Teema: Tasuta asjade andmisest

#3476975:

Wtf? Sellist teise eesti rahvast pole varem kohanud.

Tasuta tahtjad ongi sellised.

Mingi kopi-paste teema?

olen seda teinud aastaid, enamasti on inimesed toredad. tuleb olla väga konkreetne ja provokatsioonidele mitte alluda. ja lõpuks on uuskasutusse viia kõige mugavam.

tasub panna oma kodukandi gruppi, seal on normaalsemad inimesed. tasuta asjade grupis on ilmselt tõesti kindla suunitlusega kaader.

See on ka ülimugav kui tahad oma vanadest asjadest saada lahti ja teised ära viiks. Need on ikkagi vanad asjad mida sa ise enam näiteks ei vaja. Vii taaskasutuskeskusesse või prügimäele, teised ei pea ka sinu vanade asjade eest kulpi lööma. Eks inimesed alguses on huivitatud, siis mõtlevad ringi ja keegi pole võlgu. Sama nagu millegi müügiga, inimesed võivad alati tunda huvi, aga see ei kohusta neid veel ostma.

Kasutasin ka seda gruppi ja ikka üllatavalt paljud nõudsid, et viiksin asjad neile lisaks veel ka nende koju kätte.

Kunagi aastate eest tulin kord vastu ühele, kes kaebles, et temal olla kodus “väiksed lapsed” ega pääse nende tõttu liikuma. Ka minul olid kodus väiksed lapsed. Aga mõtlesin, et aitan ja lähen viin selle vankri vihmakile siis pealegi ära. Ust paotati pisut, võeti kile vastu, ei tänatud ka, uks kinni ja kõik. Kehitasin õlgu ja tulin ära. Järgmisel päeval avastasin sellesama vankri vihmakile beebiasjade müügigrupist, kus ta seda kirvehinnaga müüs. Vastik tunne oli.

Nüüd olen vigadest õppinud ja palju konkreetsem, pähe istuda ei lase. Sean kindlad tingimused ja kui teine pool on sellest aru saanud, siis sujub kõik üsna normaalselt. Kummaline, et “teine eesti” justkui ei oska hinnata neid, kes neid aitavad, vaid just hakkavadki selliseid abivalmeid inimesi kurjasti ära kasutama. Aga kui nendega konkreetne oled, siis panevad selle kõrva taha ja koostöö sujub.

Olen ise ka ühe tasuta grupi liige ja sellise suhtumisega õnneks kokkupuudet pole olnud.
Olen olnud nii saaja kui ka andja rollis.
Ise ei eelda kunagi, et andja peaks kuidagi ebamugavust taluma oma asjast vabanemisel.

Noh, ma sain hiljuti tasuta töölaua. Kirjutasime omanikule – oli reserveeritud, kui esimene tahtja kohale ei ilmunud, siis me olime poole tunniga kohal. Ja “tere” ja “aitäh” ütlesime ka.
Et pole kõik tasuta asjade tahtjad nii hullud ka..

Sellepärast pigem viskangi asjad prügikasti ja korralikud riided viskan riidekonteinerisse.
Oli ka üks halb kogemus sellise asja ära andmisega, mille eest ikka tavaliselt küsitakse raha. Tuttav tahtis, aga järele tulemine venis päevi. Oli juba mitu teist huvilist tekkinud ja mulle jäi jalgu see ära antav suurem asi. Ei tundunud, et tõsi taga ja andsin ära neile, kes olid valmis kohe järele tulema. Sain tänutäheks veel suure tahvli šokolaadigi, kuigi ei oodanud midagi vastutasuks. Lõpuks sain tuttavalt sõimata veel, et veel ei oodanud ja teisele andsin, et olen suisa nõme inimene jne.
Samas on ka kiirelt ja normaalselt käinud, et ei uurita mingit transporti. On ise see sebitud, tassijagi kaasa võetud ja kohe ära viidud. Mõni on normaalne inimene siiski ka.
Tülikas on see toiming juba nagunii, aga kui veel jändama ka hakata, ajab tigedaks küll.

Alles oli teema, kus küsiti, kes liigituvad Teise Eesti alla. Minu jaoks on sellised inimesed kindlasti Teine Eesti. Mu õde pani aasta tagasi väga soodsa hinnaga müüki koduga kaasa tulnud suure diivani. Huviline oli juba olemas ja kohtumine kokku lepitud, kui mingi tädi kirjutas talle, et soovib seda endale. Õde oli parajasti duši all ja tal läks 18 minutit, et tädile vastata, et huviline olemas, aga kui ära öeldakse, siis annab teada. Ja ossa püss, kus tädi kriiskama pistis. Tema oli enda meelest esimene soovija ja miks mu õel nii kaua vastamiseks aega läks. Tema juba arvestas selle diivaniga oma kodus. Tal olevat ka lapselaps ja koer, kes mõlemad selle diivani peal pikutada tahavad jne. Veel nädal aega hiljem, kui diivan juba müüdud oli, saatis tädi õele pilte oma koerast ja lapselapsest, kes nüüd väidetavalt nutavad, sest nad nii tahtsid seda diivanit.

Ma vaatan ka neid annan ära gruppe. Kui midagi kabedamat on, siis on nagu varesed kallal nokkimas, kes endale saaks. Kui keegi midagi mitte väga head pakub, siis ka hädaldajaid, et prügimägi on olemas ja kes sellist tahab jne. Ja siis on seal grupis veel kolmas seltskond, kes midagi küsib ja pakkumistele pika hambaga vaatab. et pole ikka piisavalt hea ja pole ikka piisavalt ilus ja kas paremat ei ole jne. kui niisama antakse, siis ära virise. kui ei meeldi, ära võta.

