Teema: Tasuta asjade andmisest

#3477425:

Tulid ostjad kohale, mugavalt 20 eurot väham sularaha kaasas, kui hind kokku lepitud.

Kas väljend “Kena päeva jätkui teile” on sulle suht tundmatu suurus?
Ei peas ju selliste debiilidega üldse jahuma hakkamagi.

Mul on sellistega kokkupuuteid Ostaski piisavalt, kui hind väikeseks jääb. Mõni jaurab üheeurose lapse mütsi pärast kümme kirja, et kas ikka sobib, siis tahab kokku saada, mis kolme korraga ei õnnestu jne. Üks oli naljakas juhus, kui üks naisterahvas ostis 2 eurose sünnitusalase raamatu, ta mees tuli sellele järele. Ütlesin raamatut üle andes, et see maksis raha ka, siis plärtsus mulle, et mida te mõtlete, inimene hakkab ju sünnitama, teie ei mõtle muust kui rahast. No ikka igasuguseid topakaid on nähtud.

#3477441:

Selle hinna (500) juures see 20 eur oli nii väike, et olin valmis sellest loobuma, et saaks asja antud ja raha kätte. Lõpuks tehti ka päris usutav teater selle ümber

Siis küll.

Aga see 10€ arvele ja selgitus “-10 saamata jäänud munade eest” eeldab juba teatavat IQ olemasolu…
Näitlemisoskus muidugi ka. Päris head tegelased ikka…;-)

Sain tõesti kõvasti itsitada, eriti selle pangaülekande kirjelduse üle.

Eh, kui pühad läbi saavad, helistan kohe kohalikule sotsiaaltöötajale ja küsin, kas ta teab kedagi, kes vankrit tahaks. Kahest jalgrattast sain juba eelmisel suvel nende kaudu lahti.

Meil on kortermaja akendeta otsaseina juures nn “Bermuuda kolmnurk” – kõik oma kasutud asjad saab panna õhtul või varahommikul prügikasti kõrvale ja mõne tunni pärast on plats puhas😁
Olen jätnud sinna vaiba, tolmuimeja, puhtad terved riided kilekotis, jalatsid jms. Kõik on kellelegi vajalikuks osutunud, sama ka teiste elanike jäetud kraamiga.

Mul käsil suurpuhastus (ilmselt kõigi aegade suurim, sest rakendan konmari meetodit ja minema lähevad kõik mittevajalikud asjad – ka uued, mõned veel pakendiski) ja panin ka kuulutused üles. Seni on valdavalt positiivsed kogemused – tullakse kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta ja kuigi asi on tasuta, toovad paljud ka sümboolse kingi (nt komm või isetehtud hoidis). Kes postiga soovib, kannab kenasti postikulu ka üle (ja vahel isegi rohkem kui tarvis oleks). Muidugi on ka juhtunud, et soovija jätab tulemata, kuid sel juhul pakun järgmisele huvilisele ja äraantav asi leiab ikagi uue omaniku. Mul ilmselt see eelis (vahel ka miinus), et ma ei ela Tallinnas – seega mõeldakse enne küsimist hoolikalt, kas kuhugi Harjumaa metsade vahele tasub ikka sõita (mis sest, et tasuta saab).

#3477284:

On ikka toredaid inimesi ka, on toodud lasteasjadele järgi tulles sokolaadi, on lausa küsitud, mis kommi tänutäheks tuua, on olnud toredad inimesed ja aitäh on osanud kõik öelda. Põhiliselt annan ära (liiga suuri) toa- ja õuetaimi ja lasteasju. Ükskord toodi taimedele vasututasuks nt viinamarjaistik (mille mees küll kuu hiljem maha niitis, aga ega see polnud tooja süü 😛 ).

Aga eks see kontingent ole vist ka väheke teine kui lihtsalt tasuta asjade jahtijad ja kokkuahnitsejad. Teemaalgatajal jäi veel see “tuli tasuta nännile järgi uhke maasturiga” vahele.

