Teema: Tätoveeringud = odav mulje

Täiskasvanud naised siin kritiseerimas, kuidas neile see ei meeldi, mida KEEGI TEINE oma nahaga teeb. Mis vahet seal on, mis värvi kellegi juuksed on, mis riided tal seljas on, või mitu neeti või tätoveeringut tal on. Tähtis on ikka see, mis iseloom on, ja ei tee tätoveeringud kedagi lahedamaks või nõmedamaks. Täielik pseudoteema.

Kui kedagi teevad tema tätoveeringut õnnelikumaks, siis mis saab kellelgi ÕNNELIKU inimese vastu midagi olla? Kui niiviisi tõreleda teiste välimuse üle, siis saab ainult ise ebakindel inimene olla, sest elurõõmus inimene nii ei mõtle, et mis teiste välimuses halvasti.

Ma pole eriti ilusat naist juhtunud nägema kellel tätokas oleks. Enamasti ikka alla keskpärase välimusega naised, kes on tihti ka ülekaalulised, värvivad oma juuksed mustaks, lasevad jubedad kulliküünised panna ning ennast täis joonistada. Paari suht kena naist tean siidki, kes on samuti tätoka teinud- üks neist kõnedefektiga ja teine on endine enesevigastaja. Nii et jah “tätokas= ebakindlus” peab täiesti paika.

Nōrkade teema. Püüavad ennast vōōraste sulgedega ehtida. Isegi naiste seljal liikuvad pildid on vahel impoteerivad.

#3222021:

#3222006:

#3221783:

Minu jaoks ei erine tätoveering muudest enda kaunistamise vormidest, kes teeb kõrva augud, kes kannab litritega või Gucci kirjaga T-särki, kes värvib juuksed silmatorkavat värvi. Igaühe enda valik.

Mulle endale tätoveeringud meeldivad. Kindlasti ei ole tätoveeringutega inimesed ebakindlad. Tätoveeringu tegemist tavaliselt ikka mõeldakse põhjalikult läbi, enamasti on valitud pildil inimese jaoks ka mingi lugu või seos tema eluga. Ja kui juba tehtud, siis peab sel inimesel ka olema enesekindlust see välja kanda. Tegelikult muutub tätoveering osaks inimesest, ise seda sel moel nagu teised lõpuks tähele ei pane.

Mis aga vaevab inimesi, kes tätoveeringutega inimesi nimetavad “täissodituteks, neurootilisteks, odavateks” jne, see on muidugi omamoodi huvitav küsimus. Kas oma elu tõesti ei ole, et kellegi kaunistatud nahk selliseid emotsioone tekitab? Või on enda ebakindlus nii suur, et kõik, mis raamidesse surutud tavapärasest erineb, kohe hirmu ja tõrget tekitab? Tätokad peaks praeguseks olema küll juba nii tavapärane, et oleks aeg oma foobiatest üle saada.

Kõrvarõngad võtad ära ja neid mikroskoopilisi auke ei märka mitte keegi.

Mingi odava särgiku võtad seljast ära ja seljast ära see ongi võetud, ei mingeid muid asju.

Tätokas jääb terveks eluks sulle peale. TERVEKS eluks. Muutub tuhmiks, venib, näeb üsna rõve lõpuks välja.

Enamik tätokatega tegelasi on mu meelest tohmanid.

Kui muutub tuhmiks- teed üle.

Kuidas me tohmanid oleme? Hindad seda tattoode järgi?

Tead mis? Mulle ei meeldi sinusugused inimesed ka. Mulle ei meeldi ebaviisakad inimesed.

Mul on sinust ka pisut kahju, et sind nii väga need häirivad, et käid ka perekoolis tuututamas.

Nahk on sinu organ, sind kattev organ. Mis sind kaitseb, katab ja sinu eest ja sinuga koos hingab. Võtad kätte ja lased nt maole või sooleseinale midagi tätoveerida?
Lähed palud neurokirurgilt üks väike liblikas oma vasakule ajupoolkerale suristada?
Selle pärast, et inimene oma organeid vabatahtlikult rüüstab ja rikub, ongi tätoveeritud mu meelest tohmanid.
Loomulikult võib igaüks teha oma nahaga, mida tahab, aga üldjoontes on see kõik kokku rõve.
Tahad kunsti teha/näha – maali, vooli, joonista, loo midagi graafilist, aga ära reosta oma nahka, mida sulle antakse ainult üks kord elus.

