Esileht Ajaviite- ja muud jutud Targutavad lapsed

Näitan 15 postitust - vahemik 121 kuni 135 (kokku 135 )

Teema: Targutavad lapsed

Postitas:
Kägu

Ja mitte keegi ei öelnud sulle täiesti sõbralikult, et kuule, lapsuke, ma küsisin sinu huvide ja eesmärkide kohta, aga sinu arvamust minu isikuomaduste kohta ma pole sult palunud – äkki hoiad edaspidi selle koha pealt suu edaspidi kinni.

Tundub, et mitte. Ta paistab siiani oma rumala käitumise üle uhkustki tundvat, et otsene küsimus nõuab otsest vastust… Ja ei adu, et ta tegelikult küsimusele vastmasie varjus jagas ka absoluutselt küsimusesse mittepuutuva infot ehk siis tegeles tegelikult ebaviisaka ärapanemisega. Allasurutud lapse puhul (laps räägib siiski kana pissib) ehk normaalne viis kõik välja purtsatada, kui talle juhulsikult rääkimsvõimalus anti vahel harva. Aga täiskasvanuna seda veel heaks kiita on küll pisut kummaline.

Kustkohast sa seda uhkuse tundmist küll näed. Vastupidi, ma kirjutan ju südamest ära teile ausa näite endast kui targutavast lapsest – sellest on ju teema.

Ja teie keegi ei öelnud 5-8 aasta vanuses kunagi midagi, mis siis tundus täiskasvanutele naljakas ja samas jultunud? Okei. Lapsesuu ütlusi nagu ei? “Tahad kuulda tõde, küsi lapselt” – teie peres ei kordagi?

Mis puudutab seda, et lisaks küsimusele vastamisele julgesin lapsena oma lapsesuuga “anda asjasse mittepuuduvat infot” siis tõesti, lapsena mul ei olnud keelatud vastata küsimusele: Kas süüa soovid, pikemalt kui jah või ei. Seda, et laps ei tohiks anda mingit küsimata infot, kuulen siit teie käest esmakordselt.

Mis aga puudutab seda, et otsene küsimus nõuab otsest vastust, seda ma arvan tõesti ja kui vastust välja ei suuda kannatada, siis ära küsi. Kui ikka küsida mehelt: kas sa armastad mind, võiks olla valmis ka vastuseks: ei, enam mitte. Milleks siis küsida, kui vastust ei taha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ükskord üks mu tollal üliõpilasest isa sõber pöördus minu poole ja küsis, kelleks ma tahan täiskasvanuna saada ja kus töötada (olin siis nii 5-6) vastasin umbes nii: “Loomaarstiks. Ega Teie loomaarstiks ei õpi? Teiega ma ei taha küll koos töötada, sest te olete väga rumal mees, siis ma õpiks midagi muud. Ükskõik mida, mida teie ei õpi”. Arusaam, et ta on rumal, tuli sellest, et ta rääkis sageli, kuidas ta mingist eksamist läbi kukkus või terve sessi ajal ülikoolis eksamitele ei jõudnudki.

Võta nüüd kinni, ülbitsemine või ei, aga senimaani ma üldiselt arvan, et otsene küsimus nõuab otsest vastust ja ei maksa küsida, kui vastust ei suuda ära kannatada.

Sulle esitati lihtne küsimus, kelleks saada tahad, ja sa leiad veel praegugi, et tegu oli otsese küsimusega, mis andis sulle rohelise tule suvaliselt plärtsuma/solvama hakata.

Loodan, et sul endal lapsi ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Milleks siis küsida, kui vastust ei taha.

Vaesed inimesed, kes sulle elu jooksul “Tere!” on julgenud öelda. Mis imelik verbaalne kõhulahtisus küll sellele pidi iga kord järgnema…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja teie keegi ei öelnud 5-8 aasta vanuses kunagi midagi, mis siis tundus täiskasvanutele naljakas ja samas jultunud?

Ütlesin, kuigi mitte midagi nii räiget nagu: Sa oled rumal, ma ei taha õppida sama asja, mis sina.
Ja nendest ütlemistest mäletan ka täiskasvanute reaktsiooni. Et teise inimese kohta halvasti öelda pole ilus. Et kui teine inimene peeretab, siis pole viisakas kisama hakata: Vuih, sa peeretasid. Et kui kellelgi on plekk, siis tuleb talle vaikselt seda öelda, nii, et ta saaks selles suhtes midagi ette võtta, mitte üle seltskonna lõuata.

