Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Teekond IVF’ini

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Teekond IVF’ini

Postitas:
Kukijamuki

Mind huvitab:
– Kuidas IVFini jõudsite? Mis faasis see arstiga teemaks tuli?
– Mis ravi/protseduure/muud kõike enne seda läbisite (et loomulikul teel rasestuda)?

Endal praegu 14. tsükkel rasestumisesoovi täis, nii endale kui mehele tehtud kõik analüüsid ja kõik korras. Tsükkel regulaarne. Nüüd sügisel ootab ees laparoskoopia, IVF pole veel viljatusarstiga teemaks tulnud, aga tubli viieline nagu ma olen, valmistun juba vaimselt ja kogun kõikvõimalikku infot 🙂

Aitäh juba ette kogemustejagajatele!

Please wait...
Postitas:
Tuu-tiki

Minu lugu selline:
Hakkasime triipe püüdma 2017.a jaanuarist. Kui pool aastat oli möödas, pöördusin tavagünekoloogi poole, kes soovitas rohkem seksida ja mitte teda tülitada enne kui terve aasta möödas on. See, et ma sel hetkel 35 olin, ei olnud tema meelest oluline.
2017 juuli – kirjutasin viljatusraviarstile, et kas tohin tulla, kui ainult pool aastat möödas
2017 august – esimene visiit. Pärast erinevaid proove ja analüüse selgus, et kõrge prolaktiin, määrati Bromocriptin 1/2 tabletti korra päevas. Mehe analüüsid väga head.
2017 oktoober – hakkasin Bromocriptini võtma
Vahepeal vahetus ITKs arst
2017 detsember – kirjutasin uuele arstile, et kas millalgi peaks prolaktiini uuesti mõõtma – selgus, et see peaks kuu ajaga juba mõjuma, aga keegi lihtsalt ei öelnud. Hea, et ise kirjutasin. Tehti uus analüüs, selgus, et rohi pole mõjunud. Tõsteti doos kahekordseks.
2018 jaanuar – munajuhade läbitavuse uuring kontrastainega – kõik korras.
2018 märts – kordusvereproov, prolaktiin korras, arst soovitas mõned kuud ise proovida
2018 august – arstivisiit, määrati järgmisest tsüklist skeem Clostilbegyt + Ovitrelle + Duphaston
2018 september – ambulatoorne hüsteroskoopia, kõik korras
2018 september-detsember – rohtudega tsüklid. Viimane (neljas) kord enam munarakkude stimulatsioon ei töötanud, tekkis väike tsüst
2019 jaanuar – ilma rohtudeta tsükkel, arstivisiit, kus selgus, et tsüst on kadunud
2019 veebruar – küsisin ise veel ühe rohtudeta tsükli
2019 märts + aprill – ainult Clostilbegyt CD5-9. Märtsis UHd ei tehtud, aprillis UH pärast OVd, leiti 3 kollaskeha.
2019 mai – IVF, lühike skeem, ebaõnnestus (kõik viljastunud munarakud surid kuuendal päeval)
vahetasime kliinikut. enne IFVi selgus mehe uriiniproovist, et ureaplasma parvum positiivne. minul seda ei uuritud ja mu arst ütles, et ei ole vaja ravida (naise normaalse mikrofloora osa).
2019 juuni – Nova Vita esimene visiit, mulle määrati endokrinoloogi vastuvõtt, mehele androloog, tehti talle Halosperm uuring, kus selgus, et ümarrakkude hulk kõrge. Määrati mõlemale 10-päevane antibiootikumide kuur.
2019 juuli – mees käis kordusproovi andmas, tulemusi veel ei tea
2019 august – lähen uuesti arstile ja siis otsustame kuidas edasi, kas laparoskoopia ka vaja teha jne.

Edu sulle Kukijamuki! Hoian kõiki pöidlaid, et ikkagi iseseisvalt õnnestuks!

Please wait...
Postitas:
Kukijamuki

Minu lugu selline:

Hakkasime triipe püüdma 2017.a jaanuarist. Kui pool aastat oli möödas, pöördusin tavagünekoloogi poole, kes soovitas rohkem seksida ja mitte teda tülitada enne kui terve aasta möödas on. See, et ma sel hetkel 35 olin, ei olnud tema meelest oluline.

