Esileht Sünnitus Tasuline ämmaemand versus elukaaslane

Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )

Teema: Tasuline ämmaemand versus elukaaslane

Postitas:
Kägu

Tere,
Mul veel môned kuud aega aga mida aeg edasi seda enam hakkan môtlema , et pean võtma tasulise ämmaka ja mitte mingil juhul ei soovi oma elukaaslast sünnitusel näha, lookulikult võib ta sisse astuda kui nt nabanòòri lõikamine on.
Vaatasin et ega see ämmakas ka odav pole 300.- . Sûnnitan tük-is 😉
Oeh, mis teie olete teinud ?mul selline tunne et kui mees tuleb ma ei saa absoluutselt keskenduda ega midagi ..
Olen muidu esmasûnnitaja 😉
Andke nôu

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks sa ei soovi elukaaslast sünnitusel näha? Ta ei pea ju sul jalgevahel passima. Muide, kui lased tal nabanööri lõigata, siis tahes-tahtmata ta näeb “midagi”. Mina kamandasin esimesel sünnitusel mehe pea juurde, et ta jumala pärast mingit šokki ei saaks – meheema püüdis veel sünnituse ajal helistades keelitada, et kas ikka tema poeg peab sellise õudse asja juures olema ja miks seda ikka vaja on, kuni poeg emale konkreetselt ütles, et see on tema soov ja ega mina last üksi teinud.

Teise sünnitusega olid mul eraämmakas ja mees. Ei olnud minul aega lõpus keskendudes vaadata, kus see mees veel on, ja siis selgus, et ämmakas oli ta puhta end assisteerima võtnud, nii et mees nägi teise lapse sündi kogu ilus. Kui küsisin pärast, kas ta sai siis šoki või midagi, vastas ta naerdes, et ei. Nüüd ootame kolmandat. Plaan on mõistagi jälle eraämmaka ja mehega minna, sest mulle on oluline, et ma ei peaks standardpersonaliga maid ja puid jagama ja enda soove aina õigustama nagu esimesel sünnitusel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina plaanin ka vaid eraämmakaga minna. Mitte ei põe seda, mida mees näeb, vaid arvan, et ta lihtsalt ei saa mind aidata, pigem ärritaks ja segaks. Kas see näitab, et me pole piisavalt lähedased? Ei tea, igal juhul tunnen, et rasketes situatsioonides saan ma üksi paremini hakkama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina plaanin ka vaid eraämmakaga minna. Mitte ei põe seda, mida mees näeb, vaid arvan, et ta lihtsalt ei saa mind aidata, pigem ärritaks ja segaks. Kas see näitab, et me pole piisavalt lähedased? Ei tea, igal juhul tunnen, et rasketes situatsioonides saan ma üksi paremini hakkama.

Olen teemaalgataja.
Olen Sinuga ühel nôul. Mina arvan samamoodi , et ärritaks ja segaks ja ma ei saa absoluutselt keskenduda.
Kui keegi TÜK-i tasulisi ämmakaid oskab mulle soovitada, siis oleks hea 😉 muidugi mu oma ämmaemand kelle juures käin (Ü.Piiskoppel) on ka tasuliste nimistus , aga ei tea kas teda eraämmakaks tahaks.)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks lapse isa teid kuidagi ärritama ja segama peaks?
Mina ei kujuta ette kui abikaasa ei oleks meie lapse sünnil minu kõrval olnud ja mind toetanud. Mu abikaasa ei ole väga emotsionaalne inimene aga kui meie laps tegi oma esimese hingetõmbe siis isal pisarad voolasid küll 🙂
Sünnitusel tegi seda mida ma palusin – iga tuhu ajal lasi mulle kuuma vett seljale, pakkus juua, rääkis minuga juttu…
Olime koos esimesest valust kuni lapse rinnale panekuni – kõik 30 tundi. Ei kujuta ette kui minu kõrval oleks nii intiimsetel hetkedel olnud võõras inimene mitte minu lapse isa.
Varsti on sündimas teine laps ja pole küsimustki kas ta minu kõrvale tuleb või mitte. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et saaksin kellegi kõrval end veel mugavamalt tunda kui oma kaasa.
Aga noh, igale ühele oma 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tead, mina ütlen nii, et kuula enda sisetunnet.

