauas kunagi kedagi täiskasvanutest ei kõneta ja sisse ei sõida.

Kõlab nagu toredus ise, eks. Teietab, ei sega, ei räägi vahele. Samas olin ma lapsena väga artikuleeritud ja koostasin varakult pikki täislauseid.

Teisalt aga sain ma nendest reeglitest aru nii, et kui mind keegi kõnetab, siis ma võin vastata täpselt nii, naguma tegelikult arvan. Muidugi roppusteta ja teietades.

Seega, kui ema ülipeen sõbranna küsis 8-aastaselt minult, et kuidas tema minuga samas koolis käiv minust aar aastat vanem poeg ka mulle tundub, võisin ma vabalt täiest ausalt vastata: “Teda ei sallita, sest ta haiseb. Miks te teda ei pese? Kui teil pole kodus vett, võite meil teda pesta, aga võtke mõni oma kalts kaasa, et teda pärast kuivatada”.

Ükskord üks mu tollal üliõpilasest isa sõber pöördus minu poole ja küsis, kelleks ma tahan täiskasvanuna saada ja kus töötada (olin siis nii 5-6) vastasin umbes nii: “Loomaarstiks. Ega Teie loomaarstiks ei õpi? Teiega ma ei taha küll koos töötada, sest te olete väga rumal mees, siis ma õpiks midagi muud. Ükskõik mida, mida teie ei õpi”. Arusaam, et ta on rumal, tuli sellest, et ta rääkis sageli, kuidas ta mingist eksamist läbi kukkus või terve sessi ajal ülikoolis eksamitele ei jõudnudki.

Võta nüüd kinni, ülbitsemine või ei, aga senimaani ma üldiselt arvan, et otsene küsimus nõuab otsest vastust ja ei maksa küsida, kui vastust ei suuda ära kannatada.

Vot siin on näide autismispektri häirega inimesest, kellele ei ole õigel ajal õpetatud, kuidas sotsiaalselt aktsepteeritav käitumine välja näeb. Vanemad ei tulnud ilmselt selle pealegi, et nii elementaarset asja nagu viisakas rääkimine õpetada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 135 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Targutavad lapsed