Kuna vana teema pandi kinni ja siis teen uue. Perekooli avastasin ma muide just tänu hobinurga reisiteemadele. See populaarne teema pandi aga selgitusteta kinni.
Teen siis ise algust:
Minu parim ja ühtlasi esimene lennureis oli paarkümmend aastat tagasi Londonisse. Veetsime seal mehega nädala ja kuigi olen sinna ka hiljem reisinud, siis just see esimene reis ning kõik sellega seotud lõhnad ja maitsed on just eredaimalt meelde jäänud.
Minu parim ja ühtlasi esimene lennureis oli paarkümmend aastat tagasi Londonisse. Veetsime seal mehega nädala ja kuigi olen sinna ka hiljem reisinud, siis just see esimene reis ning kõik sellega seotud lõhnad ja maitsed on just eredaimalt meelde jäänud.
Ahah. Jube igav lugemine.
esimene reis ning kõik sellega seotud lõhnad ja maitsed on just eredaimalt meelde jäänud.
Mina mäletan siiani oma veel sovetiajal tehtud reisi Bulgaariasse ja Rumeeniasse, sest ta oli esimene. Mäletan reisikaaslasi ja reisi ennast, hilisemaid ja paljusid reise mäletan hoopis halvemini.
Nii vist ongi, et esimesed reisid on kõige parematena meeles, kõik tundus piiri taga nii imeline. Prantsusmaa, Austria, Saksamaa, Šotimaa. Esimene Aafrikas käimine on samuti meeles.
Tõsi – kõige esimene reis – Soome 1990 – on detailideni meeles. Ja esimene päikesereis – Maroko samuti.
esimene reis ning kõik sellega seotud lõhnad ja maitsed on just eredaimalt meelde jäänud.
Mina mäletan siiani oma veel sovetiajal tehtud reisi Bulgaariasse ja Rumeeniasse, sest ta oli esimene. Mäletan reisikaaslasi ja reisi ennast, hilisemaid ja paljusid reise mäletan hoopis halvemini.
Ega me koos ei käinud? Reis oli vist 3 nädalat pikk ja sõitsime sinna rongiga, seal aga bussidega. Väga tore reis – Bulgaariale sai ring peale tehtud, kohalikud olid väga sõbralikud, oli kevad kõik oli nii päikseline. Aga Rumeenia oli väga vaene, kerjuseid palju. Seltskond on u 30 inimest, paariga jäime veel mõneks aastaks suhtlema.
esimene reis ning kõik sellega seotud lõhnad ja maitsed on just eredaimalt meelde jäänud.
Mina mäletan siiani oma veel sovetiajal tehtud reisi Bulgaariasse ja Rumeeniasse, sest ta oli esimene. Mäletan reisikaaslasi ja reisi ennast, hilisemaid ja paljusid reise mäletan hoopis halvemini.
Ega me koos ei käinud? Reis oli vist 3 nädalat pikk ja sõitsime sinna rongiga, seal aga bussidega. Väga tore reis – Bulgaariale sai ring peale tehtud, kohalikud olid väga sõbralikud, oli kevad kõik oli nii päikseline. Aga Rumeenia oli väga vaene, kerjuseid palju. Seltskond on u 30 inimest, paariga jäime veel mõneks aastaks suhtlema.
nii oli jah, aga ilmselt need reisid olid ühesugused. Käisin 1988 suvel.
Tõsi – kõige esimene reis – Soome 1990 – on detailideni meeles. Ja esimene päikesereis – Maroko samuti.
Nii on jah. Kõik tundub nii teistmoodi ja parem, kui kodus. 🙂
Mäletan esimest reisi Kreekasse, no seda õnnetunnet on raske kirjeldada. Korraga tundub kõik kohapeal kogetu parim ja ägedaim– kohv, salat, mereõhk, isegi rannas kabet mängivad pensionärid.