Mjah, sinu esimese targutamise kohta võib küll öelda, et jah, täiskasvanu ise küsis sinu arvamust tema poja kohta – aga normaalne täiskasvanu oleks sulle ka selgitanud, kustmaalt on õige selle arvamuse avaldamine ära lõpetada. “Teda ei sallita, sest ta haiseb” oleks täiesti piisav. Edasine teise inimese kallal tänitamine: “Miks te ei pese teda,” jne, oleks ülimalt kohatu ka täiskasvanu suust. Sa ei tea, kas laps, kes haiseb, saab kodus pestud või mitte – tal võivad olla muud probleemid, nt enurees või mõni ainevahetushäire.

Mis puudutab seda, et lisaks küsimusele vastamisele julgesin lapsena oma lapsesuuga “anda asjasse mittepuuduvat infot” siis tõesti, lapsena mul ei olnud keelatud vastata küsimusele: Kas süüa soovid, pikemalt kui jah või ei. Seda, et laps ei tohiks anda mingit küsimata infot, kuulen siit teie käest esmakordselt.

Sa, rumal laps, ära parem targuta, sest sa ju tegelikult ei tea, mis põhjustab ühte või teist nähtust, millega sa elus kokku puutud – sa ainult oletad. Muide, see kehtib mõlema sinu näitena toodud juhtumi puhul. Kontrollimata oletusi tõe pähe esitada on totter, seda õpetasid mulle vähemalt minu vanemad küll.

Kui ikka küsida mehelt: kas sa armastad mind, võiks olla valmis ka vastuseks: ei, enam mitte. Milleks siis küsida, kui vastust ei taha.

Täiesti mööda näide ja üsnagi mööda väide. Küsiti, sest taheti vastust, aga mitte seda, et alaealine tatikas kedagi elama õpetab või isikut arvustab.
Ja kui mehelt küsida, kas armastab või mitte, siis eeldan ka, et vastuseks on “ei” või “jaa”, mitte pikk tiraad põhjuste kohta. Kui tahan põhjuseid teada, küsin edasi.

Lobapidamatus ja rumal kalduvus ennast kõiketeadjaks pidada on su vead olnud juba lapsest saati.

Seda, et laps ei tohiks anda mingit küsimata infot, kuulen siit teie käest esmakordselt.

Tohib muidugi, ainult et sinu tänitamised ei sisaldanud mitte mingit infot vaid olidki üksnes sellised vanaeidelikud tänitamised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sulle esitati lihtne küsimus, kelleks saada tahad, ja sa leiad veel praegugi, et tegu oli otsese küsimusega, mis andis sulle rohelise tule suvaliselt plärtsuma/solvama hakata.

Loodan, et sul endal lapsi ei ole.

Ma ei ole öelnud, et see andis mulle õiguse ja et see oli otsene küsimus. Ära plärtsu. Teema on targutavatest lastest, ma julgesin tunnistada, et olin targutav laps ja siis tuled sina ja annad mulle kirsakannaga näkku. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin seda tunnistada. Hea ema…

Mine ja kisenda kellegi teise peale edasi. Mina kavatsen oma nõrkadest kohtadest edaspidigi avalikus foorumis pajatada. Siis sul põhjust ikka karata kallale :-), on sulgi tegemist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teema on targutavatest lastest, ma julgesin tunnistada, et olin targutav laps ja siis tuled sina ja annad mulle kirsakannaga näkku.

Oota, su enda moto, et purskan “ausalt” kõik välja, mis olen oma peas kokku mõelnud ja nüüd haavud sa selle peale, et sinu endaga samamoodi tehakse?

Kuigi suurem osa inimesi tegelikult paneb mitte niivõrd sulle kuivõrd just su vanematele pahaks, et nad ei õpetanud sulle õigel ajal, mis vahe on “aususel” ja aususel – st et iga sinu peas leiutatud oletus pole veel sugugi tõeväärtusega väide.

siis tundus täiskasvanutele naljakas ja samas jultunud?

