Teema: Tavalised asjad, mida oma koju ei taha või teistel ei ole

Mikrolaineahi – kui poeg välismaale  kolis ja meile tõi, siis olen seda kasutanud aasta jooksul 1-2x, samas hirmus kobakas ja võtab enda alla ruumi.

Köögiteleviisor – sai mehelt nuiatud ja nüüd selgub, et tegelikult ei vaatagi. Süües räägime juttu, üksi köögis olles ei viitsi jälle vaadata.

Külas olles häirib, kui WC  ust ei saa panna lukku.  Vahest ei ulata käega kinni hoidma. Teiseks, kui WC on suure toa läheduses, ühes kohas avaneski WC uks suurde tuppa.

Vanema inimese häda  on see, et esikus ei ole kuskile istuda, kui hakkad saapaid jalga panema, käekotti kuhugi panna jne.

Mingist Blossom-tv-st vaatan vahel, milliseid imevidinaid on hiinlastel igaks asjaks vaja: á la mingid panni kaane hoidjad, kulbialused, mingid riivid-sõelad-avajad, pingid ja katted, nupud ja… Kõik muidugi plastikust. Vat mina ei taha omale plastikut koju! Kui nüüd järele mõelda, siis prill-laud on üks väheseid plastikasju, mis esimesena meelde tuleb.

Veel vaatan sõbrannade vannitubasid: tohutus koguses tuube ja topse, kreeme ja määrdeid, seda ja toda. Mul on ka mõned kreemid, erianditult topsikutes (lihtsam ja ohutum paigutada, jätab luksuslikuma mulje kui tuubindus), aga need on mul kõik peeglikapis ja mitte nähtaval. Üleüldse armastan lagedaid pindu.

Üldse ei meeldi ja ei taha omale koju (maamaja) skandinaavia või talupojastiili: vokke, vankrirattaid lakke, köise liistudeks, liiga palju puitu, liiga heledaid toone. Pigem on minu maitse betoon-klaas-metall-marmor ja nii on nii mõnegi arvates meie maja metsa sees (koos siseviimistlusega) kui võõrkeha. Ema ütles otse, et selline maja põliskuuskedega krundile ei sobi. No ei sobi, siis ei sobi – mulle jälle ei meeldi see kohustuslik elupuuhekk ümber tara.

Plastmassist mänguväljakud-kiiged-liumäed koduhoovides. Mkmm.

Kapselkohvimasin – milline loodusreostus! Ja suuremale seltskonnale tilguta tassikaupa kohvi, kuniks esimestel on joodud, saavad alles viimased oma noosi kätte. Mõttetu.

Oh, neid asju on kindlasti veel, eks ma jooksvalt lisa 🙂

Mul ei ole ja ei taha nõudepesumasinat, mikrolaineahju ja pesukuivatit. Nendest kolmest mikrolaineahi oli, läks katki, uut ei ostnud, pole kordagi puudust tundnud. Ülejäänusid pole kunagi tahtnud.

Klaase on mul kaks veiniklaasi ja mingid tillukesed napsiklaasid, kust mees vahel tähtpäevadel kellegi terviseks klõmaka lonksab. Aa, tegelikult on kaks šampuseklaasi ka, pulmadeks saadud, need on mingite temaatiliste illustratsioonide ja lipsukestega. Seisavad ülejäänud pulmanodiga karbis. Mehel on ka mingid kolakad õlleklaasid, sellised nagu Oktoberfestil, paksust klaasist ja sangaga. Mina neid ei taha, pole kordagi näinud, et neid kasutataks, ära visata ei tohi. Ükskord vihaga panin sinna lilled sisse, siis mees koristas kähku klaasid mul eest ära kuhugi köögikappi. Nii et alkokultuuri huvilised külalised minu kodus peaksid mind ilmselt matsiks küll. Enda kaitseks võin vaid öelda, et praegu pole kodus ka mitte ühtegi pudelit jooki, mida minu olemasolevatest klaasidest juua saaks.

Kohvimasinaid ka pole, on presskann. Igasugu kapslid ja padjakesed jms on tume maa. Peeglid on, prügikasid on, raamaturiiulid on ka. Enne külaliste tulekut korjan vannitoast pere rätikud kokku ja panen külalistele puhtad. Ära arvama ei pea, ütlen neile, et need käterätid on kasutamiseks.

Mis veel külalistesse puutub, siis mul pole toasusse. Käin paljajalu või sokkis. Külla minnes mõned agaralt pakuvad ja pabistavad, et mina õhukeste sokkidega jalgu külmetan. Mina jälle pabistan, et miks mulle võõraid susse jalga topitakse. Kes mulle külla tuleb, peab ka sokkis olema, aga olen kuulnud, et mõnel pool on kombeks hoida kodus spetsjomm külaliste sussivaru. Mulle hakkab see mõte vastu.

Hari ja kühvel on, aga need ei meeldi mulle, mõtlen käsitolmuimeja peale.

