Teema: Teekond IVF’ini

Minu lugu selline:
Hakkasime triipe püüdma 2017.a jaanuarist. Kui pool aastat oli möödas, pöördusin tavagünekoloogi poole, kes soovitas rohkem seksida ja mitte teda tülitada enne kui terve aasta möödas on. See, et ma sel hetkel 35 olin, ei olnud tema meelest oluline.
2017 juuli – kirjutasin viljatusraviarstile, et kas tohin tulla, kui ainult pool aastat möödas
2017 august – esimene visiit. Pärast erinevaid proove ja analüüse selgus, et kõrge prolaktiin, määrati Bromocriptin 1/2 tabletti korra päevas. Mehe analüüsid väga head.
2017 oktoober – hakkasin Bromocriptini võtma
Vahepeal vahetus ITKs arst
2017 detsember – kirjutasin uuele arstile, et kas millalgi peaks prolaktiini uuesti mõõtma – selgus, et see peaks kuu ajaga juba mõjuma, aga keegi lihtsalt ei öelnud. Hea, et ise kirjutasin. Tehti uus analüüs, selgus, et rohi pole mõjunud. Tõsteti doos kahekordseks.
2018 jaanuar – munajuhade läbitavuse uuring kontrastainega – kõik korras.
2018 märts – kordusvereproov, prolaktiin korras, arst soovitas mõned kuud ise proovida
2018 august – arstivisiit, määrati järgmisest tsüklist skeem Clostilbegyt + Ovitrelle + Duphaston
2018 september – ambulatoorne hüsteroskoopia, kõik korras
2018 september-detsember – rohtudega tsüklid. Viimane (neljas) kord enam munarakkude stimulatsioon ei töötanud, tekkis väike tsüst
2019 jaanuar – ilma rohtudeta tsükkel, arstivisiit, kus selgus, et tsüst on kadunud
2019 veebruar – küsisin ise veel ühe rohtudeta tsükli
2019 märts + aprill – ainult Clostilbegyt CD5-9. Märtsis UHd ei tehtud, aprillis UH pärast OVd, leiti 3 kollaskeha.
2019 mai – IVF, lühike skeem, ebaõnnestus (kõik viljastunud munarakud surid kuuendal päeval)
vahetasime kliinikut. enne IFVi selgus mehe uriiniproovist, et ureaplasma parvum positiivne. minul seda ei uuritud ja mu arst ütles, et ei ole vaja ravida (naise normaalse mikrofloora osa).
2019 juuni – Nova Vita esimene visiit, mulle määrati endokrinoloogi vastuvõtt, mehele androloog, tehti talle Halosperm uuring, kus selgus, et ümarrakkude hulk kõrge. Määrati mõlemale 10-päevane antibiootikumide kuur.
2019 juuli – mees käis kordusproovi andmas, tulemusi veel ei tea
2019 august – lähen uuesti arstile ja siis otsustame kuidas edasi, kas laparoskoopia ka vaja teha jne.

Edu sulle Kukijamuki! Hoian kõiki pöidlaid, et ikkagi iseseisvalt õnnestuks!

Ikka tohib küsida.
Vaatasin järgi, et 3.1, peaks olema alla ühe.
Kõik muud asjad normis ja suht ideaalsed, kirjas ka, et võimalik viljastamine loomulikul teel.
Tahaks nüüd juba neid kordusproovi näite ka saada.

Vist määrati jah ureaplasma tõttu.
Kommentaar oli selline: Ümarrakkude kontsentratsioon ületab normväärtust, mis võib viidata põletiku esinemisele suguteedes.
Uriiniproov mehel tehti vahetult enne IVFi.

Ehk siis temal tehti nii, et:
2017 oktoober – spermogramm
2019 mai – uriiniproov, vereproov – enne IVFi
2019 juuni – Halosperm (uus kliinik)
2019 juuli – Halosperm kordus

Mina läksin viljatusraviarstile ise kui oli 6 kuud proovitud. Arst ei öelnud et liiga vara tulin ja andis meile analüüside saatekirjad.
Nii pea kui mehe spermaproovi tulemused arstini jõudsid pani ta meid ivfi järjekorda ja ütles et ise võime proovima jäädagi. Esimene ring ivfi oli aasta peale proovima hakkamist.