#3222130:

#3222021:

#3222006:

#3221783:

Minu jaoks ei erine tätoveering muudest enda kaunistamise vormidest, kes teeb kõrva augud, kes kannab litritega või Gucci kirjaga T-särki, kes värvib juuksed silmatorkavat värvi. Igaühe enda valik.

Mulle endale tätoveeringud meeldivad. Kindlasti ei ole tätoveeringutega inimesed ebakindlad. Tätoveeringu tegemist tavaliselt ikka mõeldakse põhjalikult läbi, enamasti on valitud pildil inimese jaoks ka mingi lugu või seos tema eluga. Ja kui juba tehtud, siis peab sel inimesel ka olema enesekindlust see välja kanda. Tegelikult muutub tätoveering osaks inimesest, ise seda sel moel nagu teised lõpuks tähele ei pane.

Mis aga vaevab inimesi, kes tätoveeringutega inimesi nimetavad “täissodituteks, neurootilisteks, odavateks” jne, see on muidugi omamoodi huvitav küsimus. Kas oma elu tõesti ei ole, et kellegi kaunistatud nahk selliseid emotsioone tekitab? Või on enda ebakindlus nii suur, et kõik, mis raamidesse surutud tavapärasest erineb, kohe hirmu ja tõrget tekitab? Tätokad peaks praeguseks olema küll juba nii tavapärane, et oleks aeg oma foobiatest üle saada.

Kõrvarõngad võtad ära ja neid mikroskoopilisi auke ei märka mitte keegi.

Mingi odava särgiku võtad seljast ära ja seljast ära see ongi võetud, ei mingeid muid asju.

Tätokas jääb terveks eluks sulle peale. TERVEKS eluks. Muutub tuhmiks, venib, näeb üsna rõve lõpuks välja.

Enamik tätokatega tegelasi on mu meelest tohmanid.

Kui muutub tuhmiks- teed üle.

Kuidas me tohmanid oleme? Hindad seda tattoode järgi?

Tead mis? Mulle ei meeldi sinusugused inimesed ka. Mulle ei meeldi ebaviisakad inimesed.

Mul on sinust ka pisut kahju, et sind nii väga need häirivad, et käid ka perekoolis tuututamas.

Nahk on sinu organ, sind kattev organ. Mis sind kaitseb, katab ja sinu eest ja sinuga koos hingab. Võtad kätte ja lased nt maole või sooleseinale midagi tätoveerida?

Lähed palud neurokirurgilt üks väike liblikas oma vasakule ajupoolkerale suristada?

Selle pärast, et inimene oma organeid vabatahtlikult rüüstab ja rikub, ongi tätoveeritud mu meelest tohmanid.

Loomulikult võib igaüks teha oma nahaga, mida tahab, aga üldjoontes on see kõik kokku rõve.

Tahad kunsti teha/näha – maali, vooli, joonista, loo midagi graafilist, aga ära reosta oma nahka, mida sulle antakse ainult üks kord elus.

Nii on. Inimesed ei väärtusta oma keha. Tavaline näide on kunstrinnad, alumiste ribide eemaldamine, ülekaalulistel mao-operatsioonid – kõik nö ’ilu’ heaks. See kõik invaliidistab inimese füüsilist keha, seda ainsat, mis inimesele antud on.

Olen juba öelnud, et mul on kama, mida keegi oma kehaga teeb, aga mul on õigus ka omaette naerda, kui see tundib mulle rumal. Ja oleks ka õigus inimesele otse öelda, et kuule, see on nüüd küll tõsikoomiline.

Pepuliblikatest ja nimmepiirkonna ornamentidest ma juba kirjutasin, aga meenus veel üks koomik. Kolleeg, meessoost. Tal on tätoveering rinnal, õigemini päris üleval. Olen anatoomias kehv, aga seal kus see lohk on, rinnaku ülaosa öeldakse selle kohta vist. Mitte suur, ehk 4×4 cm. Seal on tähti ja seal on jooni. See mees kannab ALATI kas kraega särki, ülemised nööbid piisavalt lahti, et see täto paistaks. Või siis V-kaelusega T-särki suvel. Ühesõnaga, see tätokas on alati näha. Ka talvel kannab ta autoni minnes jopet ülalt lahti ja salli libedalt õlgadel, no nagu mantli ja lipsuga kantakse. Ta rõhutab seda riietusega ja see pole mitte kunagi kaetud.

