Esileht Ajaviite- ja muud jutud Teema 90. aastatest

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 126 )

Teema: Teema 90. aastatest

Postitas:
Kägu

Siin allpool on juba ei-tea-mitmes teema nõukaajast – kahtlemata paljude jaoks oluline asi, millest rääkida ja meenutada.

Mina tahaks rääkida 90. aastatest. Missugused on teie mälestused sellest ajast?

Minu elus isiklikult hullemat aega pole olnud kui 90. aastad. Nõukaajal oli mul õnnelik lapsepõlv ja muid mälestusi mul sellega ei kaasnegi. Aga 90-d! Alguses oli nälg, sest poes polnud enam üldse midagi saada. Elasime maal ja kasvatasime kõik köögi- ja puuviljad endale ise ja sellest hoolimata oli talviti perioode, kus midagi ei olnud enam lauale panna. Jahu, suhkur, piim, lihatooted, isegi makaronid – mitte midagi ei olnud poest saada. Äri küll õitses ja riided ostsime enne kooli kalli raha eest Tartu turu pealt.

Ka 90. aastate teine pool oli minu jaoks õudne. Mu isa (venekeelne tööline) kaotas töö ja elasime vaid ema õpetajapalgast, st virelesime. Avati mängupõrgud – mu isast sai kohe 90. alguses kasiinosõltlane, ta on seda siiani. Varsti võib ta juba 25. kasiinosõltuvuse juubeliaastat tähistama hakata. Kuidagi ta elab oma sõltuvusega (ema toel), aga kole on see tema elu.
Mina olin 90. teises pooles nälgiv tudeng. Kooli kõrvalt sai ainult õhtuti tööd teha, aga need tööd olid vähe tasustatud. Loengutes käimine oli kohustuslik, kui tuli 3 ilma arstitõendita puudumist, siis enam eksamile/arvestusele ei lastud. Olin nälgiv tudeng. Meid oli tegelikult palju – pool ühiselamut. Mingit stipendiumi me ei saanud.

90. algusest meenutan eestlaste rahvuslikku ärkamist ja kõige venelasliku vihkamist. Mina, poolvenelane, sain ikka korralikku rassismi eestlaste poolt tunda. Praegu kogen sama venelaste poole pealt: olen nende jaoks poliitiline märklaud, keda tuleb armutult maha materdada, sest mina kehastangi nende jaoks kõike halba nende elus: viletsat palka ja/või tööpuudust, surun alla nende “võimsa” vene keele ülimuslikkust, olen vastikult euroopalik ja korrektne, Mõlema rahvuse poolt peksa saada on mu saatus nähtavasti.
90. teisest poolest meenutan kohutavat ühiselamuterrorit: ei saanud öösiti magada, mu sööki varastati regulaarselt külmkapist ja mu hügieenitarbeid tarbiti regulaarselt vannitoast. Iial ei teadnud, missuguse mehga keegi ühikatoas parajasti ameleb, kui sisse astun. Õudne.

2000. alguses hakkas olukord pisut paranema. Investeerisin oma õppelaenu oma esimese korteri ostuks, seejärel ostsin juba suurema ja paremasse piirkonda korteri. Laenumaksed lõpevad mul juba 2 aasta pärast:). Palgad tõusid, sain endale juba riideid ja väiksemat meelelahutust lubama hakata. 2000. aastate teises pooles hakkasin reisima iga aasta vähemalt korra.

90. aastatega seostub mul ainult nälg ja meeletu vägivald. Kuidas teiega lood on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