Aga üks asi, mida kindlasti eriti soojalt mäletan, on kreekkaste külaluslahkus ja abivalmidus.
raske valida isegi, kuigi reisinud pole just väga palju. kõige põnevamad olid vist berliin ja NYC. berliinis käisin üksi, et näha oma lapsepõlve lemmikbändi, ööbisin põrandal pooltuttavate juures, uitasin öösel ringi, käisin klubis. väga lahe linn. NYC oli eriline, sest käisin esimest (ja siiani ainsat) korda euroopast väljas. see küll vaid pisike killuke USA’st, aga teistmoodi elamus kindlasti. jällegi, nii keeruline on öelda, milline on olnud parim, sest tuleb veel mitmeid meeleolukaid seike meelde.
Seišellid. Mahe saar. Kohutavalt kallis paik aga väärt igat senti. Need rannad on imelised.
Kaks, mis on erinevas mõttes parimad.
Keenia. Milline söök, milline ookean, kui lahked inimesed, kui palju uut (kuigi olin enen käinud kahes Aafrika riigis), kui hariv, kui turvatud.
München. Esimest korda saadeti tööasjus. Kui kesklinna jõudsin, oli see minu linn. Ei oskagi kirjeldada, aga see on minu linn. Kõik, alates sakslaste kommetest kuni linna vaatamisvöörsusteni ja taaskord pean mainima sööki. See muidugi on suurlinnades alati võimalik heal tasemel kätte saada. Käin nüüd niisama kaks korda aastas seal, üksi. See on minu aeg minu linnas.
Reisidel, ja ka elus üldse, on oluline see, millised on suhted sind ümbritsevatega (olgu selleks siis reisikaaslane või teised sel teel kohatud inimesed) mitte see, millises geograafilises punktis olla. Sest meelde jääb sellest kõigest eelkõige emotsioon. Ma olen olnud suure tüliga Pariisis (kuidas sa PARIISIS seksida ei tahai), kus mu ainu soov oli kiiremini koju saada. Kuid täiesti kindlasti on väga palju neid, kelle jaoks seostub Pariis elu ilusaimate mälestustega.
Ja esimene kord, ehk siis uus emotsioon jääb reeglina alati värvikamalt meelde, olgu selleks siis lennusõit, täiesti teistsugune kultuur või sõõm troopilist õhku. Hilisemad kümned ja kümned sarnased olukorrad sulanduvad üheks ning tavaliselt meenub sellest eredamalt viimane selline kord.
Kuid elu parim reis? Raske valida. Sihtkohana ehk Portugal? Väga meeldis ka Iisrael.
Kuid min jaoks ei pea (puhkuse)reis ilmtingimata lennusõitu sisaldama, neid saab tööreisidelgi piisavalt. Autoreis Poola saab samuti olla elu parim. Vähemalt mulle.
Ah jaa, viimane kui üks reis koos lastega, vahet pole, kas väikeste või juba suurematega, on samuti olnud elu parimad,
München. Esimest korda saadeti tööasjus. Kui kesklinna jõudsin, oli see minu linn. Ei oskagi kirjeldada, aga see on minu linn. Kõik, alates sakslaste kommetest kuni linna vaatamisvöörsusteni ja taaskord pean mainima sööki.
Minu jaoks on just München üks jubedamaid kogemusi ja sinna ei lähe kunagi tagasi. Need lõputud araablased, tumedanahalised jne. Sakslasi peaaegu ei kohanudki, vaatamisväärsusi praktiliselt ei ole, v.a. siga kesklinnas, see oli tõepoolest lahe.
Ma olen reisinud päris palju, üle maailma ikka üsna igas nurgas. Ka Vaikse ookeani saartel nagu näiteks Guam on käidud. Aga kõige-kõige suuremateks unistusteks olid Miami Beach ning Hawaii. Võtsin nüüd sellel aastal kätte ja käisin mõlemas kohas ära, erinevate reisidega. Oliski päriselt kõige ägedamad ja paremad reisid, mõnusamaid sihtkohti ma ei tea. Aga nüüd on nii, et reisimise isu läks üle. Mis ma lähen Tenerifele või Ibizale peale Miamit? Kulutan sama raha, aga pole samaväärne reis.
Seišellid. Mahe saar. Kohutavalt kallis paik aga väärt igat senti. Need rannad on imelised.
