Üksindus kummitab täpselt samamoodi ka lastega ja lapselastega vanainimesi. On väike osa neid, keda lapsed ja lapselapsed piisavalt külastavad ja suhelda tahavad. Kes teeb lapsed lootuses, et siis vanaduses kunagi üksindust tundma ei pea, on ikka väga naiivne.
No täpselt samamoodi see üksindus ikka ilmselt lastega inimesi reeglina ei kummita. Kui sul lapsi pole, oled palju tõenäolisemalt vanaduses üksi kui siis, kui sul on lapsed ja lapselapsed. Ja lapselapselapsed. Miks ütled, et on väike osa neid, keda lapsed ja lapselapsed külastavad? Kas on tehtud mingi tõsiseltvõetav teaduslik uuring selle kohta või mõtlesid ise välja? Ma arvan, et kui inimesel on lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, on tal siiski palju tõenäolisemalt lähedased ja tugivõrgustik olemas kui sel inimesel, kes on üksik (mees ammu surnud või noorema juurde siirdunud, lapsi pole kunagi olnud, oledki täiesti üksi koos oma vanaduse, abituse ja varaga). Samas neist emade järeltulijaist vähemalt keegigi hoolib ja vaatab – see, et mitte kedagi ei huvita (no kohe mitte ühtegi neist?), on ikka pigem erand. Kui palju on nähtud, kuidas lastetud eakad pöörduvad oma vendade, õdede, onude, tädide, nende laste jne poole – abi saamiseks ja testamendi tegemiseks nende, tegelikult poolvõõraste inimeste kasuks. Sest neist lähedasemaid inimesi ju pole neil olemas.
Ma arvan, et sa ei ole tõenäosusteooriat eriti süvitsi õppinud. Seda õpetatakse ülikoolis vastavatel kõvematel erialadel. Kõik sinu jutt on lihtsalt sinu arvamus, mingi subjektiivne tekst, mis ei baseeru mitte millelgi peale sinu enda emotsioonide ega tahtmise just täpselt niimoodi mõelda.
Kas keegi pole selle peale tulnud, et kõik inimesed ei karda üksi olemist… Mulle meeldib olla üksi, ma väsin seltskonnas, kaubanduskeskuses, liikluses kiirelt. Olen oimetu pärast rahvarohkeid kohti. Ma ei talu suuri kollektiive (eriti suurt hulka naisi).
Ma ei taha suurt sugulastekampa iga nädal külla, kui nad tulemas, siis see on mu raskeim päev, olen juba 2 p. Enne stressis. Ma ei pea sünnipäev klassikalisel moel. Mulle meeldib kui lähedased ja olulised inimesed astuvad läbi, et saame rääkida koos olla.
Ma ei saa mitte midagi tehtud, kui rahvas läbi voorib, see segab keskendumisvõimet, kõik asjad jäävad pooleli.
Osad on hinnangulised, mõni agressiivse suvtlusstiiliga, igaüks neist tahab midagi saada, anda üldiselt mitte.
Mulle meeldib väga üksi olla, õpin uut eriala, hobi liigub edasi, saan üksi kõik olulised asjad tehtud. Suhtlemine meeldib mulle, aga vähesel määral. Ja mul on sarnased sõbrannad, kes austavad üksteisele ruumi, kellel samuti oma elu ja peredega palju tegemist, kes ka ei kannataks iial mingeid horde, kel stressirohke töö, tahab vabal ajal vaikust ja puhkust. Minul sarnane töö, pean palju mõtlema ja lahendama, ma armastan vaikust.
Usun, et vanas eas nad mul alles, ja elame sama elurütmi.