2017 juuli – kirjutasin viljatusraviarstile, et kas tohin tulla, kui ainult pool aastat möödas

2017 august – esimene visiit. Pärast erinevaid proove ja analüüse selgus, et kõrge prolaktiin, määrati Bromocriptin 1/2 tabletti korra päevas. Mehe analüüsid väga head.

2017 oktoober – hakkasin Bromocriptini võtma

Vahepeal vahetus ITKs arst

2017 detsember – kirjutasin uuele arstile, et kas millalgi peaks prolaktiini uuesti mõõtma – selgus, et see peaks kuu ajaga juba mõjuma, aga keegi lihtsalt ei öelnud. Hea, et ise kirjutasin. Tehti uus analüüs, selgus, et rohi pole mõjunud. Tõsteti doos kahekordseks.

2018 jaanuar – munajuhade läbitavuse uuring kontrastainega – kõik korras.

2018 märts – kordusvereproov, prolaktiin korras, arst soovitas mõned kuud ise proovida

2018 august – arstivisiit, määrati järgmisest tsüklist skeem Clostilbegyt + Ovitrelle + Duphaston

2018 september – ambulatoorne hüsteroskoopia, kõik korras

2018 september-detsember – rohtudega tsüklid. Viimane (neljas) kord enam munarakkude stimulatsioon ei töötanud, tekkis väike tsüst

2019 jaanuar – ilma rohtudeta tsükkel, arstivisiit, kus selgus, et tsüst on kadunud

2019 veebruar – küsisin ise veel ühe rohtudeta tsükli

2019 märts + aprill – ainult Clostilbegyt CD5-9. Märtsis UHd ei tehtud, aprillis UH pärast OVd, leiti 3 kollaskeha.

2019 mai – IVF, lühike skeem, ebaõnnestus (kõik viljastunud munarakud surid kuuendal päeval)

vahetasime kliinikut. enne IFVi selgus mehe uriiniproovist, et ureaplasma parvum positiivne. minul seda ei uuritud ja mu arst ütles, et ei ole vaja ravida (naise normaalse mikrofloora osa).

2019 juuni – Nova Vita esimene visiit, mulle määrati endokrinoloogi vastuvõtt, mehele androloog, tehti talle Halosperm uuring, kus selgus, et ümarrakkude hulk kõrge. Määrati mõlemale 10-päevane antibiootikumide kuur.

2019 juuli – mees käis kordusproovi andmas, tulemusi veel ei tea

2019 august – lähen uuesti arstile ja siis otsustame kuidas edasi, kas laparoskoopia ka vaja teha jne.

Edu sulle Kukijamuki! Hoian kõiki pöidlaid, et ikkagi iseseisvalt õnnestuks!

Tuu-tiki, aitäh oma loo põhjaliku jagamise eest. Loen alati su postitusi huviga, aga nagu ikka need hajuvad kuskile massi ära. Nüüd su stoori eriti selge 🙂 Aitäh!

Kui küsida tohib, siis kui kõrge mehe ümarrakkude hulk oli?

Please wait...
Postitas:
Tuu-tiki

Ikka tohib küsida.
Vaatasin järgi, et 3.1, peaks olema alla ühe.
Kõik muud asjad normis ja suht ideaalsed, kirjas ka, et võimalik viljastamine loomulikul teel.
Tahaks nüüd juba neid kordusproovi näite ka saada.

Please wait...
Postitas:
Kukijamuki

Huvitav!

Kas antibiootikumikuur määrati ureaplasma parvumi tõttu?

Kas seda ümarrakkude näitu kommenteerisid NovaVitas ise ka kuidagi?

Mul mehel ka kõik muu ideaalne, aga see ümarrakkude värk oli seitse-koma-midagi. Uriiniproovi ei nõutud, proovist tehti ainult spermogramm, MAR IgG ja IL-6.
Tulemuse kommentaarides märge, et võimalik viljastamine nii loomulikul teel kui IVF jaoks kõlbab. Viljatusraviarst vaatas ka analüüsid üle ja ütles, et mõlemal meil kõik korras.

Please wait...
Postitas:
Tuu-tiki

Vist määrati jah ureaplasma tõttu.
Kommentaar oli selline: Ümarrakkude kontsentratsioon ületab normväärtust, mis võib viidata põletiku esinemisele suguteedes.
Uriiniproov mehel tehti vahetult enne IVFi.

