Teema: Te võite ju kaasa tulla

#3793870:

Ta ju teab

Ei, ta ei tea. Sa ei saa mehe eest mõelda. Millist tegelemist ootad? Kui sa tööl oled, kas siis ei anna lapsele süüa või milles asi.

#3793878:

Sellepärast ta ütlebki vahetult enne minekut, et saab aru, et nii kiirest ei saa asju pakitud ja naudib minu abitust

No ütle siis: Oi tore, me tuleme kaasa. Ma lähen vahetan riided, sa paki  lapse asjad ja võta laps, aitäh kallis, sa oled nii hea! Ja anna laps mehe sülle ja ise pane ennast kiiresti riidesse ja mine autosse ootama.

#3793878:

quote quote=3793872]No aga miks sa ei võta mehe sõnast kinni ja ei ütle, et “Ok, oota üks hetk, me tuleme, sina võta laps”?

Sellepärast ta ütlebki vahetult enne minekut, et saab aru, et nii kiirest ei saa asju pakitud ja naudib minu abitust

[/quote]
Oot, miks see sinu abitus on. Ma saan aru, et abitu on ikka laps seal peres. Kui mees nii ütleb, siis ma pigem arvan, et tal pole tegelikult mingit kella peale minekut ja ongi nõus hakkama veel lapse asju pakkima. Ma vastaks nagu paljud teised käod siin, et see tõesti on tore mõte ja lähme muidugi koos. Mees pakib lapse (asjad), sina sätid enda valmis ja minek. Ma tõlgendaks seda küll pigem selliselt, et mehel hakkas viimasel hetkel kahju, et te kaasa ei tule ja mõtles ümber.

#3793918:

#3793878:

Sellepärast ta ütlebki vahetult enne minekut, et saab aru, et nii kiirest ei saa asju pakitud ja naudib minu abitust

No ütle siis: Oi tore, me tuleme kaasa. Ma lähen vahetan riided, sa paki lapse asjad ja võta laps, aitäh kallis, sa oled nii hea! Ja anna laps mehe sülle ja ise pane ennast kiiresti riidesse ja mine autosse ootama.

Jah, täpselt. Nii selgub tõde – kas ta sõnades on sisu või on see sõnakõlks. Ja tema ise saab ka asjast aru.

#3793878:

Sellepärast ta ütlebki vahetult enne minekut, et saab aru, et nii kiirest ei saa asju pakitud ja naudib minu abitust

Mis asja sa seal nii väga pakkima pead? Pool elamist võtad alati kaasa, kui lapsega välja lähed?
Pigem mees vihjab sellele, et sa käid kodus ringi veninud põlvedega dressipükstes, soenguta, pesemata, meigita jne ja hoopis sul enda kordategemiseks läheks mingi ca tund.

Saan Su murest aru. Mul endal on ka elu jooksul paar korda juhtunud, kus abikaasa asutab kuhugi minema, minek on juba nädalaid ette teada (nt sõbra sünnipäev, kuhu on lubatud ka kaaslane võtta vms), aga jutt ja olek kogu aeg selline, et ta käib seal üksi ära. Mina end kaasa ei topi. Ja siis, kui tema on juba esikus, saapad jalas, ning mina kerinud end diivanile ja teinud kojujääjale sobilikult olemise mõnusaks, ilmub elutoa uksele ning poetab mokaotsast: “Sa võid ka kaasa tulla.” Nagu mida? 🙂

Ma ei ole sellise “lahke kutse” peale mitte kunagi kaasa läinud. Ei hakkagi püsti hüppama, ennast meikima, riietama, tänan ei. Ja ütlen talle ka üsna otse, mida niisugusest käitumisest arvan.

Õnneks jäid need paar korda paarikümne aasta tagusesse aega, enam pole ette tulnud.

Muide, minu arvates teeb vea see naine, kes üritab nui neljaks kangesti tubli olla ja üksi lapse, sh liikumispuudega lapse eest hoolt kanda. Et ei hakka tema vaest meest tülitama, las mees pühendub tööl käimisele ja toidab peret ja muud polegi vaja, ei tahaks mehekesele järeltulijaga tegelemise koormat selga laduda.

Vot sellise suhtumise kohta ütleks, et inimene on nii mugav, kui tal olla lastakse. Teiseks, mida rohkem isa lapsega tegeleb, seda vähem igavust nemad omavahel koos tunnevad. Kui isa lapsega koos pole eriti olnud, siis ongi esimene reaktsioon alati selline, et noh, mida me siis peale hakkam, mis me siis nüüd teeme…? Aga kui nad koos aega veedavad, siis tekivad nagu iseenesest ühised tegevused, ühised jututeemad ja naljad. Ja parem oleks, kui laseksid nad kaks omapead aega veetma, hea kui see käiks nii et neil poleks võimalust seda aega nt teleri ees või nutikas maha istuda. Ma muidugi ei tea, kui palju lapse liikumispuue võimaldab, aga nad võiks kahekesi saata nt mängutuppa või invamänguväljakule või lastemuuseumi vms.

#3793878:

quote quote=3793872]No aga miks sa ei võta mehe sõnast kinni ja ei ütle, et “Ok, oota üks hetk, me tuleme, sina võta laps”?

Sellepärast ta ütlebki vahetult enne minekut, et saab aru, et nii kiirest ei saa asju pakitud ja naudib minu abitust[/quote]

Sina ei pea pakkima. Tema plaan, tema pakib. Laps on ka tema laps.

