Teema: Teie vanus? Kas olete rahul seni elatud eluga?

#4159237:

Mina olen sellega nõus, aga milleks on vaja seda öelda naistele, kes juba ikka lapse saamise east väljas. Jaaaa-jaaaaaa, on erandeid ja saab veel 50seltki last onju, aga see on kas õli tulle valamine või lihtsalt juba nokkimine.

ma ei nokkinud, vaid selgitasin seda tunnet, mis on lastega inimestel, kes ütlevad, et nemad ei kujutaks enda elu ilma lasteta ette.

See lastetu siin leidis, et miski muu neid inimes üldse ei rõõmusta elus. Mina selgitasin, miks lastega inimesed nii räägivad. See ei olnud etteheide, vaid selgitus.

#4159212:

Ma nii väga püüdsin hakkama saada ja olla nagu teised! Eks mõneti saingi, aga see kõik on tulnud paraku tervise arvelt. Kahetsen väga, et ei osanud varem pädevat abi otsida, pool elu on möödunud nagu halvas unenäos.

Teretulemast minu maailma.

#4159214:

Lapsi ei ole, ei ole kunagi soovinud. Pole ju üllatus, et selliseid inimesi on palju. Ei tea, miks see teema nüüd sellisele “imeasjale” koondus:) Elus on ju nii palju muud. Mõni teab raudpolt, et tahab last, teine raudpolt, et ei taha. See on normaalne.

Kus sa tead, mida sa 60-aastaselt tahad või ei taha või kahetsed või ei kahetse.

Minu tuttavad vanainimesed, kes mitte mingil juhul lapsi ei tahtnud, on 60+ vanuses seda kibedalt kahetsenud.

Ma ei usu kunagi neid ”muretsejaid”. Mõtle, tänu sellele, et kahetsevad, on sul midagi nendega rääkida. Muidu polekski. Räägiksidki ainult oma lastest. Tihti eakad ju bussijaamas oodates räägivad OMA lastest, oma miniatest, olen ise kuulnud. Ei huvita neid teiste lapsed. Nii et… ole parem häpi, et sul konkurente pole. Muidu oleks neil vanainimestel ülitargad, ilusad, rikkad lapsed ja sina sisiseksid vihast.

#4159064:

Olen 43. Mais saan 44. Olen 10 aastat abielus olnud, aga lapsi sellest liidust ei sündinud: see oli teadlik otsus. Ei kahetse ka.

Eks sa ikka oled mõelnud, et näe praegu oleks mu lapsed juba päris suured.

#4159064:

Ilu pole ka veel tuhmunud. Elu materiaalselt samuti korras (oma laenuvaba elamine).

Küll ta tuhmub, keegi meist ei lähe aastatega kenamaks. Sul oli omal ajal silma vanem ja rikkam mees endale sebida.

Mina ei kahetse asju, mida ma teinud olen, pigem kahetsen asju, mida ma omal ajal tegemata jätsin:) Aga ega ma ka ei kurda. Lapsed päris suured ja asjalikud. Korter ka laenuvaba. Mõned autod seisavad garaazis ja ootavad, et ma nad suvel sõitma viiksin. Töökoht olemas, pangaarvel paras tagavara (ilmselt 3 aastat tuleks toime ilma tööta). Aga kõige suurem rõõm on ikkagi mul oma perest ja lastest. Lasteta elu oleks minu jaoks kuidagi tühi. Olen mees ja vanust umbes 50.

#4159299:

#4159214:

Lapsi ei ole, ei ole kunagi soovinud. Pole ju üllatus, et selliseid inimesi on palju. Ei tea, miks see teema nüüd sellisele “imeasjale” koondus:) Elus on ju nii palju muud. Mõni teab raudpolt, et tahab last, teine raudpolt, et ei taha. See on normaalne.

Kus sa tead, mida sa 60-aastaselt tahad või ei taha või kahetsed või ei kahetse.

Minu tuttavad vanainimesed, kes mitte mingil juhul lapsi ei tahtnud, on 60+ vanuses seda kibedalt kahetsenud.

Kaalule pannes, siis oled elanud 60 aastat õnnelikult ja mitte kahetsedes ja ehk 15-20 viimast kahetsedes (ütleme, et üks hetk lepid, siis ei kahetse nii kaua ehk ka). Tundub, et tasub ära ikkagi.

#4159299:

#4159214:

Lapsi ei ole, ei ole kunagi soovinud. Pole ju üllatus, et selliseid inimesi on palju. Ei tea, miks see teema nüüd sellisele “imeasjale” koondus:) Elus on ju nii palju muud. Mõni teab raudpolt, et tahab last, teine raudpolt, et ei taha. See on normaalne.