Ehk siis temal tehti nii, et:
2017 oktoober – spermogramm
2019 mai – uriiniproov, vereproov – enne IVFi
2019 juuni – Halosperm (uus kliinik)
2019 juuli – Halosperm kordus

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vastus

Mina algselt lükkasin IVFi edasi, kuna lootsin ikkagi loomulikul teel rasestuda. Aga ei miskit. Arstile selgitasin, et eesmärk oleks kõik ära proovida enne.
Stimuleeriti munasarju, letrozoli, duphat võtsin. Proovisime isegi IUId aga ei läinud õnneks. Kontrastainega munajuhade uuring, laparoskoopia. Kõike proovisime. Mul on veits polütsüstilise loomuga munasarjad aga muu korras. Mees käis varikotseele opil. Põhjus seletamatu viljatus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina läksin viljatusraviarstile ise kui oli 6 kuud proovitud. Arst ei öelnud et liiga vara tulin ja andis meile analüüside saatekirjad.
Nii pea kui mehe spermaproovi tulemused arstini jõudsid pani ta meid ivfi järjekorda ja ütles et ise võime proovima jäädagi. Esimene ring ivfi oli aasta peale proovima hakkamist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina algselt lükkasin IVFi edasi, kuna lootsin ikkagi loomulikul teel rasestuda. Aga ei miskit. Arstile selgitasin, et eesmärk oleks kõik ära proovida enne. Kõike proovisime. Põhjus seletamatu viljatus.

Nii pea kui mehe spermaproovi tulemused arstini jõudsid pani ta meid ivfi järjekorda ja ütles et ise võime proovima jäädagi. Esimene ring ivfi oli aasta peale proovima hakkamist.

Kas teil ivf õnnestus esimesel korral või veel proovite?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
ALL-

Rohelise tule andsime september 2014.
Arsti juurde jõudsin suvi 2016, kui olin juba 2 aastat peaaegu proovinud. Esialgsed minu proovid korras, OV toimus (UHs kindlaks tehtud), mehe proovid korras, seega ei näinud põhjust miks ei võinud ise rasedaks jääda.
LAP oli märts 2017, kõik korras ja midagi ei leitud. Peale seda anti 4 kuud aega, et ise rasedaks jääda. Kui see aeg läbi kirjutati 4 korda raviskeem letrozole+ovitrelle+duphaston, aga tulemusi ei tulnud. Arst pani meid IVF järjekorda (oli ka juttu IUIst, aga uuel arstiajal oli jutt kohe IVFist), detsember 2017 oli meil konsultatsioon ja algas ootusärevus uue aasta ootuses.
IVF teekond ametlikult algas meil veebruar 2018, diagnoosiks seletamatu viljatus. Üleüldiselt läks kõik väga hästi, kõrvalnähte polnud üldse, emotsionaalselt ja kehaliselt väga kerge, aeg läks mega kiirelt. Veebruari lõpus oli punktsioon, märtsi alguses siirdamine ja märtsi keskel sain oma elu esimesed triibud ehk esimene katse õnnestus. 🙂

