Teema: Teater ja riided

Loogiline ju, et peab õpetama. Lapsel võiks endal ka paha olla, kui tema on nagu mingi paadialune ja teised on pidulikult. Minul küll omal ajal oli, kui vahel juhtus, et jäin infosulgu või unustasin ära end pidulikumalt panna ja oli pidulik riietus ette nähtud (pildistamine, mingi teatrikülastus vms). Muidugi, eks seal teatris näe ka igasuguses riietuses isikuid, mõni laps on ehk dressidegagi, aga ega ma ei mõtle teda nähes, et oh kui lahe tüüp, ei allu ühiskonna reeglitele ja kõnnib oma rada. Pigem mõtlen, et sel lapsel võib-olla polegi paremaid riideid või vanemaid, kes tema riietusele tähelepanu pööraks. Ja teismeliste puhul on muidugi teada, et mõni vahel on lihtsalt mässumeelne ja peab just maailma kõige lõhkisemad teksad kasvõi polaarekspeditsioonile selga panema ja ega ema ei jõua ka sellistel kogu aeg kätt hoida.

Ma mingi vanuseni (u 11-12 ehk) üritasin kompromisse leida, st lõhkiste teksade asemel korralikud mustad teksad ja dressika asemel dzemper, triiksärk vms. – st et laps tundis end veel enam-vähem hästi ja väga silma ka ei riivanud. Päris paduteismelistega see vahepeal ei õnnestunud ka, aga see oligi selline periood, et ma väga valisin oma võitlusi ja sellisest pisiasjast ei hakanud mingit teemat tegema. Nad ju teavad tegelikult selle aja peale küll, kus milliste riietega käiakse, küllap nad hiljem jälle normaalselt riidesse panevad (kui aju uuesti normaalselt funktsioneerima hakkab).

Kas su laps käis esimest korda teatris? Siis küll võib tekkida selline vastasseis, et mis nüüd. Kui vanema pojaga üle tüki aja teatrisse läksime, siis üritas ka kummalise riietuse kasuks, õnneks suutsin veenda, et tumedad püksid ja sviiter on kohasemad. Väiksena   käisime ikka kord aastas teatris, siis oli harjumus. Nüüd oli 4 aasta vahe sees ja kohe mõjus.

Ei käinud esimest korda teatris. Väiksena polnud probleemi ilusaid ja pidulikke riideid selga panna.
Nüüd on nagu mingi trots. Ega paremaid riideid tahtnud panna ka sõbranna laps. Aga ta ei lase lapsel endale vastu rääkida. See tähendabki seda et nutad ja paned.
Mulle küll ei meeldi endale kuidas mu laps teatrisse tuli. Vast see läheb üle. Lootus on, tegu ju tüdrukuga. Muidu poiste puhul võin saad tulevase minia kriitika alla kui ta hiljem ka riietuses vahet ei tee. Kivi ema kapsaaeda, et see pole pojale selgeks teinud kus mida kanda. On ju naistel selliseid probleeme meestega küll.

#3865869:

Mina ka ei lase lapsel endale vastu rääkida. Olen nagu see sõbranna. Laps peab tegema minu tahtmist, sest mina olen vanem. Arvan, et see tuleb ka elus kasuks, kui juba varakult on selgeks tehtud, et on alluvusvahekorrad. Nendest lastest, kellele on kõiges alati järele antud, saavad hellikud lumehelbekesed, kes ühtegi raskemat tööülesannet tehtud ei saa.

Mul tekib selle peale kohe küsimus – kui vana Su laps on?

#3865674:

Aga sõbranna ütles et nutad ja paned ja jutul lõpp.
Kas nii on õige?

Minu meelest ei ole. Oleneb muidugi, kui suur see tüli seal tegelikult oli – kui lihtsalt pahase häälega tungiv soovitus ja see “nutad” oli seal pigem kujundlik või huumoriga öeldud, siis pole ehk probleemi. Aga ma tean omast käest, kui jaburalt olulised teismelistele mõnikord mingid asjad on, nad on nagu kolmeaastased uuesti kohati oma kinnisideede ja jonniga. See on arenguetapp ju tegelikult, vajalik pealegi, ning teatriskäik peaks olema tore ja vabatahtlik üritus, mitte ebameeldiv tööülesanne, mis tuleb tööandja etteantud riietust kandes hambad risti ära teha. Nii et ei, ma ehk soovitaksin riietust, aga kindlasti ei hakkaks mingeid nõudmisi esitama ja naudiksin lapsega koosolemist olenemata sellest, mis tal seljas on.

