Ma ei teeks maha neid naisi, kes soovivad keisrit.
Enda kogemus: 14 aastat tagasi, mu esimene laps, 18 tundi sünnitamist, suured valud, pressid, aga laps ei liigu mingi hetk enam edasi, peanupp olevat ämmaemanda sõnul näha olnud, aga välja pressida ei jaksanud. Lapse südametoonid kadusid, edasi erakorralisele keisrile. Sündis poiss, 3.220kg 49 cm. Apgar madal, aga las see teema siin jääb…
Sel päeval otsustasin, et kui kunagi veel lapsi peaks tulema, siis ainult keisri teel.
4a hiljem sündis mul tüdruk, umbes sama kaaluga. Keisrilõikega.
Mingi hetk keisrit ei lubatud, kui rasedus umbes poole peal oli, et peab ikka ise sünnitama (kuigi, kui rasedust planeerisin, siis kontrollis ütlesin oma arstile, et ainult siis saan lapse kui keisri saan, arst ütles, et jaa, esimene keiser, siis teine ka keiser. Ma ei tea miks nad pärast teisiti hakkasid ajama).
Õnneks tegi laps minuga koostööd ja keeras ennast tuharseisu, sain keisri. Taastumine kiire, kaks kuud hiljem läksin juba tagasi trenni, vaevusi polnud.
Sel aastal sündis kolmas laps, ka keisriga, taastumine veel kiirem (kuigi vanust üle 40 juba ja arvasin, et sel korral nii kiiresti ei lähe).
Ma ei tunne ennast halvema inimese või -emana, et pole lapsi loomulikult teel sünnitanud. Kas peaks?