Please wait...
Postitas:
mann55

Mul oli mitu aastat enne rasestumissoovi diagnoositud PCOS ja peaaegu iga kord korralisel visiidil mainiti mulle, et kui rasestumissoov tekib, siis peaksin tõenäoliselt ravimitega abi saama.
Niisiis läksingi kuu-kaks peale pillide ära jätmist günekoloogi juurde, kes aga soovitas esialgu ikkagi ise proovida. Kuna aga mul 3-4 kuud päevi ei hakanud peale pillide ära jätmist, siis läksin tagasi arsti juurde. Sealt edasi üritati kõige pealt päevad esile kutsuda Duphastoniga ja seejärel ovulatsiooni indutseerida Clomidiga. Esimene tsükkel ka monitooriti ovulatsiooni võimalikkust CD12 UHs, aga edasi ma vahetasin arsti, kes tegi paar kuud erinevaid analüüse, et vaadata kas IUI ja/või IVF sobib ja lasi lihtsalt ise edasi proovida ravimitega (Duphaston, Clomid, Progynova).
Kuna kõik muud analüüsid olid korras (nii mul kui mehel), siis soovitati meil IUI-d. Tegin 4 katset, millest esimese kolme puhul oli veretest negatiivne ja viimase puhul mõned päevad positiivne (keemiline rasedus). Sealt edasi soovitasid arstid IVF (mulle öeldi, et tavaliselt 3-6 korda on mõtet teha IUI-d). Praeguseks läbinud ühe FET katse, munasarjade stimuleerimise järgselt ei saanud kohe siirdada kuna mul tekkis hüperi oht. Esimene FET katse küll õnnestus, aga rasedus peetus 7/8 nädalal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelnevalt oli mul diagnoositud endometrioos munasarjades ultraheli põhjal. Peale aastast tulemusteta proovimist läksin kõigepealt NovaVitasse. Koheselt otsustati LAPi kasuks, millest tuli diagnoosina välja raskekujuline endometrioos (eriti munasarjades). Peale operatsiooni kohe IVF. Esimesel täisringil saadi ainult 3 rakku. 2 siirdati: tulemus 0. Külmaringis siirdati 1 rakk: tulemus 0. Määrati AMH tase: 0,4 ja soovitati doonorraku kasutamist. Siirdusin Tartusse Elitesse dr Sõritsa juurde. Tahtsin veel oma rakkudega proovida ja õnnestus esimene kord: 2 siirdati, üks jäi püsima ja hetkel 21+3 rasedust. Vanus hetkel 32 ja esimene ülioodatud laps tulemas.
T.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
sukelnorsu

Mina võtsin aastaid pille (paariaastase vahega vist 4 + 7), aga isegi siis olid vahemäärimised. Arstid mu juttu tõsiselt ei võtnud, kuni 2016 jaanuaris jätsin pillid ära. Siis käisin mitmel eri uuringul, kõiki neist isegi ei mäleta. Määrati erinevaid tabletiravisid ja võtsin ka selliseid, mis rasestumist takistasid. Pärast pillide ärajätmist venisid mu päevad üha pikemaks, nii et veritsesin juba kaks nädalat ja puhast aega oli vahel ainult nädal-poolteist. Lõpuks jõudsin dr Haldre juurde, sest et mainisin arstidele, et vanuse tõttu tahaks juba varsti lapse saada – et nad ei hakkaks mulle soovitama mingit püsivat lahendust, näiteks spiraali.

Dr Haldrega proovisime mitu kuud tsüklit korrastada, tegin mitu ringi ajastatud vahekorda ravimite toel, aga selle taustal olin juba 2019 märtsist või veebruarist IVFi järjekorras. Mehe analüüsid olid korras peale ureaplasma (mida ei ravitud, ei peetud oluliseks). Minul on selgitamata viljatus, sest kõik uuringud on olnud korras. Keegi ei tea, miks mul need monsterpäevad on. Aga minu jaoks on loogiline, et kui mu emakas kogu aeg midagi välja lükkab, siis ei saagi seal rasedus tekkida.

IVFi algus venis ka pikemaks kui pidi. Olin järjekorras juunis, aga juunis alles hakkas down regulation ehk siis mu enda hormoonid keerati maha (see vist ongi see, mille kohta öeldakse “pikk skeem”). Arst lihtsalt ei teadnud mu pikka veritsust vaadates, millal oleks õige aeg teha stimuleerimist ja siirdamist.

17. juulil jõudsin lõpuks oma esimese punktsioonini. Uudised ei olnud head: siirdamise päeval pandi mulle sisse kaks äbarikku embrüot ja külmutada ei saanud midagi. Praegu ootan, millal saan ametlikule veretestile, aga järgmine võimalus IVFi teha on alles jaanuaris.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sukelnorsu, tohib küsida mis vanuses sa oled? Nii kahju, et külma ei saanud. Kui tasuda ise, kas saab varem kui jaanuaris? Kodune test peaks vist juba ka näitama, oled testinud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
sukelnorsu

Sukelnorsu, tohib küsida mis vanuses sa oled? Nii kahju, et külma ei saanud. Kui tasuda ise, kas saab varem kui jaanuaris? Kodune test peaks vist juba ka näitama, oled testinud?

Ma saan sügisel 33 ja rase pole kunagi elus olnud. Varem muidugi pole proovinud ka, aga kunagi pole isegi sellist ups-hetke olnud. Ma tean, et see pole tänapäeva maailmas mingi kõrge vanus veel, aga ikkagi on kahju, et varem proovima ei hakanud – oleks varem teada saanud, et endal ei õnnestu ikka.