minu jaoks oli hästi põnev aeg. Lõpetasin keskkooli 93, enne seda oli jah vähe süüa ja riideid. Aga tulid juba esimesed humanitaarabi saadetised ja sealt leidis põnevaid asju.
Elasin õpetajast emaga ja vanaemaga (kes vist käis veel tööl sel ajal).
Mulle meeldis just see, et palju tuli ise teha. Näiteks hakkasin ühe sõbranna poolt Soomest toodud tagilooma järgi neid ise õmblema, pesupulk oli sees, samet ümber, mingist kivistuvast massist küünelakiga värvitud silmad jne. Müüsin neid kooli peal, osteti. Hinda ei mäleta. Muidu ma eriline ärinaine ei olnud, tegin enda tarbeks asju. Vaimustusin tulise patrioodina Eesti Komiteest jne.
91.-92. a talve veetsin valgetes kunstnahast botastes, sest talvesaapaid polnud saada. Meeleheitel ema pakkus, et katsub raha kokku saada ja valuutapoest osta, aga ma ei tahtnud. Käisingi nii. Oma riided õmblesin suurelt jaolt ise, ka ühe talvemantli, sageli õmblesin teiste riiete jääkidest ja tegin palju ümber.
Kuna olin diabeetik, siis oli kohati päris kriitiline, näiteks sai apteekides ühel hetkel insuliin otsa ja ema tormas seda keskhaiglast tooma. Ilma insuliinita diabeetik ei ela üle paari nädala, kukub koomasse. samuti pidi kõigets vaesusest hoolimata olema kodu alati suhkrut vmt kiiret süsivesikut, millega hädakorral veresuhkrut tõsta, et kokku ei kukuks. Ma ise olin suht muretu hilisteismeline sel ajal, ema ilmselt elas neid asju rohkem üle.
96 sain ülikooli kõrvalt juba tööle, kuna ema pidas osaliselt ülal, sain taskuraha. 98-99 töötasin ühes Eesti suurimas uudistelehes ja sain 5000 krooni palka (sest kõrgharidus polnud veel käes, teised said 7000). Sel ajal ostetud kingi ja kotte sai pärast aastaid kasutatud, kui enam tööd ei olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

1990ndad oli parim aeg minu elus! Lõpetasin 1992 ülikooli. Töötasin juba III kursusel erialasel tööl. Meie eriala inimesed krabati kohe tööle. Kuni börsikrahhini 1990ndate lõpul teenisin pidevalt umbes neli keskmist palka. Minu jaoks oli see aeg, kui kõik oli võimalik! Kahjuks sain alles tagantjärele õieti aru, kui fantastiline aeg see päriselt oli.
Kahjuks sain ka hiljem alles aru, et maapiirkondades elati sel perioodil viletsasti. Minu maasugulased üht-teist ka rääkisid oma kehvast elujärjest, aga tollal ma mõtlesin pigem, et virisevad niisama. Nüüd on asjad kuidagi rohkem tasakaalu läinud: minul ei lähe enam nii fantastiliselt hästi kui 20 aastat tagasi, ja nende ei lähe enam nii kehvasti, kui tollal.
Palju kriminaalset oli tollal. Iga päev olid ajalehtedes oluliselt kohal krimiuudised, plahvatasid autopommid, maffiajõugud sõdisid, tehti atentaate. Praegu oleks sellised asjad mõeldamatud.
Ettevõtted, mis sel ajal juba edukad olid, korraldasid priiskavaid vastuvõtte. Väline hiilgus oli olulisem, kui praegu. Praegu ollakse pigem tagasihoidlikud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mnjah, avasin teema, et lugeda, mida siis neist 90-aastastest kirjutatakse … Õnneks siiski 1990. aastad teemaks 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 16 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