Sinu toodud näited on oluliselt jõhkramad asjad, kui oleks lapse suust normaalne “naljakas ja samas jultunud”.
Teemaalgatuses toodud näidetest on ainult üks ligilähedaselt sama jõhkralt isiklik:

Juhuseid on veelgi, näiteks teatas sõbranna laps (13), et ma ei peaks musta mantliga musta käekotti kandma – olevat maitselage.

kuigi ka see ei riiva inimese enesetunnet nii sügavalt kui need sinu lapseea “vaimukused”.
Ülejäänud teemaalgatuses toodud näited on oluliselt leebemad ja enamuses sellised, millele saab rahulikult vastata: nii lihtsalt on ja lepi sellega; või: meie kodus on nii kombeks. Või koogi koha pealt saab seda märkust kas ignoreerida või arvesse võtta, aga see pole nii isiklik märkus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oota, su enda moto, et purskan “ausalt” kõik välja, mis olen oma peas kokku mõelnud ja nüüd haavud sa selle peale, et sinu endaga samamoodi tehakse?

Mina olin siis viie kuni kaheksane. Kui vana oled sina?

Muidugi olid minu näited jõhkramad kui keskmised. Seepärast ma nad südamelt ära rääkisingi. Ja sina, hea inimene, olid varmalt kuulamas 🙂 Aitäh.

Ja tõepoolest, kui minult küsib keegi, keda ma ei armasta, et kas ma armastan teda, siis vastan nagu sinagi soovitasid: ei.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oota, su enda moto, et purskan “ausalt” kõik välja, mis olen oma peas kokku mõelnud ja nüüd haavud sa selle peale, et sinu endaga samamoodi tehakse?

Mina olin siis viie kuni kaheksane. Kui vana oled sina?

Muidugi olid minu näited jõhkramad kui keskmised. Seepärast ma nad südamelt ära rääkisingi. Ja sina, hea inimene, olid varmalt kuulamas 🙂 Aitäh.

Ja tõepoolest, kui minult küsib keegi, keda ma ei armasta, et kas ma armastan teda, siis vastan nagu sinagi soovitasid: ei.

Oled õppust võtnud ja ei lisa enam pikka halvustavat tiraadi? Tubli, tubli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin siis viie kuni kaheksane. Kui vana oled sina?

Muidugi olid minu näited jõhkramad kui keskmised. Seepärast ma nad südamelt ära rääkisingi. Ja sina, hea inimene, olid varmalt kuulamas 🙂 Aitäh.

Ja tõepoolest, kui minult küsib keegi, keda ma ei armasta, et kas ma armastan teda, siis vastan nagu sinagi soovitasid: ei.

Nojah, aga sa ju pead praegugi neid veel normaalseks. Räägid, et see oli ausalt vastamine. No ei olnud, sa tegelesid plärtsumise ja tänitamisega. Kaheksaaastase puhul mõistetav. Täiskasvanu puhul imelik, et ta ka praegu ei saa aru, et nii ei oleks tegelikult pidanud ja tegemist ei olnud mitte aususe aga solvangutega. Ehk siis tol ajal oleks võinud mõni täsikasvanu sulle selgitada, mis sobib ja mis mitte. Siis sa ehk ei arvaks praegugi, et suvaline plärtsumine on otsekohesus.

Mis puudutab seda, et lisaks küsimusele vastamisele julgesin lapsena oma lapsesuuga “anda asjasse mittepuuduvat infot” siis tõesti, lapsena mul ei olnud keelatud vastata küsimusele: Kas süüa soovid, pikemalt kui jah või ei. Seda, et laps ei tohiks anda mingit küsimata infot, kuulen siit teie käest esmakordselt.

Jah, võib vastata pikemalt, aga ei tohi sealjuures solvata. Sa võid vastata süüa pakkumise peale pikemalt, kui teed seda viisakalt, ükskõik kas siis vastus on EI või JAH. Aga viisakas ei ole seda vastust solvangutega siduda. Nt “Ei taha. Sa ei oska ju üldse süüa teha, su toidud on alati mingi solk. Ja üleüldse oled sa ise paks ja ei peaks niipalju sööma”. Võid keelduda viisakalt öeldes lihtsalt “Tänan, ei soovi”. Võid keelduda pikemalt, lisades mingi selgituse, juhul kui see selgitus ei sisalda solvanguid. Kui põhjus miks sa süüa ei taha, on teisele solvav, siis parem keeldu lühidalt ja jäta pikem jutt ära.