Jah, täna hommikul tegin kodus testi, aga see oli negatiivne. Praegu aktiivses IVFi-teemas natuke rääkisin sellest pikemalt. Et kuigi mu lootused pole väga suured, siis ootan ikkagi ametliku veretesti ära.

Ma arvan, et kui praegu ei õnnestu, siis ma ootan jaanuarini, ei hakka tasulist varianti uurima veel. Mul on üks kursus käsil, mis jääks lõpetamata, kui praegu rasedaks jääksin. Nii et selles mõttes on väike eesmärk olemas ja ei elaks ainult IVFi ootuses.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelnevalt oli mul diagnoositud endometrioos munasarjades ultraheli põhjal. Peale aastast tulemusteta proovimist läksin kõigepealt NovaVitasse. Koheselt otsustati LAPi kasuks, millest tuli diagnoosina välja raskekujuline endometrioos (eriti munasarjades). Peale operatsiooni kohe IVF. Esimesel täisringil saadi ainult 3 rakku. 2 siirdati: tulemus 0. Külmaringis siirdati 1 rakk: tulemus 0. Määrati AMH tase: 0,4 ja soovitati doonorraku kasutamist. Siirdusin Tartusse Elitesse. Tahtsin veel oma rakkudega proovida ja õnnestus esimene kord: 2 siirdati, üks jäi püsima ja hetkel 21+3 rasedust.

Mis sul amh tase vahetult enne ivf-i oli ja miks arstid soovitasid doonorraku kasutamist pärast ivf-i katset? Kas madala amh korral taheti ikkagi proovida, et äkki õnnestub oma rakkudega ja kas erakliinikus tehti midagi teisiti, et õnnestus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Rohelise tule andsime september 2014.

Arsti juurde jõudsin suvi 2016, kui olin juba 2 aastat peaaegu proovinud. Esialgsed minu proovid korras, OV toimus (UHs kindlaks tehtud), mehe proovid korras, seega ei näinud põhjust miks ei võinud ise rasedaks jääda.

LAP oli märts 2017, kõik korras ja midagi ei leitud. Peale seda anti 4 kuud aega, et ise rasedaks jääda. Kui see aeg läbi kirjutati 4 korda raviskeem letrozole+ovitrelle+duphaston, aga tulemusi ei tulnud. Arst pani meid IVF järjekorda (oli ka juttu IUIst, aga uuel arstiajal oli jutt kohe IVFist), detsember 2017 oli meil konsultatsioon ja algas ootusärevus uue aasta ootuses.

IVF teekond ametlikult algas meil veebruar 2018, diagnoosiks seletamatu viljatus. Üleüldiselt läks kõik väga hästi, kõrvalnähte polnud üldse, emotsionaalselt ja kehaliselt väga kerge, aeg läks mega kiirelt. Veebruari lõpus oli punktsioon, märtsi alguses siirdamine ja märtsi keskel sain oma elu esimesed triibud ehk esimene katse õnnestus. 🙂

ALL-, aitäh ka oma loo jagamise eest!
Teised, kes sarnase tee läbi on teinud – kas see 4x raviskeem enne IVFi järjekorda panemist on nn tavapärase tegevuskava jälgimine?
See “oota LAPi, proovi veel ise rasestuda, söö ravimeid, oota IVFi” tundub igavene Kolgata tee.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei, minu arst oleks kohe saatnud IVFile, ei mingit ootamist, ise tahtsin proovida. Ainult pead enda järjekorda ootama. Võta kohe sappa 🙂 Järjekord jaanuarini peaks olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ALL-, aitäh ka oma loo jagamise eest!
Teised, kes sarnase tee läbi on teinud – kas see 4x raviskeem enne IVFi järjekorda panemist on nn tavapärase tegevuskava jälgimine?
See “oota LAPi, proovi veel ise rasestuda, söö ravimeid, oota IVFi” tundub igavene Kolgata tee.