Rohelise tule andsime september 2014.
Arsti juurde jõudsin suvi 2016, kui olin juba 2 aastat peaaegu proovinud. Esialgsed minu proovid korras, OV toimus (UHs kindlaks tehtud), mehe proovid korras, seega ei näinud põhjust miks ei võinud ise rasedaks jääda.
LAP oli märts 2017, kõik korras ja midagi ei leitud. Peale seda anti 4 kuud aega, et ise rasedaks jääda. Kui see aeg läbi kirjutati 4 korda raviskeem letrozole+ovitrelle+duphaston, aga tulemusi ei tulnud. Arst pani meid IVF järjekorda (oli ka juttu IUIst, aga uuel arstiajal oli jutt kohe IVFist), detsember 2017 oli meil konsultatsioon ja algas ootusärevus uue aasta ootuses.
IVF teekond ametlikult algas meil veebruar 2018, diagnoosiks seletamatu viljatus. Üleüldiselt läks kõik väga hästi, kõrvalnähte polnud üldse, emotsionaalselt ja kehaliselt väga kerge, aeg läks mega kiirelt. Veebruari lõpus oli punktsioon, märtsi alguses siirdamine ja märtsi keskel sain oma elu esimesed triibud ehk esimene katse õnnestus. 🙂

Eelnevalt oli mul diagnoositud endometrioos munasarjades ultraheli põhjal. Peale aastast tulemusteta proovimist läksin kõigepealt NovaVitasse. Koheselt otsustati LAPi kasuks, millest tuli diagnoosina välja raskekujuline endometrioos (eriti munasarjades). Peale operatsiooni kohe IVF. Esimesel täisringil saadi ainult 3 rakku. 2 siirdati: tulemus 0. Külmaringis siirdati 1 rakk: tulemus 0. Määrati AMH tase: 0,4 ja soovitati doonorraku kasutamist. Siirdusin Tartusse Elitesse dr Sõritsa juurde. Tahtsin veel oma rakkudega proovida ja õnnestus esimene kord: 2 siirdati, üks jäi püsima ja hetkel 21+3 rasedust. Vanus hetkel 32 ja esimene ülioodatud laps tulemas.
T.

Sukelnorsu, tohib küsida mis vanuses sa oled? Nii kahju, et külma ei saanud. Kui tasuda ise, kas saab varem kui jaanuaris? Kodune test peaks vist juba ka näitama, oled testinud?

#3187200:

Eelnevalt oli mul diagnoositud endometrioos munasarjades ultraheli põhjal. Peale aastast tulemusteta proovimist läksin kõigepealt NovaVitasse. Koheselt otsustati LAPi kasuks, millest tuli diagnoosina välja raskekujuline endometrioos (eriti munasarjades). Peale operatsiooni kohe IVF. Esimesel täisringil saadi ainult 3 rakku. 2 siirdati: tulemus 0. Külmaringis siirdati 1 rakk: tulemus 0. Määrati AMH tase: 0,4 ja soovitati doonorraku kasutamist. Siirdusin Tartusse Elitesse. Tahtsin veel oma rakkudega proovida ja õnnestus esimene kord: 2 siirdati, üks jäi püsima ja hetkel 21+3 rasedust.

Mis sul amh tase vahetult enne ivf-i oli ja miks arstid soovitasid doonorraku kasutamist pärast ivf-i katset? Kas madala amh korral taheti ikkagi proovida, et äkki õnnestub oma rakkudega ja kas erakliinikus tehti midagi teisiti, et õnnestus?

Ei, minu arst oleks kohe saatnud IVFile, ei mingit ootamist, ise tahtsin proovida. Ainult pead enda järjekorda ootama. Võta kohe sappa 🙂 Järjekord jaanuarini peaks olema.

Me proovisime ise umbes 9 kuud, meie proovid olid korras, kuid mul müoom emakas ning arst ütles, et proovime IVF-i. Olen juba 38 ka, et pole eriti pikalt aega katsetada.
IVF õnnestus esimesel korral, praegu olen 13. nädalat rase.