minu jaoks oli hästi põnev aeg. Lõpetasin keskkooli 93, enne seda oli jah vähe süüa ja riideid. Aga tulid juba esimesed humanitaarabi saadetised ja sealt leidis põnevaid asju.
Elasin õpetajast emaga ja vanaemaga (kes vist käis veel tööl sel ajal).
Mulle meeldis just see, et palju tuli ise teha. Näiteks hakkasin ühe sõbranna poolt Soomest toodud tagilooma järgi neid ise õmblema, pesupulk oli sees, samet ümber, mingist kivistuvast massist küünelakiga värvitud silmad jne. Müüsin neid kooli peal, osteti. Hinda ei mäleta. Muidu ma eriline ärinaine ei olnud, tegin enda tarbeks asju. Vaimustusin tulise patrioodina Eesti Komiteest jne.
91.-92. a talve veetsin valgetes kunstnahast botastes, sest talvesaapaid polnud saada. Meeleheitel ema pakkus, et katsub raha kokku saada ja valuutapoest osta, aga ma ei tahtnud. Käisingi nii. Oma riided õmblesin suurelt jaolt ise, ka ühe talvemantli, sageli õmblesin teiste riiete jääkidest ja tegin palju ümber.
Kuna olin diabeetik, siis oli kohati päris kriitiline, näiteks sai apteekides ühel hetkel insuliin otsa ja ema tormas seda keskhaiglast tooma. Ilma insuliinita diabeetik ei ela üle paari nädala, kukub koomasse. samuti pidi kõigets vaesusest hoolimata olema kodu alati suhkrut vmt kiiret süsivesikut, millega hädakorral veresuhkrut tõsta, et kokku ei kukuks. Ma ise olin suht muretu hilisteismeline sel ajal, ema ilmselt elas neid asju rohkem üle.
96 sain ülikooli kõrvalt juba tööle, kuna ema pidas osaliselt ülal, sain taskuraha. 98-99 töötasin ühes Eesti suurimas uudistelehes ja sain 5000 krooni palka (sest kõrgharidus polnud veel käes, teised said 7000). Sel ajal ostetud kingi ja kotte sai pärast aastaid kasutatud, kui enam tööd ei olnud.

Vabandust, aga mis asi on tagiloom?

Minu põnevaimad ja õnnelikemad ajad jäid ka just 90ndatesse. Eesti iseseisvumine ja sellejärgne aeg oli uus ja huvitav. Lõpetasin keskkooli 1991, astusin ülikooli. 90ndatesse jäid minu suurimad armumised, esimene välisreis, millele järgnesid riburada teised, esimene töökoht ja oma korteri ost. Kogu elu oli veel ees ja kõik, absoluutselt tundus võimalik!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu jaoks olid 90-dad väga toredad ja tegusad aastad. Aastal 1990 sündis mu vanim laps. Zekiwa vankri saime osta tutvuste kaudu, tänapäevaste mähkmete ostmiseks ostsime algul FIM-e ja siis läksime Tallinnasse valuutapoodi:) Piima ja pesupulbrit (võimalik, et midagi veel) sai talongide alusel, aga samas puudu millestki ei olnud. Tekkisid esimesed erakohvikud ja ööbaarid, Viru tänaval käis vilgas putkamajandus, sealt sai mõnikord keskmisest moekamaid kingi ja pluuse osta. Igal tänavanurgal müüdi banaane:)

Paralleelselt TIP-is õppimise ja lapse kasvatamisega käisime mõlemad mehega ka tööl, nii et rahapuudust ei olnud ja (ilmselt noorest east tingitult) ajapuudust ning väsimust ka ei tundnud. Lapsehoidjat oli pea võimatu leida, nii et kodu-kool-töö sai kuidagi lennult ära tehtud. Algul üürisime tuba ühes Pääsküla eramajas ja hiljem, peale TIP-i lõppu, kui juba täiskohaga tööl käisime, korterit Lasnamäel. 1997.aastal saime saime pangast laenu ja ostsime esimese “päris oma” korteri.

Suvel olid meil n.ö äriprojektid – Keila lähedal vanematekodus kasvatasime kanu, kapsaid ja kaalikaid. Vesi, elekter ja jõusööt ei olnud kallid, tasus igati ära.

Vanemad käisid meil samuti tööl, tööpuudust ei mäleta. Väga suur oli selle kümnendi majandusareng – kui 1990.a lapse sündides polnud eriti midagi saada (õigemini küll sai, aga läbi tutvuste, talongide või pikkade järjekordade), siis 90-ndate lõpus defitsiiti enam ei mäleta. Esimesel “välisreisil”, st Soomes käisime 1996.aastal (mingisugune paberimajandus sellega küll kaasnes, aga ei midagi hullu) ja siis kaubanduses enam väga suurt erinevust ei tundnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

1990. aastad oli minu elus kuldne aeg. Lõpetasin keskkooli, reisisin, seiklesin, armusin, läksin mehele, sünnitasin esimese lapse. Minu mälus on see aeg, mil absoluutselt kõik oli võimalik ja toimus väga palju väga ilusaid üritusi, kontserte, lavastusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mnjah, avasin teema, et lugeda, mida siis neist 90-aastastest kirjutatakse … Õnneks, siis 1990. aastad teemaks 🙂

Jah, pealkiri on “Teema 90. aastatest”, mitte 90aastastest. Natuke rohkem tähelepanu eesti keele tundides oleks sulle kasuks tulnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Poed olid kaupa täis kohe järgmisel päeval pärast krooni tulekut. Sõna defitsiit jäi 1992 aasta esimesse poolde.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Poed olid kaupa täis kohe järgmisel päeval pärast krooni tulekut. Sõna defitsiit jäi 1992 aasta esimesse poolde.