Ei tea, miks mul nii oli. Ilmselt olenes see sellest, et tegelikult oli mul ja mu mehel kõik korras, arst mõtles et saame ilma suuremate raviannusteta/raskema teekonnata hakkama, aga kahjuks ei. Peale LAPi kui arst ütles et prooviks ise 4 kuud, siis ma sisimas kuidagi teadsin, et ise ma rasedaks ei jää ja oleks võinud kohe IVFiga edasi minna. Aga ikka igakord loodad ja ootad, et äkki nüüd on minu kord.
Mõnel aitabki raviskeem letrozole+ovitrelle+duphaston (näiteks mu sõbrannal, kellel oli raskusi rasestud, õnnstus esimesel korral), seega pigem enne paar tsüklit seda proovida kui edasi minna. 🙂 Nagu teada, siis sel teekonnal antakse endast kõik ja rohkemgi veel, sest eesmärk on ülim.

Please wait...
Postitas:
paula38

Me proovisime ise umbes 9 kuud, meie proovid olid korras, kuid mul müoom emakas ning arst ütles, et proovime IVF-i. Olen juba 38 ka, et pole eriti pikalt aega katsetada.
IVF õnnestus esimesel korral, praegu olen 13. nädalat rase.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis sul amh tase vahetult enne ivf-i oli ja miks arstid soovitasid doonorraku kasutamist pärast ivf-i katset? Kas madala amh korral taheti ikkagi proovida, et äkki õnnestub oma rakkudega ja kas erakliinikus tehti midagi teisiti, et õnnestus?