Minul tekkis rasestumise soov 2016 a augustis, olin siis just 35 saanud, umbes 4 kuu möödudes läksin arstile, kuna polnud ka ammu käinud ja rääkisin, et pole rasestunud (esimese lapsega rasestusin kohe). Kuna nii kaua veel proovitud polnud, siis väga ei muretsenud, arst tegi kõik proovid, kus selgus siis, et ureaplasma on positiivne. Ravisime mehega mõlemad selle välja, aga ikka ei toimunud midagi. Samal ajal käis mees siis ka Tartus uuringutel ära, kus öeldi, et kõik ok ja loomulikult rasestumisega probleeme ei näe. Mõne kuu möödudes läksin jälle arstile, siis ta tegi erinevaid vereproove, kõik need hormoonid ja jälgis UH-s kas ovulatsioonid toimuvad. Kõik jällegi korras, ovulatsioonid käisid nagu kellavärk, menstruatsioon samuti, arst kutsus mind vahel lausa iga päev, et UH-s täpne ovulatsioon ära tabada, et vot just sel päeval peaks vahekorras olema, parem veel kui 2x päevas. Kõik sai nii tehtud, tulemust polnud. Siis võtsin aja maha, et no ehk ikka juhtub siis hiljem, kuna väike stress hakkas ka juba tekkima sellest. Läks veel umbes 10 kuud, mille jooksul loomulikult midagi juhtunud polnud. Nüüd oli algusest juba üle aasta möödas. Läksin uuesti arstile, siis määrati laparoskoopia munajuhade läbitavuse kontrolliks, see tehti siis oktoobris 2017. Sealt protseduurilt ei selgunud samuti põhjust, kuna munajuhad ilusti läbitavad, nii et siis anti veel paar kuud aega, et no äkki nüüd jään ikka ise, kui pinge maas, et midagi viga ju pole. Loomulikult ei jäänud ikka ja siis ütles arst, et nüüd tuleks edasi viljatusravisse pöörduda. Sinna sain siis aja märtsis 2018, vanus juba 36 ja 37 lähenemas. Seal tehti kõik needsamad hormoonid veres uuesti ja veel täpsemalt ka, samuti pidi mees andma uuesti spermaproovi. Jällegi, kõik korras, takistust nagu pole, ainus, millele arst viitas, oli vanus. Pandi siis IVF järjekorda, mis toimus augustis 2018. Enne seda tehti ka veel nii igaks juhuks hüsteroskoopia, kus ei selgunud samuti mingit põhjust.
Augustis tegin siis läbi munarakkude kasvatamise, erilisi ravimeid peal polnud, ainult 2 süsti päevas, mingeid tablette ega midagi ma võtma ei pidanud, sest otseselt mingit diagnoosi mul polnud. Munarakke saadi päris palju – 21, mistõttu jäeti ka ära värske siirdamine. Lasin kehal mõned kuud taastuda ning külmutatud embrüo siirdamine toimus 1. novembril 2018, millele järgnes ka rasedus. Ei suutnud õnne uskuda, et kas tõesti kohe esimesel korral. Ja no rasedus peetus umbes 8ndal nädalal. Detsembris toimus siis tableti abort. Olin väga pettunud ning lasin jälle kehal taastuda ja kuudel minna. Külmas oli veel 2 embrüot (ainult 3 neid sinna saigi). Arsti väide muidugi veidi lohutas, et see, et rasedus üldse tekkis, on väga positiivne ja annab edaspidiseks suurema võimaluse õnnestuda.
Järgmise siirdamiseni jõudsin selle aasta mais. Siirdamise päeval tabas mind jällegi täielik pettumus, kuna öeldi, et need 2 on väga kehvakesed ja olid koos külmutatud ka, nii et need pandi mõlemad ära, kuigi väga nagu embrüoloog lootust ei andnud. Koju sõites olin täiesti masenduses, mõtlesin, et no ma ei taha seda kõike jälle otsast peale läbi teha, hakata uuesti süstima jne. Natuke läks aega mööda, siis rahunesin, et ok, proovin nüüd täisringi äkki uues kliinikus, aga tõenäoliselt siis uue aasta algusest. Ma ei teinud isegi kodust rasedustesti, oodataval menstruatsiooni algamise päeval esines ka kerget määrimist, mõtlesin, et ok, nüüd päevad algasid ja no seda ju oligi arvata. Järgmisel päeval aga polnud enam määrimist kuskil ja seda ei tulnudki. Kodust rasedustesti ei viitsinudki enam teha, kuna veretestini olid viiel mõned päevad aega ainult. Ja no üllatus-üllatus, veretestil oli hCG korralikult tõusnud ja rasedus täiesti olemas. Kuna eelmisel korral läks nii kehvasti, siis ei julgenud jälle rõõmustada. Praeguseks on jäänud püsima, rasedust 12 nädalat ja esimese trimestri skriining ka tehtud, ootan veel niptify vastust, alles siis julgen rahulikum olla. Kuigi katkemise tõenäosus on nüüd väiksem, siis võib seda ka suurema raseduse puhul ikkagi juhtuda, seega ei julge veel väga hõisata. Arst ütles küll selle peale, et nad ennegi näinud, et vahel just neist kehvadest saabki asja 🙂 Ahjaa…siirdati kaks, aga pidama on jäänud siiski üks, õnneks, kuna kaksikud poleks kohe üldse plaanis olnud 🙂