Minul endal oli vastupidi. Olin raseduse alguses 100% kindel, et tahan eraämmakat. Loomulikult tahtsime mehega koos ikka sünnitama minna, aga mõtlesin, et eraämmakas ikkagi peab olema. Ja kuskil poolepeal muutsin meelt. Käisime abikaasaga paljudel loengutel. Rääkisime kõik asjad kodus läbi ja lõpuks koostasin abikaasale nö sünnitusplaani. Ja tahtsingi teda ja ainult teda.

Mulle tundus mõte võhivõõrast inimesest sünnitusel lausa kabuhirmu tekitav. Ja nii me koos valutasime ja lapse kätte saime, kõik need 25h. Ma ausalt öeldes ei kujuta väga ette, et keegi teine oleks kuidagi paremini veel suutnud mulle toeks olla, kui mu mees. Isegi personal vaatas, et meil tuleb hästi välja ja meid jäeti suhteliselt rahule. Valveämmakas tuli ainult pressside ajaks (10 min) ja käis vahepeal kontrollimas, muidu keskendusime kahekesi ülesandele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei julge küll iga eraämmaka puhul sõna võtta, aga üldiselt on nii, et esimese valupoja või isegi vete mineku peale ei saada ta sugugi kohe sünnitusmajja ega kihuta ise järele, vaid laseb valutada kodus, ise telefoni teel konsulteerides (jah, erandjuhud on nt verejooks, rohelised veed, enneaegne sünnitus jne). Mis omakorda tähendab, et sõltuvalt päevast või kellaajast võib elukaaslane ka kodus olla. Kupatad minema? Keset ööd? Võib-olla selgub just siis, et soovid ikkagi tema juuresolekut/tuge.

Ja mis veel – kui otsustad eraämmakat mitte võtta, siis arvesta, et tavapersonal ei viibi sünnitaja juures sünnitusmajja saabumisest beebi tulekuni, vaid käiakse korra tunnis, isegi harvem, olukorda kontrollimas ja kõik. Olen ise olnud nö tugiisikuks ühe sünnituse juures, kus sünnitaja arvas, et meest ei taha ja küll ta saab kohapealse ämmaemanda abiga hakkama. Ta oli pärast väga tänulik, et ei pidanud seda aega üksi veetma, sest ta arvas, et standardpersonal on kogu aeg juures. Päeval läks esimese valuhoo peale kohale, aga midagi ei toimunud ning saadeti koju tagasi. Kuna ta saabus sellisel tobedal ajal, et ta tolle päeva toiduarvestusse ei läinud, käisin talle vahepeal süüa viimas – väike, aga oluline asi. Lõpuks startisime öösel uuesti ja olime ca 6 tundi aktiivses tegevuses, kuni beebi käes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et lapse tegemiseks kõlbas küll aga sünnitusel on natuke nagu imelik? Mis asja. Vabandust aga tõesti ei saa sellisest asjast aru.
Minu abikaasa oli 100% sünnituse juures ja nägi KÕIKE, õigemini vaatas. Ta ei kahetse mitte midagi ja ootab meie teise lapse sündi tuleval kevadel väga. Ega ta mind väga aidata saanudki, aga tema seal olek oli mulle väga oluline ja julgustav. Oli hetk kus ta mind korra närvi ajas aga paari pilgu ja sõnaga saime nö reeglid paika ja kõik jätkus rahulikult. Isegi tasuline ämmakas ei korvaks sedava turvatunnet ja lähedust, mida pakub lapse isa. Tasulise äe vajadust ei näinud ja ei näe ka seekord.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaalu ka sünnitoetaja ehk doula varianti. Nendega suhtled rohkem juba enne sünnitust ja ka peale sünnitust on nad sulle igal ajal kättesaadavamad. Mõned doulad on ka palju kogenumad kui keskmine ämmaemand.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mehe osas ei hakka kritiseerima. Esmasünnitajana olin ka kahevahel.
Meil sündis lõplik otsus, kui olime perekooli loengud (küll üksikud) läbi teinud ja ta soovis tulla.

