Teema: Tasuline ämmaemand versus elukaaslane

Miks sa ei soovi elukaaslast sünnitusel näha? Ta ei pea ju sul jalgevahel passima. Muide, kui lased tal nabanööri lõigata, siis tahes-tahtmata ta näeb “midagi”. Mina kamandasin esimesel sünnitusel mehe pea juurde, et ta jumala pärast mingit šokki ei saaks – meheema püüdis veel sünnituse ajal helistades keelitada, et kas ikka tema poeg peab sellise õudse asja juures olema ja miks seda ikka vaja on, kuni poeg emale konkreetselt ütles, et see on tema soov ja ega mina last üksi teinud.

Teise sünnitusega olid mul eraämmakas ja mees. Ei olnud minul aega lõpus keskendudes vaadata, kus see mees veel on, ja siis selgus, et ämmakas oli ta puhta end assisteerima võtnud, nii et mees nägi teise lapse sündi kogu ilus. Kui küsisin pärast, kas ta sai siis šoki või midagi, vastas ta naerdes, et ei. Nüüd ootame kolmandat. Plaan on mõistagi jälle eraämmaka ja mehega minna, sest mulle on oluline, et ma ei peaks standardpersonaliga maid ja puid jagama ja enda soove aina õigustama nagu esimesel sünnitusel.

Miks lapse isa teid kuidagi ärritama ja segama peaks?
Mina ei kujuta ette kui abikaasa ei oleks meie lapse sünnil minu kõrval olnud ja mind toetanud. Mu abikaasa ei ole väga emotsionaalne inimene aga kui meie laps tegi oma esimese hingetõmbe siis isal pisarad voolasid küll 🙂
Sünnitusel tegi seda mida ma palusin – iga tuhu ajal lasi mulle kuuma vett seljale, pakkus juua, rääkis minuga juttu…
Olime koos esimesest valust kuni lapse rinnale panekuni – kõik 30 tundi. Ei kujuta ette kui minu kõrval oleks nii intiimsetel hetkedel olnud võõras inimene mitte minu lapse isa.
Varsti on sündimas teine laps ja pole küsimustki kas ta minu kõrvale tuleb või mitte. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et saaksin kellegi kõrval end veel mugavamalt tunda kui oma kaasa.
Aga noh, igale ühele oma 🙂

Ma ei julge küll iga eraämmaka puhul sõna võtta, aga üldiselt on nii, et esimese valupoja või isegi vete mineku peale ei saada ta sugugi kohe sünnitusmajja ega kihuta ise järele, vaid laseb valutada kodus, ise telefoni teel konsulteerides (jah, erandjuhud on nt verejooks, rohelised veed, enneaegne sünnitus jne). Mis omakorda tähendab, et sõltuvalt päevast või kellaajast võib elukaaslane ka kodus olla. Kupatad minema? Keset ööd? Võib-olla selgub just siis, et soovid ikkagi tema juuresolekut/tuge.

Ja mis veel – kui otsustad eraämmakat mitte võtta, siis arvesta, et tavapersonal ei viibi sünnitaja juures sünnitusmajja saabumisest beebi tulekuni, vaid käiakse korra tunnis, isegi harvem, olukorda kontrollimas ja kõik. Olen ise olnud nö tugiisikuks ühe sünnituse juures, kus sünnitaja arvas, et meest ei taha ja küll ta saab kohapealse ämmaemanda abiga hakkama. Ta oli pärast väga tänulik, et ei pidanud seda aega üksi veetma, sest ta arvas, et standardpersonal on kogu aeg juures. Päeval läks esimese valuhoo peale kohale, aga midagi ei toimunud ning saadeti koju tagasi. Kuna ta saabus sellisel tobedal ajal, et ta tolle päeva toiduarvestusse ei läinud, käisin talle vahepeal süüa viimas – väike, aga oluline asi. Lõpuks startisime öösel uuesti ja olime ca 6 tundi aktiivses tegevuses, kuni beebi käes.

Kaalu ka sünnitoetaja ehk doula varianti. Nendega suhtled rohkem juba enne sünnitust ja ka peale sünnitust on nad sulle igal ajal kättesaadavamad. Mõned doulad on ka palju kogenumad kui keskmine ämmaemand.

Ülle Piiskoppelit soovitan küll, kui sa ise just arvad, et ikka keegi kogu aeg juures peab olema.

TÜKis soovitaksin tasuliseks ämmakaks Emily Naaritsat! Ääretult siiras, tähelepanelik, abivalmis ämmaemand! 2 last temaga sünnitanud. Esimesel korral ta lihtsalt sattus minu sünnituse ajal olema, teise sünnituse jaoks oli ta mul juba teadlik valik. Mees oli ka vaimustuses temast, ütles et näha on et see naine teeb oma tööd südamega!

Mul oli sama esimese mehega, see oigas kaasas kui väsinud ta on ja ehk tohiks üldse vahepeal koju magama minna. Ajasin ta ukse taha ootama. Paraku me suhet luues tõesti keegi ette ei tea, kuidas mees sünnitusel käitub ja kas naine oma meest sünnituse juures talub. Õnneks oli mul samuti võetud tasuline ämmaemand, rahustas eriti see, et ämmakas oli nii rahulik, tekitas tunde, et vaatamata valule, toimub midagi väga tavapärast ja normaalset. Seega alati soovitan kutsuda sünnituse juurde ühe asjaliku naisterahva.
Nüüd mil tulemas teine sünnitus, ei soovi vist samuti meest juurde, juba raseduse ajal ärritun ta peale kergemini kui varem.
See ongi iga naise sügavalt individuaalne tunne ja otsus ning imestada pole siin mitte millegi üle. Elus olen ka selline iseseisvam naine ja meest 24/7 kätt hoidma ei vaja.

