Tere!
Ega ma üdini saamatu ja nõutu ei ole, aga siiski kuluks erapooletu arvamus ära.
Olen lahutatud ja uues kooselus, mitte väga pikka aega. Kooselu on väga hea ja rahuldust pakkuv ja turvaline nii mulle kui ka lapsele (minu pilgu läbi). Laps oli isast lahkudes piisavalt suur (1. klass), et oskab oma isa igatseda. Laps on natuke ka trotsi täis ja muidugi õigustatult.
Tuli vahetada kooli, sest muud ei jäänud üle. Midagi ei otsustatud uisapäisa. Lapse isaga on suhted nüüdseks head, kooselu oli aga muutunud põrguks ja laps kannatas selle all samuti.
Näha on, et laps on palju rõõmsam ja rahulikum, tal on head tingimused – oma tuba, hooliv keskkond ja ka uued sõbrad.
Ma ei tea, kas on õige nimetada minu elukaaslast kasuisaks, kuid mis ta muud on ,kui igapäevaselt mu lapse kasvamise juures on. Elukaaslasel on ka omal laps, samuti suhteliselt väike veel, elab eemal, koos oma emaga ning ema elukaaslasega. Kohtume aeg-ajalt kuid mitte väga tihti, sest sel lapsel ja nende perel omad tegemised.
Ühesõnaga, igati mitte ideaalne olukord laste jaoks, kõrvaltvaatajale. Siiski tuleks nüüd, arvestades olukorda, võtta parim.
Minu küsimus ja mõtted keerlevad enda lapse ümber. Mis teie arvate? Kas minu elukaaslane peaks olema minu lapsele ka isa eest? Ta on väga sõbralik, õiglane, osavõtlik ning tunduvalt oskuslikum lapsekasvataja ja autoriteet kui minu lapse oma isa. Ma näen, et lapele on tema seltskond meeltmööda ja talle läheb see inimene korda.
Kuna oma isa on teises eesti otsas, siis saavad nad lapsega suhelda harva, telefoni vestlused muidugi igapäevased. Mis arvate, kas on lapse normaalseks arenguks oluline, et nn kasusa tegeleks minu lapsega, käiks kahekesi näit. sportimas vms, veedaks sellist nö kvaliteetaega. Või pigem jäägu kõrvalseisjaks. Ma olen tähele pannud, et kui oleme kolmekesi, siis mu laps abi vajades pöördub pigem mu elukaaslase poole (kui on sellised asjad, mis vajaks meesterahva nõu ja abi). Mees ise on saavutanud lapsega head suhted, aga ega ta ei hakka ka väga trügima isaks. Pealegi on ta juba ühe lapse isa.
Kes viitsib läbi lugeda ja oma mõtteid jagada sellise mure kohta?
Tänud!:)
Teema: Teen siis ka teema – laps ja kasuisa
Lase olla, need suhted loksuvad ise paika, etteplaneerimine ja \”peabide\” või \”peaksite\” kasutamine on antud juhul sügavalt mõttetu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]rotsik kirjutas:[/small]
jah, mõtlen ka ise nii. lihtsalt see, kuidas mu laps kohati idealiseerib oma isa, see nagu sunniks tegutsema. et tal oleks igapäevaselt isakuju olemas, mitte ei \”nutaks\” pidevalt, et millal ma issi juurde lähen. selge see, et nüüd on lapse ja isa suhtlemine lapse jaoks puhas rõõm, sest tehakse ju toredaid asju ja sisustatakse oma aega ainult meeldivate asjadega, mida varem tegelikult neil omavahel polnud praktiliselt üldse.[/tsitaat]
ära sa isa küll lapse silmis mustama hakka. neil on oma suhe ja tundub, et saavad hästi läbi. kui sa hakkad seal vahel susima, siis võid rikkuda ära oma suhte lapsega. kui su uus mees ja laps omavahel klapivad, siis on ju hästi. lapsel on üks isa ja siis on ema mees, kes võib olla heaks vanemaks sõbraks.