TÜKis soovitan ämmakatega kohtuda, sest Sul peab inimesega klapp olema. Samuti sünnitusplaan koostada, mida tegelikult ootad.
Esimene sünnitus esilekutsutud, ämmakat polnud, aga personali jagus liigagi palju. Teise puhul leidsin kõige parema klapi just Ülle Piiskoppeliga, kuigi kohtusin 4 erineva ämmaemandana, siis tundus tema mulle kõige elutervem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ülle Piiskoppelit soovitan küll, kui sa ise just arvad, et ikka keegi kogu aeg juures peab olema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvasin raseduse alguses ka, et sünnitus ikka nagu rohkem naiste asi ja ma meest selle juurde ei taha. Tasapisi see otsus muutus ja mees oli terve sünnituse mu kõrval. Ega ta suurt midagi teinudki, sest füüsilist kontakti ma mingist hetkest enam ei tahtnud, rääkida ka mitte. Aga andis juua, kui palusin, presside ajal koristas mu järelt (kakasin päris mitme pressi ajal natuke) ja peamine, et oli lihtsalt kõrval. Ma sain muidugi ka individuaalse ämmaka ja arsti täitsa kogemata, sest ma olin osakonnas ainus sünnitaja. Juhtub ka Tükis. Aga kui oled kindel, et meest ei taha äkki on Sul võtta hoopis mõni naissoost lähedane. Ema, tädi, õde, sõbranna?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Issand vaatasin TÜK kodulehele: kopin :
Teenuse maksumus on 300€ (alates 01.02.2018 on 380€)
Püha jeesus, mille pealt see 80 Euri juurde tuli????
ega minu palk või dekreedirahasid ju 80 euro võrra ei tõstetud
Lähen ikka elukaaslasega,, liiga julm hind.
Järgmine aasta vb 500 EUR juba

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Issand vaatasin TÜK kodulehele: kopin :
Teenuse maksumus on 300€ (alates 01.02.2018 on 380€)
Püha jeesus, mille pealt see 80 Euri juurde tuli????
ega minu palk või dekreedirahasid ju 80 euro võrra ei tõstetud
Lähen ikka elukaaslasega,, liiga julm hind.
Järgmine aasta vb 500 EUR juba

Heh 🙂 Ega teenuse maksumus ei käigi ju sinu palga järgi. Nõudluse järgi ikka. Kui ollakse nõus maksma, siis küsitakse. Turumajandus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

