Tere, olin viimati perekoolis foorumis ca 7-8 aastat tagasi, kui laps veel väike oli. Nüüd olen jõudnud elus punkti, kus vajan abi, aga sõbrannadele ei julge rääkida või nad ei mõista. Ehk saan siin anonüümselt head nõu.
Mul on 9 aastane laps, tema isaga elasime koos 8 aastat, lahku läksime umbes 3,5 aastat tagasi. Esimesed 2 aastat olin üksi ja see täitsa sobis mulle, olid küll mingid kohtingul aga päris suhe ei olnud. Ma ei tahtnud end siduda, tegelesin iseendaga ja iseenda leidmisega.
Kuni siis umbes 1,5 aastat tagasi sain tuttavaks ühe väga toreda inimesega ja meil kohe klappis ja hakkasime väljas käima ja üsna pea kujunes sellest suhe välja. Meil mõlemal oli samas linnas on kodu, kokku me kolida ei kiirustanud. Mulle väga meeldis tema juures käia ja tema oli tihti minu juures, see toimis väga hästi. Reisime ja lõbutsesime. Mina olin 29 ja tema 34.
Kui olime aasta koos olnud, avastasin, et olen rase. Me kasutasime vahendeid, aga midagi vedas alt ja juhtus nii. Meie ühine otsus oli, et teeme aborti. Kuigi ma olen alati suurt pere tahtnud ja poleks iial tahtnud et sellises olukorras olen. Kuna me tõesti toimimine hästi visiit suhtena ja meil oli usaldus ja kuna ma olin pikalt olnud üksikema, siis mulle ka väga meeldis see n-ö vabadus. Ühesõnaga ma tean kui raske on last üksi üles kasvatada ja teist last saada mehega, kes last ei taha, ei tundunud mõistlik.
Kõik oligi okei ja toimis ja tegin abordi ära. Ja siis ühel hetkel läks kõik allamäge. Ma ei tea kas see oli siis abordist või rasedusest või varjatud tunnetest ebaõnnestumise ees. Igatahes me otsustasime lahku minna ja see tundus mulle ka sel hetkel väga okei.
Aga nüüd on sellest natuke aega möödas ja ma lihtsalt nutan iga õhtu silmi peast välja. See abordi teema on ikka nii valus ja vastik ja ebaõiglane. Mõistusega saan aru, et see oli õige valik, aga ma ei saa sellest üle. Ja ma olen üksi. Kõige hullem osa ongi see, et ma pean selle abordi järgse masendusega üksi toime tulema. Me tegime seda koos, aga m apean paranema üksi. Kui ma sõbrannadele räägin, siis mulle öeldakse, et abort oli ju minu valik. Ja oligi ja saan aru. Aga üksi selle üle elamine on nii raske.
See kõik on nii vastik ja ebaõiglane. Minu oma karistus mulle.
Kas ja millal see enesepõlastus üle läheb?
Teema: Tegin aborti ja nüüd ei saagi üle
Miks sa piinad end nende mõtetega?
Palun pöördu psühholoogi poole abi saamiseks.
Tundub, et kõige rohkem masendust tekitab sinus see, et mees, kelle puhul sul oli lootus, et ühel päeval visiitsuhtest midagi enamat välja kasvab, ei osutunud selleks, kes oleks keerukas olukorras sinuga arvestanud. See, et te pidite koos selle raseduse üle otsustama, oli tegelikult murdepunkt, mis tõi esile teie suhte kvaliteedi, jääb mulje, et see oligi selline kohustustevaba nautimisesuhe tema poolt ja ta ei olnud valmis enamaks. Niimoodi vaadates oli see ikkagi sinu poolt õige otsus mitte võtta keerulist üksikema rolli ja saada last mehega, kes last ei taha. Küllap oli mingil hetkel sul juba silme ees pilt, kus sina, sinu esimene laps, uus mees ja uus laps moodustavad toreda suure pere, kes kogu aeg su ümber on ja kuna see nii ei läinud, siis tunned end lihtsalt väga üksinda. Mis on arusaadav. Ma ei tea, kas see sind lohutab, kui ma ütlen, et tegelikult me olemegi siin elus kõik üksinda – üksi tuleme, üksi läheme, lendavad lapsed pesast välja, jälle üksi. Võta praegust hetke kui leppimisvõimalust sellega, et teiste inimeste peale ei pea liiga palju panustama. See ongi kuradi valus. Illusiooni purunemine. Aga see läheb mööda siis, kui sa ise sellest lahti lasta otsustad. Võta laps, kes sul on, käe kõrvale ja minge õue jalutama, korjake käbisid ja arutage maailmaasju, jalutage koerte varjupaigas koeri. Tema on see, kes on su kõrval ja on su pere. Päriselt, mitte ideaalmaailmas. Luba endale nutta, aga luba ka naerda.
