Eesti on vananeva elanikkonnaga riik, nagu Euroopas kõik.
Hetkel on sotsiaaltöötajad kõik riigi või omavalitsuse palgal. Aga ma olen mõelnud, et huvitav, kas oleks turgu sellisele era-vanurihooldajale, kes oleks umbes nagu seltsidaam ja abiline? Mina olen 40-aastane maalt Tallinna tulnud inimene. Mees samasugune ja paljud tuttavad ka. Meie vanemad elavad üle Eesti maakohtaddes laiali. Minu vanemad ntx 120 km Tallinnast ja mehel lausa 200 km. Vanemad on praegu 65-70 vahel. Hetkel veel tulevad toime, aga juba on näha, et paari aasta pärast hakkab jama. Mees juba ennustas, et paari aasta pärast peab ta hakkama iga nädalavahetus 200 km kaugusele sõitma. Aga see ei ole ju reaalne. Meil on väike elamine, kuhu juurde võtta vanainimest ei saa. Kahtlane, kas ta tulekski.
Nii ma siis mõtlesingi, et võiks ju olla keegi FIE, kes 20 km raadiuses valvab ntx 10-15 vanainimese järele. Käib iga nädal 1-2 korda kodus neil, toob puud, viib poodi või toob poest asjad, apteegist, aitab vbl miskit rasket nihutada … Ma ei arva, et ta peaks voodihaiget hooldama. Kui ämm oleks voodihaige, ega siis ju ka ei saaks hakkama nii, et mees sõitaks nädalavahetusel kohale ja pööraks emal teise külje. Aga et see hooldaja peaks just tegema selliseid asju, mida teeb laps, kes nädalavahetusel kohale sõidab.
Ütleme et maksta talle 10¤ tund pluss kütusekulu. Kui ta käiks 2x nädalas, kuus teeks see 80¤. Keskmise palgaga lapsed jõuaks seda maksta küll. Ütleme, et see inimene jõuaks käia päevas 5 vanuri juures (vahepeal kulub aega sõidule ja poeskäigule), teeniks 50¤ päevas. Poleks ju paha?
Tegin teema, sest siin tihti kurdetakse, et maal pole tööd. Samas on paljudel Tallinnas ja mujal oma vanematekodust kaugel elavatel inimestel tõsine mure oma vanemate pärast. Kui kujutleme, piltlikult, et see tööta naine, kes siin Perekoolis kurdab, elab kusagil Võrumaal mu ämma kõrvaltalus, siis olekski ju lahendus need kaks muret kokku liita?