TÜKis soovitaksin tasuliseks ämmakaks Emily Naaritsat! Ääretult siiras, tähelepanelik, abivalmis ämmaemand! 2 last temaga sünnitanud. Esimesel korral ta lihtsalt sattus minu sünnituse ajal olema, teise sünnituse jaoks oli ta mul juba teadlik valik. Mees oli ka vaimustuses temast, ütles et näha on et see naine teeb oma tööd südamega!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Suvel sünnitan oma teise lapse. Esimese ajal olid mul tasuline ämmaemand ning abikaasa mõlemad. Tegelikult lasin mehel kutsuda ka oma parima sõbranna ning see oli ainuõige otsus. Tasulist ämmaemandat tahtsin lihtsalt sellepärast, et mu oma ämmaemand seda teenust pakub ja ta on väga meie tüüpi inimene. See 300 eurot ei mõjuta ka meie eelarvet ja seega sain otsustada lihtsalt enda tunde järgi. Mulle meeldis see teadmine, et ei tule mingit vahetust ja võõrast inimest. Abikaasa on mu kõige lähedasem inimene, ilma temata ei oleks see mõeldav kah. Parim sõbranna – paljudele võib see tunduda veider rahvakogunemine aga vot pärast abikaasat on just tema see minu inimene. Mõistab mind igast pilgust ja oleme koos kõigest läbi käinud. Arvasin, et saan ilma temata aga kui protsess juba alanud olin, siis palusin mehel siiski helistada ja ta haiglasse paluda. Ämmakas andis meile piisavalt ruumi (no kui olid tuhud ja lihtsalt avanemist ootasime) ja veetsime kolmekesi aega. Mingi hetk läks üha valusamaks ja siis palusin, et nad omavahel lobiseksid. Tegid siis niisama nalja ja rääkisid ühistest tuttavatest uudiseid jne. Viis mul veidikenegi mõtteid eemale. Mingi hetk oli mul nii valus, et ma lihtsalt pidevalt elasin mehel seljas. Tema oli omakorda magamata ja siis vastikutes sundasendites, kus ma tal eriti liigutada ka ei lubanud. Vahetasid siis sõbrannaga positsioone ja niimoodi sai mees ka vahepeal puhkust ja lõpuks jõudu koguda. Kokkuvõttes oli see üks väga eriline öö ja ma ei oleks soovinud seda mitte kellegi teisega jagada kui vaid nendega ning mõnes mõttes seob see meid alati. Sõbranna ise pole veel sünnitanud aga on väga tänulik, et midagi nii nii erilist sai kogeda. Enam ei ela me ühes linnas aga nüüd juba teist korda minnes saame vast ise kah hakkama koos abikaasaga. Tasulist ämmaemandat tahan ka sel korral.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli sama esimese mehega, see oigas kaasas kui väsinud ta on ja ehk tohiks üldse vahepeal koju magama minna. Ajasin ta ukse taha ootama. Paraku me suhet luues tõesti keegi ette ei tea, kuidas mees sünnitusel käitub ja kas naine oma meest sünnituse juures talub. Õnneks oli mul samuti võetud tasuline ämmaemand, rahustas eriti see, et ämmakas oli nii rahulik, tekitas tunde, et vaatamata valule, toimub midagi väga tavapärast ja normaalset. Seega alati soovitan kutsuda sünnituse juurde ühe asjaliku naisterahva.
Nüüd mil tulemas teine sünnitus, ei soovi vist samuti meest juurde, juba raseduse ajal ärritun ta peale kergemini kui varem.
See ongi iga naise sügavalt individuaalne tunne ja otsus ning imestada pole siin mitte millegi üle. Elus olen ka selline iseseisvam naine ja meest 24/7 kätt hoidma ei vaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Naljakas. Meil on kyll nii, et ME läheme synnitama, sest ME saame lapse. Synnitamisest räägime kui m6lema eesootavast kogemusest, ka mees t6denud, et ta kardab synnitust nt. Joogainstruktorilt sain paberid nii enda kui ka mehe jaoks, st mis osa mina täidan synnituse ajal ja kuidas ennast aidata saan ja mis osa mees täidab ja kuidas mind aidata saab. Ämmaemanda juures käime alati koos ja seal ka räägime synnitamisest. Lisaks läheme synnitusloengutele koos. Mingi aeg tuli ka jutuks poolnaljatledes, ytlesin a la ma ei v6ta sind synnitusele, kui sa nii teed. Mees ytles umbes midagi sellist, et ma sul ei v6ta, see on minu 6igus ja kaeban kuhugile 🙂 Yhes6naga, me m6lemad arvame, et see meie yhine asi ja mehel on täpselt sama palju 6igusi sellest osa v6tta, nagu minulgi, mis sest, et laps tuleb välja minu seest. Me ei ela Eestis, siin ongi vb rohkem v6rd6iguslikkust selles suhtes…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul esimese sünnituse juures oli ema (mees oli Eestist ära) ja teise juures oli mees. Minul oli mehest nii palju abi, et ta mõõtis telefoniga tuhude vahesid ja kuna valutasin püsti raami kasutades, siis tuhude ajal ta mudis tugevasti mu alaselga. Muidu tast nii palju kasu ei olnudki, enamus ajast lihtsalt istus ja üritas ise tugev olla:)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli sama esimese mehega, see oigas kaasas kui väsinud ta on ja ehk tohiks üldse vahepeal koju magama minna. Ajasin ta ukse taha ootama. Paraku me suhet luues tõesti keegi ette ei tea, kuidas mees sünnitusel käitub ja kas naine oma meest sünnituse juures talub. Õnneks oli mul samuti võetud tasuline ämmaemand, rahustas eriti see, et ämmakas oli nii rahulik, tekitas tunde, et vaatamata valule, toimub midagi väga tavapärast ja normaalset. Seega alati soovitan kutsuda sünnituse juurde ühe asjaliku naisterahva.
Nüüd mil tulemas teine sünnitus, ei soovi vist samuti meest juurde, juba raseduse ajal ärritun ta peale kergemini kui varem.
See ongi iga naise sügavalt individuaalne tunne ja otsus ning imestada pole siin mitte millegi üle. Elus olen ka selline iseseisvam naine ja meest 24/7 kätt hoidma ei vaja.