Ma ei hakka hurjutama. Sa ütled, et abort oli õige valik, aga tegelikult polnud. Väikese inimese tapmine ei ole ja sisimas sa tead seda. Sellepärast see sind vaevabki. Soovitan psühholoogi või raseduskriisinõustajat, ka sama valiku teinud ja sama läbi elanud naistega rääkimine võiks aidata. Kuidas neid üles leida, ei tea. Püüa ka vaadata rohkem tulevikku ja mitte nii palju minevikuvarjudele mõelda. Andesta endale ja õpi sellega elama. Keegi meist pole veatu.
Ma arvan, et see on juba tehtud ju, mis sest enam põdeda. Kõik rasestumised ei lõpe paraku sünniga ka oodatud laste puhul, mehest ei olnudki elukaaslaseks asja. Kui sa abordi kasuks otsustasid, siis sul olid ju peas mingid põhjendused, tuleta need uuesti meelde. Kui need enam ei tundu piisavad või mõistlikud, siis saad ainult mõelda, et tol ajahetkel ju tundusid ja enam pole sinna midagi parata. Edaspidi oled targem. Sul on vähemalt 1 laps olemas, tunne selle üle rõõmu. Nõustamisele minek pole ka paha mõte.
Palu sellelt sündimata lapselt andeks. Kirjuta talle kiri. Siis mine metsa ja põleta see kiri ära. Võid mitu korda kirjutada. Tee sama lapse isaga ja endaga. Kui oled andestanud, saad ka meelerahu tagasi. Pai sulle!
Kui masendus tekib, siis ta tekib, ega seda ei saagi välitda, olenemata sellest, et võtsid aborti mõistusega ja see oli teie mõlema otsus. Oleksid sa sünnitanud, siis nutaksid seetõttu, et oma last üksi kasvatad. Oleks see mees sinu kõrvale jäänud, siis ehk vaid kohustusest ja seegi poleks õige.
Alati on need oleksid. Sa ei saa muuta midagi. Katsu rahuneda ja oma lapsele olemas olla. Korja end kokku ja mine suvele vastu rõõmsana, võib-olla leiad enda kõrvale kellegi ja elu läheb edasi koos. Lapse tõttu on see muidugi keerulisem, enamus inimesi vähemalt südames kärgpereelu ei soovi.
Aborti ei kahetse inimene ainult ja ainult sellisel juhul, kui ta on seda tehes absoluutselt kindel, et last ei ole võimalik kasvatama hakata ja kui ta peaks mingil hetkel samas situatsioonis uuesti sama valiku tegema, siis ta teeks uuesti abordi.
Sa kirjutad küll, et see oli teie mõlema ühine otsus, aga ju siis ikkagi ei olnud. Arvan, et sisimas sa siiski soovisid, et oleksid selle lapse saanud ja sa soovisid, et mees oleks seda last soovinud. Aga selle asemel mees ilmselt ütles, et no ei tea, pole ikka õige aeg blabla ja sina ei tahtnud peale pressima hakata. St sa ei teinud aborti mingi kindla veendumusega. Võimalik, et mees ka lootis, et sina ütleksid, et eiei sina ikka kindlasti tahad seda last saada, aga ütles igaks juhuks, et äkki pole vaja, et ei taha sind nagu survestada ka ja… Nii see läkski. Mis need mõjuvad põhjused abordiks olla saavad TOIMIVAS suhtes? Lapsi on liiga palju juba, rohkem ei jaksa ülal pidada, lootel avastatakse mingi puue, ema tervis on liiga kehv, mõlemad on juba liiga vanad või alles liiga noored, kumbki päriselt ka iial ei soovi ühtegi last… Teil nagu polegi selliseid esimesena pähe tulevaid mõjuvaid põhjuseid. Ja nii on igati loogiline, et sind see abordi asi häirib. Inimesi hakkab see asi isegi siis häirima, kui abort tehakse olukorras, kus kuidagi teistmoodi poleks võimalik olnudki. Vaesus, pole kohta kus elada, haigus, loote viga – ka sellistel juhtudel jääb painama.