Kohvimasin, isegi tavaline filterkohvimasin on minu jaoks mõttetu, sest elan üksi ja joon vaid 1-2 tassi kohvi hommikul. Külalisi ka ei käi eriti, kui käivad, siis samuti enamuses üksinda, saab edukalt “pätikohviga” hakkama.

Skandinaavialik sisustus- hallides ja valgetes ning veel jubedam-mündirohelistes- toonides mööbel, igasugu tobedad raamitud hüüdlaused, mingid kivikesed, küünlad, kujukesed jms..kindel ei. Keegi midagi sellist kingibki, siis see lendab küll ilma igasuguse süümepiinata prügisse või kui viitsin, siis viin ka uuskasutuskeskusse. Reisimeened ja eksootiline kunst lähevad samasse.

Nutitelefon. Pole jah kodusisustus, aga ma ei taha seda endale põhimõtteliselt, et mul oleks internet kogu aeg kättesaadav. Niigi arvutisõltlane juba..

Ei taha endale nutitelefoni, tahvelarvutit ega mikrolaineahju. Igasugune ekraanide näperdamine hakkab lausa füüsiliselt vastu. Kohvi ega alkoholi ei tarbi, seega ei eksisteeri majapidamises ka vastavaid klaase-masinaid-tasse. Harva käivate külaliste pärast ei hakka ju selliseid asju niisama ruumi raiskama ostma. Samas on külaliste jaoks alati puhas rätik vannitoas, pean seda elementaarseks ja olen segaduses kui kuhugi külla minnes pean käsi suvalisse rätti kuivatama. Televiisorist loobuksin ka suurima rõõmuga, kahjuks oleme mehega ses osas eriarvamusel.

Hea teema. Ka minul ei ole ega tule uksekella ega kohvimasinat. Ei ole mikrolaineahju, köögikombaini (ehkki teen kodus palju süüa), robottolmuimejat, nipsasju ja kujukesi riiulitel. Viinapitse ka ei ole, sest kanget alkoholi meil keegi ei joo. Kui mulle kingitakse mingi ese, mida ma ei vaja või mis mulle värvilt ja vormilt ei meeldi, siis ei jäta seda isegi kappi alles, vaid annan soovijale ära või viin teise ringi poodi.

#3675100:

Külas olles häirib, kui WC ust ei saa panna lukku. Vahest ei ulata käega kinni hoidma. Teiseks, kui WC on suure toa läheduses, ühes kohas avaneski WC uks suurde

Mul on täiega paranoia, et jään vetsu kinni. (On mõned korrad juhtunud). Nii et külas olles ma uksi ei lukusta. Käega kinni hoidma pole nagu ka pidanud. Siiani on kõik uksed ees ja kinni püsinud. Ja üldiselt ju saadakse aru, et keegi on seltskonnast puudu. Avalikus kohas muidugi lukustan.

Kõige jubedam uus leiutis on need aasta kestvad pärisroosid – ma ei tea täpselt kuidas neid nimetatakse. Loomulikud nad välja ei näe, ei lõhna, koledalt pakitud – mulle kingite selline karbitäis neid, ei taha oma sisekujundusse ja kahjuks prügikastis need lõpetasid. Küll aga on mul alati söögilaual oma tehtud lillekompositsioon (väike muidugi) või pikas kitsas vaasis üksik elus õis.

Ehk siis võib kokkuvõtvalt öelda, et kunstlilled ajavad mulle judinad peale.

Elan linnas 30-ndatel ehitatud majas ja ei jõudnud renoveerides ära kuulata soovitusi jätta ikka mõni palksein nähtavale. No ei sobi minu arvates selline robustne stiil linna, kuigi maamajas oleks ilus küll. Liiga palju nähtavat puitu üldse ei meeldi, nt värvi alt lihvitud vanad põrandalauad või trepid. Ikka värv peab peal olema nendel.
Perepilte või üldse fotosid ma ei riputa seinale. Paaril korral on üritatud kinkida raamitud fotosid, mis kuskil üritustel meist tehtud, kuid need on siiani sahtlis peidus.
Antiikset või vastupidi väga modernses stiilis mööblit ei taha endale.
Avatud raamaturiiulid ei meeldi, osalt see tulnud ilmselt minu tolmuallergiast ja lapsepõlvekodust, kus olid ühes toas seinasuurused raamaturiiulid. Ma ei suutnud seal toas kaua viibida. Klaasuste taga võivad olla, kuid endal enamus kinnises kapis.

Vannitoas väikeste käterättide puudumine – see on päris sage, aga minu jaoks nii mõistetamatu. Et pean käsi pühkima sinna, kuhu pereisa võib-olla oma m-i kuivatab.

Siis on harjumatu ka see, kui prügi ei sorteerita, kuna minu jaoks on see nii elementaarne. Et näiteks peangi suure lillepaberi olmeprügisse viskama. Siin võib muidugi ka see olla, et külalisele öeldakse, et ah viska sinna ja ei viitsita kõiki prügikaste ette näidata (olen külalistele ka ise nii öelnud).