Minul esimese sünnituse juures oli ema (mees oli Eestist ära) ja teise juures oli mees. Minul oli mehest nii palju abi, et ta mõõtis telefoniga tuhude vahesid ja kuna valutasin püsti raami kasutades, siis tuhude ajal ta mudis tugevasti mu alaselga. Muidu tast nii palju kasu ei olnudki, enamus ajast lihtsalt istus ja üritas ise tugev olla:)

Kägu kirjutas:

Minul esimese sünnituse juures oli ema (mees oli Eestist ära) ja teise juures oli mees. Minul oli mehest nii palju abi, et ta mõõtis telefoniga tuhude vahesid ja kuna valutasin püsti raami kasutades, siis tuhude ajal ta mudis tugevasti mu alaselga. Muidu tast nii palju kasu ei olnudki, enamus ajast lihtsalt istus ja üritas ise tugev olla:)

See on täiesti ok, kui mehel on sünnitusel raske, kui ta ehk ka abitult käitub jne See on kõik ok. Peaasi, et ta üritab olla toeks ja kohal. Praktiline abi on üks asi, aga olulisim siin on ju see ühine mälestus elu ühest olulisemast kogemusest, mis teil on nüüd ühine. See, kui mehel on sünnitusel raske, on just hea. See näitab, et ta hoolib oma naisest, sest alati on raske, kui keegi, keda sa armastad, kogeb midagi, mis on raske ja kui sa eriti ka kuidagi aidata ei saa. Inimesed reageerivad selle jures erinevalt. Mõni lähebki paanikase ja muutubki kasutuks. See on kõik normaalne ja tulenebki sellest, et ta hoolib ja armastab. Peaasi, mis mulle loeb, on see, et ta on kohal ja teeb, mis suudab. Ükskõik siis ka, mis sellest välja ei tule. Ühine mälestus ja kogemus on põhiline. Ja see, et enamasti hakkab mees peale oma naise nägemist sünnitusel, oma naist oluliselt rohkem austama. Seda on öelnud kõik mehed, keda ma üldse olen kuulnud või lugenud midagigi peale oma naise sünnituse nägemist ütlevat. Pole kordagi kuulnud, e t mõni mees suhtuks nii, et “issand jumal kui kole oli, ja kui kole mu naine oli seda tehes. Mõned naised kardavad just seda ja seetõttu ei taha meest sünnitusele.

Minul näiteks oli absoluutselt ükskõik, mis ämmakas mul kõrval oli. Mulle meeldis see, et ta ei passinud juures koguaeg vaid lasi meil mehega mõnusalt omapäi olla. Mingihetk käis ka arst vaatamas ja paar praktikanti aga mul oli täitsa savi. Mees oli abiks, toeks aga pinda ei käinud kuidagi. Andis juua, tõi poest vahepeal süüa jne.
Kummaline, et võõras inimene on ok aga oma mees käib teile närvidele…:D

#2708564:

Et lapse tegemiseks kõlbas küll aga sünnitusel on natuke nagu imelik? Mis asja. Vabandust aga tõesti ei saa sellisest asjast aru.

…

Te ei peagi aru saama. Mis haige jutt see on et tegemiseks kõlbas, aga sünnitusele ei sobi? Inimesed on erinevad! Last tehakse inimesega, kes sobib isaks ja sünnitusel osalemine ei ole selle lahutamatu osa! Mõnele mehele see tõesti ei sobi, ja ei tähenda see seda, et mees ei armasta või suhe pole lähedane. Küsimus on pigem selles, kuidas inimene taolises stressiolukorras käitub, kui hästi talub verd ja kuidas tuleb toime olukorraga kus tema armastatud naine valudes piinleb. Mõni just muretseb naise ja lapse tervise pärast nii palju, et ta ei tee seda protsessi kuidagi kergemaks.

Mina olen naine, kes on sünnitanud ja leian et sobin emaks. Samas ma ju ise ei läinud reaalselt kuidas mu laps sündis ja kui hirmutav või vastik see olla võis. Ja ausalt – ma ei tahaks ka näha seda, kui mul oleks see võimalus! Seega ei arva, et mees peab tingimata sünnituse juures olema, ja veel vähem, et ta peaks selles “käed sees” osalema.

Aga igaühele oma. Kellele see sobib – sellele sobib! Tean paar tuttavat meest, kes osalesid sünnitusel, ja hilljem mõnda aega elasid üle kui kohutav see oli ja oli probleeme seksuaalelu taasalustamisega. Ja nad on suurepärased mehed ja isad. Seega jätke rumalused kõrvale. Las kõik teevad nii, nagu nad omavahel kokku lepivad.

mul oli mehest suur abi – kui torgiti ja haiget tehti, hoidsin tal käest ja vaatasin otsa, peitsin end sinna meie oma mulli, et see kõik kuidagi üle elada (lapsele pandi andureid pähe läbi poolavanenud emakakaela jne, jube valus oli kõik :)).
pärast kirjutas tuhude kellaaegasid üles ja väsimatult masseeris alaselga mingite spets soojade jubinatega, mis talle kätte anti ja see oli täiesti taevalik, kuna ma juhtmete tõttu mitte kuskile liikuda ei tohtinud.
mulle muidu meeldib ka ise hakkama saada ja üksi keskenduda, aga see polnud küll minu jaoks see koht, koos ikka hoopis kindlam olek ja nagu eespool kirjutati, siis mu meelest palju parem ongi, kui ei keskendu nii palju, vaid saad mõtteid mujale viia.
või mida täpselt selle keskendumise all mõeldakse.

Minul mees oli kaasas, kuid sünnituse juurde teda ei lasknud. Olin ise nii närvis, et mees oleks mu veel rohkem närvi ajanud.