Sinu ainsaks lohutuseks on praegu see, et sa oled veel piisavalt noor ja sul on veel vähemalt 10 aastat aega lapsi saada. Järgmine kord ära tee aborti, isegi kui peaksid uue lapse üksi üles kasvatama. Sa jõuad veel saada 2 või isegi 3 last, kui soovid. Lapse saamine või mittesaamine peab olema sinu sügav sisim veendumus, mitte selline olukord, et “no hea küll siis”. Aga praegu pole muud kui esmalt perearstile ja küsi mingeid rahusteid. Su 8-aastane laps kannatab ka selle pärast kui ema silmi peast nutab.
Sa võid pöörduda ka raseduskriisi nõustamisse, neil on kodulehel lausa kirjas, et sinna võib pöörduda ka abordijärgselt. Loe linki, äkki on abiks:
Mina arvan, et seda aborti ei ole mõtet enam mõttes nämmutada. Teemaalgataja ikkagi ei kahetse mitte aborti kui sellist, vaid seda, et suhe purunes ja mees seda last ei tahtnud.
Eks tuleb lihtsalt eluga edasi minna.
See, et läksite lahku, see ei tähenda ju, et sa ei võiks mehe käest paluda vähemalt sinu ärakuulamist. See oli ka osa temast. Nii et kui sul tuleb ikka nutuhoog peale, võta aga mehega kontakti ja küsi võimalust rääkimiseks. Ja räägitki kõik südamelt ära. Tema teab kogu lugu, nii et temale on sul kõige lihtsam kõik, mis sees on, äraöelda. Ja kui ta nõus pole kuulama sõnaliselt, siis kirjuta talle. See mees peab ka teadma, mida naine üleelab, kui järgmine kord on nõus abordiga.
Ma arvan ka et tegelikult oled õnnetu ja haavatud sest sa alateadvuses lootsid, et meeldid oma visiitsuhte mehele piisavalt, et ta oleks julgenud võtta riski ja sinuga koos hüppe tundmatusse teha ning selle lapse koos sinuga üles kasvatanud. Leinad taga nii seda meest kui last. See on normaalne ja sellest üle saamine võtabki aega. Aga kui see mees ei olnud valmis, siis pikas perspektiivis tegid õige otsuse. Küll leiad enda kõrvale ka selle kes julgeb koos sinuga selle hüppe tundmatusse teha.
Ma arvan ka, et sinu kurbuses ei ole süüdi abort, vaid see, et suhe lörri läks. Küllap sa alateadlikult lootsid sellest enamat ja nüüd tunned pettumust, et mees kergekäeliselt loobus nii lapsest kui ka sinust. Kui sa poleks aborti teinud ja oleksid praegu rase üksikema, kas siis olnuksid õnnelikum? No ei oleks ju! Jah, siis oleksid võinud veel loota, et ÄKKI mees muudab meelt ja tahab hakata sinu ja lastega pereelu elama, aga kui ta seda ei teeks, oleks sul kahe lapsega veelgi raskem ja kurvem. Ning veelgi väiksem tõenäosus edaspidi keegi kõrvale leida.
Ma olen mitu korda kartnud, et jäin vist rasedaks, kuna päevad hilinesid pikalt. Lõpuks, kui päevad hakkasid, oli kahju, et hakkasid jne. Inimesed vist ongi loodud koguaeg rahulolematuks, küllap see ongi edasiviiv jõud. Ise arvan samuti, et nutad tegelikult taga armastust, mitte sündimata last. Loodad, et lapsest oleks olnud sulle lohutus, kui suhe lörri läheb. Olen elanud läbi iseenesliku abordi, ka nutsin, aga õnneks see läheb üle ja elu läheb edasi!
Ise arvan samuti, et nutad tegelikult taga armastust, mitte sündimata last.
Miks te nii kindlad olete, et teemaalgataja sündimata last taga ei nuta? Ikka mõlemat nutab, nii meest (kadunud armastust), kui last.
Mul on väga kahju sinust….
Abordist räägitakse, kui tavaprotseduurist, aga see sandistab naisi vaimselt aastateks. See, et sa nii tunned on hea näitaja ning näitab, et sul on süda õiges kohas. Ma ei tea, kui hea on sinu inglise keel, aga intetnetis võid leida häid, välismaiseid foorumeid, kus leiad tuge teiste samas olukorras naiste poolt ja saad end tühjaks rääkida. Ära peida valu endasse, räägi kus võimalik.
