Teema: Tavalised asjad, mida oma koju ei taha või teistel ei ole

Mikrolaineahi – kui poeg välismaale  kolis ja meile tõi, siis olen seda kasutanud aasta jooksul 1-2x, samas hirmus kobakas ja võtab enda alla ruumi.

Köögiteleviisor – sai mehelt nuiatud ja nüüd selgub, et tegelikult ei vaatagi. Süües räägime juttu, üksi köögis olles ei viitsi jälle vaadata.

Külas olles häirib, kui WC  ust ei saa panna lukku.  Vahest ei ulata käega kinni hoidma. Teiseks, kui WC on suure toa läheduses, ühes kohas avaneski WC uks suurde tuppa.

Vanema inimese häda  on see, et esikus ei ole kuskile istuda, kui hakkad saapaid jalga panema, käekotti kuhugi panna jne.

Mingist Blossom-tv-st vaatan vahel, milliseid imevidinaid on hiinlastel igaks asjaks vaja: á la mingid panni kaane hoidjad, kulbialused, mingid riivid-sõelad-avajad, pingid ja katted, nupud ja… Kõik muidugi plastikust. Vat mina ei taha omale plastikut koju! Kui nüüd järele mõelda, siis prill-laud on üks väheseid plastikasju, mis esimesena meelde tuleb.

Veel vaatan sõbrannade vannitubasid: tohutus koguses tuube ja topse, kreeme ja määrdeid, seda ja toda. Mul on ka mõned kreemid, erianditult topsikutes (lihtsam ja ohutum paigutada, jätab luksuslikuma mulje kui tuubindus), aga need on mul kõik peeglikapis ja mitte nähtaval. Üleüldse armastan lagedaid pindu.

Üldse ei meeldi ja ei taha omale koju (maamaja) skandinaavia või talupojastiili: vokke, vankrirattaid lakke, köise liistudeks, liiga palju puitu, liiga heledaid toone. Pigem on minu maitse betoon-klaas-metall-marmor ja nii on nii mõnegi arvates meie maja metsa sees (koos siseviimistlusega) kui võõrkeha. Ema ütles otse, et selline maja põliskuuskedega krundile ei sobi. No ei sobi, siis ei sobi – mulle jälle ei meeldi see kohustuslik elupuuhekk ümber tara.

Plastmassist mänguväljakud-kiiged-liumäed koduhoovides. Mkmm.

Kapselkohvimasin – milline loodusreostus! Ja suuremale seltskonnale tilguta tassikaupa kohvi, kuniks esimestel on joodud, saavad alles viimased oma noosi kätte. Mõttetu.

Oh, neid asju on kindlasti veel, eks ma jooksvalt lisa 🙂

Mul ei ole ja ei taha nõudepesumasinat, mikrolaineahju ja pesukuivatit. Nendest kolmest mikrolaineahi oli, läks katki, uut ei ostnud, pole kordagi puudust tundnud. Ülejäänusid pole kunagi tahtnud.

Klaase on mul kaks veiniklaasi ja mingid tillukesed napsiklaasid, kust mees vahel tähtpäevadel kellegi terviseks klõmaka lonksab. Aa, tegelikult on kaks šampuseklaasi ka, pulmadeks saadud, need on mingite temaatiliste illustratsioonide ja lipsukestega. Seisavad ülejäänud pulmanodiga karbis. Mehel on ka mingid kolakad õlleklaasid, sellised nagu Oktoberfestil, paksust klaasist ja sangaga. Mina neid ei taha, pole kordagi näinud, et neid kasutataks, ära visata ei tohi. Ükskord vihaga panin sinna lilled sisse, siis mees koristas kähku klaasid mul eest ära kuhugi köögikappi. Nii et alkokultuuri huvilised külalised minu kodus peaksid mind ilmselt matsiks küll. Enda kaitseks võin vaid öelda, et praegu pole kodus ka mitte ühtegi pudelit jooki, mida minu olemasolevatest klaasidest juua saaks.

Kohvimasinaid ka pole, on presskann. Igasugu kapslid ja padjakesed jms on tume maa. Peeglid on, prügikasid on, raamaturiiulid on ka. Enne külaliste tulekut korjan vannitoast pere rätikud kokku ja panen külalistele puhtad. Ära arvama ei pea, ütlen neile, et need käterätid on kasutamiseks.

