Teema: Teadlik muutumine, kuidas ?

Tuleb kapiuks katki lüüa ja kapist välja tulla.

#3989559:

Pärast emotsioonide teket tuleb iseendale öelda AITAB, ma ei mõtle.

Just. Kui see kohe ei õnnestu, siis lihtlabane aeglases tempos 10-ni lugemine. Ja siis reageerida (kui veel vaja).
eadlik ongi võtmesõna. Kui tunnen, et emotsioonid hakkavad võimust võtma, hingan hästi rahulikult ja sügavalt, loen 10-ni. See kulminatsioonimoment hinges võib tegelikult üsna kiirelt määduda nii. Ajapikku muutub lihtsamaks ja pole enam 10-nigi vaja.

Praegu õpetatakse lastele, et KÕIK tunded on okei. Tunne tuleb ära tunda mitte alla suruda ega ignoreerida. Õigete tehnikatega on võimalik tundeid juhtida.

https://peaasi.ee/teema/emotsioonid/

#3989654:

Praegu õpetatakse lastele, et KÕIK tunded on okei. Tunne tuleb ära tunda mitte alla suruda ega ignoreerida. Õigete tehnikatega on võimalik tundeid juhtida.

https://peaasi.ee/teema/emotsioonid/

Jah, emotsionaalse inimesena olen samuti selle poolt. See AITAB ütlemine toimib ajutiselt, sellega sa surud tunde maha, aga see jääb alles. Seega on see leevendus, kuid mitte lahendus. Mina teen nii: Tuleb tunne, ütleme näiteks hirm… Tunnistan endale, et tunnen hirmu ja keskendun sellele tundele natukeseks ajaks. Ei suru tunnet kuhugi alla, vaid tunnen seda “täiel rinnal” ja siis see lihtsalt kaob ära, sest ma ei pressi seda kuhugi enda sisse väikeseks valusaks kohaks.

#3989992:

#3989942:

Mind huvitab pigem see, et neid iseeneslikult peale tulevaid tundeid ei tulekski. Vähem kurbust, viha, pettumust

Tuleb teadvustada, leppida ja mitte enam keskenduda. Tuleb leida tegevust, mis teeb rõõmsaks ja ka tegevust, kus on vaja hirmu tunda. Panna end ebamugavatesse olukordadesse, aga teistsugustesse, mida on võimalik lahendada.

asendustegevused ei pidavat aitama, probleem jääb ikka tegelikult alles ja ootab järgmine kord väljapääsu. Pigem vajaks seda, et mismoodi saaks elada nii, et neid negatiivseid emotsioone ja reaktsioone ei tuleks nii palju peale ja taas esile. Ärevuses elada, alla suruda, asendustegevusi otsida või millegi alla matta – see ei kaota tegelikku probleemi

#3989942:

Mind huvitab pigem see, et neid iseeneslikult peale tulevaid tundeid ei tulekski. Vähem kurbust, viha, pettumust

Mõnes mõttes on ju loomulik, et mingid halvad asjad ei jäta sind täiesti ükskõikseks, eks. Ja kui need halvad asjad toimuvad sinu lähedal ja mõjutavad otseselt sinu tulevikku, mille suhtes sul oli hoopis paremaid ootusi, siis seda enam. Teine asi, et kas halb enesetunne on miski, mida sa endale veel lisaks tahad, peale selle, et pead vastavalt olukorrale näiteks oma plaane ümber mängima hakkama? Kui sa tead, et emotsioonid ja keha füsioloogilised reaktsioonid neile võimendavad üksteist,  ja oskad selle protsessi algust märgata, siis sa saad oma füüsise juhtimise kaudu juhtida ka emotsiooni: rahulik sügav hingamine, vererõhk jääb normaalseks, süda töötab rahulikus tempos, ja tugev emotsioon vaibub samuti. Aga sealjuures peab tõesti ise tahtma mitte seda tunnet tunda – vihaga on muidu nii, et vihasena sulle tundub, et see tunne on hetkel nii õige ja õigustatud, sinu viha põhjustajad peavad seda nägema ja omal nahal tundma, või kui see pole võimalik, siis vähemalt kõik sinu läheduses viibijad. Kui sa sisimas arvad samamoodi edasi, aga tead, et “ei tohi vihane olla”, siis on see tõesti tunde mahasurumine ja ei aita. Aga kui sa tegelikult ka mõistad, et see tunne ei aita kedagi ega midagi ja on täiesti ebavajalik, siis sa saad ise valida mitte seda tunda: märgates selle tekkimist õigel hetkel, kui kehalised protsessid ei ole seda veel nii palju võimendanud, et “maha hüpata” on juba väga raske. Kurbuse ja pettumusega on umbes samamoodi.

Aga see märgata ja lõpetada oskamine vajab muidugi harjutamist.

Näiteks olukord, kui vihastad lapse peale. Kas siis väiksem laps jonnib jälle mõttetult ja järele ei jäta, kiire parasjagu pealegi. Või suurem laps on mingi ilge käki kokku keeranud. Sa võid mõelda (ette või tagantjärele, väga vihasena üldjuhul mõtlemine ei tööta), et olgugi endal halb vihane olla ja temal halb sinu viha pärast, aga ta õpib sellest ja teinekord ehk mäletab, enam ei jonni/ei korralda sellist jama. Aga tegelikult 1) sa ju ei taha ise seda halba tunnet tunda, 2) sa ei taha ka oma lapsele, et ta lapsevanema viha all kannataks, 3) hirm lapsevanema viha ees ei ole üldse hea motivaator hästi käituma õppimiseks. Kui suudad olukorrale rahuliku (kõrval)pilguga vaadata, siis leiad ka võimaluse last tõesti toetada ja õpetada, nii et ta hakkab ise tahtma hästi käituda.

#3990824:

Mul tuli eilne olukord meelde, kui mees seltskonnas flirtis tuttava naisega, tundsin pöörast armukadedust, et nutt lausa nööris kurku.

Sain aru küll samas et kurnan mõttetult ennast selle emotsiooniga aga valu kestis veel kaua.

Selles olukorras aitab – pole meest, pole probleemi. Võimalik on positiivselt mõelda, et sinu mees on ainult sinuga, aga flirdib teistega. Koju läheb sinuga.

Kuidas vabaneda hinnangute andmisest teiste inimeste kohta? Ma neid välja ei ütle. Kuigi öeldakse ka välja, siingi. Aga kas saaks nii muuta mõtlemist, et ei arvakski kritiseerivalt  halvustavalt, süüdistavalt või negatiivselt?  Need mõtted on ju tegelikult täiesti mõttetud automaatmõtted

#3991068:

Kuidas vabaneda hinnangute andmisest teiste inimeste kohta? Ma neid välja ei ütle. Kuigi öeldakse ka välja, siingi. Aga kas saaks nii muuta mõtlemist, et ei arvakski kritiseerivalt halvustavalt, süüdistavalt või negatiivselt? Need mõtted on ju tegelikult täiesti mõttetud automaatmõtted

Ega vist saa. Negatiivsed mõtted hoiavad meid halva eest.