Uskliku inimesena olen ise elanud viimased 11 aastat teadmisega, et kui rasestun, tuleb ka sünnitada, sest see on teise inimese elu üle otsustamine. Minule, kes ma olen teadlik patu suurusest, oleks abort andestamatu, sinule, kes sa ei teadnud, mida sa teed jumal andestab, sest kahetsed.
Otsi internetist:
after abortion support groups.
Palu sellelt sündimata lapselt andeks. Kirjuta talle kiri. Siis mine metsa ja põleta see kiri ära. Võid mitu korda kirjutada. Tee sama lapse isaga ja endaga. Kui oled andestanud, saad ka meelerahu tagasi. Pai sulle!
Siis võiks kirjutada ja andeks paluda ja andeks anda ka iseendale, kasvõi samamoodi kirja teel, kui muidu ei oska. Karistad sa ju praegu ennast. Tegelikult pole sul vaja teise inimesega rääkides saada “lõpetust”, vaid iseenda jaoks, seega teise inimese kaasamine sellesse klaarimisse ei olegi vajalik ja võib pigem segada.
Teine tehnika, mida psühholoog õpetas, on, et võta teeküünal, kirjuta sinna peale selle inimene nimi, kellega “rääkida” tahad, pane küünal põlema ja küünalaleeki vaadates räägi kõik talle ära, nagu oleks ta päriselt sinu juures. Niikaua kuni enam midagi ei tule ja kõik saab öeldud. Siis lase küünal lõpuni põleda.
Kui kaua sellest üldse möödas on? Sellisest asjast ülesaamiseks läheb aastaid. Kõige raskem on sul sellest, et jäid üksi, kuigi sa seda ei tahtnud. No ei olnud see suhe mõeldud “heas ja halvas” vastu pidama, vaid niikaua kuni tore oli, saad ju isegi aru. Ja aborti pead põhipõhjuseks, mida see tegelikult ei ole, see oli lihtsalt test või esimene probleem, mis teil ette tuli ja mida teie suhe üle ei elanudki. Tuleb rahu teha oma valikutega, leppida teise inimese valikutega (mees) jne, kõik see lõpuks läbi põdeda.
Enamasti (kui abort on asjaolude pealesunnitud valik ja naine ise pole paadunud sariaborditaja, kes juba harjunud), tekitabki abort suuri hingepiinu veel tükiks ajaks, mis siis, et sa mõistusega saad teo vajalikkusest aru. Minu kunagine 18aaastaselt tehtud abort andis kogemuse, et kunagi, enam eales ma seda läbi ei teeks, see süü on raskem elus kanda kui lapse kasvatamine, sellest on nüüd üle 20a… sellest ülesaamine võttis ca 10a ja ehk täielikult rahu “mis olnud, see olnud”, sain alles siis, kui oma lapsed sündisid.
Sellest ei saagi üle. Kelle jaoks on see meditsiiniline rookimine, neile jah suva. Kui leinad, siis leina. Aja jooksul leeveneb. Minu vale otsus on 28 aastat tagasi tehtud, peres pärast seda mitu last, aga kahetsus on ikkagi aegajalt kohal.
Palu hingelt andeks. Olid enesekeskne ja rumal, mida ikka teha. Nutu aeg saab läbi, aga see, mida tunned praegu, ongi ok.
Rahu.
Ise arvan samuti, et nutad tegelikult taga armastust, mitte sündimata last.
Miks te nii kindlad olete, et teemaalgataja sündimata last taga ei nuta? Ikka mõlemat nutab, nii meest (kadunud armastust), kui last.
Inimene ju kirjutab, et ta ARVAB nii. Ta ei kirjutanud, et ta on kindel.
Oi kullake, 6 nädalaga sa ei saagi ennast normaalsemalt tunda! Hullemaks teebki asja see, et see polnud sinu vabatahtlik valik vaid n.ö. halbade valikute vahel valimine ja osaliselt teise inimese soovidele allumine (et mees last ei tahtnud). Anna endale aega leinata ja see kõik läbi teha, psühholoogist võib olla abi, aga hetkel oled veel puhtalt kriisis, mitte veel paranemise teel. Leina ja nuta oma nutud ära, siis saab alles hakata üle saama, sellest ei saa sõrmenipsuga üle või kui teiste arvates “saa juba üle, kaua võib”. Kõik sinu tunded on hetkel absoluutselt normaalsed leina juures, sh viha enda vastu. Mõlemad on sul värsked juhtumised, üks traumeeriv asi teise otsa. Mehest oleks olnud rüütellik sulle vähemalt mõneks ajaks veel toeks olla, kui ta nägi et sul on raske, aga usun, et see kõik jõudis sulle veel viivitusega kohale ja esialgu ei tundunudki midagi erilist lahti olema ja kõik oli nagu ok sinuga.