Mis veel külalistesse puutub, siis mul pole toasusse. Käin paljajalu või sokkis. Külla minnes mõned agaralt pakuvad ja pabistavad, et mina õhukeste sokkidega jalgu külmetan. Mina jälle pabistan, et miks mulle võõraid susse jalga topitakse. Kes mulle külla tuleb, peab ka sokkis olema, aga olen kuulnud, et mõnel pool on kombeks hoida kodus spetsjomm külaliste sussivaru. Mulle hakkab see mõte vastu.

Hari ja kühvel on, aga need ei meeldi mulle, mõtlen käsitolmuimeja peale.

Kohvimasin, isegi tavaline filterkohvimasin on minu jaoks mõttetu, sest elan üksi ja joon vaid 1-2 tassi kohvi hommikul. Külalisi ka ei käi eriti, kui käivad, siis samuti enamuses üksinda, saab edukalt “pätikohviga” hakkama.

Skandinaavialik sisustus- hallides ja valgetes ning veel jubedam-mündirohelistes- toonides mööbel, igasugu tobedad raamitud hüüdlaused, mingid kivikesed, küünlad, kujukesed jms..kindel ei. Keegi midagi sellist kingibki, siis see lendab küll ilma igasuguse süümepiinata prügisse või kui viitsin, siis viin ka uuskasutuskeskusse. Reisimeened ja eksootiline kunst lähevad samasse.

Nutitelefon. Pole jah kodusisustus, aga ma ei taha seda endale põhimõtteliselt, et mul oleks internet kogu aeg kättesaadav. Niigi arvutisõltlane juba..

Ei taha endale nutitelefoni, tahvelarvutit ega mikrolaineahju. Igasugune ekraanide näperdamine hakkab lausa füüsiliselt vastu. Kohvi ega alkoholi ei tarbi, seega ei eksisteeri majapidamises ka vastavaid klaase-masinaid-tasse. Harva käivate külaliste pärast ei hakka ju selliseid asju niisama ruumi raiskama ostma. Samas on külaliste jaoks alati puhas rätik vannitoas, pean seda elementaarseks ja olen segaduses kui kuhugi külla minnes pean käsi suvalisse rätti kuivatama. Televiisorist loobuksin ka suurima rõõmuga, kahjuks oleme mehega ses osas eriarvamusel.

Hea teema. Ka minul ei ole ega tule uksekella ega kohvimasinat. Ei ole mikrolaineahju, köögikombaini (ehkki teen kodus palju süüa), robottolmuimejat, nipsasju ja kujukesi riiulitel. Viinapitse ka ei ole, sest kanget alkoholi meil keegi ei joo. Kui mulle kingitakse mingi ese, mida ma ei vaja või mis mulle värvilt ja vormilt ei meeldi, siis ei jäta seda isegi kappi alles, vaid annan soovijale ära või viin teise ringi poodi.

#3675100:

Külas olles häirib, kui WC ust ei saa panna lukku. Vahest ei ulata käega kinni hoidma. Teiseks, kui WC on suure toa läheduses, ühes kohas avaneski WC uks suurde

Mul on täiega paranoia, et jään vetsu kinni. (On mõned korrad juhtunud). Nii et külas olles ma uksi ei lukusta. Käega kinni hoidma pole nagu ka pidanud. Siiani on kõik uksed ees ja kinni püsinud. Ja üldiselt ju saadakse aru, et keegi on seltskonnast puudu. Avalikus kohas muidugi lukustan.

Meil ei ole ka televiisorit, polegi kunagi olnud. Raadiot ja lauatelefoni ka pole.

Kohvimasinat pole samuti ja kuigi joon kohvi igal hommikul, ei taha ikkagi masinat – võtab ruumi ja ei tee täpselt sellist nagu tahan ja peab hooldama, puhastama jne.

#3675100:

Külas olles häirib, kui WC ust ei saa panna lukku.

Sellega seoses tuli kohe meelde, et jube häiriv, kui paljudes avalikes tualettides, kaubanduskeskustes pole nagi, kuhu käekotti, mantlit või jopet riputada. Mõnes kohas on näha, et plastikust nagi on katki läinud, aga korralikku metallist nagi ka keegi ei pane.

Kui teemast rääkida, siis samuti ei meeldi, kui kodus on vähe vaba pinda ja palju asju, erinevaid nipsasjakesi, kujukesi, kunstlilli, linikuid jms, mis koguvad tolmu.