Kunagi kolides jagasin tasuta ära kogu oma korteris olnud mööbli ja siis oli ka üks inimene kohe väga kindel soovija ühele kapile, leppisime kellaja ja kõik kokku ja läksin spetsiaalselt oma vanasse korterisse, mis teises linnas otsas oli, et see kapp üle anda ja inimene ei tulnud kohale ja siis oli samal inimesel jultumust kirjutada järgmine päev teise asja alla, et sooviks seda hoopis ja, et ta tuleks homme järgi.

On ikka toredaid inimesi ka, on toodud lasteasjadele järgi tulles sokolaadi, on lausa küsitud, mis kommi tänutäheks tuua, on olnud toredad inimesed ja aitäh on osanud kõik öelda. Põhiliselt annan ära (liiga suuri) toa- ja õuetaimi ja lasteasju. Ükskord toodi taimedele vasututasuks nt viinamarjaistik (mille mees küll kuu hiljem maha niitis, aga ega see polnud tooja süü 😛 ).
Aga eks see kontingent ole vist ka väheke teine kui lihtsalt tasuta asjade jahtijad ja kokkuahnitsejad. Teemaalgatajal jäi veel see “tuli tasuta nännile järgi uhke maasturiga” vahele.

Aga kui kolimine ja asju palju, pange asjad kokku ja kutsuge järele taaskasutuskeskuse buss, kiiresti võetakse ühendust ja saab bussi, toredad poisid tassivad su asjad ka sinu eest kaubikusse ja saad lahti sellistest asjadest, mida müüa ei viitsi. Asjad peavad muidugi kasutamiskõlblikud olema, mitte prügikastikaup, selleks on prügikonteineri tellimus.

https://uuskasutus.ee/telli-vedu-2/

Vot nende samade küsijate pärast viingi ma kõik kodus üle jäänud asjad ja lapsele väikeseks jäänud riided Uuskasutuskeskusesse. Prügikonteinerisse ju kastuskõlbulikke asju ei vii aga ise ära andmisega kaasnev sebimine kohe kindlasti ei ole vaeva väärt.

Mul jäi üle velotrenažöör. Praktiliselt kasutamata, aga umbes 20-22 aastat vana. Panin ühte gruppi üles kaks pilti, ostuaasta, et kasutatud võibolla 5-6 korda, näitab kalorikulu, treeninguaega, 8 raskusastet, et ma ei saada ja et järele tuleb tulla umbes 55 km Tallinnast sinna-ja-sinnapoole.

Kõigepealt sain ma umbes 15 postituses teada, et see on vana rimu ja sellist oleks häbi kodus omada ja miks ma jäätmejaama ei vii ja kes kuskile karutagumikku viitsib sellele antiigile järgi tulla. Siis ilmus soovija, lubas ära võtta ja kohe peagi sõitma hakata, oli kahe tunni pärast kohal, tõi kotitäie mandariine ja lati suitsuvorsti. Kui läksin vaatama, siis kaks endistest pahandajatest olid mulle kirjutanud. Vastasin siis, et läinud juba. Üks sai kole vihaseks ja tahtis arvutilogisid hakata võrdema, et tema saatis kindla soovi enne messengeri, kui teine inimene kindla lubaduse andis. Et mina pidanuks talle tõestama, et teine kirjutas enne!

See kindel soov, millest ta rääkis, oli, et toogu ma talle see ära ja antud oli kaks kellaaega – üks poole tunni pikkune (!) ajavahemik samal õhtul ja teine tunniajane ajavahemik järgmisel homikul kl 7-8! Ja kui ise järele tulleks, soovis ta bensukompensatsiooni vähemalt ühe otsa sõidu eest! No et siis oleks nagu kulud pooleks – milline loogika ema. FBs ta väga teine eesti ei tundunudki, pigem sellist tüüpi, kes peab ennast kõigist targemaks ja mind teiseks eestiks ning lootis mulle kui lollile augu pähe rääkida. Maakohas elan, maal elavadki paljude meelest ju ainult opakad 🙂

Ja veel üks kord, aga siis ma müüsin suitsuahju. Tulid ostjad kohale, mugavalt 20 eurot väham sularaha kaasas, kui hind kokku lepitud. Või noh, vähemalt selles rahakotis. Ok, ma ei hakanud lärmama, jääb siis nii. Seejärel tahtsid nad, et ma tõstaks selle autosse neile – mehel selg haige ja naine väidetavalt rase – nabapluusi ja miniseeliku juures ma seda küll ei tuvastanud, aga ju oli siis rasedust oma kolm tundi. Ma kaalusin tollal 39 kilo. Suitsuahi umbes 65-75 kilo. No upitasid nad selle siiski peale autole ja naine ütleb äkki, et me võtaksime mune siis ka paarkümmend. Mis pagana mune? No jumal küll, kanamune! Mul ei ole mingeid kanasid ega mune. Issssssssakene, ise elate maal ja kas siis oleks raske inimestele maamune anda ja niikuinii teil on kanad (ja nii edasi). Mul kahjuks polnud nii palju oidu, et küsida, kas mune oleksite muidu nagu tasuta eeldanud, sest raha teil väidetavalt ei olnud. Igatahes see lõbustas mind ja ma kirjutasin neile oma nime, pangaarve numbri ja 20 eur paberitükile. Järgmisel päeval saabus ülekanne 10 eurot ja pangaülekande selgitus oli: miinus 10 eur saamatajäänud munade eest.