Ja see “paranema pean üksi”… miks sa arvad, et üks normaalne mees ei põe oma lapse tapmise otsust kasvõi kunagi tagantjärele või et tema sellest üldse puudutatud ei olnud? Et mees ei mõtle kunagi hiljem, kui vana see laps praegu oleks vms. Samamoodi mõjub see mehele, muidugi mitte nii otseselt kui sinul, aga kui temal on süda õige koha peal, leinab tema ka. See oleks alatiseks teie vahele jäänud, see tehtud otsus.
Ja abort ongi “valus ja vastik ja ebaõiglane” teema. Mitte küll naistele, kes seda “pereplaneerimise vahendina” tarvitavad, aga meile teistele.
Mina saan aru, mida sa tunned. Tegin aborti 2 kuud tagasi kuna hormonaalne spiraal vedas alt. Mul juba on 2 last ja tõesti kaalusime oma võimalusi ja otsustasime koos, et me ei saa seda last. Jah, ma tean, et teistel on raske aru saada kuidas paar, kellel juba on 2 last ja kellel on tugev suhe langetab sellise otsuse aga selle otsuse langetasimegi meie olemasolevate laste heaolust lähtuvalt ja kindlasti ei olnud see lihtne otsus. Olen tundnud kurbust, kahetsust ja eriti viha, et pidin sellises olukorras üldse olema, olin ju vastutustundlik ja kasutasime kaitset.. Mõni päev on lihtsam, mõni päev on raskem, eriti kui puutun kokku beebidega või rasedatega. Usun, et aeg parandab selle haava aga see on kindlasti pikem protsess ja endale tuleb anda aega leinata.
Abordist on möödas alles 6 nädalat ???? väga värske teema. Lahkuminek toimus ca 2 nädalat peale aborti.
Alaväärsust tekitab ka see n-ö ebaõnnestunud suhe. Kuna mul üks purunenud suhe juba on seljataga ja nüüd teine, siis tekibki tunne et mis mul viga on, et ma ei suuda ühtegi suhet oma elus hoida.
Tundub, et kõige rohkem meelehärmi teeb lahkuminek.
Aga mis siis selleni viis, miks te lahku läksite?
Minul on abordist möödas 11 aastat aga päris üle pole ikkagi saanud. Või no vähemalt mäletan alati ning iga aasta aprilli lähenedes mõtlen jälle rohkem miks ma seda tegin ning arutan endaga läbi. Ma otseselt ei kahetse sest tean, et tegin õige valiku aga ikkagi on vahest selline kurbus sees, et… Üldiselt aeg muudab paremaks ning kindlasti soovitaks psühhiaatri poole pöörduda 🙂
Oi kullake, 6 nädalaga sa ei saagi ennast normaalsemalt tunda! Hullemaks teebki asja see, et see polnud sinu vabatahtlik valik vaid n.ö. halbade valikute vahel valimine ja osaliselt teise inimese soovidele allumine (et mees last ei tahtnud). Anna endale aega leinata ja see kõik läbi teha, psühholoogist võib olla abi, aga hetkel oled veel puhtalt kriisis, mitte veel paranemise teel. Leina ja nuta oma nutud ära, siis saab alles hakata üle saama, sellest ei saa sõrmenipsuga üle või kui teiste arvates “saa juba üle, kaua võib”. Kõik sinu tunded on hetkel absoluutselt normaalsed leina juures, sh viha enda vastu. Mõlemad on sul värsked juhtumised, üks traumeeriv asi teise otsa. Mehest oleks olnud rüütellik sulle vähemalt mõneks ajaks veel toeks olla, kui ta nägi et sul on raske, aga usun, et see kõik jõudis sulle veel viivitusega kohale ja esialgu ei tundunudki midagi erilist lahti olema ja kõik oli nagu ok sinuga.
Ja see “paranema pean üksi”… miks sa arvad, et üks normaalne mees ei põe oma lapse tapmise otsust kasvõi kunagi tagantjärele või et tema sellest üldse puudutatud ei olnud? Et mees ei mõtle kunagi hiljem, kui vana see laps praegu oleks vms. Samamoodi mõjub see mehele, muidugi mitte nii otseselt kui sinul, aga kui temal on süda õige koha peal, leinab tema ka. See oleks alatiseks teie vahele jäänud, see tehtud otsus.