#3675105:

Mina jälle ei saa raamaturiiuli ja raamatute kuhjamisr vajadusest aru. Milleks neid raamatuid kokku kuhjata? Võtavad ainult ruumi ja koguvad tolmu. Tänapäeval pole ju ka enam mingit väärtust paberil ENE-del, ÕSidel jm – kõik tuleb netist. Ma loen väga palju, aga laenutan raamatukogust või loen e-lugerist. Absoluutselt ei armasta raamatute kokkukuhjamist ja ei saa aru, miks need peaks mõne pere erudeeritust vm näitama. Erandiks muidugi minu tööks vajalikud üksikud teosed ja laste pildiraamatud (neid nad vaatavad ikka ja jälle).

Mina olen sinuga nõus. Varem olid mul riiulis peamiselt sõnaraamatud ja entsüklopeediad, nüüd on needki netis kättesaadavad. Ilukirjandust ei näe üldse mõtet koguda, ma ei loe enamasti sama raamatut mitu korda ja alati on vajadusel võimalik raamatukogust uuesti laenata. Laenutangi ilukirjandust raamatukogust, ei tunne vajadust neid raamatuid omada.

Oleme pojaga tolmuallergikud ja lahtised raamaturiiulid koguvad meeletult tolmu. Meil on kontoritoas üks umbes poooleteise meetri laiune ja laeni ulatuv klaasustega raamatukapp – sinna mahuvad kõik meie raamatud. Valdavalt on seal lastekirjandus (lapsele sai läbi aastate ikka palju raamatuid ostetud), mõned mulle huvi pakkuvate inimeste elulooraamatud, natuke teatmeteoseid. Seega elutoas meil ka raamatuid ei paista, võib-olla mõni külaline imestab ja peab meid mitteerudeerituks, ent ma ei pea vajalikuks neid pelgalt seetõttu eksponeerida, et enda perest paremat muljet jätta.

Õudne, kui enesekesksed inimesed ikka on. Kõik, mis mulle meeldib, on õige, ja teiste eelistused “panevad imestama” või “kulme kergitama” või “on mõistetamatu” või kõige hullem, mis tänapäeval olla saab “mulle kingiti, aga lõpetasid kohe prügikastis”.
No lugege seda eneseimetlust, teiste kingitud asjad on rämps (ei, ei vii kuhugi ega anna kellelegi, et mitte loodust asjata reostada, vaid lennutas kohe prügikasti), enda valik on aga maitsekuse tipp:
“ei taha oma sisekujundusse ja kahjuks prügikastis need lõpetasid. Küll aga on mul alati söögilaual oma tehtud lillekompositsioon (väike muidugi) või pikas kitsas vaasis üksik elus õis.”
Oksele ajab.

Mina ei taha enam kuivatit. Vabanesin eelmisest ja uut ei taha peale makstes ka enam. Vanutas ja tegi riided ja kodutekstiili väga ruttu vanaks, paljud asjad tõmbusid kokku. Lisaks on enamus rõivastel ja tekstiilil hooldusmärgistes kuivati kasutamise keelumärk.

Rääkida ikka võib. Ajaviiteks just, ei sunni ju teisi nii olema. Mulle esimestena on kohe nimekirjas pesukuivati ja tahvelarvuti ja kalleid nutitelefone, st uusi mudeleid.Mingit isu ega soovi neid omale soetada ei ole. Samuti kavatsen klassikalist mööblit kasutada niikaua, kuni ta kestab. Mitte vahetada välja moe pärast. Ei soovi koju suurt printer-skänner-koopiamasin kombaini või lamineerimismasinat. Seda ütlen sellepärast, et suvel kuulsin kahelt tuttavalt, et neil on ja nad imestasid, et meil pole. Ma siis natuke ka imestasin omaette, et neil on, kui kuulsin, sest neil eriti see kasutust ei leia ja võtab palju ruumi, samas nad imestavad teiste juures, et neil värviprinterieid jms kombosid ei ole. Raamaturiiulid mul on, aga ma ei imesta, kui neid teistel ei ole. See on üks minu hobidest ja meelistegevustest. Teistel on muud asjad. Jah, ja robottolmuimejat ka ei igatse.

Mina ei tahaks ealeski endale koju neid heade mõtete tahvli sarnaseid asju (“siin majas me vabandame ja naerame” jura).

#3675231:

Mina ei tahaks ealeski endale koju neid heade mõtete tahvli sarnaseid asju (“siin majas me vabandame ja naerame” jura).

Kui tuleks pähe mingi eriti lahedad ja omased laused ja välgatused, mida kasutada ja mitte nendega üle pakkuda, siis võiks isegi kõne alla tulla. Ja sllega seoses meenuski asi, mida kindlasti ei taha oma koju – magneteid täis külmikuuks.