Teema: Teema ainult emadele/ isadele.

Lisan ka siia teema, siin rohkem kasutajaid. Meil on 2 väikest last: 2,8a ja 4k. Kui beebi sündis, oli suurem laps suhteliselt rahulik – ei olnud erilist armukadedust, kiusu jms. Viimasel ajal on suurema käitumine suhteliselt halvaks läinud: karjub, kui tahab midagi saada nt issi, tahan nätsu (vahet ei ole, kas reageeritakse kohe või mitte), issi, mängime jne. On üritanud ka hammustada ja hakkab lajgadega lööma, kui miski ei meeldi. Põhiliselt karjub isa peale, sest mees selline pehmekene ja ei oska hästi ei öelda. Jonnimisel maha viskamine ja jalgade trampimine on tal olnud juba aastasest peale, see ei ole tulnud tita sünniga. Ütlen ausalt, et suurem laps saab rohkem tähelepanu kui väike beebi ja tihti ongi mul süümepiinad tite ees, kuid õnneks ta asjatab päris hästi omaette. Üritame suhtuda lastesse võrdselt, rõhutame suuremale, et armastame neid mõlemaid jne. Kui suurem jonnib, siis võtan kaissu ja kallistan, siis tihtipeale näen, et tal ongi mingi läheduse/tähelepanu vajadus. Ma ei saa aru, miks ta niimoodi karjub ja räuskab. Kas see on normaalne sellises eas? Kas ta kasvab ikka sellest välja ja kuidas peaksin toimima karjumise (õiendamise) korral? Kuid kõige tähtsam, kuidas ma suudan oma suuremasse lapsesse \”hästi\” suhtuda, kui ta sõna otseses mõttes ülbitseb ja õiendab? Targemad, palun nõu. Ma armastan oma lapsi väga ja tahan oma suurema lapse tundeid mõista:(