Ja nüüd naljaka osa juurde. Kui temalt küsida, et mida need sümbolid tähendavad, siis ta ütleb, et seda ei paljasta ta kellelegi ja kunagi ning see on temale väga isikliku tähendusega asi, mille tähendust ta ei avalda. Mitte kunagi, sest sellel on nii sügav mõte.

Minu jaoks on see sama naljakas-rumal, kui ma võtaksin kätte plakati, kirjutaksin sinna tähti ja numbreid, jooni ja kujundeid ning kannaksin seda uhkelt pulga otsas päevast päeva igal pool kaasas, kuhu ma ka läheksin. Ja kui keegi küsiks, et kuule, mida see su plakat tähendab, mida sa meile nina alla iga päev tood, siis ma teeksin sügavmõttelise näo ja ütleksin, et seda ma ei paljasta iial. Mitte iial! See on nii diip lihtsalt. Ja nii isiklik.

#3222130:

aga ära reosta oma nahka, mida sulle antakse ainult üks kord elus.

Tegelikult uuendab keha oma rakke üsna regulaarselt. Nii et ei saa öelda, et kõik see, millega sündisid, sulle ka kogu eluks jääb.

Näiteks:
Marrasknahk 2-4 nädalat.
Kehakarvad 3-6 aastat.
Maksarakud 150-500 päeva.
Mao- ja soolestiku limaskest kuni 5 päeva.
Luustiku uuenemise protsess tervikuna 10 aastat.
Punased verelibled 4 kuud.

Täielikult muutumatuna püsivad näiteks silmalääts ja ajukoore neuronid.

Oiiijah 😀
Miks Teid kotib?
Perekooli tätoveeringu heiterid=keskealised, ülekaalulised, kaua ilma olnud naised.
Sama jabur statement kui teemaalgataja võrdlus.
Mul on: tasuv töö, peagi veel tasuvam(riigitööline), peigmees, koer, maja, korter, 2autot, armastav pere, toredad ja sallivad sõbrad.Jaaaaaa 5 tätoveeringut.
Mis Teil on?
Ja kõigele lisaks, ma olen 26-aaatane. Kuradi kaugele olen jõudnud oma ebakindluse, tohmani oleku ning oma keha mitteväärtustavana inimesena.

#3222307:

Perekooli tätoveeringu heiterid=keskealised, ülekaalulised, kaua ilma olnud naised.

Tohohh. Paluks mitte üldistada, pole sa siin kellestki parem. Olen tõesti keskealine, ülekaaluline ja kaua ilma olnud aga see ei tee minust veel heiterit.

Nagu ülalpool artiklis lugeda võis, küsitlustest selgus, et tätoveeritud peavad arvestama sellega, et neile antakse inimesena negatiivsem hinnang. Milline, lugege ise, ei viitsi copima hakata. Nii et kui tegid tätoka, eladki tagajärgedega ja lepid, et sinusse suhtutakse eelarvamustega. Palju võhma hakkab kuluma, et tõestada, et sa ei ole krokodill. Ebaõiglane, kuid see on elu.

#3221501:

Kedagi ei huvita eriti, mida teised sellest arvavad.

Oi, selle kohta on lausa anekdoot, kuidas eestlane põeb mida temast arvatakse! Ja loe neid lõpmatuid “moenõu” teemasid: kas sellega sobib, kas too on hea valik, kas nii on ilus. Ise ei juleta midagi otsustada, perekool andku nõu mis kleit lapsele koolipeole ha mis king pealinna tänavale.

Tätokad on aborigeenidelt ja teistelt metsrahvastelt tulnud. Koledad sinised tindilarakad, täissoditud sõrmenukid ja õlad vangidelt. Miks peaksin tahtma ennast nendega samastada?
Mul on 45 aastat olnud ilus ja puhas nahk – tehke järgi, “kunstnikud”!

#3222321:

#3222307:

Perekooli tätoveeringu heiterid=keskealised, ülekaalulised, kaua ilma olnud naised.

Tohohh. Paluks mitte üldistada, pole sa siin kellestki parem. Olen tõesti keskealine, ülekaaluline ja kaua ilma olnud aga see ei tee minust veel heiterit.