See on loomulikult iga naise sisetunde küsimus, kas ta meest tahab või mitte ses olukorras kõrvale. Ja nende omavahelise kokkuleppe küsimus. Aga see, kuidas sinu mees käitus, on küll täiesti jälk. See ju näitab, et temast pole raskes olukorras mingit tuge, et ta mõtleb ainult enda, ja mis kõige hullem, enda mugavuse peale. Täiesti jube: kas ta võiks kuhugi magama minna? Sel ajal, kui tema naine tema last sünnitab, valudes on jne. Mina ei suudaks edaspidi seda meest enam usaldada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul esimese sünnituse juures oli ema (mees oli Eestist ära) ja teise juures oli mees. Minul oli mehest nii palju abi, et ta mõõtis telefoniga tuhude vahesid ja kuna valutasin püsti raami kasutades, siis tuhude ajal ta mudis tugevasti mu alaselga. Muidu tast nii palju kasu ei olnudki, enamus ajast lihtsalt istus ja üritas ise tugev olla:)

See on täiesti ok, kui mehel on sünnitusel raske, kui ta ehk ka abitult käitub jne See on kõik ok. Peaasi, et ta üritab olla toeks ja kohal. Praktiline abi on üks asi, aga olulisim siin on ju see ühine mälestus elu ühest olulisemast kogemusest, mis teil on nüüd ühine. See, kui mehel on sünnitusel raske, on just hea. See näitab, et ta hoolib oma naisest, sest alati on raske, kui keegi, keda sa armastad, kogeb midagi, mis on raske ja kui sa eriti ka kuidagi aidata ei saa. Inimesed reageerivad selle jures erinevalt. Mõni lähebki paanikase ja muutubki kasutuks. See on kõik normaalne ja tulenebki sellest, et ta hoolib ja armastab. Peaasi, mis mulle loeb, on see, et ta on kohal ja teeb, mis suudab. Ükskõik siis ka, mis sellest välja ei tule. Ühine mälestus ja kogemus on põhiline. Ja see, et enamasti hakkab mees peale oma naise nägemist sünnitusel, oma naist oluliselt rohkem austama. Seda on öelnud kõik mehed, keda ma üldse olen kuulnud või lugenud midagigi peale oma naise sünnituse nägemist ütlevat. Pole kordagi kuulnud, e t mõni mees suhtuks nii, et “issand jumal kui kole oli, ja kui kole mu naine oli seda tehes. Mõned naised kardavad just seda ja seetõttu ei taha meest sünnitusele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja see, et enamasti hakkab mees peale oma naise nägemist sünnitusel, oma naist oluliselt rohkem austama. Seda on öelnud kõik mehed, keda ma üldse olen kuulnud või lugenud midagigi peale oma naise sünnituse nägemist ütlevat. Pole kordagi kuulnud, e t mõni mees suhtuks nii, et “issand jumal kui kole oli, ja kui kole mu naine oli seda tehes. Mõned naised kardavad just seda ja seetõttu ei taha meest sünnitusele.

Nad ei pruugi seda ausalt välja öelda ju, kuidas nad seda asjas nägid ja mida tundsid, see oleks väga inetu nii öelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul näiteks oli absoluutselt ükskõik, mis ämmakas mul kõrval oli. Mulle meeldis see, et ta ei passinud juures koguaeg vaid lasi meil mehega mõnusalt omapäi olla. Mingihetk käis ka arst vaatamas ja paar praktikanti aga mul oli täitsa savi. Mees oli abiks, toeks aga pinda ei käinud kuidagi. Andis juua, tõi poest vahepeal süüa jne.
Kummaline, et võõras inimene on ok aga oma mees käib teile närvidele…:D

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teadsin, et minu teine sünnitus lõpeb ka keisriga ja seetõttu ei palkanud tasulist ämmaemandat. Mees alguses ei tahtnud olla sünnituse ajal kõrval, kuid hiljem muutus oma arvamuse ja väga toetas sünnitusel. Sünnitus kestis 22 tundi ja lõppes erakorralise keisriga. Miks arstid ei kuula sünnitajaid, ma ju tunnen oma keha paremini ja tean, et mul kitsas vaagen ja ei suuda ise sünnitada. Nii siis piinasin 22 tundi 🙁 Laps kaalus üle 4 kg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et lapse tegemiseks kõlbas küll aga sünnitusel on natuke nagu imelik? Mis asja. Vabandust aga tõesti ei saa sellisest asjast aru.