Sul on küll selektiivne mälu!

Ma mäletan küll veel, kuidas 1992.- 1994. aastal käisid meie koolis külas soomlased Soome sõpruskoolist ja pildistasid poodides tühje lette. Ju siis müüsid need pildid Soome kõmupressile hiljem kenakese kopika eest maha. Soomlastele on ikka meeldinud eestlasi halvustada.
Tipikad vist olidki ainukesed õnnelikud ja rikkad 90. aastatel, teised, eriti loomeinimesed, ikka nälgisid ja virelesid kohutavalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tipikad vist olidki ainukesed õnnelikud ja rikkad 90. aastatel, teised, eriti loomeinimesed, ikka nälgisid ja virelesid kohutavalt.

Ma pakun, et sinu perekond ei olnud siiski päris tüüpiline ja teil olid keskmisest suuremad probleemid. Mina õppisin küll TIP-is ehitusökonoomikat, kuid kooli kõrvalt töötasin müüja ja triikijana ning peale TIP-i lõppu mõnda aega hoopis raamatukogus. Ma ei olnud tõesti loomeinimene, aga kes vähegi tööd teha tahtis ja suutis, see nälgima ja kohutavalt virelema kindlasti ei pidanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke rohkem tähelepanu eesti keele tundides oleks sulle kasuks tulnud.

Soovitan seksi. Seksipuudus võib muuta küll nii tundlikuks, et sedavõrd tühja koha pealt tüli norima ajab. Minu eesti keele, eesti keele tundide ning tähelepanuga on kõik hästi, pole põhjust muretseda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 16 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke rohkem tähelepanu eesti keele tundides oleks sulle kasuks tulnud.

Soovitan seksi. Seksipuudus võib muuta küll nii tundlikuks, et sedavõrd tühja koha pealt tüli norima ajab. Minu eesti keele, eesti keele tundide ning tähelepanuga on kõik hästi, pole põhjust muretseda.

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tipikad vist olidki ainukesed õnnelikud ja rikkad 90. aastatel, teised, eriti loomeinimesed, ikka nälgisid ja virelesid kohutavalt.

Ma pakun, et sinu perekond ei olnud siiski päris tüüpiline ja teil olid keskmisest suuremad probleemid. Mina õppisin küll TIP-is ehitusökonoomikat, kuid kooli kõrvalt töötasin müüja ja triikijana ning peale TIP-i lõppu mõnda aega hoopis raamatukogus. Ma ei olnud tõesti loomeinimene, aga kes vähegi tööd teha tahtis ja suutis, see nälgima ja kohutavalt virelema kindlasti ei pidanud.

Minu perekond oli täiesti tüüpiline pere, kelle kätte poliitikud 90. aastatel mängisid halvad kaardid.
Maakatest said ühtäkki vaesed ja nende kollaste kaartide (st nõukaaegsete tööaastate) eest “väljaostetud” korterid maksid ühtäkki kordades vähem kui maainimeste samade “summade” eest erastatud korterid. Paljudest vene töölistest, kes töötasid nõukaaegsetes tehastes, mis 90. alguses joonelt suleti, said prügikastiinimesed-asotsiaalid. Minu isaga eestlasest ema tõttu, kes ta kõrval seisis, nii halvasti ei läinud, aga oma närvivapustuse sai temagi.