Ja veel kord, ei ole paanika, kui laps siiski ennast solvavalt väljendab, ta on ju laps, ikka juhtub, et veel ei taju, mis on kena ja mis ei ole. Aga imelik on, kui täiskasvanud samal ajal ei õpeta lapsele, kuidas ta ütlemine mõjuda võib ja ei selgita viisakat käitumist. Ja eriti imelik on, kui nüüd see kunagine laps suureks saanuna endiselt selliset valimatut solvamist lihtsalt otsekohesuseks peab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nojah, aga sa ju pead praegugi neid veel normaalseks. Räägid, et see oli ausalt vastamine. No ei olnud, sa tegelesid plärtsumise ja tänitamisega. Kaheksaaastase puhul mõistetav.

Ma ei pea sellist targutamist kaheksase suust küll normaalseks. Selles vanuses peaks juba ilma vanemate ütlemiseta ka taipama, et see on väga ebaviisakas. Laps ju jälgib täiskasvanuid ja võtab eeskuju. Sellise jama väljaütlemine võib tulla sellest, et vanemad omavahel niimoodi teistest räägivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav. Kui ma lugesin selle “teie poeg haiseb” käo postitust, siis mulle jäi mulje, et ta rääkis sellest, et kuigi tema vanemad õpetasid talle kõike seda, mida siingi teemas lapsevanematelt oodatakse (teietamine, vahele ei räägi, täiskasvanute seltskonnas üldse ei räägi otsese küsimiseta), oli tulemus halb, sest talle tegelikult ei õpetatud, kuidas viisakalt suhelda. Ja see mõjutab tema arusaamist siiani.

Mingit õigeks pidamist ma välja ei lugenud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil kõigil on õigus oma arvamusele.
Mida me siis taotleme, et ära ütle oma arvamust? Sest see on targutamine. Valeta. Jäta ütlemata? Uus põlvkond, ütleb otse nagu on ja keegi ei solvu. Võetakse teadmiseks ja elatakse edasi. Ma ei saa aru, milleks probleemi teha. Aga tõsi, ma olen sinust ka poole vanem. Ei viitsi nii tühise ajsa pärast leili minna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kaks teismelist ja üks algklassilaps. Vanim ja noorim ei ole kunagi mingeid autoriteete tunnistanud ja ma ei ole kuidagi osanud seda muuta. Vanim on samas üsna viisakas ja teemaalgataja näitena toodud asju ta võõrastele arvatavasti ei ütleks, mulle või isale aga küll. Konfliktid on tal tekkinud mõnede õpetajatega, keda tema targutamine (küsimused, vahel vigade parandamine) häirib. Mõnel juhul on probleem muidugi ka õpetajas, kes on ise veidi ebakindlad ja ei julge tunnistada seda, kui on kogemata vea teinud. Osade õpetajatega saab ta aga väga hästi läbi, sest ta on julge, ettevõtlik ja kriitiline mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes.

Keskmine laps on hea hing, ta ei ütleks kunagi kellelegi midagi sellist, mis haavata võib, ja austab õpetajaid jt täiskasvanuid.

Ja kolmas laps ongi just nimelt väike vastik ülbe jõnglane, mitte keegi pole tema jaoks autoriteet. Ja ometigi oleme teda kordades rohkem kasvatanud kui teisi lapsi, igasuguseid meetodeid proovinud. Eks me teatud manipulatsioonidega hoiame teda praegu enam-vähem vaos, aga mis teismeliseeas saab, ma ei kujuta ette.

Oeh, nagu ise oleks kirjutanud 🙂

Peres kolm last, kõige vanem üheksane. Ja see kõige vanem on nii uskumatu egoga laps. Tema arvates on tema kõige tähtsam ja ainult tema teab kõigest kõike ja oskab kõike kõige paremini. Üldiselt ta ongi tubli ja edukas, kui vähegi vaeva näeb. Kuid mind ajab hulluks tema tänamatu ja üleolev suhtumine.