Enne esimest ivf-i AMH taset ei määratud, seega ei tea kahjuks. Miks soovitati doonorrakku: teisel stimulatsioonil läks ainult üks rakk kasvama ja arst otsustas katkestada stimuleerimise, et ühe pärast pole mõtet + AMH madal. Peale seda siirdusingi Tartusse. Ka seal räägiti doonorrakust, kuid kuna maksin nagunii enda rahakotist Elites, siis tahtsin kindlalt veel ühe korra oma rakkudega proovida. Kas eras tehti midagi teisiti: JAA. Esiteks sõin umbes aasta viit erinevat vitamiini + mehel vitamiinid peal (kohe ei saanud ivf-ga alustada, sest olid pikemad töökohustused ja pulmad). Stimuleerimisel kasutati lisaks tavapärastele ravimitele ka Suprecur ninaspreid. Enne siirdamist olid peal antibiootikumikuur + Prednisolon (viimane jätkus pikalt ka peale siirdamist). Lisaks tehti arsti soovitusel ka ICSI ivf-i asemel, sest sperma kvaliteet ei olnud just 100% ideaalne. Ühesõnaga raviskeem oli vägagi teine võrreldes NovaVitaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul tekkis rasestumise soov 2016 a augustis, olin siis just 35 saanud, umbes 4 kuu möödudes läksin arstile, kuna polnud ka ammu käinud ja rääkisin, et pole rasestunud (esimese lapsega rasestusin kohe). Kuna nii kaua veel proovitud polnud, siis väga ei muretsenud, arst tegi kõik proovid, kus selgus siis, et ureaplasma on positiivne. Ravisime mehega mõlemad selle välja, aga ikka ei toimunud midagi. Samal ajal käis mees siis ka Tartus uuringutel ära, kus öeldi, et kõik ok ja loomulikult rasestumisega probleeme ei näe. Mõne kuu möödudes läksin jälle arstile, siis ta tegi erinevaid vereproove, kõik need hormoonid ja jälgis UH-s kas ovulatsioonid toimuvad. Kõik jällegi korras, ovulatsioonid käisid nagu kellavärk, menstruatsioon samuti, arst kutsus mind vahel lausa iga päev, et UH-s täpne ovulatsioon ära tabada, et vot just sel päeval peaks vahekorras olema, parem veel kui 2x päevas. Kõik sai nii tehtud, tulemust polnud. Siis võtsin aja maha, et no ehk ikka juhtub siis hiljem, kuna väike stress hakkas ka juba tekkima sellest. Läks veel umbes 10 kuud, mille jooksul loomulikult midagi juhtunud polnud. Nüüd oli algusest juba üle aasta möödas. Läksin uuesti arstile, siis määrati laparoskoopia munajuhade läbitavuse kontrolliks, see tehti siis oktoobris 2017. Sealt protseduurilt ei selgunud samuti põhjust, kuna munajuhad ilusti läbitavad, nii et siis anti veel paar kuud aega, et no äkki nüüd jään ikka ise, kui pinge maas, et midagi viga ju pole. Loomulikult ei jäänud ikka ja siis ütles arst, et nüüd tuleks edasi viljatusravisse pöörduda. Sinna sain siis aja märtsis 2018, vanus juba 36 ja 37 lähenemas. Seal tehti kõik needsamad hormoonid veres uuesti ja veel täpsemalt ka, samuti pidi mees andma uuesti spermaproovi. Jällegi, kõik korras, takistust nagu pole, ainus, millele arst viitas, oli vanus. Pandi siis IVF järjekorda, mis toimus augustis 2018. Enne seda tehti ka veel nii igaks juhuks hüsteroskoopia, kus ei selgunud samuti mingit põhjust.
Augustis tegin siis läbi munarakkude kasvatamise, erilisi ravimeid peal polnud, ainult 2 süsti päevas, mingeid tablette ega midagi ma võtma ei pidanud, sest otseselt mingit diagnoosi mul polnud. Munarakke saadi päris palju – 21, mistõttu jäeti ka ära värske siirdamine. Lasin kehal mõned kuud taastuda ning külmutatud embrüo siirdamine toimus 1. novembril 2018, millele järgnes ka rasedus. Ei suutnud õnne uskuda, et kas tõesti kohe esimesel korral. Ja no rasedus peetus umbes 8ndal nädalal. Detsembris toimus siis tableti abort. Olin väga pettunud ning lasin jälle kehal taastuda ja kuudel minna. Külmas oli veel 2 embrüot (ainult 3 neid sinna saigi). Arsti väide muidugi veidi lohutas, et see, et rasedus üldse tekkis, on väga positiivne ja annab edaspidiseks suurema võimaluse õnnestuda.
Järgmise siirdamiseni jõudsin selle aasta mais. Siirdamise päeval tabas mind jällegi täielik pettumus, kuna öeldi, et need 2 on väga kehvakesed ja olid koos külmutatud ka, nii et need pandi mõlemad ära, kuigi väga nagu embrüoloog lootust ei andnud. Koju sõites olin täiesti masenduses, mõtlesin, et no ma ei taha seda kõike jälle otsast peale läbi teha, hakata uuesti süstima jne. Natuke läks aega mööda, siis rahunesin, et ok, proovin nüüd täisringi äkki uues kliinikus, aga tõenäoliselt siis uue aasta algusest. Ma ei teinud isegi kodust rasedustesti, oodataval menstruatsiooni algamise päeval esines ka kerget määrimist, mõtlesin, et ok, nüüd päevad algasid ja no seda ju oligi arvata. Järgmisel päeval aga polnud enam määrimist kuskil ja seda ei tulnudki. Kodust rasedustesti ei viitsinudki enam teha, kuna veretestini olid viiel mõned päevad aega ainult. Ja no üllatus-üllatus, veretestil oli hCG korralikult tõusnud ja rasedus täiesti olemas. Kuna eelmisel korral läks nii kehvasti, siis ei julgenud jälle rõõmustada. Praeguseks on jäänud püsima, rasedust 12 nädalat ja esimese trimestri skriining ka tehtud, ootan veel niptify vastust, alles siis julgen rahulikum olla. Kuigi katkemise tõenäosus on nüüd väiksem, siis võib seda ka suurema raseduse puhul ikkagi juhtuda, seega ei julge veel väga hõisata. Arst ütles küll selle peale, et nad ennegi näinud, et vahel just neist kehvadest saabki asja 🙂 Ahjaa…siirdati kaks, aga pidama on jäänud siiski üks, õnneks, kuna kaksikud poleks kohe üldse plaanis olnud 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kukijamuki

Mis ajast saadik olete koos mehega arstil käinud?
Kui viljatusarst soovitab IVF’i, siis ongi kohe mehega koos konsultatsioon vms?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis ajast saadik olete koos mehega arstil käinud?

Kui viljatusarst soovitab IVF’i, siis ongi kohe mehega koos konsultatsioon vms?

Jah, esimesele visiidile tuli ikka mees kaasa. Siis võeti ka mehe terviseandmed jms. Edaspidi ilmselt ei pea kogu aeg kaasas olema, kui hakatakse süstimist õpetama ja sa seda ise hakkad tegema või käid mingeid vereproove andmas. Siirdamisel polnud mul ka mees kaasas. Punktsioonil peab muidugi olema, sest tema peab seal samal hommikul spermat andma 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis need viis erinevat vitamiini olid, mida võtma pidid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis need viis erinevat vitamiini olid, mida võtma pidid?