Siin teemas ei ole sõna võtnud veel need, kellelt 90. alguses korterid käest võeti erastamisreformi käigus. Inimesed olid 50 aastat elamisi korras hoidnud ja järsku ilmusid välja omanikud, kes neilt selle elamise käest võtsid ja nad tänavale tõstsid. Enamik linnainimesi jõudsid EV 30. aastate alguses alles nii kaugele, et ostsid suurte laenudega endale linna korterid. Neid laene nad lõpuni küll maksta ei jõudnud, kui juba 30. aastate lõpus emigreerusid. Aga 90. aastatel ilmusid siis tähtsate kinnisvaraomanikena välja. Maksmatajäänud laenude äramaksmist ei nõua nendelt tähtsatelt omanikelt enam keegi. Kellele seda makstagi? Tolleaegsed pangad on ju ammugi pankrotis. Aga korterite täieõiguslik tagastamislua nendele iniestele (või nende järglastele) anti! See kinnisvarareform oli suur ajalooline ebaõiglus 90. aastatel. Paljud pered vaevlevad veel siiani selle 90. vastuvõetud seadusandliku jama tõttu edasi.

Ja siis need kingitused metsakinnistute näol! Paljud said need veel riigilt kompensatsiooniks selle eest, et esivanemate maale oli ehitatud mõni oluline riigiasutus, mida maha lammutada ei saanud. Ja kui palju siis need uued metsaomanikud nõukaajal seda esivanemate metsa hooldamas käisid ka? Ah et ei saanud ju? Aga süllekukkunud varanduse said küll kenasti vastu võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Kuule, kui sa norida ja õiendada soovid, siis teinud kohe mõni kaklusteema, mis jahmerdad selle 90. aastate värgiga üldse? Küll nüüd tõmbas end käima mitte millestki. Aga jumala eest, su oma teema, ise tead, mille ümber siin jaurata soovid. Edu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 16 korda. Täpsemalt
Postitas:
Piibuga naine

Poed olid kaupa täis kohe järgmisel päeval pärast krooni tulekut. Sõna defitsiit jäi 1992 aasta esimesse poolde.

Sul on küll selektiivne mälu!

Ma mäletan küll veel, kuidas 1992.- 1994. aastal käisid meie koolis külas soomlased Soome sõpruskoolist ja pildistasid poodides tühje lette. Ju siis müüsid need pildid Soome kõmupressile hiljem kenakese kopika eest maha. Soomlastele on ikka meeldinud eestlasi halvustada.
Tipikad vist olidki ainukesed õnnelikud ja rikkad 90. aastatel, teised, eriti loomeinimesed, ikka nälgisid ja virelesid kohutavalt.

Rahavahetamise päeval olid poed kaupa täis (Tallinnas) – need poed, kus olid ühel poolel valuutapoed ja teisel pool tavalised, siis seal pandi kaubad kõik välja. Mäletan seda selgelt, sest käisime Raua tänaval asuvas Kiievi poes, kus üks hindu uurinud vene naine pillas Kellgosi karbi maha.
Mitte nii kaubarohked, kui tänapäeval, aga asju oli riiulitel palju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Poed olid kaupa täis kohe järgmisel päeval pärast krooni tulekut. Sõna defitsiit jäi 1992 aasta esimesse poolde.

Sul on küll selektiivne mälu!

Ma mäletan küll veel, kuidas 1992.- 1994. aastal käisid meie koolis külas soomlased Soome sõpruskoolist ja pildistasid poodides tühje lette. Ju siis müüsid need pildid Soome kõmupressile hiljem kenakese kopika eest maha. Soomlastele on ikka meeldinud eestlasi halvustada.
Tipikad vist olidki ainukesed õnnelikud ja rikkad 90. aastatel, teised, eriti loomeinimesed, ikka nälgisid ja virelesid kohutavalt.

Rahavahetamise päeval olid poed kaupa täis (Tallinnas) – need poed, kus olid ühel poolel valuutapoed ja teisel pool tavalised, siis seal pandi kaubad kõik välja. Mäletan seda selgelt, sest käisime Raua tänaval asuvas Kiievi poes, kus üks hindu uurinud vene naine pillas Kellgosi karbi maha.
Mitte nii kaubarohked, kui tänapäeval, aga asju oli riiulitel palju.