#3675185:

Õudne, kui enesekesksed inimesed ikka on. Kõik, mis mulle meeldib, on õige, ja teiste eelistused “panevad imestama” või “kulme kergitama” või “on mõistetamatu” või kõige hullem, mis tänapäeval olla saab “mulle kingiti, aga lõpetasid kohe prügikastis”. No lugege seda eneseimetlust, teiste kingitud asjad on rämps (ei, ei vii kuhugi ega anna kellelegi, et mitte loodust asjata reostada, vaid lennutas kohe prügikasti), enda valik on aga maitsekuse tipp: “ei taha oma sisekujundusse ja kahjuks prügikastis need lõpetasid. Küll aga on mul alati söögilaual oma tehtud lillekompositsioon (väike muidugi) või pikas kitsas vaasis üksik elus õis.” Oksele ajab.

Nõus.

Tunnistan häbenedes üles, et Perekool on mind nii palju mõjutanud, et ma ei julge enam kellelegi midagi kinkida pärast seda, kui siinsete snoobide postitusi olen lugenud. Kuidas kõik nende jaoks “rämps” on ja prügikasti rändab. Ise ma hindan kingitusi väga ja kuidagi ei suudaks selliselt suhtuda.

Minu kodus pole vähemalt 12aastat olnud mikrolaineahju, ei tunne üldse puudust ka. Paljud imestavad, et kuidas ma küll toidu soojaks saan 🤷‍♀️🤦‍♀️😅

Tunnistan häbenedes üles, et Perekool on mind nii palju mõjutanud, et ma ei julge enam kellelegi midagi kinkida…

Ma ei julge isegi kedagi külla kutsuda. Pärast loed jälle foorumist, kui nõme kodu kellelgi on või kui jubedalt kedagi häiris, et bataadikrõpsude ja kitsejuustu asemel mingit vanaaegset kartulisalatit pakuti jne.

#3675223:

Tunnistan häbenedes üles, et Perekool on mind nii palju mõjutanud, et ma ei julge enam kellelegi midagi kinkida…

Ma ei julge isegi kedagi külla kutsuda. Pärast loed jälle foorumist, kui nõme kodu kellelgi on või kui jubedalt kedagi häiris, et bataadikrõpsude ja kitsejuustu asemel mingit vanaaegset kartulisalatit pakuti jne.

Tahaks loota, et mul nii lolle tuttavaid pole.

Elan Mustamäe paneelikas mehega kahekesi. Kuna köök teadagi väike, siis nõudepesumasinat siia pressima ei hakka. Ei tunne puudust ka. Mikrolaineahi läks juba 5 aasta eest prügimäele.

Ma tahan võimalikult vähe tekstiili oma kodus näha – ei meeldi kardinad, vaibad, päevatekid, diivanikatted, linikud ega laudlinad. Ma tundun enda arust vähemuses olema nende vaenamisega – kõik 30+ vanuses külalised on kurtnud selliste asjade puudumise üle.  Eriti mu ämm – tema kodus on KÕIK asjad kaetud millegagi, igal pisikesel pinnakesel on tal linik.

Aga käterätikuid on mul enam kui küll, igal hommikul panen uued. Paberkäterätihoidik on ka olemas, kuigi minu arust üsna kole näeb välja see mu vannitoas, aga mul käib piisavalt külalisi, kes ei kuivata oma käsi rätikusse, kuhu keegi teine võibolla on juba oma käsi kuivatanud. Nemad siis kasutavad paberit.

Samuti osa kodumasinaid on minu jaoks tarbetud – mikrolaineahi, nõudepesumasin, kuivati, igasugused multikeetjad, kombainid, kohvimasinad. Saan ilma nendeta väga hästi hakkama. Elasin ka mitu aastat ilma telerita (ausalt öeldes kasvasin üles ka ilma telerita), aga mehega koos tuli ka teler korterisse.

Nõudekomplekte meil ka pole – isegi morsiklaaside komplekti pole, rääkimata veiniklaasidest ja muudest sellistest. Tassid on kõik erinevad. Ei ole kahte ühesugust.

Aga meil on raamaturiiul tekkinud koju. Kuigi ma ka ei pea üldse mõistlikuks raamatute kuhjamist (kasvasin üles raamatukuhjade keskel ja ütlesin endale, et mina ei korja koju raamatuid), siis olen ikka ostnud ilukirjandust, mida on sõbrannad hiljem laenata tahtnud ja olen sellepärast alles hoidnud. Millalgi otsustasin ka alles jätta enda lemmikute koopiad ja nüüd mul on umbes 70 raamatut kodus, neist kümmekond on raamatukogu omad ja 26 on veel lugemata endal. Lastel on kokku raamatuid 2x rohkem. Varsti läheb käest ära, kui ma neid kuskile ära andma ei hakka.

Teiste kodudes ei tunne ühestki asjast puudust.