Lapsel on ju juba isa. Ja mis möttes pole normaalne olukord?? Kui vanemad on önnelikud ja rahul on seda ka lapsed. Lpased on suhteliselt vahetud ja möistavad olukordi tundubalt elutervemalt. Minu laps elas yle traagilise kaotuse isa surma töttu, ja tema oli ja on ainuke isa minu lapsele. Jah, mul on täna pikaajaline suhe meeldiva mehega, meile sobib regulaarne kohtumine, kuid ei mingit kooselu. Laps on muide ka esimeses klassis ja ta on kohati tunduvalt möistvam kui mina, meie tänase elukorralduse suhtes. Meil on yhiseid yritusi ja oleme väga head semud ning mina röhutan alati, et köik peavad köigiga arvestama ja teineteisest austama. Meil töötab see suurepäraselt. Muide kasuisa tundub minu arust nii tobe väljend olevat 😉
Lapsel on ju juba isa. Ja mis möttes pole normaalne olukord?? Kui vanemad on önnelikud ja rahul on seda ka lapsed. Lpased on suhteliselt vahetud ja möistavad olukordi tundubalt elutervemalt. Minu laps elas yle traagilise kaotuse isa surma töttu, ja tema oli ja on ainuke isa minu lapsele. Jah, mul on täna pikaajaline suhe meeldiva mehega, meile sobib regulaarne kohtumine, kuid ei mingit kooselu. Laps on muide ka esimeses klassis ja ta on kohati tunduvalt möistvam kui mina, meie tänase elukorralduse suhtes. Meil on yhiseid yritusi ja oleme väga head semud ning mina röhutan alati, et köik peavad köigiga arvestama ja teineteisest austama. Meil töötab see suurepäraselt. Muide kasuisa tundub minu arust nii tobe väljend olevat 😉
Igapäevaselt ongi ju sinu elukaaslane lapsele mehelikuks eeskujuks. Ta ju näeb tema tegemisi kõrvalt. Ilmselt veedate ju koos perena aega ka mujal kui kodus. Pole mõtet teadlikult tagant sundida mingeid olukordi.
Mul endal kaks poega eelmisest kooselust. Tänase kaaslasega koos ligi kolm aastat. Poisid ise mingil hetkel hakkasid väljendama soovi temaga teinekord meesteasju koos teha – nt. käivad pallimänge vaatamas või koos ratastega sõitmas, kui mul pole aega/võimalust nendega koos minna, meisterdavad midagi koos jmt.
Ära sa nüüd pahanda teemaalgataja et nii ütlen, aga tundub et oled natuke armukade. Armukade oma uue elukaaslase ja tema lapse suhte peale.
Sinu lapse isa käib nagu kuuvarjutus ja tundub isegi, et tahaksid nende suhtele üldse lõppu sellepärast. Sul on kurb vaadata, kuidas su laps jääb sellisest tähelepanust ilma nagu seda saab sinu elukaaslase laps.
Soovitan mitte hakata lükkama asju omast küljest, vaid lasta asjal ise kujuneda selliseks nagu kujuneb. Aeg on alati olnud abiks nii suhtes kui ka mujal asjades. Nii ka teil.
Ole lapsele hea ema ja kuigi hetkel üks suhe on lahtine tema jaoks, siis küll ka see laheneb. Sa ei ütle seda kui pikalt teie suhe kestnud on. Vaid seda, et lühikest aega. Kuid juba sellest võib järeldada, et pead tgasi tõmbuma ja mõtlema vähem kiire isalapse suhte arendamisele, ning keskenduma hoopiski värskele suhtele.
Eks sinu elukaaslane püüab oma lapsele kah hetkel olemas olla nii palju kui võimalik. Las nad hetkel tegelevad oma muutunud suhte tundmaõppimisega
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere!
Ega ma üdini saamatu ja nõutu ei ole, aga siiski kuluks erapooletu arvamus ära.
