Tellisin telefoni teel lapsele ortopeedilised jalatsid, lubati eile posti panna. (Kuna elame Tallinnast kaugel, siis jalanöude pärast Tallinna sõitu ei ole mõtet ette võtta. Oleme iga aasta tel. teel tellinud ja pakiga kätte saanu ning mingit probleemi pole olnud)
Hommikul saabus SMS, et saadetis on postkontoris.
Läksin postkontorisse, ütlesin, et sain SMS-i, et minu pakk on kohal.
Küsiti dokumenti. Andsin enda ID kaardi.
Teenindaja: \”Aga see pakk pole teile!\”
Andsin siis lapse dokumendi, kus kirjas sügav puue.
Teenindaja:\” Ta peab ise järgi tulema!\”
Mina: \” Mismoodi sügava puudega laps sellele pakile järgi tuleb?\”
Teenindaja:\” Kui ta tulla ei saa, siis kirjutab volituse!\”
Mina: \”Laps ei räägi, ei kirjuta, ei käi.\”
Teine teenindaja teisest kassast: \”Kas te olete ta hooldaja?\”
Mina: \”Olen ta ema!\”
Pidin oma veerand tundi töestama, et mina tellisin selle saadetise ja et need on minu lapsele.
Miks teenindaja ei küsinud seda SMS-i.
Tekib küsimus, kuidas saab apteegist oma puudega lapsele kirjutatud ravimeid välja osta? Miks seal keegi ei nõua last vöi volitust?
Teema: Teenindusest
Rahu, postkontor ja apteek on siiski erinevad süsteemid. Igal pool omad protseduurireeglid. Sellised suured asutused ei ole kuigi paindlikud teatavasti. Kui neil on selline kord, et saadetis väljastatakse vaid saajale dokumendi alusel või volituse alusel, siis pole neil palju võimalusi peale kübekese inimlikkuse. Aga noh, eks need reeglid on ikka mingil põhjusel selliseks loodud.
Teinekord oled ise targem ning lased saatedokumendid õigesti vormistada.
Meenub sõbranna lugu sellest, kuidas ta 4-aastasele diabeetikust lapsele saadeti kuskilt ametiasutusest tähitud kiri. Sõbranna ja postitöötaja dialoog oli umbes sama kui kui Sinu kirjeldatud.
Post: \”Ei saa kätte anda, volitust on vaja.\”
Ema: \”Laps on 4-aastane, ei oska veel kirjutada.\”
Post: \”Siis peab hooldaja kirjutama.\”
Ema: \”Mina ju olen hooldaja, iseendale kirjutan selle volituse või?\”
Lõpuks sai selle kirja kätte ikka, aga nalja kuipalju. Eesti Post peaks selliste olukordade tarbeks mingi süsteemi välja mõelda.
Selle tarbeks aitab see, et sellistel juhtudel tuleb kaasa võtta lapse sünnitunnistus – seal on kirjas, et kes lapse ema jne. Alati olen esitanud postkontoris ka selle ning seeläbi kiirelt paki kätte saanud.
Sünnitunnistus on liiga suur asi, et seda kaasas kanda. Rahakotti seda ju ei pane!
Aga miks mitte? Mina seda küll päris rahakotis ei kanna, kuid märkmiku vahel on kogu aeg kaasas (koopia), sest ma kunagi ei tea, millal pean jälle hakkama tõestama oma seost lapsega (meil on erinevad perenimed ja lapsele isikuttõendavat dokumenti ei ole ka teinud).
Mul tahtis Eesti Post 1-aastase lapse käest volitust.
Aga miks te lapse nimele siis tellite neid pakke ja mitte enda nimele?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