Kus sa tead, mida sa 60-aastaselt tahad või ei taha või kahetsed või ei kahetse.

Minu tuttavad vanainimesed, kes mitte mingil juhul lapsi ei tahtnud, on 60+ vanuses seda kibedalt kahetsenud.

Kui inimene on tervelt 60a olnud rahul otsusega, et tal lapsi pole, siis on ju kõik õige. Peaks saama kunagi noorena lapsed, sest äkki vana ja haigena kahetsed, et pole hooldajat? Olgem ausad, Eestis on väga paljud vanurid üksikud ja lapsed, lapselapsed ei külasta ega aita neid üldsegi nii tihti kui võiks. Sest neil omad kiired elud ja kohustused, mitte et oleks halvad suhted. See lastetu vanur võib kahetseda, kui tervis kehvem ja raskem üksi hakkama saada ja tööl enam ei käi, kogu aeg üksi kodus, siis muidugi suurem üksindus. Loomulik. Aga ta ei märka, et need lastega ja lapselastega vanurid on samuti enamus ajast sama üksikud. Mõnel käiaksegi vaid tähtpäevade ajal külas.

#4159283:

#4159266:

ma ei nokkinud, vaid selgitasin seda tunnet, mis on lastega inimestel, kes ütlevad, et nemad ei kujutaks enda elu ilma lasteta ette.

Sest lastetud ja emad on ju igavesti kakelnud ja jäävadki kaklema. See on konfliktikoht. See ongi see koht, mida ei peaks arutama.

Mille üle siin kakelda on? Täiesti jabur? Alati on see, et neile lastega inimestele jääb üliväga ette, et mingitel naistel lapsi pole. Just nagu kadedus, et kuidas tema elab nagu tahab ega pea kogu aeg orjama. Saab teha mis tahan, millal tahab. See on ju igaühe enda otsus, kuidas oma elu elada. Kui oled otsustanud lapsed saada, siis oled arvestanud, et elu enam endisel viisil ei jätku ja väga palju ohverdadki nii oma ajast, soovidest, välimusest kui ka võib-olla tervisest. Mõni lihtsalt ei leia, et asi oleks seda väärt.

Kõige ajuvabam vaidlus üldse, kes tahab lapsi ja kes mitte. Igaüks tehku nagu ise tahab ja nõme hukka mõista. Mõni tahab 5 last saada, oma asi. Täpselt nagu on laste mitte soovimine täiesti normaalne ja inimese enda asi.

#4159346:

Kaalule pannes, siis oled elanud 60 aastat õnnelikult ja mitte kahetsedes ja ehk 15-20 viimast kahetsedes (ütleme, et üks hetk lepid, siis ei kahetse nii kaua ehk ka). Tundub, et tasub ära ikkagi.

No vaevalt, et nad just 60-aastaselt seda järsku kahetsema hakkasid. Ilmselt ikka juba siis, kui kell kukkus ja selgus, et variant on laualt kadunud. See võib juhtuda juba enne 50ndat eluaastat. Ehk siis võimalik, et pool elu veel ees.

#4159359:

#4159346:

Kaalule pannes, siis oled elanud 60 aastat õnnelikult ja mitte kahetsedes ja ehk 15-20 viimast kahetsedes (ütleme, et üks hetk lepid, siis ei kahetse nii kaua ehk ka). Tundub, et tasub ära ikkagi.

No vaevalt, et nad just 60-aastaselt seda järsku kahetsema hakkasid. Ilmselt ikka juba siis, kui kell kukkus ja selgus, et variant on laualt kadunud. See võib juhtuda juba enne 50ndat eluaastat. Ehk siis võimalik, et pool elu veel ees.

No kust sina tead? See on nii kallutatud arvamus lastega inimestel, et kõik lastetud ilmtingimata kahetsevad. Lihtsalt ei mahu kuidagi pähe, et mõni inimene võiks soovida või tunda teisiti kui sina. Miks sa arvad, et kõik maailma naised tingimata tahavad lapsi?

#4159309:

Ja minu tuttavad vanainimesed, kel lapsi pole, ei kahetse seda. Nad muidugi pole ka eestlased. Üks neist on eluaeg lastega tegelenud, olnud vabatahtlikuna Aafrikas jne. Sai oma lastega tegelemise vajaduse sealt kätte ja oma lapsi pole kunagi soovinud.

60-aastased on eluaeg Aafrikas lastega tegelenud? Võimalik, et sa oled nii noor veel, et ei mäletagi seda aega enam, et NL ajal ei käinud mitte keegi Aafrikas lastega tegelemas. Piirid on meil lahti 35 aastat. Aafrikasse pääseti ilmselt veel hiljem. Seega, sinu tuttavad 60-aastased ei saa mitte kuidagi olla olnud eluaeg Aafrika vabatahtlikud.