#3865674:

Kas peab vahet tegema riietusel ja pidulikkusel erinevates kohtades?
Kas seda peaks nõudma ja õpetama? Ja kuidas õpetama?

No seda on enamus inimesi oma lastele ju niikuinii lapsest saadik õpetanud, et kui on pidu, aktus, teater vms, siis pannakse pidulik riietus, nad on seda aastaid praktiseerinud ja meie generatsiooni vaadetega väga hästi kursis. Praegu on see minu meelest järjest vabamaks muutumas, päris dressides ja teksades veel presidendi vastuvõtul ei käida, aga tossudes juba küll. Nii et ma võtaks vabalt ja keskenduks pigem etendusele. Aga kui see ikka väga hirmus tundub, siis võiks üritada last moosida, et ta soetaks endale selliste ürituste jaoks mingi korralikuma riietuse, mis talle ka vastuvõetav on ja pole vähemalt dressid ega lõhkised teksad.

Mul on pubekaga (tüdruk) kokkulepe, et tal peab kogu aeg kapis olema üks viisakam komplekt aga ta võib selle ise valida. Ei sunni selga igavaid musti teksaseid vms. Praegu nt on üks stiilne jumpsuit.

Loomulikult on sünnist saati seletatud, et nt teatrisse või (vana)vanavanemate sünnipäevale ei minda samade riietega, kui sõbrannadega shoppama.

Minu arust on üritusele riiete valik austus kutsuja vastu.
Minu teismelisel lapsel on koolis koolivorm, üritustel pidulik koolivorm. Lõhkised teksad ja kapuutsiga pusad on keelatud.  Kool on ametiasutus. Kontorisse ju ka ei lähe spordiriietega.
Ta on nii harjunud sellega, et riietuse valik sõltub ikka kohast kuhu minnakse. Kui läheme teatrisse, kontserdile või sünnipäevale paneb ise pidulikud riided. Aegajalt küsib minu arvamust riiete valiku osas, et kas sellisele üritusele sobib see riietus. Arvatavasti oleme temaga ka keskmisest rohkem teatris ja erinevatel ūritustel käinud.

Teismelisele muidugi enam ei selgita, mis on pidulik ja mis mitte. Mina oleks siin ka ilmselt su sõbranna teed läinud, kuigi see võinuks lõppeda ka nii, et teismeline teatab, et ta siis ei tule teatrisse. No eks lahendaks jooksvalt, aga lõhkiste teksadega minu laps teatrisse koos minuga ei tuleks. Ülikonda – pitskleiti ka ei nõuaks, aga vähemalt tumedad teksad, soliidne kampsun või pluus, ühetoonilised kingad või äärmisel juhul tagasihoidlikud tennised oleks minu kompromissvariant, millest rohkem ma järele ei annaks.

Siis tuleb uus küsimus et laps käib ja tahab käia pusaga ja lõhkiste teksadega koolis. Tema ise arvaks et tema võib käia nii nagu tahab. Tuleks tüli kui ma seda keelaks või sobimatuks peaks-sulle ei sobi miski,ainult kritiseerid.

#3866270:

Siis tuleb uus küsimus et laps käib ja tahab käia pusaga ja lõhkiste teksadega koolis. Tema ise arvaks et tema võib käia nii nagu tahab. Tuleks tüli kui ma seda keelaks või sobimatuks peaks-sulle ei sobi miski,ainult kritiseerid.

Mul on ka poeg, kellel on koolis pidevad tülid pusade pärast. Lubatud on üks trikotaažese – ilma kapuutsita pusa. Lubatud ei ole teine samast materjalist ese – kapuutsiga pusa. Mina ka, ausalt öeldes, sellest vahest aru ei saa. Arvestades hoodie’de staatust tänapäeval (igapäevane casual riideese, mitte mingi dressi komponent) on kooli poolt jabur välistada kapuutsiga pusad. Need näevad ju nii normaalsed välja tänapäeval. Kampsuneid ei kanna keegi ja miks peaks? Saan aru piduliku ja tavalise kooliriietuse vahest, saan aru, et otseselt sportimiseks mõeldud asju ei kanna – aga ei saa aru, miks kvalifitseeritakse hoodie’d spordiriietuseks ning samasugused ilma kapuutsita pusad mitte.