Aga kui kolimine ja asju palju, pange asjad kokku ja kutsuge järele taaskasutuskeskuse buss, kiiresti võetakse ühendust ja saab bussi, toredad poisid tassivad su asjad ka sinu eest kaubikusse ja saad lahti sellistest asjadest, mida müüa ei viitsi. Asjad peavad muidugi kasutamiskõlblikud olema, mitte prügikastikaup, selleks on prügikonteineri tellimus.

https://uuskasutus.ee/telli-vedu-2/

Kunagi, aastaid tagasi, kui Eestist minema kolisin siis müüsin ja andsin ära pm terve oma elu. Kõik asjad ja riided tulid otse kasutusest, ehk siis korralikud.
Alguses mõtlesin ka, et kutsun Uuskasutuse auto mööblile järele. Kui arvate, et see nii lihtne on siis eksite. Taheti pilte, mõõte, üks asi ei kõlvanud ja teine asi ei kõlvanud. Kui vastu võtavad siis pm tutikaid ja kalleid asju, kust saaks korraliku vaheltkasu. Eriti pirtsakad olid seal.
Panin kõik asjad 10 sendiga Osta.ee-sse müüki ja kõik viidi minema.

#3477425:

Mul jäi üle velotrenažöör. Praktiliselt kasutamata, aga umbes 20-22 aastat vana. Panin ühte gruppi üles kaks pilti, ostuaasta, et kasutatud võibolla 5-6 korda, näitab kalorikulu, treeninguaega, 8 raskusastet, et ma ei saada ja et järele tuleb tulla umbes 55 km Tallinnast sinna-ja-sinnapoole.

Kõigepealt sain ma umbes 15 postituses teada, et see on vana rimu ja sellist oleks häbi kodus omada ja miks ma jäätmejaama ei vii ja kes kuskile karutagumikku viitsib sellele antiigile järgi tulla. Siis ilmus soovija, lubas ära võtta ja kohe peagi sõitma hakata, oli kahe tunni pärast kohal, tõi kotitäie mandariine ja lati suitsuvorsti. Kui läksin vaatama, siis kaks endistest pahandajatest olid mulle kirjutanud. Vastasin siis, et läinud juba. Üks sai kole vihaseks ja tahtis arvutilogisid hakata võrdema, et tema saatis kindla soovi enne messengeri, kui teine inimene kindla lubaduse andis. Et mina pidanuks talle tõestama, et teine kirjutas enne!

See kindel soov, millest ta rääkis, oli, et toogu ma talle see ära ja antud oli kaks kellaaega – üks poole tunni pikkune (!) ajavahemik samal õhtul ja teine tunniajane ajavahemik järgmisel homikul kl 7-8! Ja kui ise järele tulleks, soovis ta bensukompensatsiooni vähemalt ühe otsa sõidu eest! No et siis oleks nagu kulud pooleks – milline loogika ema. FBs ta väga teine eesti ei tundunudki, pigem sellist tüüpi, kes peab ennast kõigist targemaks ja mind teiseks eestiks ning lootis mulle kui lollile augu pähe rääkida. Maakohas elan, maal elavadki paljude meelest ju ainult opakad 🙂

Ja veel üks kord, aga siis ma müüsin suitsuahju. Tulid ostjad kohale, mugavalt 20 eurot väham sularaha kaasas, kui hind kokku lepitud. Või noh, vähemalt selles rahakotis. Ok, ma ei hakanud lärmama, jääb siis nii. Seejärel tahtsid nad, et ma tõstaks selle autosse neile – mehel selg haige ja naine väidetavalt rase – nabapluusi ja miniseeliku juures ma seda küll ei tuvastanud, aga ju oli siis rasedust oma kolm tundi. Ma kaalusin tollal 39 kilo. Suitsuahi umbes 65-75 kilo. No upitasid nad selle siiski peale autole ja naine ütleb äkki, et me võtaksime mune siis ka paarkümmend. Mis pagana mune? No jumal küll, kanamune! Mul ei ole mingeid kanasid ega mune. Issssssssakene, ise elate maal ja kas siis oleks raske inimestele maamune anda ja niikuinii teil on kanad (ja nii edasi). Mul kahjuks polnud nii palju oidu, et küsida, kas mune oleksite muidu nagu tasuta eeldanud, sest raha teil väidetavalt ei olnud. Igatahes see lõbustas mind ja ma kirjutasin neile oma nime, pangaarve numbri ja 20 eur paberitükile. Järgmisel päeval saabus ülekanne 10 eurot ja pangaülekande selgitus oli: miinus 10 eur saamatajäänud munade eest.