Minu meelest La Digue oli 2 korda ilusam ja eriliselt kallis seal küll polnud. Kui Aasiaga võrrelda, siis jah, aga muu maailmaga võrreldes pigem soodne.
Ma olen reisinud päris palju, üle maailma ikka üsna igas nurgas. Ka Vaikse ookeani saartel nagu näiteks Guam on käidud. Aga kõige-kõige suuremateks unistusteks olid Miami Beach ning Hawaii. Võtsin nüüd sellel aastal kätte ja käisin mõlemas kohas ära, erinevate reisidega. Oliski päriselt kõige ägedamad ja paremad reisid, mõnusamaid sihtkohti ma ei tea. Aga nüüd on nii, et reisimise isu läks üle. Mis ma lähen Tenerifele või Ibizale peale Miamit? Kulutan sama raha, aga pole samaväärne reis.
Minu jaoks Ameerika samuti üle kõige. Ei oskagi valida, kas põhjapoolne Aameerika (USA) või Lõuna-Ameerika (Kolumbia, Brasillia). Väga eriline loodus ja hoopis teine maailm võrreldes Euroopa, Aasia või Aafrikaga.
Minule näiteks Miami absoluutselt ei meeldinud. Mulle muidugi ei meeldi, kui ranna ääres on kõrged betoonmajad. Minu kõige-kõigem rand siiani on olnud Villasimius Sardiinias, sinna läheks tagasi. Itaalia ongi vist minu lemmik sihtkoht, kunagi pole pidanud pettuma.
Lapsena Moskvas, nii suur linna, hotelli kõrval oli pood, kus müüdi odavalt viinamarju – sõbrannaga istusime akna peal ja sõime, ilm oli hästi soe ja kõik oli nii hästi.
Bali – need lõhnad, need inimesed, soojus
Itaaliasse läheks iga kell ainult söögi pärast, ma ei ole kunagi seal pidanud toidus pettuma. Isegi selline ligadi-logadi kohas müüakse imehead pitsat.
Alati, kui keegi hakkab rääkima Bali imelistest inimestest ja näiteks sellest, et kus alles seal võib ennast tõeliselt vabalt tunda, sest mitte keegi ei anna hinnanguid, siis ma mõtlen, et ma vist käisin kaks korda (kokku umbes kuu aega) mingil teisel Balil. Nii palju hinnangute andmist, kui seal, ei ole ma vist mitte kusagil mujal näinud. Inimeste seas annavad tooni õelad, ülbed, pealetükkivad ja pahatahtlikud. Kohalikud irvitavad välismaalaste üle, kes nende arvates naljakalt riides käivad. Purjus austraalia ja briti turistid jälle käivad teistele turistidele korralikult närvidele, näiteks sõimavad lahtisest taksoaknast või halvemal juhul isegi loobivad ilutulestikuga. Tänaval jalutada ei ole tegelikult üldse võimalik, vahetpidamata keegi tüütab: “Sõida minu rolleriga, tule takso peale, osta seda, osta toda..” Hullumaja.
Seišellid. Mahe saar. Kohutavalt kallis paik aga väärt igat senti. Need rannad on imelised.
Minu meelest La Digue oli 2 korda ilusam ja eriliselt kallis seal küll polnud. Kui Aasiaga võrrelda, siis jah, aga muu maailmaga võrreldes pigem soodne.
Käisime ka seal, päevasel reisil. Seal on need maailama kaunimad rannad.
Käidud sai ka Praslinil, kus elavad kilpkonnad.
Mahèl oli meil majutus. Toidukraam poes(Spar) seal oli küll kallis. Tahtsime arbuusi osta. See oleks 60 eur maksnud 😃 Väljaspool apartmentite kompleksi jah odavam. Aga meile toonitati üsna tihti, et ei ole väga turvaline liikuda väljaspool. Eriti näiteks mööda tänavaäärseid kohalikke turgusi.
Aasias ei ole käinud.
Minule näiteks Miami absoluutselt ei meeldinud. Mulle muidugi ei meeldi, kui ranna ääres on kõrged betoonmajad. Minu kõige-kõigem rand siiani on olnud Villasimius Sardiinias, sinna läheks tagasi. Itaalia ongi vist minu lemmik sihtkoht, kunagi pole pidanud pettuma.