Jah, seda e-ainetest pungil Saksa keeksi jne. Esmatarbekaupadest oli puudus. Ja tühjad letid olid reaalsus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Kuule, kui sa norida ja õiendada soovid, siis teinud kohe mõni kaklusteema, mis jahmerdad selle 90. aastate värgiga üldse? Küll nüüd tõmbas end käima mitte millestki. Aga jumala eest, su oma teema, ise tead, mille ümber siin jaurata soovid. Edu.

Ehk reageerisin tõesti üle. Aga kõik halb minu elus sai alguse 90. aastatel. Selle aja meenutamine toob veel praegugi nördimuspisarad silma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Mida sa norid. Ühe tähe mittemärkamine pikas sõnas ei ole mingi keele mitteoskamise tunnus.

Minul olid 1990ndad õnnelik aeg: olin noor ja armunud, lõpetasin ülikooli, rahateenimise võimalused olid lõputud. Ei mäleta millegi puudust, erinevalt 80ndatest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mäletan seda erastamise aega. See periood tegi meie inimesed ikka väga ebavõrdseteks. Kõik, kes said erastada korteri, kus nad hetkel elasid, erastasid enam vähem ka ära. Siis tekkiski suur vahe, sest kes sai erastada suurema linna korteri ja kes maalkolkas odavaks muutunud korteri. Selles mõttes, et raha välja ei käidud, pm saadi tasuta. Välja arvatud veel need, kes ei saanudki erastada ja olid sundüürnikud. Ma ei hakka üldse rääkima nendest korruptantidest, kes erastasid kõike, millele nende sõrm tänu nende ametile ja tutvuste ligi pääses, alates riigivarast, tehastest, seadmetest, majadest, korteritest, muudest kinnisvara ja maatükkidest ja nende tegelaste erastamine kulges ikka veel sellessegi sajandisse välja. Mis sest rääkidagi. Ja siis tekkiski suur lõhe ja need ei saanudki täis.
Mul isa töötas maal majandis, oli traktori peal, aastaid aastaid, ise korrastas ja ainsa mehena seda hooldas.Vana sinise kabiiniga mingi 40 oli. Ta käis direktori juures jutul, et kas ta saaks selle omale, kui kuulda oli, et kõik jagatakse laiali, aga ei antud. Selle sai keegi ülemustest, kes ise iial seal ühtegi mutrit polnud keeranud ega all roomanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Kuule, kui sa norida ja õiendada soovid, siis teinud kohe mõni kaklusteema, mis jahmerdad selle 90. aastate värgiga üldse? Küll nüüd tõmbas end käima mitte millestki. Aga jumala eest, su oma teema, ise tead, mille ümber siin jaurata soovid. Edu.

Ehk reageerisin tõesti üle. Aga kõik halb minu elus sai alguse 90. aastatel. Selle aja meenutamine toob veel praegugi nördimuspisarad silma.

Sul on meeles ainult kõik negatiivne ja osa paned sa juurde ka. Ma läksin otse rahavahetusest poodi, et vaadata mis asjad nüüd maksavad ja absoluutselt kõik esmatarbekaubad olid saada ja sealt edaspidi pidevalt. Kui raha ei jätkunud kõigeks on iseteema, aga saada oli küll kõike.
Muidugi olid need 100-aastase müügiloaga keeksid ja muu keemiasegu ka ilusti säramas, aga mina ostsin esimeste kroonide eest saia, leiva ja piima ning mingi lihatüki. Sorte ära küsi, neid tõesti ei mäleta enam.
Ära solvu, sest ma täiesti usun, et sul oli raske, aga nii hull see aeg nüüd ka ei olnud. Mina elasin 1990-tel väga rõõmsat ja vaba elu, elasin oma korteris(väga räämas ja remontivajav) mille andis tööandja, töötasin ja sain päris korralikku palka, seega jaksasin korteris tasapisi remondi ka ära teha. Pärast sain sama korteri erastada. Abiellusin ja sain esimese lapse, müüsime korteri ja ostsime suurema. Vahetasin töökohta ja töötasin huvitaval alal, sain korralikku palka, elu oli nagu maasikas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin nälgiv tudeng. Meid oli tegelikult palju – pool ühiselamut. Mingit stipendiumi me ei saanud.