Te ei peagi aru saama. Mis haige jutt see on et tegemiseks kõlbas, aga sünnitusele ei sobi? Inimesed on erinevad! Last tehakse inimesega, kes sobib isaks ja sünnitusel osalemine ei ole selle lahutamatu osa! Mõnele mehele see tõesti ei sobi, ja ei tähenda see seda, et mees ei armasta või suhe pole lähedane. Küsimus on pigem selles, kuidas inimene taolises stressiolukorras käitub, kui hästi talub verd ja kuidas tuleb toime olukorraga kus tema armastatud naine valudes piinleb. Mõni just muretseb naise ja lapse tervise pärast nii palju, et ta ei tee seda protsessi kuidagi kergemaks.

Mina olen naine, kes on sünnitanud ja leian et sobin emaks. Samas ma ju ise ei läinud reaalselt kuidas mu laps sündis ja kui hirmutav või vastik see olla võis. Ja ausalt – ma ei tahaks ka näha seda, kui mul oleks see võimalus! Seega ei arva, et mees peab tingimata sünnituse juures olema, ja veel vähem, et ta peaks selles “käed sees” osalema.

Aga igaühele oma. Kellele see sobib – sellele sobib! Tean paar tuttavat meest, kes osalesid sünnitusel, ja hilljem mõnda aega elasid üle kui kohutav see oli ja oli probleeme seksuaalelu taasalustamisega. Ja nad on suurepärased mehed ja isad. Seega jätke rumalused kõrvale. Las kõik teevad nii, nagu nad omavahel kokku lepivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ka näiteks oma teise sünnituse juurde meest kaasa ei tahaks. Isegi mitte tasulist ämmakat ega ka tugiisikut.
Tahaksin üksi sünnitada, kuna nii on kõige parem keskenduda.
Küll aga nabanööri lõikamist ära ei keelaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mul oli mehest suur abi – kui torgiti ja haiget tehti, hoidsin tal käest ja vaatasin otsa, peitsin end sinna meie oma mulli, et see kõik kuidagi üle elada (lapsele pandi andureid pähe läbi poolavanenud emakakaela jne, jube valus oli kõik :)).
pärast kirjutas tuhude kellaaegasid üles ja väsimatult masseeris alaselga mingite spets soojade jubinatega, mis talle kätte anti ja see oli täiesti taevalik, kuna ma juhtmete tõttu mitte kuskile liikuda ei tohtinud.
mulle muidu meeldib ka ise hakkama saada ja üksi keskenduda, aga see polnud küll minu jaoks see koht, koos ikka hoopis kindlam olek ja nagu eespool kirjutati, siis mu meelest palju parem ongi, kui ei keskendu nii palju, vaid saad mõtteid mujale viia.
või mida täpselt selle keskendumise all mõeldakse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Armsad sünnitajad, kes te ei soovi lapse isa sünnitusele kaasata, te peaks ausalt mõtlema oma suhte väärtusest ja siirusest. 10st korrast 8 on antud juhul seotud nõrgema suhtega, mitte suurema usaldusega, kahtluste ja kõhlkustega. Kõige suurem koht on siin usaldusel, milles te kahtlete. Millest mees shokki peaks saama ja teie mitte? Lapse sünnist? Või mille eest te iga hinnaga oma meest kaitsta üritate? Enda vastikuks muutumise eest mehe silmis!? Sel juhul ongi suhe ebakindel, te kahtlete, kas ikka olen piisavalt hea, ilus jne. Kahtlete temas enda osas.
Imelik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul mees oli kaasas, kuid sünnituse juurde teda ei lasknud. Olin ise nii närvis, et mees oleks mu veel rohkem närvi ajanud.

Please wait...
Näitan 29 postitust - vahemik 1 kuni 29 (kokku 29 )


Esileht Sünnitus Tasuline ämmaemand versus elukaaslane