Ja minul on just unistus kunagi Miamisse reisida. Pole kunagi USAs käinud ja see piirkond (Miami, Key West) on just need, mida esimesena tahaks näha. Kindlasti on seal teisi ja võibolla ägedamaid kohti, aga mind paelub just see piirkond. USA rannikuala tundub üldse ilus ja paeluv, unistus on kunagi üks säärane autoreis teha.
Minule näiteks Miami absoluutselt ei meeldinud. Mulle muidugi ei meeldi, kui ranna ääres on kõrged betoonmajad. Minu kõige-kõigem rand siiani on olnud Villasimius Sardiinias, sinna läheks tagasi. Itaalia ongi vist minu lemmik sihtkoht, kunagi pole pidanud pettuma.
Ja minul on just unistus kunagi Miamisse reisida. Pole kunagi USAs käinud ja see piirkond (Miami, Key West) on just need, mida esimesena tahaks näha. Kindlasti on seal teisi ja võibolla ägedamaid kohti, aga mind paelub just see piirkond. USA rannikuala tundub üldse ilus ja paeluv, unistus on kunagi üks säärane autoreis teha.
Olen USAs korduvalt käinud ja ise ka imestan, et minu lemmikkohaks on hoopis osutunud Las Vegas. Aga kui rääkida üldse parimast reisielamusest, siis see on üsna keeruline – Itaalia on ilmselt mu kõige lemmikum sihtkoht oma ajaloo, kultuuri, toidu ja inimestega. Eriti meeldib mulle Napoli, osade jaoks räpane ja vaene, minu jaoks just nii autentne Itaalia. Amalfi piirkond seal lähedal samuti imeilus, aga liiga turistikas ja ülehinnatud.
Kui rääkida näiteks parimast rannapuhkuse sihtkohast, siis kindlasti Maldiivid. Meeldis nii väga, et käisime seal lausa 3 talve järjest. Kindlasti ei sobi see koht neile, kes tahavad ka ringi rännata ja avastada. Seal peal ilusate randade ja päikese suurt muud ei ole. Muidugi, kes soovib snorgeldada või sukelduda, siis sobib see paik jälle imeliselt.
Reisidel, ja ka elus üldse, on oluline see, millised on suhted sind ümbritsevatega (olgu selleks siis reisikaaslane või teised sel teel kohatud inimesed) mitte see, millises geograafilises punktis olla. Sest meelde jääb sellest kõigest eelkõige emotsioon. Ma olen olnud suure tüliga Pariisis (kuidas sa PARIISIS seksida ei tahai), kus mu ainu soov oli kiiremini koju saada. Kuid täiesti kindlasti on väga palju neid, kelle jaoks seostub Pariis elu ilusaimate mälestustega.
Olen palju reisinud ja Pariis oli kõige suurem pettumus üldse. Immigrante täis, räpane ning ebaturvaline. Käisin mõni aasta tagasi.
Reisidel, ja ka elus üldse, on oluline see, millised on suhted sind ümbritsevatega (olgu selleks siis reisikaaslane või teised sel teel kohatud inimesed) mitte see, millises geograafilises punktis olla. Sest meelde jääb sellest kõigest eelkõige emotsioon. Ma olen olnud suure tüliga Pariisis (kuidas sa PARIISIS seksida ei tahai), kus mu ainu soov oli kiiremini koju saada. Kuid täiesti kindlasti on väga palju neid, kelle jaoks seostub Pariis elu ilusaimate mälestustega.
Olen palju reisinud ja Pariis oli kõige suurem pettumus üldse. Immigrante täis, räpane ning ebaturvaline. Käisin mõni aasta tagasi.