Kellel õppimine oli korras, need said küll stipendiumi. Isegi pärast seda, kui stipendiumisüsteem kadus ja sai võtta õppelaenu, said vähemkindlustatud perede tudengid kooli kaudu mingit liiki abiraha taotleda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, see erastamise värk oli üks sogane värk. Sama sogased kui need “väliseestlased” kes välja ilmusid kas ameerika maalt või mõnest muust “välismaalt” ja hakkasd siis suure raha eest “kodueestlastele” õpetama kuidas ikka asjad äris käivad samas endale kamaluga raha kokku ajades.Ikka nemad olid need kõge õigemad eestlased.
Sai ka lombi taga külas käidud kus mu “õigest eestlasest” vanatädi tõelselt imestas et ma üldse külmkapist ja televiisori puldist kuulnud olen.
Samuti ilmusid need kõik putkad tänavapilti ja mustad mehed mägede maalt kes seal äritsesid. Keldribaarid ja -poed.
Mäletan ka kui mu vanemate ealistele käis suur koondamislaine, ema istus kodus mingi aeg töötuna, samuti mu vanemad kolleegid koondati sest olid vene ajal kõik õppinud, noored jäeti alles.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Mida sa norid. Ühe tähe mittemärkamine pikas sõnas ei ole mingi keele mitteoskamise tunnus.

Minul olid 1990ndad õnnelik aeg: olin noor ja armunud, lõpetasin ülikooli, rahateenimise võimalused olid lõputud. Ei mäleta millegi puudust, erinevalt 80ndatest.

80. aastatel olime oma perega rikkad; rassisime suved läbi põllutööd teha, kuid selle tulemusena oli meil ilus kodu, ilusad riided seljas, Leningradi turult tõime “delikatesse”, mida siit vaid suurte tutvuste kaudu sai: praktiliselt puhtast lihast viinereid, lõunamaiseid puuvilju (mesiseid meloneid, arbuuse, pehmeid mahlaseid virsikuid ja nektariine). Kui vanemad turult koju jõudsid, oli iga päev pidupäev. Reisisime palju mööda NSVL-i – mul oli tõesti kaunis lapsepõlv. Nüüd, täiskasvanuna, näen ja mõistan palju halba, mis neil aastatel inimestega toimus, palju on üle tulnud ka tänapäeva. Aga vaesust mina 80. aastatest tõesti ei mäleta: sõime kuninglikult, omasime ilusat kodu, käisime hästi riides ja reisisime. Isegi praegu ei ole mu elatustase nii hea, kui minu perel oli 80. aastatel algusest lõpuni.

Meie perest said kerjused 90. aastate alguses: Peterburi turg kadus piiride sulgemise tõttu, jäi üle ainult mängida nende viletsate kaartidega, mille EV poliitikud maainimeste kätte andsid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke rohkem tähelepanu eesti keele tundides oleks sulle kasuks tulnud.

Soovitan seksi. Seksipuudus võib muuta küll nii tundlikuks, et sedavõrd tühja koha pealt tüli norima ajab. Minu eesti keele, eesti keele tundide ning tähelepanuga on kõik hästi, pole põhjust muretseda.

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Mina tunnistan, eesti keele tundises käisin, aga ei oskagi õigesti kirjutada. Kirjutaksin nii: 90’ndatel aastatel. Ja 90-aastane. Parandage, kel uusimat infot. Keel ju kogu aeg muutub ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin nälgiv tudeng. Meid oli tegelikult palju – pool ühiselamut. Mingit stipendiumi me ei saanud.

Kellel õppimine oli korras, need said küll stipendiumi. Isegi pärast seda, kui stipendiumisüsteem kadus ja sai võtta õppelaenu, said vähemkindlustatud perede tudengid kooli kaudu mingit liiki abiraha taotleda.

Stipendiumi said sel ajal ülivähesed. Meie kursusel oli üks ja ainus liialdamata geenius, kes sai mingi fondi kaudu stippi. Hästi elasid vaid need tudengid, kes Tallinnas elasid ja Tallinnas ülikoolis käisid, sest nende kulud olidki olematud maalt tulnud tudengitega võrreldes.