#3190644:

Mis ajast saadik olete koos mehega arstil käinud?

Kui viljatusarst soovitab IVF’i, siis ongi kohe mehega koos konsultatsioon vms?

Jah, esimesele visiidile tuli ikka mees kaasa. Siis võeti ka mehe terviseandmed jms. Edaspidi ilmselt ei pea kogu aeg kaasas olema, kui hakatakse süstimist õpetama ja sa seda ise hakkad tegema või käid mingeid vereproove andmas. Siirdamisel polnud mul ka mees kaasas. Punktsioonil peab muidugi olema, sest tema peab seal samal hommikul spermat andma 🙂

Mis need viis erinevat vitamiini olid, mida võtma pidid?

Pregnacare, D-vitamiin, Neuromax pool tabletti, Infolic pulber (hiljem selle asemel Folverlan). Üks oli veel, nime ei mäleta ja pole ka kodus et vaadata. Mees võttis Sermadropi.

T.

Meie alustasime tõsisemate beebi plaanidega märts 2018. Käisin ka naiste arsti juures kontrollis mai 2018, kõik korras. Ütles, et tagasi tulla, kui pole aastaga õnnestunud jääda. Kõik Ovd said kindlaks tehtud testidega ja kõik kuud järjest ka õigetel aegadel asjatatud. Omast kärsitusest panin november 2018 Dr.Erlangi juurde aja. Võttis minult analüüsid ja saatis mehe spermogrammile. Ja siis 2.jaanuar 2019 selguski, et mees ei saa loomulikul teel lapsi. Morfoloogia vaid 1%, peaks oleva vähemalt 4%. Saime kohe IVF aja kirja panna mai 2019. Kuna mehele mõjus see uudis väga laastavalt ja suhe hakkas vaid alla mäge veerema tühistasin selle aja. Uus aeg on nüüd septembris. Suhe on uuesti stabiliseerunud ja mees on leppinud selle teadmisega, kuid ise tunnen ennast ebakindlalt. Minus on mingi seletamatu hirm ja mõtlen veel nädalakese, kas läheb septembris asjaks või lükkame veel edasi. Emotsionaalselt on väga raske!

Aitäh julgustavate sõnade eest! Vaid vähesed mõistavad päriselt ja viimase poole aasta jooksul, kui kõik alla mäge veeres ja suhe karile hakkas jooksma olen kuulnud liiga palju negatiivsust ala stiilis, et sina oled ju terve naine, otsi uus mees, kes saab tite teoga hakkama.
Aga ta on ju ikkagi minu mees ja see, et tal selline terviseprobleem on, ei ole ju põhjus teda jätta.