#4159362:

No kust sina tead? See on nii kallutatud arvamus lastega inimestel, et kõik lastetud ilmtingimata kahetsevad. Lihtsalt ei mahu kuidagi pähe, et mõni inimene võiks soovida või tunda teisiti kui sina. Miks sa arvad, et kõik maailma naised tingimata tahavad lapsi?

Mis kallutatud? Mina räägin oma tuttavatest vanainimestest, kes on ise tunnistanud, et kahetsevad. Ma ei arvagi, et kõik maailma inimesed tahavad lapsi või peavad saama lapsi. Aga väita 30-40-aastaselt, et ta teab kindlalt, et ei taha neid, on kuidagi kummaline. Sul on veel nii pikk elu ees -pole veel poolt elugi elatuda. Seega, ei saa  väita, et sa eluiialgi ei hakka oma nooruses tehtud otsust kahetsema.

Jah, kindlasti on inimesi, kes ei kahetse ja ei hakka kunagi kahetsema. Küsimus on pigem selles, et kust 40-aastane teab, mida ta 60-selt kahetseb või ei kahetse. Jah, ei pea sellepärast igaks juhuks lapsi saama, et äkki pärast kahetsed. Aga selline valjuhäälne ja vankumatu väide, tundub ka kummaline.

Palun ärge JÄLLE kalduge teemast kõrvale ja solkige teemat. Pealkiri oli kuidas on rahulolu oma eluga. Miks küll jahutakse siin peamiselt ainult lastest. Lapsed ei võrdu elu ju. Täiesti teemast möödas. Tundub et 21.sajandil ikka väga paljud naised defineerivad end vaid läbi laste ja emarolli. Aga midagi muud elus polegi ja end näetegi peamiselt emana? Emaks olemine on ainuke rõõm ja saavutus elus? Või miks muidu rääkida ja lahterdada vaid laste järgi siin kõike. Järgmiseks tuleb, et kellel ja missugune mees on. Kui polegi meest, siis polegi nad elanud.

Millal ükskord lõppeb see aeg, kui naised lõpetavad terve oma elu defineerimise läbi teiste inimeste! Ükskõik kas siis laste, mehe või sugulaste kaudu. Ise peaksite oma elus olema nr 1 tegelased!

#4159373:

Palun ärge JÄLLE kalduge teemast kõrvale ja solkige teemat. Pealkiri oli kuidas on rahulolu oma eluga. Miks küll jahutakse siin peamiselt ainult lastest. Lapsed ei võrdu elu ju. Täiesti teemast möödas. Tundub et 21.sajandil ikka väga paljud naised defineerivad end vaid läbi laste ja emarolli. Aga midagi muud elus polegi ja end näetegi peamiselt emana? Emaks olemine on ainuke rõõm ja saavutus elus? Või miks muidu rääkida ja lahterdada vaid laste järgi siin kõike. Järgmiseks tuleb, et kellel ja missugune mees on. Kui polegi meest, siis polegi nad elanud.

Millal ükskord lõppeb see aeg, kui naised lõpetavad terve oma elu defineerimise läbi teiste inimeste! Ükskõik kas siis laste, mehe või sugulaste kaudu. Ise peaksite oma elus olema nr 1 tegelased!

Kui keegi lapsi ei saaks, siis poleks sind ka olemas. Su ema oleks võinud ka öelda, et ah suva, naudin elu, ma olen nr 1. Kõil naised võivad nii teha. Aga siis polegi varsti kedagi järel. Ja siis on ka ebavõrdne, kui nt pooled naised kasvatavad lapsi/järeltulevat põlve ning ülejäänud naudivad niisama elu. Samas vanaduses tahavad hüvesid kõik ühtemoodi ehk siis lastega naiste järeltulijad peavad ka lastetuid hakkama üleval pidama.

#4159371:

#4159349:

Ei meeldi see kallutatus siin teemas. Inimene mainib, et pole lapsi ja on selle otsusega rahul, kui kohe hakatakse järeldama, et järelikult ongi laste puudumise tõttu see üksindus ja teema tehtud. Nii tüüpiline Perekooli ja üldiselt ühiskonna suhtumine. Et kõigil lihtsalt nui neljaks peavad olema lapsed. Kui ei ole, siis kuidagi on kohe elu ja inimene ise vähe väärtuslikum. Et lasteta ei saa kohe kindlasti õnnelik ega rahul olla. Milline möga! Lapsed on vaid üks osa elust. Olgem realistlikud. Hakkavad juba oma elu elama teismelisena, 18a ja siis ongi su elust suures osas läinud. Väga paljusid ju täiskasvanud lapsed väga palju ei külasta ega suhtle. Ja võivad olla täiesti normaalsed suhted, lihtsalt lastel ju oma elu ja kohustused. Ja see vanem tunneb end ikka üksikuna. Täpselt samamoodi tunnevad end üksikuna väiksemate lastega pereemad. Saada laps üksinduse peletamiseks peaks olema ju väga vale motiiv. Ja nii laste kui mehega on võimalik end ikka üksikuna tunda. Nii on. Mul endal lapsi pole, vanuse poolest veel võiks, aga ausalt öeldes kuidagi ei ahvatle see mõte. Isegi 7a oma elu kellegi teise järgi ainult sättida ja oma isiksusest, huvidest, hobidest loobuda tundub ikka liiga suur ohver. Ei leia, et inimese elu peaks keerlema ümber teiste ja nende teenimise. Iseenda jaoks PEAB jääma aega. Muidu tulebki see meelerahu otsimine, kuna stress on nii suur.

Teemast välja, aga mulle jääb küll lapsevanemana kripeldama, et mina võtan vastutuse, näen vaeva ning kasvatan nt tulevasi maksumaksjaid. Samas keegi teine naudib niisama elu ja lõpuks ehk kurdab, et miks pension nii väike, elu ikka raske, perearstisüsteem vilets, riigi tugiteenused olematud jmt. Need inimesed pole nii palju kaasa aidanud, et siin elu paremaks ja jätkusuutlikluks teha? Võib muidugi rääkida, et lastetud teenivad suuri varandusi, maksavad hiiglaslikke makse, aga sageli ilmselt see pole nii. Ja kuna pole järeltulijaid, siis eestlased hääbuvad ja peab aina rohkem immigrante sisse tooma.

Muidugi on olukorrad erinevad. Nt lastetus, ei leidnudki elus ühtegi partnerit vmt. Siis on täiesti arusaadav. Muus osas (nt inimene tahab hoopis elu nautida) jääb sees midagi kripeldama.

Aga äkki selles ongi asi, miks lastega naisi nii tohutult häirib, miks mõni naine julgeb olla lastetu. Peaks saama vastu tahtmist lapse, et ühiskond ei vaataks, et oled muidusööja?

Lastega naised lihtsalt kadestavad lastetute naiste kerget ja rõõmsat elu. No nii tundub alati. Lastetutele ei jää need lastega naised üldse nii palju ette. Mind küll ei huvita palju kellegi lapsi on, miks saanud ja kuidas hakkama saab. Oma asi. Laste saamine pole mingi kohustus ka, vaid rangelt vabatahtlik otsus. Kui sa ise pole rahul sellega ja oled lapsed saanud mingi ühiskonna tuleviku heaks, siis on ikka halvasti läinud.

Ja mis pagana loogika see üldse on, kuidas lastetud ei anna mitte midagi, vedelevad niisama??? Lastetud käivad TÄPSELT SAMAMOODI KOGU OMA ELU tööl! Reeglina palju rohkem kui lastega inimesed. Lastega naised on üldiselt vähemalt 1,5-3a või veel rohkem aastaid täiesti töölt eemal ja lisaks väikelastega puuduvad pidevalt nende haiguste tõttu töölt. Tundub ikka nii ülekohtune jätta muljet, et lastetud ei tee mitte kui midagi oma ega ühiskonna tuleviku jaoks. Kui inimene käib 40a tööl, kulutab sellele väga suure osa oma ajast siis ta pole mitte midagi ära teeninud, 0 panust ühiskonda andnud??? Sest ta pole lapsi toonud? Täiesti nõme loogika.

Ja see jätab sinust endast emana väga halva mulje, kui kadestad sisimas tegelikult lastetuid ja mõtled ise oma lapsest ennekõike kui mingist ühiskonna mutrikesest ja tulevasest maksumaksjast. Jääb mulje, et tegelikult kahetsed oma lapsi. Ükski õnnelik lapsevanem ei kiibitseks lastetute kallal ega oleks nii häiritud, et nemad ei peagi hommikust õhtuni lastega müttama. Ise tegid selle valiku. Aga lastetud on tööl samamoodi nagu sina. Ainult et pärast tööd algab neil oma aeg ja ei pea kuskilt kedagi ära tooma, põetama ega õppima koos jne. Igaüks kes on terve elu töötanud, on ühiskonda ilmselgelt oma panuse andnud! Mida aga ei saa öelda nende järeltulijate kohta, kes lõpetavad vanglas või kes ei tööta, vaid elavad riigi või vanemate kulul.