Tase oli 90. teisel poolel ülikoolides korralik ja selleks, et kõik “viied” saada, pidi tõesti geenius olema. Mitte nii, nagu 2000. aastatel, kus kõigile tuli hakata positiivseid hindeid vorpima, kui soovisid õppejõu kohta säilitada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke rohkem tähelepanu eesti keele tundides oleks sulle kasuks tulnud.

Soovitan seksi. Seksipuudus võib muuta küll nii tundlikuks, et sedavõrd tühja koha pealt tüli norima ajab. Minu eesti keele, eesti keele tundide ning tähelepanuga on kõik hästi, pole põhjust muretseda.

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Mina tunnistan, eesti keele tundises käisin, aga ei oskagi õigesti kirjutada. Kirjutaksin nii: 90’ndatel aastatel. Ja 90-aastane. Parandage, kel uusimat infot. Keel ju kogu aeg muutub ka.

-ndatel ei lisata enam järgarvudele. Järgarve märgitakse punktiga ja käände lõppu sinna ei lisatagi: 90. aastatel. “90-aastene võib ka kirjutada, see on teine võimalus. Mina eelistan kirjutada “90aastane”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 29 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu isaga eestlasest ema tõttu, kes ta kõrval seisis, nii halvasti ei läinud, aga oma närvivapustuse sai temagi.

Sa kirjutasid ühes varasemas teemas, kuidas su laps sai eluaegse trauma, kuna mingis Ilon Wiklandi raamatus mainiti küüditamisega seoses venelasi. Nüüd siis isa. Tekib paratamatult küsimus, kas te perekonnas on kedagi, kes kurja Eesti Vabariigi tõttu pole närvivapustust saanud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma mäletan küll veel, kuidas 1992.- 1994. aastal käisid meie koolis külas soomlased Soome sõpruskoolist ja pildistasid poodides tühje lette

Ära tee nalja. Peale krooni tulekut polnud mingeid tühje letti, kuskil 1994 avati ka esimene Maksimarket, mis valikupoolest ei erinenud palju praegustest Prismadest ja Selveritest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ju ikka ei ole kõik hästi, kui silm ei suutnud kohe visuaalselt vahet teha sõnadel “90aastane” ja “”90. aastatel”.

Mida sa norid. Ühe tähe mittemärkamine pikas sõnas ei ole mingi keele mitteoskamise tunnus.

Minul olid 1990ndad õnnelik aeg: olin noor ja armunud, lõpetasin ülikooli, rahateenimise võimalused olid lõputud. Ei mäleta millegi puudust, erinevalt 80ndatest.

80. aastatel olime oma perega rikkad; rassisime suved läbi põllutööd teha, kuid selle tulemusena oli meil ilus kodu, ilusad riided seljas, Leningradi turult tõime “delikatesse”, mida siit vaid suurte tutvuste kaudu sai: praktiliselt puhtast lihast viinereid, lõunamaiseid puuvilju (mesiseid meloneid, arbuuse, pehmeid mahlaseid virssikuid ja nektariine). Kui vanemad turult koju jõudsid, oli iga päev pidupäev. Reisisime palju mööda NSVL-i – mul oli tõesti kaunis lapsepõlv. Nüüd, täiskasvanuna, näen ja mõistan palju halba, mis neil aastatel inimestega toimus, palju on üle tulnud ka tänapäeva. Aga vaesust mina 80. aastatest tõesti ei mäleta: sõime kuninglikult, omasime ilusat kodu, käisime hästi riides ja reisisime. Isegi praegu ei ole mu elatustase nii hea, kui minu perel oli 80. aastatel algusest lõpuni.

Meie perest said kerjused 90. aastate alguses: Peterburi turg kadus piiride sulgemise tõttu, jäi üle ainult mängida nende viletsate kaartidega, mille EV poliitikud maainimeste kätte andsid.

Me ei olnud 80ndatel vaesed, söök oli loomulikult laual ja selle aja kohta avar uus korter. Aga puudust tundsin asjadest, korralikest riietest, saabastest (õel vedas, talle osteti 80rublased välismaa saapad), üldse kõigest, mis ei olnud esmatarbekaup.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 10 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 126 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Teema 90. aastatest