Olen lahutatud ja uues kooselus, mitte väga pikka aega. Kooselu on väga hea ja rahuldust pakkuv ja turvaline nii mulle kui ka lapsele (minu pilgu läbi). Laps oli isast lahkudes piisavalt suur (1. klass), et oskab oma isa igatseda. Laps on natuke ka trotsi täis ja muidugi õigustatult.
Tuli vahetada kooli, sest muud ei jäänud üle. Midagi ei otsustatud uisapäisa. Lapse isaga on suhted nüüdseks head, kooselu oli aga muutunud põrguks ja laps kannatas selle all samuti.
Näha on, et laps on palju rõõmsam ja rahulikum, tal on head tingimused – oma tuba, hooliv keskkond ja ka uued sõbrad.
Ma ei tea, kas on õige nimetada minu elukaaslast kasuisaks, kuid mis ta muud on ,kui igapäevaselt mu lapse kasvamise juures on. Elukaaslasel on ka omal laps, samuti suhteliselt väike veel, elab eemal, koos oma emaga ning ema elukaaslasega. Kohtume aeg-ajalt kuid mitte väga tihti, sest sel lapsel ja nende perel omad tegemised.
Ühesõnaga, igati mitte ideaalne olukord laste jaoks, kõrvaltvaatajale. Siiski tuleks nüüd, arvestades olukorda, võtta parim.
Minu küsimus ja mõtted keerlevad enda lapse ümber. Mis teie arvate? Kas minu elukaaslane peaks olema minu lapsele ka isa eest? Ta on väga sõbralik, õiglane, osavõtlik ning tunduvalt oskuslikum lapsekasvataja ja autoriteet kui minu lapse oma isa. Ma näen, et lapele on tema seltskond meeltmööda ja talle läheb see inimene korda.
Kuna oma isa on teises eesti otsas, siis saavad nad lapsega suhelda harva, telefoni vestlused muidugi igapäevased. Mis arvate, kas on lapse normaalseks arenguks oluline, et nn kasusa tegeleks minu lapsega, käiks kahekesi näit. sportimas vms, veedaks sellist nö kvaliteetaega. Või pigem jäägu kõrvalseisjaks. Ma olen tähele pannud, et kui oleme kolmekesi, siis mu laps abi vajades pöördub pigem mu elukaaslase poole (kui on sellised asjad, mis vajaks meesterahva nõu ja abi). Mees ise on saavutanud lapsega head suhted, aga ega ta ei hakka ka väga trügima isaks. Pealegi on ta juba ühe lapse isa.
Kes viitsib läbi lugeda ja oma mõtteid jagada sellise mure kohta?
Tänud!:)[/tsitaat]
Ja-jaa, löö ikka veelahe vahele!
Tegelikult peaks üldse korterigi ja elu nii ümber korraldama, et need 2 omavahel kokku ei puutuks!
Sest sinu elukaaslane pole ju lapsele MITTE KEEGi (sagelikasutatav tsitaat Perekoolist)!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Elukaaslasel on ka omal laps, samuti suhteliselt väike veel, elab eemal, koos oma emaga ning ema elukaaslasega. Kohtume aeg-ajalt kuid mitte väga tihti, sest sel lapsel ja nende perel omad tegemised.[/tsitaat]Mul tekkis seda lugu lugedes ainult üks küsimus: kas sinu elukaaslase (mehe) endise elukaaslase (naise) uuel elukaaslasel (mees) on ka kuskil eemal elav laps eelmise elukaaslasega (naisega)?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]:) ei
:)[/tsitaat]Ähh, ma olen pettunud… 🙂
kui tahate perena elada, siis on loogiline et elukaaslane on isa kt. Isaks teda kutsuma ei peaks, aga kasvatamises ja ühistegevustes peaksid osalema küll. Las kutsub kasuisa nime pidi ja oma isa isaks.