Oot, ma enda arust kirjutasingi, et see minu võrdlus on sama jabur kui see teemaalgataja oma. Siin neid kommentaare lugedes lihtsalt pidin selle välja ütlema. Sest noh, ma ju võin ka oma arvamust halvasti esitleda.
Ja siin vahepealsele kommentaarile, et kedagi ei huvita mis mul on. Palun nüüd loe mõttega mu kommentaar läbi ja ka eelnevad. Ja siis tee järeldusi, miks ma võisin niimoodi üldse kirjutada.
Saan aru, et heiterid ei viitsi ega taha milleski aru saada, vaid ainult lahmida ja kritiseerida.
Mina olen uhke oma kõikide nende iseloomujoonte üle, mida nii Teie kui nii mõnigi enesekindel keskealine naine mulle kui tätoveeritud inimesele külge pannud on.
Ja ma ei ole end siia õigustama tulnud. Soovisin, et te oma kitsast silmaringist kaugemale ka suudaks näha, et see tätoveeritud inimene ei võrdu odav mulje. Odava muljega ei jõuagi kuhugi. Või siiski?

Naljakas, üks jahub siin koguaeg lilledest ja liblikatest. Ma ei tea ühtegi inimest kellel sellised tattood oleks. See on mingi 90ndate teema. Ma olen nõus need on tõesti koledad. Siis need eriti diibi tattoo tüübid, on ka imelikud. Ja jällegi, minu tutvusringkonnas selliseid ei ole. Ma vist isegi saan aru, millist sorti inimesi te silmas peate, aga te ei saa üldistada.
Minu tattood näiteks ei ole näha, ainult suvel, aga muidu mitte. Mul on väga hästi tehtud tööd ka.
Keegi mainis, et tattoode kandjad peaksid arvestama sellise käitumisega, et nendesse suhtutakse negatiivselt. Hmm, minusse pole kunagi keegi halvasti suhtunud kui neid näha on, pigem astutakse ligi ja tahetakse näha tööd(ka vanainimesed). Ja kunagi pole saanud negatiivset tagasisidet. Mu kunstnik tegi head tööd ja mina kannan seda igaljuhul uhkusega 🙂

Kas 90ndate tattood on nüüdseks maha kulunud? Kui tehti siis, jäid need igaveseks (kel pole raga, julgust või tahtmist seda üle lasta teha).

Teine suurmood on igasugused ladina- ja inglisekeelsed keelsed mõttetarkused ja muidugi hoeroglüüfid.

Lohed, kassid, ämblikud, skorpionid, kujundid… Mitte ühtegi originaalset ideed pole näinud![/quote]

Jah, aga enamus siiski teevad üle ja need kes ei tee, neile meeldib.
On ainult mingi osa inimesi, kes teevad selliseid asju, enamus tahab ikka omanäoline olla. Tänapäeva tatoveerijad, muide, ei olegi nõus tegema selliseid massitöid. Kõik kunstnikud tahavad ju erineda, neil on oma käekirjad. Tattoo ei ole pelgalt enam mingite lillekeste ja liblikate tegemine. Uskuge või mitte- see on kunst.
Kusjuures, mina pole mitte ühtegi sinu nimetatus asja näinud. Kõik keda ma tean, kellel on tattood, on väga omanäolised ja selliseid sarnaseid ei ole. Mul pole aimu ka millistest inimestest sa räägid ja kus sa neid kohtad.
Veider on see, et te lihtsalt tühjakoha pealt ütlete meile tohmanid ja isegi nartsud. Ma tahaks teid reaalselt näha. Ma tahaksin näha neid inimesi, kes käivad teisi maha tegemas ja halvasti ütlemas. Mina ei ole selline, minu sõbrad ei ole sellised. Aga mingi osa on. Kus tuleb see negatiivsus?

Mind tsiteerid, aga mina pole kedagu lahterdanud. Tõsi, tätoveeritud nahk on kole, olgu tahes kõrgekvaliteediline šedööver seal peal. Minu arvamus.

Kus ma näen taolisi inimesi? Absoluutselt igal pool! Tänaval, poes, bussis, üritustel, asutustes. Tätoveerituid on kõik kohad täis ja olgugi et nad kõik peavad ennast “omanäoliseks”, siis korduvaid elemente on massiliselt. Ma tunnen ennast oma puhta nahaga tõesti eriliselt.

Kas keegi seletaks seda “lahedust”? Milles seisneb lahe olemine? Et tätsakas on peal = olen lahe? Ise oleksin arvanud, et lahedus kui niisugune, tuleb inimese seest, mitte pealt.

Veel – kas see “isegi vanainimesed vaatavad” peab asjale kuidagi kaalu juurde andma?[/quote]

Vanainimese näite tõin sellepärast, et ekslikut arvatakse, et just vanem põlvkond vaatab viltu.
Aga lahedus? Ma olin juba enne oma tattoosi lahe😎