Isver, see on nagu mingi följeton! 😀

#3477437:

Mul on sellistega kokkupuuteid Ostaski piisavalt, kui hind väikeseks jääb. Mõni jaurab üheeurose lapse mütsi pärast kümme kirja, et kas ikka sobib, siis tahab kokku saada, mis kolme korraga ei õnnestu jne. Üks oli naljakas juhus, kui üks naisterahvas ostis 2 eurose sünnitusalase raamatu, ta mees tuli sellele järele. Ütlesin raamatut üle andes, et see maksis raha ka, siis plärtsus mulle, et mida te mõtlete, inimene hakkab ju sünnitama, teie ei mõtle muust kui rahast. No ikka igasuguseid topakaid on nähtud.

Päris odav laps! 😀

#3477425:

Mul jäi üle velotrenažöör. Praktiliselt kasutamata, aga umbes 20-22 aastat vana. Panin ühte gruppi üles kaks pilti, ostuaasta, et kasutatud võibolla 5-6 korda, näitab kalorikulu, treeninguaega, 8 raskusastet, et ma ei saada ja et järele tuleb tulla umbes 55 km Tallinnast sinna-ja-sinnapoole.

Kõigepealt sain ma umbes 15 postituses teada, et see on vana rimu ja sellist oleks häbi kodus omada ja miks ma jäätmejaama ei vii ja kes kuskile karutagumikku viitsib sellele antiigile järgi tulla. Siis ilmus soovija, lubas ära võtta ja kohe peagi sõitma hakata, oli kahe tunni pärast kohal, tõi kotitäie mandariine ja lati suitsuvorsti. Kui läksin vaatama, siis kaks endistest pahandajatest olid mulle kirjutanud. Vastasin siis, et läinud juba. Üks sai kole vihaseks ja tahtis arvutilogisid hakata võrdema, et tema saatis kindla soovi enne messengeri, kui teine inimene kindla lubaduse andis. Et mina pidanuks talle tõestama, et teine kirjutas enne!

See kindel soov, millest ta rääkis, oli, et toogu ma talle see ära ja antud oli kaks kellaaega – üks poole tunni pikkune (!) ajavahemik samal õhtul ja teine tunniajane ajavahemik järgmisel homikul kl 7-8! Ja kui ise järele tulleks, soovis ta bensukompensatsiooni vähemalt ühe otsa sõidu eest! No et siis oleks nagu kulud pooleks – milline loogika ema. FBs ta väga teine eesti ei tundunudki, pigem sellist tüüpi, kes peab ennast kõigist targemaks ja mind teiseks eestiks ning lootis mulle kui lollile augu pähe rääkida. Maakohas elan, maal elavadki paljude meelest ju ainult opakad 🙂

Ja veel üks kord, aga siis ma müüsin suitsuahju. Tulid ostjad kohale, mugavalt 20 eurot väham sularaha kaasas, kui hind kokku lepitud. Või noh, vähemalt selles rahakotis. Ok, ma ei hakanud lärmama, jääb siis nii. Seejärel tahtsid nad, et ma tõstaks selle autosse neile – mehel selg haige ja naine väidetavalt rase – nabapluusi ja miniseeliku juures ma seda küll ei tuvastanud, aga ju oli siis rasedust oma kolm tundi. Ma kaalusin tollal 39 kilo. Suitsuahi umbes 65-75 kilo. No upitasid nad selle siiski peale autole ja naine ütleb äkki, et me võtaksime mune siis ka paarkümmend. Mis pagana mune? No jumal küll, kanamune! Mul ei ole mingeid kanasid ega mune. Issssssssakene, ise elate maal ja kas siis oleks raske inimestele maamune anda ja niikuinii teil on kanad (ja nii edasi). Mul kahjuks polnud nii palju oidu, et küsida, kas mune oleksite muidu nagu tasuta eeldanud, sest raha teil väidetavalt ei olnud. Igatahes see lõbustas mind ja ma kirjutasin neile oma nime, pangaarve numbri ja 20 eur paberitükile. Järgmisel päeval saabus ülekanne 10 eurot ja pangaülekande selgitus oli: miinus 10 eur saamatajäänud munade eest.

Appi, kui hea lugu!

Need inimesed liigitaks lausa rämpsu alla!