Ja abort ongi “valus ja vastik ja ebaõiglane” teema. Mitte küll naistele, kes seda “pereplaneerimise vahendina” tarvitavad, aga meile teistele.
Mis asja? Abort on alati naise vabatahtlik valik – mitte keegi ei saa naist sundida aborti tegema, kui ta ise seda ei taha.
Olen ka seda meelt, et abort pole mitte kunagi õige valik, kui meditsiinilised näidustused puuduvad. Isegi lapsest loobumine on oluliselt parem valik kui abort. Ma siiani ei saa aru, miks last kasvatada mitte tahtvad naised seda võimalust ei kasuta ja eelistavad lapsed pigem surmata kui need võõrastele kinkida.
Tundub, et kõige rohkem meelehärmi teeb lahkuminek.
Aga mis siis selleni viis, miks te lahku läksite?
Sest naine pärast seda enam “ei saanud”.
Alati sellistel meil on nii lahe ja lõbus koos olla – suhete puhul on proovikiviks naise ootamatu rasestumine.
Kui mees siis arvab, et hetkel pole kõige mõistlikum seda last saada, siis naine loeb sellest välja mehe sõnumi sellisena: “Ma ei taha sinuga elu lõpuni koos olla ja ehk tuleb siiski kunagi keegi parem naine mu jaoks”
Mis osaliselt on ju ka tõde.
Pärast sellist mehepoolset avaldust aga tekibki naisel küsimus/solvumine/jne, et milleks siis üldse koos olla?
Kuigi, alul võibolla isegi oli suusõnaliselt kokku lepitud, et oleme küll koos, teeme lahedaid asju, aga pikka plaani ei pea.
Naine sisimas siiski lootis, et ON pikem plaan.
Naisele jõuab see jutt alles siis reaalselt kohale, et päriselt ka ei olnud pikka plaani.
Ja eks nad (naised) ka veel SIIS üritavad oma pead liiva peita mingi “mul on nii kahju sündimata lapse pärast” jne bla-bla-mänguga, aga fakt on ikkagi see, et see naine oli mehe jaoks mõnus vahepala.
Mis on naise jaoks muidugi solvav ning suhte jätkamine on sel hetkel võimatu.
Kui laps olekski naise jaoks kõige tähtsam olnud, siis ta poleks ju aborti teinud. Vaid oleks valinud üksinda kasvatamise.
Aga tal ei olnud see kõige tähtsam.
Ja siis minnaksegi lahku.
Tundub, et kõige rohkem meelehärmi teeb lahkuminek.
Aga mis siis selleni viis, miks te lahku läksite?
Sest naine pärast seda enam “ei saanud”.
Alati sellistel meil on nii lahe ja lõbus koos olla – suhete puhul on proovikiviks naise ootamatu rasestumine.
Kui mees siis arvab, et hetkel pole kõige mõistlikum seda last saada, siis naine loeb sellest välja mehe sõnumi sellisena: “Ma ei taha sinuga elu lõpuni koos olla ja ehk tuleb siiski kunagi keegi parem naine mu jaoks”
Mis osaliselt on ju ka tõde.
Pärast sellist mehepoolset avaldust aga tekibki naisel küsimus/solvumine/jne, et milleks siis üldse koos olla?
Kuigi, alul võibolla isegi oli suusõnaliselt kokku lepitud, et oleme küll koos, teeme lahedaid asju, aga pikka plaani ei pea.
Naine sisimas siiski lootis, et ON pikem plaan.
Naisele jõuab see jutt alles siis reaalselt kohale, et päriselt ka ei olnud pikka plaani.
Ja eks nad (naised) ka veel SIIS üritavad oma pead liiva peita mingi “mul on nii kahju sündimata lapse pärast” jne bla-bla-mänguga, aga fakt on ikkagi see, et see naine oli mehe jaoks mõnus vahepala.
Mis on naise jaoks muidugi solvav ning suhte jätkamine on sel hetkel võimatu.
Kui laps olekski naise jaoks kõige tähtsam olnud, siis ta poleks ju aborti teinud. Vaid oleks valinud üksinda kasvatamise.
Aga tal ei olnud see kõige tähtsam.
Ja siis minnaksegi lahku.
Nii karm, kui see ka pole – on see kommentaar õige. Naised, lugege ja mõelge tõsiselt, kes iganes te sellises “lahedas ja lõbusas ajaviitesuhtes” olete. Te oletegi mehele ainult mängukann, niikauaks, kuni ta tüdineb ja uue tee valib.
Kahjuks.