Prantslased ongi räpased, nad ise ütlevad ka nii. (Ebaturvaline ja räpane on enamikus suurlinnades tegelikult.) Kuna läksin Pariisi ilma mingite üleromantiseeritud ootusteta, siis see väga postiivselt üllatas mind. Minu meelest see lärmakus, ebaviisakus ja kohatine räpasus ongi väga prantslaslik. See arvamus, et seal on romantiline ja nunnu, on enamasti USA filmide süü ja siis paljud pettuvad, kui ei olegi nii. Kui nende enda kirjanike raamatuid või prantslaste elulugusid lugeda, siis on üsna selgelt aru saada, et Prantsusmaa ongi alati selline olnud – liiderlik, suitsetav, ebaviisakas, prassiv, hooletu. Kui Versailles´veel kuningad elasid, siis seal konkreetselt s..uti nurka mõnikord, no mida sa ootad sellelt rahvalt.
olen Pariisis käinud kolm korda, ja pole kunagi pettunud. Hotelli vasakkaldal, Ladina kvartalis ja mingites getodes ei hulgu. Ei pea ka miskit suurte kaubamajade ning moepoodide kvartalist. Marais meeldib, muuseumid ja väiksed kodused restoranid ning kohvikud. Seine ääres jalutada, paatmaju vahtida ja sillal veini juua.
Aga London meeldib vist veel rohkem.
Tripi foorumis on ka sarnane teema.
Minule näiteks Miami absoluutselt ei meeldinud. Mulle muidugi ei meeldi, kui ranna ääres on kõrged betoonmajad. Minu kõige-kõigem rand siiani on olnud Villasimius Sardiinias, sinna läheks tagasi. Itaalia ongi vist minu lemmik sihtkoht, kunagi pole pidanud pettuma.
Ja minul on just unistus kunagi Miamisse reisida. Pole kunagi USAs käinud ja see piirkond (Miami, Key West) on just need, mida esimesena tahaks näha. Kindlasti on seal teisi ja võibolla ägedamaid kohti, aga mind paelub just see piirkond. USA rannikuala tundub üldse ilus ja paeluv, unistus on kunagi üks säärane autoreis teha.
Autoreisiks on USA läänerannik parim, kui loodus huvitab.
Seišellid. Mahe saar. Kohutavalt kallis paik aga väärt igat senti. Need rannad on imelised.
Minu meelest La Digue oli 2 korda ilusam ja eriliselt kallis seal küll polnud. Kui Aasiaga võrrelda, siis jah, aga muu maailmaga võrreldes pigem soodne.
Käisime ka seal, päevasel reisil. Seal on need maailama kaunimad rannad.
Käidud sai ka Praslinil, kus elavad kilpkonnad.
Mahèl oli meil majutus. Toidukraam poes(Spar) seal oli küll kallis. Tahtsime arbuusi osta. See oleks 60 eur maksnud 😃 Väljaspool apartmentite kompleksi jah odavam. Aga meile toonitati üsna tihti, et ei ole väga turvaline liikuda väljaspool. Eriti näiteks mööda tänavaäärseid kohalikke turgusi.
Aasias ei ole käinud.
See arbuusilugu tundub justkui taheti turistidelt lihtsalt seitse nahka koorida. Vaadates kohalikku elatustaset ei ole selline hind kuidagi loogiline.
Reisimise mõttes hindan sihtkoha kallidust eelkõige transpordi ja majutuse põhjal. Autorent oli 40€ päevas, kusjuures ilma igasuguse bürokraatiata (saartele omaselt), lihtsalt anna raha ja võta auto ning sõida. Võtmed viska pärast mati alla ja jäta auto parklasse vedelema. Täiesti kenad majutused olid kuskil 100€ ringis. Pole muidugi odav nagu Aasia, aga kindlasti palju odavam kui Euroopa või USA samaväärne majutus. Restoranis söömine oli Euroopa hinnatasemega, aga seal istusid ka peamiselt turistid.
Turvalisuse probleeme meie ei täheldanud, reisisime kolm saart otsast lõpuni iseseisvalt läbi ja võtsime trippe ka väiksematele asustamata saartele. Harjumatu oli vaid see, et öösel pole seal väljaspool linna tänavavalgustust ja kui on teada, et pimeda peale võib jääda, peab taskulamp kaasas olema. Vastasel juhul tuleb kottpimedas jalgsi või jalgrattaga koju koperdada.
Tripi foorumis on ka sarnane teema.
No arvata võib, aga siin on Perekooli foorum. Kõik ei ole mitmete foorumite lugejad.
