Kuidas käituda vanainimesega ehk oma emaga, kes kunagi millegagi rahul ei ole?
Kas ma olen mingi mõnus pehmo tütar, kelle peal oma tujusid näidata?
Ema (80a) suvitab suvilas… alati, kui ta on ise seal muru niitnud, on ta pärast nii väsinud ja selg haige ja sada häda. Istutab lilli ümber, siis jälle järgmise päeval paha olla ja selg valutab. Kui mina seal käin ja juhtun niitma, siis ema käib näpuga näitamas, kust järgmiseks vaja niita, tirib pikendusjuhet vms sätib. Oleks, et istub ja puhkab siis, kui tütar niidab, aga ei, temal vaja õpetada. Vahel on juhtunud, et järgmisel külas käigul ütleb mulle, et niitis mingid kohad üle, et polnud ühtlane…
Nii on paljude asjadega. Ja ega ma neid südamesse võtagi, aga lihtsalt see väsitab, pidev hala, virin. Teiste kohta räägib pidevalt halvasti, kedagi suvilasse omale külla ei taha kutsuda. Aga kui juhtub kellegagi kuskil kokku, siis teeb head nägu küll. Üks sõbranna tal kutsus jaanipäevaks enda juurde, tema ei tahtnud minna. Ja nii ta ütleb paljudele ära. Üks ammune tuttav tal ikka helistab, aga ema ei võta lausa ta kõnesidki vastu. Praegu kohvikud lahti, nad saaks kohvikussegi minna….
Me helistame emaga iga päev. Vahel jääb päev vahele, siis emal nägu mossis, talle ei helistada, ja ütleb, et tema ise ka ei helista.
Kas nii hakkab dementsus või ema on lihtsalt selline mossis vanainimene?