Ja üldse, lase asjadel minna, eriti kui nad omavahel hästi läbisaavad, pole mõtet midagi pressima hakata. Lihtsalt minu arvamus, oma kogemusest
Väga tuttav teema. Olen sarnases olukorras ja tundnud, et ei tea päris täpselt, kuidas siis need asjad olema peaksid. Ühelt poolt tunnen, et ei taha oma uuele mehele panna peale koormat, mida tema ei pea kandma. Minu lapsel on ju isa olemas, nad saavad tihti kokku ja lapse isa võtab korralikult vastutust oma poja eest.
Teiselt poolt on minu elukaaslane ju ikkagi igapäevaselt lapse kasvamist jälgimas. Mulle ka ei meeldi see sõna kasuisa, aga Eesti keeles paremat vist pole. Ma kindlasti ei nõustu väitega, et minu elukaaslane on lapsele mitte keegi.
Arutasin seda olukorda ka ühe psühholoogiga ja tema soovitas just anda neile kahele aega olla omaette. Teha näiteks nö meesteasju, teha koos sporti jne. Mina ei pea alati kohal olema ja mingit filtrit mängima, vaid saan pigem julgustada neid ka kahekesi mingeid tegevusi tegema.
Pärast seda soovitust olemegi niimoodi proovinud asju sättida aeg-ajalt ja see on päris hästi mõjunud. Tugevnenud on pere tunne näiteks. Ja see on minu jaoks ülioluline 🙂
PS. Laps on juba üle kümne aasta vana
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mul tekkis seda lugu lugedes ainult üks küsimus: kas sinu elukaaslase (mehe) endise elukaaslase (naise) uuel elukaaslasel (mees) on ka kuskil eemal elav laps eelmise elukaaslasega (naisega)?[/tsitaat]
Täpselt Minu meelest ka levinuim \”peremudel\” Eestis on – mees, naine, vanem laps (ainult naise laps) ja väiksem ühine laps.
Selle loogika järgi on mehel loomulikult ka kuskil oma laps, keda siis kasvatab keegi teine mees.
Samas võiks lastega natukene oodates saada nad sama ja nö õige partneriga.
Täiesti normaalne eluline teema ju. Inimestel (ka naistel kusjuures) on füüsilised vajadused ja ei ole mõtet arvata, et tsölibaadis oleks vaja elada, kui parasjagu püsisuhet ei ole.
Minul oli vist küll vastupidine olukord selles mõttes, et läksime lahku nö poolte kokkuleppel ehk siis saime mõlemad aru, et koos ei ole enam mõtet olla. Kuna mõlemad olime lahkuminekuga päri, siis sealt edasi saime aeg-ajalt kokku, rääkisime hingelt ära oma mured ja enamasti lõpetasime ka voodis. Seega pakkusime üksteisele pigem just seda hingelist toetust ja samas siis ka füüsilist (aga see ei olnud eesmärk omaette).
Selline asi töötas, kuna saime mõlemad asjadest samamoodi aru. Ma ei oleks ka tahtnud tollel perioodil olla mingi suvalise inimesega, kellega ainult seksi jagada. Selles mõttes vedas.
Selle seksisõprusega ongi vast põhiline asi see, et mõlemad inimesed peavad täpselt samamoodi asjadest aru saama ja ei tohi olla ega tekkida mingeid ootusi rohkema osas. Kui asjad lähevad tasakaalust välja, siis tekib hunnik probleeme ainult. Aga kui on mõne inimesega piisav klapp ja mõlemapoolne huvi ning sobilik kokkulepe, siis ma ei näe probleemi ka nö seksisõbra pidamisel. Tegelikult annab ja rahuldust ikkagi see, kui näed, et ka teine inimene naudib ja kui tajud, et ta tahab, et ka sul hea oleks. Ehk siis, kui leiad sobiliku inimese, siis miks mitte. Samas ei ole see vist kuigi kerge, see õige partneri leidmine…
Edu igal juhul. Kindlasti ära oma latti alla lase 😉 (nagu siin üks välja pakub…)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