Pregnacare, D-vitamiin, Neuromax pool tabletti, Infolic pulber (hiljem selle asemel Folverlan). Üks oli veel, nime ei mäleta ja pole ka kodus et vaadata. Mees võttis Sermadropi.

T.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tere! Olen selle tee alguses ja palun nõu, kuidas alustada. Mul on diagnoositud endometrioos munasarjas ultraheli põhjal. Rasestuda pole õnnestunud. Panin arstiaja günekoloogi juurde ja plaanis abi küsida. Olen lugenud, et järgmine samm on arvatavasti LAP või mida on sellise diagnoosiga veel enne tehtud? Mulle tehti kevadel juba kõikvõimalikud analüüsid ära (juba siis kaaluti LAPile minekut) ja kõik olid korras.

Lisaks küsiks, mis hetkel võib viljatusarsti juurde pöörduda? Arvatavasti eelistaksin erakliinikut. Võimalusel teeks isegi LAPi seal, sest kliinikumis pidi järjekord väga pikk olema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Järjekorrad on samad nagu eras. Kui kiiremini pead maksma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie alustasime tõsisemate beebi plaanidega märts 2018. Käisin ka naiste arsti juures kontrollis mai 2018, kõik korras. Ütles, et tagasi tulla, kui pole aastaga õnnestunud jääda. Kõik Ovd said kindlaks tehtud testidega ja kõik kuud järjest ka õigetel aegadel asjatatud. Omast kärsitusest panin november 2018 Dr.Erlangi juurde aja. Võttis minult analüüsid ja saatis mehe spermogrammile. Ja siis 2.jaanuar 2019 selguski, et mees ei saa loomulikul teel lapsi. Morfoloogia vaid 1%, peaks oleva vähemalt 4%. Saime kohe IVF aja kirja panna mai 2019. Kuna mehele mõjus see uudis väga laastavalt ja suhe hakkas vaid alla mäge veerema tühistasin selle aja. Uus aeg on nüüd septembris. Suhe on uuesti stabiliseerunud ja mees on leppinud selle teadmisega, kuid ise tunnen ennast ebakindlalt. Minus on mingi seletamatu hirm ja mõtlen veel nädalakese, kas läheb septembris asjaks või lükkame veel edasi. Emotsionaalselt on väga raske!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie alustasime tõsisemate beebi plaanidega märts 2018. Käisin ka naiste arsti juures kontrollis mai 2018, kõik korras. Ütles, et tagasi tulla, kui pole aastaga õnnestunud jääda. Kõik Ovd said kindlaks tehtud testidega ja kõik kuud järjest ka õigetel aegadel asjatatud. Omast kärsitusest panin november 2018 Dr.Erlangi juurde aja. Võttis minult analüüsid ja saatis mehe spermogrammile. Ja siis 2.jaanuar 2019 selguski, et mees ei saa loomulikul teel lapsi. Morfoloogia vaid 1%, peaks oleva vähemalt 4%. Saime kohe IVF aja kirja panna mai 2019. Kuna mehele mõjus see uudis väga laastavalt ja suhe hakkas vaid alla mäge veerema tühistasin selle aja. Uus aeg on nüüd septembris. Suhe on uuesti stabiliseerunud ja mees on leppinud selle teadmisega, kuid ise tunnen ennast ebakindlalt. Minus on mingi seletamatu hirm ja mõtlen veel nädalakese, kas läheb septembris asjaks või lükkame veel edasi. Emotsionaalselt on väga raske!

meie lugu oli väga sarnane.
mina ütleks et ärge lükake edasi. Sinu vanus ka tiksub ja mõne aasta pärast on lisaks mehe probleemile veel sinu vanus võibolla takistavaks teguriks.
tasub keskenduda positiivsele – selliste parameetritega võiks ilma IVFita lastetuks jääda, aga teil on võimalus ikkagi lapsi saada tehnoloogia abil, ja seda haigekassa raha eest.
käige koos psühholoogil, olge teineteisele toeks. hea suhe on väga väärtuslik, ja seda ei tohiks ära visata kui probleemidele on meditsiinilised lahendused olemas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Teekond IVF’ini