#3793918:

No ütle siis: Oi tore, me tuleme kaasa. Ma lähen vahetan riided, sa paki  lapse asjad ja võta laps, aitäh kallis, sa oled nii hea! Ja anna laps mehe sülle ja ise pane ennast kiiresti riidesse ja mine autosse ootama.

Ainuvõimalik käitumine sellise suusoojaks möla lõpetamiseks või siis hakatuseks sundimine, et mees oma lapsega ka reaalselt tegeleks, mitte sõnades. Ei ole nii, et ainult ema rabeleb oma lapsega. Nagu öeldakse- kui ei oska, õpetame. Kui ei taha, sunnime. Just täpselt, inimesed on täpselt nii laisad nagu neil lastakse olla ja sa, teemaalgataja, peaksid selle kõikide eest rabelemise ära lõpetama. Te mõlemad teate, et ta ei mõtle seda, vaid see on juba mõnitamise maiguga. Pärast mossitamine ja tülitsemine “miks sa alati blablabla!” ei anna seda tulemust, mis rahulikult “oota üks hetk, me tuleme kaasa jah, aitäh!”.  Kui selline olukord on õhus, paki kott ja pane riided valmis.

Õigus on ka see, et meie ei tea tausta- kui vana on laps ja missugune puue, kui keeruline see välja minemine siis tegelikult on jne.

Aga paki asjad juba valmis kusalegi ja jää uut sellist “kutset” ootama 🙂 See on nii ajuvaba, kuidas mehed arvavad, et lapsed on naiste rida. Kõige kurvem on selle juures, et nad pole ise süüdi – vanemad on nad selliseks kujundanud. Õnneks järjest rohkem asjast ka räägitakse.

Sõltub liikumispuudest ja transpordist.

Liikumispuudega inimesed üldiselt ikka saavad käia kodust väljas, isegi rabamatkale saab tänapäeval minna, sest paljudes kohtades on korralikud laudteed, mille peal saab ka ratastooliga sõita.

Kui te perena kuskil üldse kunagi ei käi, siis on selline ütlemine muidugi veel ilgem kui sel juhul, kui te siiski lapsega ka koos väljas käite.

Ma nõustun selle käokooriga, kes soovitavad suu lahti teha ja öelda, mida sa asjast arvad. Et sa tõesti ka tahaksid lapsega koos kuskile minna ja niimoodi viimasel hetkel ei saa. AGA kui asi on hoopis selles, et sa oled endale pähe võtnud, et sa peadki tolle lapsega ainult toas passima ja tegelikult mõtled vabandusi välja, miks sa minna ei saa, siis ei ole ainult mees see patuoinas. Vbla ta arvabki, et te võiksite kaasa minna, aga kui ta sind on varasemalt kutsunud, siis on sul sada erinevat vabandust, miks sa ikka kuidagi ei saa… Ka selles võib asi olla.

Niimoodi on raske mingeid soovitusi anda kui ei tea, mis seisus puudega see laps on. Kui mõistus korras ja ratastooliga liigub, siis ei ole ju mingeid ületamatuid takistusi ka viimasel hetkel kaasa minna. Kui tegu on vaimupuudega ja laps ka enamasti voodis pikali, siis loomulikult ei saa hetkega kuskile õue kalpsata, sel juhul on mees veel eriti nõme kui teid kaasa kutsub

Ma siiski kõige hullemat varianti ei arva, vaid pakun, et kui ta kaasa kutsub, siis reaalselt see peaks siiski võimalik olema, et kahekesi pakite lapse kaasa ja sõidategi kuskile randa või külasimmanile… Igal juhul peab selleks ka sinu ehk emapoolne valmidus olema. Kui mitte niimoodi ootamatult, siis arutage läbi, leppige kokku mingid planeeritud väljasõidud. Mitte nii, et sa istud solvunult nurgas ja oled vait ja siis olete lapsega nagu kaks õnnetusehunnikut.

Kuidas teil see olukord on? Käite lapsega kuskil väljas? Kas sina ilma meheta koos lapsega käid jalutamas?

Pakun, et pole selle mehe laps.

#3794636:

Sa ei täpsustanud, mis ulatuses liikumispuue on või kui vana laps on. Paljud on siin kommenteerinud, et las võtab lapse sülle ja lähete, mõtlemata, et tegemist võib olla ka sügava liikumispuudega ratastoolis või lamava lapsega, kes ei pruugi ju beebi olla, et võtad sülle ja lähed. Kuidas te tavaliselt lapsega väljas käite? Infot on nii vähe teemaalgatuses, et raske on midagi soovitada või arvata.

Kui laps on suur ja suurema puudega, siis seda enam on mehest ülimalt ülbe viimasel hetkel mokaotsast poetada, et hüpake siis autosse ja läki.

Jutt on siiski mehe OMA lapsest. Aga paraku, enamus mehi ei pea puudega lapse kasvatamise koormusele vastu ja laseb pere juurest hoopis jalga. Terve lapse puhul noogutaksin kaasa, et ütle, “tore, paki laps kaasa, ma saan siis ka tulla või ise hoopis joogasse minna”, aga haige lapse puhul võib see päädida sellega, et lapsel polegi enam isa. Mingi looduse poolt antud kiiks ka vist meestel, kelle jaoks ju järglased on kõige olulisemad ja näitavad nende “mehisust”, häbeneda last, kellel tervis korras pole, sageli jäetakse nad siis ainult naise õlule ja enamasti kaob ka rahaline tugi koos mehega.

Kui mees siiski inimene on, arutaks temaga asja, et osadki õhtud oleks sul vabad ja tema lapsega või siis miks mitte, tõesti vahel ikka kõik koos minna.