Ka tema on selline laps, kes võib vabalt mingi ülbe lause õhku visata või kommenteerida midagi ebasobivalt. Enamasti vist pole olukorda, kus ma teda korrale ei oleks kutsunud või selgitanud miks ja mida ei ole sobilik öelda, kuid see on lihtsalt nii lootusetu. Ja samas võib ta olla ka väga hell ja hooliv. Meie puhul ongi tegu sellise natuuriga, mitte ”kodune peegel”teema. Jumal teab palju me oleme teda ”kasvatanud”.

Ühe otsa pealt mõtlen, et tore, ilmselt ei lase ta endale kunagi kellegil pähe astuda. Teiselt poolt mõtlen hirmuga, kui selline peaks kunagi juhtival kohal töötama – oi õudu.

Viimasele: äkki see tuleb sellest praeguseaja suurest ja moekast TUNNUSTAMISEST, mida iga piiksu ja prääksu peale tehakse, et juba imikuaes ENESEKINDLUST kasvatada? Et kui enam-vähem asusaaja-vanuses laps otseselt kriminaalsete asjadega ei tegele, siis peab teda kogu aeg tunnustama? Näiteks 3-aastane EI löö, sikuta, loobi, karju, hammusta jne., siis on ta tubli ja saab preemiat? Ka saamatuse eest võib kiita, nt kui ta püksi ei tee, nina nuuskab, oma lelud kokku korjab, lusika/ kahvliga sööb?
Mulle hakkab tunduma, et need sünnist saati ületunnustatud ja -kiidetud lapsed käituvadki just selliselt, sest mingil hetkel igat tema häälitsust ja sammukest enam ei märgata/ kiideta, ning see tähelepanu tuleb vastiku käitumisega tagasi võita. Vanemaid siis karistataksegi targutamise ja vastuplõksimisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ükskord üks mu tollal üliõpilasest isa sõber pöördus minu poole ja küsis, kelleks ma tahan täiskasvanuna saada ja kus töötada (olin siis nii 5-6) vastasin umbes nii: “Loomaarstiks. Ega Teie loomaarstiks ei õpi? Teiega ma ei taha küll koos töötada, sest te olete väga rumal mees, siis ma õpiks midagi muud. Ükskõik mida, mida teie ei õpi”. Arusaam, et ta on rumal, tuli sellest, et ta rääkis sageli, kuidas ta mingist eksamist läbi kukkus või terve sessi ajal ülikoolis eksamitele ei jõudnudki.

Võta nüüd kinni, ülbitsemine või ei, aga senimaani ma üldiselt arvan, et otsene küsimus nõuab otsest vastust ja ei maksa küsida, kui vastust ei suuda ära kannatada.

Sulle esitati lihtne küsimus, kelleks saada tahad, ja sa leiad veel praegugi, et tegu oli otsese küsimusega, mis andis sulle rohelise tule suvaliselt plärtsuma/solvama hakata.

Loodan, et sul endal lapsi ei ole.

5-6-aastane teab, mis on eksam, läbikukkumine, sess? Oskab teietada?
🤔

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

5-6-aastane teab, mis on eksam, läbikukkumine, sess? Oskab teietada?

Miks ei peaks teietada oskama? Tänapäeval jah lapsi ei õpetada teietama, aga meil (70-ndate-80-ndate lapsed, kindalsti ka meist põlvkond paar vanematel) oli lasteaiaealisena vesiselge, et võõramatele inimestele öeldakse teie. Sa oled noor põlvkond, et seda ei tea?

Ja eksam ja sess, eks seda ilmselt räägiti pikemalt, mitte ei mainitud lihtfaktina. Ega laps pole loll, et jutust aru ei saa. Räägitakse ju pikemalt: kuidas ülikoolis eksam halvasti läks, läbi kukkus, kuidas peab veel õppima ja uuesti sama eksami tegema. Võimalik et veel kirutakse juurde, et näed seda asja ma ei teadnud üldse, ei jõudnud õppida või et näe siin andsin lolli vastuse. Loomulikult saab sel juhul laps aru, et see pole üldse tore asi, isegi kui ta veel täpsemalt ette ei kujuta, kuidas üks eksam käib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Näitan 15 postitust - vahemik 121 kuni 135 (kokku 135 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Targutavad lapsed