Teema: Teeme mõisted selgeks – pärandus

No pohhui, saaja jaoks on see tasuta saadud vara/hüve ja kui see on kinnisvara või raha, siis see on ikka paganama hea pott, mis pähe kukub. Ise olen ainult kadedusega kõrvalt vaadanud ja mõtelnud, kui palju kergem oleks olnud mul elu alustada …

Jur termin jur terminiks.

Kuigi usun (v loodan), et ma niipea ei sure, “pärandan” ma ise ka vahel mingeid asju, mida ma enam ei vaja. Kinkimine on nagu suuremeelsema alatooniga tegu.

#3738511:

Kui inimene on elus ja ta on midagi oma lapsele kinkinud, siis see ei ole pärandus. See on kink, kinnisvara, mis on üle antud kinkelepinguga (niisama “kellegi nimele midagi kirjutada” võimalik ei ole, peab vormistama kas ostu-müügi või kinkelepingu).

Proovi nüüd üks rahustav tee juua ja uuesti seletada.

Mul on üks mõis Lähtrus ja tahan selle kinkida tütrele. Mingit kinkelepingut vms jura ma ei viitsi teha ja hoopis müün talle selle.
Noh, mingi 100€-ga. Teeme lepingud, asjad jne.

Mida sinusugune siin eristaks? Minu mõis, minu hind, ostja mulle sobib, mida sul õiendada oleks?

#3738558:

#3738511:

Kui inimene on elus ja ta on midagi oma lapsele kinkinud, siis see ei ole pärandus. See on kink, kinnisvara, mis on üle antud kinkelepinguga (niisama “kellegi nimele midagi kirjutada” võimalik ei ole, peab vormistama kas ostu-müügi või kinkelepingu).

Proovi nüüd üks rahustav tee juua ja uuesti seletada.

Mul on üks mõis Lähtrus ja tahan selle kinkida tütrele. Mingit kinkelepingut vms jura ma ei viitsi teha ja hoopis müün talle selle.

Noh, mingi 100€-ga. Teeme lepingud, asjad jne.

Mida sinusugune siin eristaks? Minu mõis, minu hind, ostja mulle sobib, mida sul õiendada oleks?

Oleneb mõisa hinnast. Sa võid ju ise asju nimetada nii nagu tahad, kuid kui  väidetavalt “müügilt” reaalset vastusooritust ei saada, siis on see juriidiliselt siiski kinkimine, mitte müük. Kui mõisa turuväärtus on nt 100 000 eurot, siis nt võlausaldajad ning abikaasa (kui neid on), saaksid sellise tehingu kallal päris palju õiendada.

#3738591:

Siinsamas on teema, kus mitu erinevat inimest ei saa sugugi aru, et elav inimene ei saa midagi pärandada oma eluajal.

Ikka saab, kui silmas peetakse testamendi tegemist. Lihtsalt pärand avaneb pärast surma. Testamendiga pärimise puhul saab väga vabalt öelda, et mu elusolev vanaema pärandas mulle selle v teise asja.

Minu jaoks tähendab pärandus seda, et kui inimesel on kusagil eluajal tekkinud mistahes sigitis, kes pole oma seda üht vanemat näinud imikueast saadik, on järsku tekkinud õigus saada surnu pärand, lihtsalt kuna ta kannab samanimelisi geene, mis iganes see ka pole. Et siis pärandus on üks kuradi väga salakaval mahhinatsioon, mida saadakse lihtsalt paljunemisgeenide eest, tänutäheks keskmist sõrme näidates.

Kinkeleping tähendab seda, et kingi teinud maksab ühtlasi oma kingituse eest, mida ta kavatseb kinkida siis inimesele, kellest ta hoolib.

Aga kui mu mehe ema räägib, et ta pärandab oma maja oma lastele siis ta mõtlebki, et pärast oma surma (õiguslikult pärivad lapsed nagunii, ei ole testamenti vaja ehk ütlebki, et ei anna seda testamendiga kellelegi teisele), siis see ongi ju pärimine, mitte kinkimine. See, et keegi inimese eluajal pärimisest räägib, ei tee seda kinkimiseks. Need on õiguslikult väga erinevad, mitte ei ole nii, et inimese eluajal kingitakse.

Seega oleneb väga palju teemast ja konkreetsest kontekstist. Ei ole küll siiani kordagi silma jäänud, et keegi oleks rääkinud, et nt ema (elus) pärandas (mõeldakse siis kinkis) oma maja mulle vmt.

Inimesed tihti räägivadki sellest juba ette, et mis peale oma surma kellelegi läheb. Ka ma tean, et pärin korteri emalt (pool on juba minul) ja tal testament tehtud. Küll aga võib tõesti selleni olla ca 50 aastat veel enne kui, selle jooksul võib sada asja muutuda. Lihtsalt kui midagi ootamatut peaks hetkel juhtuma siis ma tean, et hetke seisuga on see testamendiga mulle määratud.  Ma ei arvesta selle pärandiga kuidagi otsast, aga ma ei saa ka õiguslikult mingist kinkimisest rääkida.

#3738585:

#3738558:

#3738511:

Kui inimene on elus ja ta on midagi oma lapsele kinkinud, siis see ei ole pärandus. See on kink, kinnisvara, mis on üle antud kinkelepinguga (niisama “kellegi nimele midagi kirjutada” võimalik ei ole, peab vormistama kas ostu-müügi või kinkelepingu).

Proovi nüüd üks rahustav tee juua ja uuesti seletada.

Mul on üks mõis Lähtrus ja tahan selle kinkida tütrele. Mingit kinkelepingut vms jura ma ei viitsi teha ja hoopis müün talle selle.

Noh, mingi 100€-ga. Teeme lepingud, asjad jne.

Mida sinusugune siin eristaks? Minu mõis, minu hind, ostja mulle sobib, mida sul õiendada oleks?

Oleneb mõisa hinnast. Sa võid ju ise asju nimetada nii nagu tahad, kuid kui väidetavalt “müügilt” reaalset vastusooritust ei saada, siis on see juriidiliselt siiski kinkimine, mitte müük. Kui mõisa turuväärtus on nt 100 000 eurot, siis nt võlausaldajad ning abikaasa (kui neid on), saaksid sellise tehingu kallal päris palju õiendada.

Pidin just sama kirjutama. Sõltub muidugi su elukorraldusest ja finantsasjadest, aga ma oleks siinkohal ettevaatlik oma pröökamisega – klassikaliselt kuulub selline tehing vara kantimise alla ning on tagasipööratav.

Hari ennast natuke enne kui pröökama hakkad.