Need, kes puuvillaseid pusasid- pükse spordiriietuseks peavad, ei ole ilmselt kunagi sporti teinud.

#3865729:

Ma arvan et tegelikult see pole teema, millega suuri sõdasid pidada (üritasin ka millalgi “kakelda”, aga suht tulutult – lihtsalt tekkis riid ja trots). Käib mõned korrad “kaltsakana” teatris ja küllap ta ennast seal ikka veidi ebamugavalt tunneb, isegi kui ei tunnista seda. Vähemalt meil on viimasel ajal trend sinnapoole, et päris igapäevariietega enam teatrisse ega vanaema juubelile ei kiputa, kuigi “vanainimeste mõttes” peoriideid ei tunnistata. Lõhkiste teksade asemel pidulikumad püksid (vähemalt praeguses faasis tütrele kleiti selga ei saa), t-särgi asemel mõni viisakam pluus või top.

Kas teik lubatakse kooli ilmuda lõhkistes teksades? Meil õnneks ei lubata. M ei kujuta ette et laps läheb kapuutsiga pusaga teatrisse.

#3866632:

#3866270:

Siis tuleb uus küsimus et laps käib ja tahab käia pusaga ja lõhkiste teksadega koolis. Tema ise arvaks et tema võib käia nii nagu tahab. Tuleks tüli kui ma seda keelaks või sobimatuks peaks-sulle ei sobi miski,ainult kritiseerid.

Äkki loed mõne raamatu läbi enesekehtestamisest, teismeliste haldamisest vm

Sa nagu kardad oma last või siis konfliktsituatsiooni? Nn tüli ei ole miskit, mida iga hinna eest vältida vaja. Sinu ülesanne ongi ju lapsele neid asju õpetada, selgitada, põhjendada.

Ja ära kritiseeri ainult, vaid kiida ka, kui selleks alust. Sa ei räägu oma lapsega ometi ainult siis, kui teda noomida vaja?

Aga kui lapse koolis polegi riietuse osas rangeid reegleid ja lõhkised teksad ongi lubatud, siis minu meelest ei ole ka lapsevanemal siin alust õiendama hakata. Tal on oma nägemus sobivatest kooliriietest, lapsel oma nägemus, ma ei näe küll põhjust siin ennast kehtestama hakata. Rääkida ju võib, aga teismeline võib seda muidugi tajuda põhjendamatu kriitikana oma stiili suhtes (mida see ka on, juhul, kui koolil pole vastavat reeglit mustvalgel kirjas).

Mul on aga teemaalgatajale küsimus, et kas oled ka analüüsinud, millist eeskuju sa ise lapsele näitad? Kas dress-toss kõikjal seljas või on riietus ikka vastavalt olukorrale? Nt. kooli koosolekule ikkagi viisakalt riides (seelik-püksid, ametlikum sviiter, pluus-pintsak) või lähed kohale dressis/teksas-tossudes? Tööle viisakalt riides? Kuidas sa ise teatrisse kohale lähed? Usun, et isiklik eeskuju aitab palju ära teha, sest minu paduteismelisel ei tule teatud olukordades mingeid küsimusi, kuidas ennast riietada. Kooli nabapluusiga-lõhkiste teksastega ei minda, teatrisse mineku eel on sõbrannadega outfitid selgeks räägitud (seelik vs. kleit), ainus minus õudu tekitav osa on vaba aja riietus (dressid-tossud-lõhkised teksad-nabapluusid). Asjad on maast madalast selgeks räägitud, ise eeskuju näidatud,  ainult pojaga tuli mingi hetk selgitada, miks mina nõuan koolis käies minimaalselt teksaste kandmist, mitte nagu X ja Y vanemad, kelle arust on dressid täiesti sobivad. Sina ise saad lapsevanemana juhtida lapse riietumist, esitades nõudmisi ainult oma lastele, halvustamata seejuures teisi.